Sulge
Sulge
Vanemad võrukeelsed rahvalaulud kuuluvad regivärsi traditsiooni, kuid erinevad selgesti põhja-eesti regilauludest. Võrumaa rahvalauludele on iseloomulikud sõnakordused, lisasilbid, refräänid, kohati ka mitmehäälsus. Laulude kaudu jutustatakse kõike, millega inimene elus kokku puutub: loodust, isiklikke ja kalendritähtpäevi, tööd ja lõbu, eluraskusi ja inimsuhteid. Osa lauludest on väga kindlalt seotud sündmuste ja tähtpäevadega (nt kadrisandi-laulud, pulmalaulud), teised loovad pilte elulistest olukordadest.
Rahvalaulude sõnu ja viise on põlvest põlve pärandanud kogu rahvas. Teatud sündmustes ja olukordades (laste mängitamisel ja rahustamisel, mardi- ja kadrisandis käimisel, pulmades) tarvitatakse regivärssi traditsiooniliselt tänapäevani. Suures osas on vana rahvalaulu suust suhu edasiandmise tava katkenud. Viimasel sajal aastal on järjest enam lauldud põhjaeesti keelseid laule, tugevasti muutunud on ka laulud ise. Koos põhjaeestikeelsete lauludega lauldakse praeguseni võrukeelseid uuemaid mängulaule ja seltskonnalaule. Tänapäevased laulud jutustavad võõraid lugusid ja tihtipeale ka võõras keeles. Ehk just soovist laulda omi laule on praegused noored hakanud laulma ka neid vanu laule, mis vahepeal olid elavast käibest kadunud. Nooremates põlvkondades on tekkinud huvi rahvalaulude töötlemise, erinevate muusikastiilidega sulandamise vastu. Selles nähakse võimalust traditsiooni ja modernsuse ühendamiseks. Võrukeelsete laulude laulmisega tõstetakse esile (ka väljaspool Vana Võrumaad viibides) oma piirkondlikku iseolemist ja keele erilisust.
Lõuna- ja põhja-eesti hõimude ajalooline areng on nähtavasti mõnda aega toimunud teineteisest lahus; sellest arvatakse tulenevat ka suuri erinevusi rahvaviisides. Kuigi regivärsi vorm on omaks võetud ka Lõuna-Eestis, paistavad eriti just Võrumaa lauluviisid silma oma eripäraga, mis nõuab regivärsile täiendavate silpide lisamist või sõnade kordamist. Samuti leidub refräänidega laule. Lõuna-Eestis on tuntavad ka läti, vene ja valgevene muusika mõjutused, mis on sulandunud siinsesse muusikapärandisse.
Ajalooliselt paistavad välja ka piirkondlikud erinevused Võrumaa sees. Lääne-Võrumaal leidub mitmehäälsust, mille puhul põhiviisile lisandub alumine hääl – burdoon. Mõniste ümbruse omanäolised viisid võivad pärineda Põhja-Lätit asustanud lõunaeesti elanikkonna lauluvarast. Ida-Võrumaa laulude mitmehäälsus erineb nii läänepoolsest kui ka setude omast.
Alates 19. sajandist on regivärsilise rahvalaulu tundjate ja hindajate hulk kahanenud, elava edasiandmise asemele on asunud trükisõna, laulmise asemele lugemine. Muusikalise maitse muutumine ühes elulaadi üldise ümberkujunemisega XIX ja XX sajandil on tõrjunud regivärsilise rahvalaulu välja enamikust valdkondadest ning soodustanud uuemate põhjaeesti kirjakeeles lauldavate ilmalike laulude (sealhulgas koorilaulude) levimist. Eesti kirjakeele ja uuema laulukultuuri valdamine on olnud haridustaseme ja edasijõudmise näitajaks. Võru keele oskuse kahanemine ja keelt mitte valdavate inimeste sisseränne on võrukeelse laulmise levikut viimasel viiekümnel aastal veelgi ahendanud.
Regilauludena on praegusel ajal kasutusel mõned lastele mõeldud värsid ja tavandilaulud, mis on rahva teadvuses lahutamatult kuulunud vastavate olukordade juurde.
Käesoleval ajal õpitakse võrukeelset rahvalaulu:
1) suulise pärimusena;
2) arhiiviandmete, kirjanduse ja helikandjate toel;
3) ühislaulmiste käigus, kus tutvutakse mõlemal eelpoolnimetatud viisil saadud lauludega.
Kuna võrukeelne lauluvara on väga mitmekesine, siis on väga erinevad ka sellest osasaamise ajendid. Lastele jäävad neile mõeldud laulud iseenesest meelde. Uuemad laulumängud ja seltskonnalaulud omandatakse ühisüritustel samuti loomulikul teel. Tavandeid järgivad inimesed õpivad ka juurdekuuluvaid laule. Kohaliku pärimuse tundmaõppijad huvituvad ühtlasi vastava piirkonna lauludest. Maaeluga nõrgemini seotud inimestel aitab seda sidet hoida omakeelne laul. Laule õpitakse piirkondlikes isetegevusrühmades, aga ka lihtsalt ühislaulmistel, mida võidakse korraldada kas muude ürituste osana või omaette. Selleks puhuks kutsutakse kohale ettelauljaid, kes on otsinud vanu laule arhiivimaterjalide seast või kirjandusest. Puuduliku või ebakindla keeleoskusega inimene julgeb võru keeles pigem laulda kui rääkida, sest etteantud sõnade puhul on vähem karta eksimist. Paljudel juhtudel on võrukeelsete laulude laulmine märgiks võru keele ja kohaliku pärimuse tähtsustamise kohta. Ühes võru keele ja piirkondliku omapära tähtsustumisega on aga võrukeelne rahvalaul asetunud uudsesse konteksti.
Võrukeelne rahvalaul on olnud hääbumas XX sajandi teisel poolel. Teda on ohustanud kõigepealt samad tegurid, mis võru keelt üldse. Nii riigivõim kui elulaadi teisenemine on soosinud eesti kirjakeeles ja võõrkeeltes loodud laulude levikut. Traditsiooniline laulude edasikandumine suulisel teel põlvest põlve on asendunud õppimisega kirjalikest allikatest ja helikandjatelt. Isegi vastavate materjalide olemasolu korral ei võimalda see enam vahetut süvenemist rahvalaulu maailma, mis jääb nüüdisaegse olustiku taustal kaugeks ja igavaks. Enamiku muusikatarbijate maitse jaoks on rahvalaul kõrvaline muusikaliik, mida ei taheta tunda ega omandada. Raadio, televiisori ja helikandjate vahendusel kõikjale küündiv muusikatulv hõivab ka need keskkonnad, mis muidu oleksid sobivad omakeelse rahvalaulu elushoidmiseks (kogukondlikud ja perekondlikud üritused, töötoad, laagrid).
Folklooriliikumise raames on hakatud laulma ka võrukeelseid rahvalaule, seda küll enamasti muu repertuaari hulgas. Mitmeid Võrumaa laule, sealhulgas mitmehäälseid, on esitanud „Liinats´uraq”, kes nimetab end küll „seto miihilaulu park´”, kuid harrastab lõuna-eesti folkloori laiemas ulatuses. Regilauluansambel „Väike Hellero” (juhendaja Janika Oras) on taasesitanud võrukeelseid laule, toetudes folkloristika uurimisandmetele. Karula Hoiu Ühingu ja programmi „Lõunaeesti keel ja kultuur” väljaandel ilmus 2006. a. Karula kihelkonna lauludega laserplaat „Siug sündü söödüle”, mis sisaldab „Väikse Hellero” ja „Liinats´urade” esitusi, lisaks varasemaid rahvalaulikute salvestusi. „Liinats´urade” koori 4 lauljat on alates 2005. a. esinenud „Ütsiotsõ” nime all. Olulise osa repertuaarist moodustavad võrukeelsete rahvalaulude mitmehäälsed töötlused. On käidud esinemas mitmel pool Võromaal, näitamaks vana rahvalaulu võlu ja arendusvõimalusi.
Põlva lasteaia Mesimumm folklooriansambel „Käokirjas” (juhendaja Ülle Podekrat) on algselt laulnud võrukeelseid lastelaule; hiljem on ansamblile lisandunud neidude ja täiskasvanute koosseis ning repertuaar vastavalt laienenud. Eesmärgiks on olnud eelkõige Põlva ümbruse laulude taasavastamine ja rahvale tutvustamine. 2007. aastal anti välja ka DVD.
Eesti rahvamuusikatöötluste festival „Moisekatsi Elohelü” (toimub alates 2007. a. Moostes) nõuab võistluskontserdil osalejailt kohustusliku võistlusloona järjekindlalt lõuna-eesti, eeskätt Võrumaa päritoluga lugude töötlusi, ka muidu on võrukeelne laulmine olnud festivali kavas tähtsal kohal.
Võro Instituut andis juba 1999. a. välja eelkõige koolilastele on suunatud raamatu ja helikasseti „Tsirr-virr lõokõnõ”. Hiljem on ta välja andnud 2 võrukeelset lastelauluplaati – „Laulami latsilõ, laulami latsiga” (2005) ja „Mina lätsi Siidile” (2009). Väljaannete eesmärgiks on viia omakeelne lauluvara võrukeelsete laste kasvatamisse. Võru Instituut on oma ruumes korraldanud ka rahvalaulude ühislaulmisi. Võrukeelse laulupeo „Uma Pido” korraldajad näevad peo koorirepertuaaris ette kindla koha võrukeelsete rahvalaulude töötlustele ja ühtlasi on peo ettevõtmiste kavas ka rahvalaulude ühislaulmine.
Tarõ taivahe – Lõuna-Eesti Väike Kannel. Võrumaa. Koostaja Edakai Zimmermann. Vana Võrumaa kihelkondade rahvalaulud: tekstid, noodid ja helisalvestused. Tartu 2002.
Hurda kogutud lauluvara – Hurt, Jakob. Setukeste laulud. Pihkva-eestlaste vanad rahvalaulud ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega II ja III. Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1905 ja 1907
Võrukeelsete laulude lehekülg Wikipeedias – Leheküljel on võrukeelsete laulude loetelu, sh ka rahvalaule ja nende töötlusi. Wikipedia: jaanuar 2010
Kontakt
Nimi: Võru Instituut
Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Võru
Postiaadress: Tartu tn 48
Telefon: 7828750
Kodulehekülg: http://www.wi.ee
E-post: wi@wi.werro.ee
Urmas oskab Võrumaa erinevate kihelkondade rahvalaule laulda. Ta on osav eestütleja (iistütleja).
Laulu laseb vastavalt tujule ja olukorrale, ka tänapäevaste tööde ja tegemiste juures, nagu vanasti tavaks oli.
Laulmine ja sõnaseadmine on Urmase jaoks huvitav ja ta ise ütleb, et laulud on tegelikult lood, mida jutustatakse lauldes, mõnikord natuke nii ja teinekord naa, kuidas just välja tuleb. Urmas lööb kaasa ka harrastusnäitlejana erinevates teatriprojektides.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Lauluanne on kaasasündinud ja rahvalauluni on Urmas jõudnud lapsena helisalvestisi kuulates ja hiljem ise Kirjandusmuuseumi kogudest, ümbruskonna pärimusest juurde uurides.
Ta käib läbi teiste rahvalaulude lauljatega, laulab seto miihi laulupargin “Liinatsuraq”, aga ka teistes nn projektipuntides.
Urmas osaleb ka saleb rahvalaulude töötluste festivali “Moisekatsi Elohelü” sisulistel ettevalmistustel.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Laulude puhul peaksid huvilised ise õppima Urmaselt laulud temaga koos lauldes. Võimalusi koos laulda on piisavalt, nt lauluõhtud (lauluõdagu), mis toimuvad Vana Võrumaa erinevates kantides kord kuus.
Võrumaa vanu rahvalaule oskavad laulda väga üksikud laulikud, oskajate juurdeleidmine on väga tähtis. Oluline on tuua noori rahvalaulu juurde, et tuleks uusi huvilisi, kes samuti tahavad sel moel laulda ja ka uusi laule luua.
Esinemine: Rahvalaulude eestütlemine, laulmine erinevate ansamblite koosseisus (Liinatsuraq, Ütsiotsõ).
Konsultatsioon: Rahvalaulude alane konsultasioon, aga ka laululoome.
Koostaja: Külli Eichenbaum (2010)
Facebook