Sulge
Sulge
Ainsana Eestis kannavad kihnu naised tänaseni igapäevaselt rahvariideid – omakootud villaseid pikitriibulisi seelikuid. Tänaseks on körtidest on saanud oluline kihnlaste identiteedi tunnus. Kördi kandmine ja omamine on kogukonnas suure tähtsusega ning eristab kihnlasi selgelt teistest, näidates nende grupikuuluvust.
Enamasti kantakse körte Kihnus, harvemini väljapool kodusaart. Noorema põlvkonna hulgas on ka inimesi, kes panevad kördi selga vaid pidupäeval.
Kördi värvide valik ja kombinatsioonid ei lähtu esmajärjekorras naiste eelistustest, vaid kõigile kogukonna liikmeile tuntud reeglitest. Kes nende vastu eksib, ei jää märkamata, ja saab vanematelt naistelt noomida. Vastavalt eluetapile ja olukorrale kantakse kas punast, vanainimese punast, poolpunast, kiipsuga, sinist või musta körti (vt fotosid). Nende kõigi alläärt kaunistab punane pael. Kõigil Kihnu naistel on nimetatud erivärvilised kördid olemas. Igal Kihnu naisel on seega vähemalt 6-7 körti, enamusel aga palju rohkem. Kördid jagunevad ka argipäevasteks (vanemad kördid), tantsu- ja kirikukörtideks.
Igapäevaselt kantakse körti poerõivastega, abielunaised seovad ette ka põlle. Vanemad naised kannavad kördiga värvilist sitsi- või halli villast jakki. Väga pidulikel juhtudel riietutakse täiskomplekti: käised, vöö, sukad, pastlad, rätikuid, sõled, helmed, abielunaistel ka tanu.
Kördikirjad on ajas muutunud, nagu seeliku pikkuski. Tänapäeval peetakse ilusaks keskmise pikkusega, pigem tumedamat punast körti. Valgest sitsiriidest aluskört õmmeldakse vastavalt kördi pikkusele kindlate reeglite järgi nii, et tantsimise ajal paistaks allserva heegeldatud pits. Kördi all kantakse sitsiriide lappidest õmmeldud körditaskut.
Kördikangad kootakse tavaliselt talvel kodus telgedel, vastavalt oma naispere vajadustele. Korraga kootakse keskmiselt 3 kuni 12 kördi jagu kangast. Lõngad tuuakse villavahetusest ja värvitakse kodus keemiliste värvidega. Valmis kördikangaid hoitakse aidas kirstus koos körtidega, mis ei ole parajasti kasutuses. Uus kört õmmeldakse vastavalt vajadusele, näiteks mõne suurema peo või püha lähenedes, lastele aga sageli vanast kördist väljakasvamisel. Tänapäeval on ka peresid, kus kudumistöö või valmisõmmeldud kört tellitakse mõne sugulase või käsitöömeistri käest.
On teada, et 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses kandsid Kihnu naised sinise-valgekirjut, poolvillast või linast rellkörti. Pärast seda võeti kasutusele kurrutatud korduskört. Neid oli nelja värvi: valge, hall, hallikassinine ja must, kõigil allääres punane pael. Korduskördid hakkasid kasutuselt kaduma 1870ndatel aastatel, sest nagu mujal Eestis võeti Kihnuski kasutusele keemilised lõngavärvid ja seelikuriie muutus triibuliseks. Esialgu olid korduskördid igapäevased riietusesemed ning triibulist körti kanti vaid pidulikel puhkudel.
20. sajandi alguses, kui mujal Eestis loobuti rahvariiete kandmisest, jäid Kihnus kördid kasutusele. Kördi püsimajäämise põhjuseks on ühest küljest olnud saarelisusest tingitud isolatsiooni, tugev kogukondlik identiteet ning 20. sajandi esimese poole vaesed olud, teisalt sai alates 20. sajandi teisest poolest oluliseks ka uurijate ja avalikkuse huvi kihnu kommete vastu.
Seoses ilusat keemiliste lõngavärvide turule tulekuga, tõrjusid triibulised kördid 20. sajandi alguses lõplikult välja 19. sajandi hallid ja valged kördid ning jäid ainuvalitsevateks. Kördivärvide tähenduste skaala kinnistus 1920-1930ndatel aastatel.
Aja jooksul on kördikirjad muutunud keerulisemaks, kasutusele on võetud rohkem triipe ja uusi värvitoone. Vanematel körtidel olid triibud laiemad, 1980ndatel aastatel aga olid moes kitsatriibulised kördid. Praegu on triibud mõnda aega püsinud kindlas keskmises laiuses, uusi “kördikirju” tuleb aga üha juurde. 20. sajandi alguses oli kört pikem kui tänapäeval. 1960ndatel aastatel mõjutas kördi pikkust jällegi ülemaailmne minimood, nii paljastas kört kohati põlvedki. Tänaseks on välja kujunenud kördi n-ö keskmine pikkus – poolde säärde. Lähiajaloos mõjutas kördikandmise traditsiooni jällegi maailmamood: noored soovisid kördivärvlit kanda allapool naba.
Hetkel on pea igas Kihnu peres olemas nii oskused ja teadmised kui ka vajadus körtide valmistamiseks. Pea igas peres või suguvõsas on kangasteljed, millega körte kududa saab. Kangakäärimisel kutsutakse appi meelepärane asjatundja, kes on ka igas külas olemas. Kördikudumise ja -õmblemise oskused antakse edasi põlvest-põlve. Kihnu kördi kandmine pidulikel puhkudel on noorte hulgas populaarne. Kört väljendab kihnlaste identiteeditunnet.
Kördi valmistamise ja kandmise traditsioonid püsivad tänu sellele, et vanemad naised hoolitsevad ka nooremate kördivarude ja kördi kandmise reeglite teadmise eest. Körtide järele on endiselt igas peres suur nõudlus, seetõttu püsivad ka kördivalmistamise oskused. Küll aga on lähiaja muutuseks see, et kõik ei koo endale enam ise körti, vaid see lastakse teha mõnel sugulasel või käsitöömeistril.
Sotsiaalne kontroll kördi kandmise reeglite üle on lõdvenenud ja olukordi, kus kõik kihnu naised kördi selga panevad jääb vähemaks (pulm, matus, kirikuskäik jm). Igapäevaselt ja aastaringselt kannab körte pigem vanem põlvkond. Keskealised naised hoiavad kördi kandmise reeglitest kinni peamiselt avalike sündmuste puhul. Eriti suvisel ajal pannakse koduseid toimetusi tehes sageli selga linnamoelised rõivaid. Osa noori kihnlasi ei soovi enam kanda körti igapäevariietusena. Samuti ei julgeta körtidega mandrile minna, kuna kardetakse halvakspanu ja liigset tähelepanu. Tänapäevase elukorralduse juures puudub paljudel naistel nii aeg kui ka tahtmine körte kududa. Suur osa naisi ei oska ise körte valmistada, nii nad kas tellivad need meistritelt või kannavad ära esivanematelt päranduseks saadud kördid. Kui peres ei peeta enam lambaid, võib kördilõngade ostmine osutuda liiga kalliks. Ka lõngavärvide hinnad pole kõigile jõukohased.
Kihnu Kauba Maja – Kihnu kört
Facebook