| Hea lugeja, tahame anda viited mõnele artiklile ajalehest "Sirp". Antud kirjatööd leiad alarubriigist "kirjanduslik". Meie peres pole televiisorit kunagi olnud Kust see laps need jutud võtab? Põgusalt jutuvestmisest traditsioonis ja Muinasjutukooli osast traditsiooni toetamisel Jutuvestmiseks on vaja: jutuvestjat, ainet ja kuulajat. Kui laulu laulda ja pilli mängida võib ka üksinda olles, siis jutuvestmine eeldab alati kuulajat. Tänapäeval lisandub veel üks oluline eeldus - aeg! Meie esivanematel leidus nii aega, jutuainet, kuulajaid kui ka jutuvestjaid. Nemad teadsid, et jutuvestmine aitab inimesel end siduda teda ümbritseva maailmaga, sealhulgas ka kogukonnaga. Lugusid pajatades anti edasi elu edasikestvuseks vajalikud kogemused, teadmised ja väärtushinnangud. Jutuvestmiseks soodsaid olukordi pakkusid ühistööd- ja harrastused, pikad reisid, lõbustused ja ka sõjaväeteenistus. Ega räägitud ainult siis õpetlikkuse või meelelahutuse pärast. Rahvajuttude vestmisele on omistatud erilist - maagilist tähendust. Jutuvestmisega loodeti kindlustada edu jahinduses, kalastuses, karjanduses ja põllunduses. Eriti soodsaks jutuvestmise ajaks peeti sügistalvist pimedat aega. Sellal oli kombeks õhtuti videvikku pidada. See tähendas puhkepausi, mida peeti pimedal aastaajal enne õhtuse tulevalguse süütamist kas üks või kaks-kolm korda nädalas (eelistatavalt neljapäeviti). Taolist olukorda, kus hämarikul rahulikult võimust võtta lastakse, tuleb tänapäeval haruharva ette. Juba hetkeline elektrikatkestus toob kaasa paraja paanika. Pole harjutud enestele rahulikku puhkepausi lubama. Jutuvestmist harrastati näiteks Kuusalu ja Jõelähtme rannikualadel tuntud jägu- õhtutel, mis kestsid 1.-10.novembrini. Jutud kuulusid ka jõulude juurde, sest pühadega käis kaasas peaaegu kahenädalane puhkuseperiood. Kagu-Eestist on teada väga kindlalt piiritletud aeg juttude vestmiseks - selleks sobis ainult ennejõulune periood, kui polnud veel alanud kariloomade poegimine. Kui see aga algas, keelati rangelt jutustamine ja ka mõistatamine. Taolise käitumise juured ulatuvad uskumustesse, et jutustamine sobimatul ajal meelitab ligi haldjaid ja pahasid vaime, need olevat aga noortele loomadele eriti ohtlikud. Ühelt poolt võib jutustamine ligi meelitada kõikvõimalikke vaime - nii häid kui kurje. Samas võib jutuvestmisest abi olla kaitsena nende vastu. Karjalased põhjendasid vajadust igal õhtul vähemalt kolm muinasjuttu rääkida sellega, et muinasjuttudest moodustuvat maagiline tõke, mis ei lase ohtlikke vaime inimeste juurde. Paljudel rahvastel on tuntud komme jutte rääkida matustel ja surnuvalvamise juures. Head jutuvestmisoskust on läbi aegade hinnatud. Jutuvestmine on paljudes kultuurides olnud inimese eluviisi lahutamatu osa. Koos ühiskondlike ja elukorralduslike muutustega hakkas käibelt taanduma ka jutuvestmine. See protsess kestab tasahilju ikka edasi. Minu lapsepõlveaegsetest kooskäimiskohtadest - kolhoositöö, bussi, piimaauto ja autokaupluse ootamine - on vaid mälestus. Võib-olla kaovad ühes kooskäimisvõimaluste kadumisega ka nii jutuaines kui juturääkijad. Või on kadunud hoopis sisemine vajadus jutte vesta ja tahe teiste jutte kuulata? Kas aga "seebiseriaalide" tohutu populaarsus ei kinnita siiski inimeste huvi lugude vastu? Hea meelega jagatakse seriaalis juhtunut üksteisega ja tehakse oletusi tulevikuks. "Kaasaegne jutuvestja" - televisioon ja teisedki kommunikatsiooni tehnoloogiad omalt poolt pakutavaga on asumas inimeste omavahelise suhtlemise, aga ka inimeste endi ja lugude vahele. Koosolemisele ja jutuajamisele eelistatakse teleri, raadio või ajakirjanduse seltskonda. Me ei märkagi, et koju jõudes käsi automaatselt teleri või raadionupu järele sirutub - isegi mõlemale üheaegselt. Lapsed on lihtsam teleri ette või arvutimänge mängima saata, kui nendega juttu ajada või nendega vestelda, neid kuulata, neile lugusid rääkida. Muinasjutukooli tegevusega oleme püüdnud kõigepealt täiskasvanud taas jutuvestmise ja kuulamise mõnu juurde tagasi meelitada. Näidata neile võimalusi - kus, millal ja missuguseid lugusid rääkida. Samas käime ka palju lastele jutustamas, et teada saada kas täiskasvanutele räägitu tegelikkuses paika peab. |
| Kus siis tänapäeval inimene lugusid kuulata, aga ka rääkida saaks? Kodu. Muinasjutukooli kursuste põhieesmärk, et täiskasvanud lugusid jutustama hakkaks, puudutabki ju kõige rohkem kodu ja perekonna tasandit. Kui muinasjutte, muistendeid ja muud jutupärimust saab veel keegi teine lapsele jagada, siis perepärimust saavad pärandada ainult vanemad, vanavanemad ja sugulased. Oluline tähendus on ka inimeste isiklikel elu lugudel. Kui nüüd kodus mingitel põhjustel lugude jutustamiseks aega ei leita, siis on veel lasteaed. Lasteaias kasutatakse muinasjutte enam, kui muud jutuainest. Muinasjutud pakuvad rohkem võimalusi lavastamiseks, mänguks ja ette lugemiseks. Lasteaiaõpetajad on senini Muinasjutukooli tegemiste vastu kõige suuremat huvi üles näidanud ja see, kes kord jutuvestmismõnu üles leidnud on, ei saa sellest enam vabaks mitte kunagi. Jutuvestjana näen suurepärast võimalust lugudele jutuelu anda ka koolis. Ometi kurdavad õpetajad, et neil aine õpetamise kõrvalt küll muinasjutte aega rääkida pole. Ainet on aga võimalik õpetada just lugude kaudu. Ka teadlased on tõestanud, et lugudele rajatud faktiinfo omastab inimene hoopis edukamalt ja ka kiiremini. Kooli kõrvalt võib laps veel lugusid kuulda raamatukogus. Raamatukogu jutuüritustest tunnen alati siirast rõõmu. On väga tänuväärt, kui inimesed, kes kesk kirjutatud lugusid veel ikka seda päris ehtsat jutustamist kogeda tahavad. On teinegi väga oluline moment - on ju raamatukoguhoidja see inimene, kes väga oluliselt võib suunata lugeja huvi. Nii väikse kui suure oma. Septembri lõpus toimusid kaks rahvajutupäeva - vastavalt Põlva- ja Võru Keskraamatukogus. Eesmärk tutvustada rahvajutukogumikku "Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast" (koostaja K. Salve). Niimoodi lugusid ja nende taga peituvaid rahvauskumusi tutvustades, leidis see raamatuke kohe palju sõpru. Äkitselt avastasin, et vahetevahel vajab inimene lihtsalt meeldetuletust, et nende värviliste, sisutühjade ilu-muinasjuturaamatute kõrval on ehk meie oma rahvajutul soojem ja suurem tähendus. Ja seda suhet võib just raamatukoguhoidja oma soovitussõnadega tekitada. On veel üks paik, kus tõesti lausa otseloomulikuna lugude pajatamine tundub - see on muuseum. Hea muuseumigiid peab hea jutuvestja olema. Ka Muinasjutukooli jutuvestjail on olnud muuseumi rahvaga hea koostöö. Alguse sai see Juuru Muuseumist, kus jutuvestjad mõned aastad tagasi vanas kõrtsis lugusid pajatamas käisid. Sõbrasuhted seovad meid Tiia Toometiga ja Tartu Mänguasjamuuseumiga. Tuttavad on ka Viljandi-, Võru- ja Vabaõhumuuseumi hämarad kambrid. |
Meil veel suhteliselt uus nähtus on jutuvestmisklubiline tegevus. Kevade alguse puhul, aga ühtlasi ka Kõigi Jutuvestjate Päeval kogunesid Märjamaa lasteraamatukogu kaminatuppa raamatukoguhoidjad, lasteaia- ja kooliõpetajad ja mõned kodused emad Hagerist, Märjamaalt, Jalaselt, Vigalast jm, et asutada Pööripäeva klubi - jutuvestmisest ja muinasjuttudest huvitatud inimeste tarvis. Eestvõtjateks Midrimaa lasteaia Hea Alguse rühma õpetajad Virve Toimetaja ja Piret Kukk. Nende sõnul olevat ühenduse loomise mõte selles, et oleks koht, kus jutte vahetada ja lihtsalt lugudel elada lasta. Kaminatule paistel ja küünlavalgel pajatati lugusid, lauldi ja pisteti põskegi head ja paremat. Pööripäeva klubil on kavas kokku saada neli korda aastas, päeva pööramiste aegu ja mõnikord ka vahepealsel ajal. ( Nii, nagu juba see juhtus Volbriöösi, kus ühes imelises metsatalus varajaste pääsukeste ja sookurgede laulu sisse nõialugusid puhuti ja tantsusid vihuti.) Suvisel pööripäeval 21. juunil on nõus uue klubi liikmeid võõrusta- ma Vigala inimesed, sügise Jalase rahvas ja talvel otsustati koguneda Sillaotsale. Pööripäeva klubiga võivad ühineda kõik muinasjutumeelsed ja jutuvestmisest huvitatud inimesed. |
Omamoodi jutuvestmis-liikumine sündis ka koostööst rahvamuusikutega. Muinasjutukooli ja rahvamuusikute koostöös on sündinud eraldi projektid ("Tuulekandled ja jutuvestja", "Jõuluootus", Videviku vested" jt. ), kus eesmärgiks on pärimusliku muusika ja jutuvestmise seostamine. Ikka kuuleme pärimuskultuurist kõneldes räägitavat rahvamuusikast, -laulust, -tantsust. Ka käsitööst. Rahvajutud ja jutuvestmine on jäänud pisut vaeslapse ossa. Ometi on üritused, kus just muusika, laul, ja jutuvestmine kokku saavad, väga sooja vastuvõtu leidnud. Sama oluline kui püüd siduda muusikat ja jutuvestmist, jutte ja inimesi - on nendel üritustel ka soov siduda inimesi omavahel. Selleks aitavad kaasa ühislaulmised ja kuulajate endi poolt kaasa toodud suupistete ühissöömine ürituse lõppedes. Tihti tullakse just siis, vahetust ja sõbralikust õhkkonnast julgustatuna jutuvestjaga oma lugusid jagama. Meie soov on kuulajates äratada huvi pärimuse vastu, meelitada neid ise laule ja lugusid laulma ja edasi jutustama. Õnnestunud jutuürituselt viiakse kaasa lugusid, mis puudutasid kuulajat, jäid meelde või mis käivitasid analooglood kuulajas eneses. |
See oleks põgus ülevaade, kus ja kes võiksid jutuvestmistraditsiooni jätkumise eest hea seista. Kui on mõtteid ja teateid ja ettepanekuid mõttevahetuseks sel teemal, oled oodatud meie kirjasõbraks. Piret Päär |