Sulge
Sulge
Kihnus nimetatakse troiks villasest lõngast kootud ülepea selga aetavat meestekampsunit, mis on valge-musta- või valge-sinisekirjaline. Arvatakse, et troi nimetus tuleb rootsikeelsest sõnast tröja, mis tähendab silmkoelist või ka riidest õmmeldud jakki. Oma tiheda koe tõttu kutsutakse troid ka Kihnu kuulikindlaks.
Tänapäeval kootakse troid käsitsi või masinaga. Käsitsi kudumine võib aega võtta mitu kuud. Kiiremad tegijad ütlevad, et troi valmib ühe kuuga, kuid muuks siis aega üle ei jäägi. Praegu Kihnus masinaga troikudujat ei ole. Troid kootakse mandril masinaga valmis ja müüakse turgudel, laatadel, käsitööpoodides nii mandril kui Kihnus.
Ühe keskmise suurusega troi kudumiseks kulub poolteist kuni kaks kilo lõnga, olenevalt lõnga jämedusest. Pool lõngast on valge ja pool must või sinine. Eelistatud on naturaalsed lambavillast valge ja lambamust või -pruun, -hall. Alläärde, varrukaotstele ja kaela äärde läheb vaja ka paarkümmend grammi punast, soovitavalt madarast lõnga. Madarajuurtega lõnga enam ei värvita, kasutatakse keemiliselt värvitud lõnga. Tänapäeval üldiselt enam madara kaitsvasse jõudu ei usuta.
Troi mustriks sobib väike kiri, mida kootakse ka sõrmkinda sõrmedele. Säilinud on komme kududa kirja sisse kaitsemärke, näiteks on väga levinud kaheksakand ja rist. Moes on ankrutega kirjad – mustrid, kus kujutatakse ankruid.
Troi kootakse ringselt 10-15 vardaga kuni käeavadeni, seejärel tehakse sissevõtted varrukate jaoks. Varruka kudumisel järgitakse samuti tänapäevast moodi (sissevõtted ja varrukakaar). Kaelaava on sissevõttega, et pea läbi mahuks.
Kihnu naistele meeldib kudumine, kuid suure troi tegemist igaüks ette ei võta. Saarel on välja kujunenud kaks-kolm meistrit, kelle juurde selle sooviga minnakse. Tellijaid on nii kohalike hulgast kui mandrilt. Ostjale on käsitsi kootud troi päris kallis, kuni 800 eurot, kuid asjatundjate sõnul on see masinal kootuga võrreldes vastupidavam ja soojem. Masinatöö saab endale soetada vähem kui saja euroga.
Troid kantakse aastaid ning kui see on hästi säilinud, pärandatakse põlvest põlve. Tänapäeva Kihnu noored troid eriti kanda ei taha, pidades seda ebamugavaks ja torkivaks. Vanemaks saades õpitakse seda väärtustama ja kantakse uhkusega. Igapäevaselt troid selga ei panda, seda peetakse rohkem peoriideks. Peaaegu igal Kihnu mehel on troi või ka kaks. Uue troiga minnakse pidudele, vana jääb tööriideks. Päris vana ja kulunud troiga tehakse mustemaid töid.
Kihnu troid tuntakse ja kantakse mujalgi Eestis. Mitmed rahvatantsurühmad on omaks võtnud troikirjalised vestid. Kihnu mehed kannavad sellist vesti hea meelega. Uuendusena on naised viimase 30 aasta jooksul endale troikirjalisi eest nööpidega kampsuneid kudunud, kuid Kihnus ei ole see trend levima hakanud. Rohkem on selliseid kampsuneid näha mandrinaistel.
Kihnu mehed hakkasid troisid kandma 19. sajandi lõpu poole. Vanemad troid olid ühevärvilised, aga ka neid kooti kahe lõngaga – tulemus oli tihedam ja soojem. 20. sajandil muutus troi valge-sinisekirjuks – lambavalge, potisinine, äärtes kandja kaitseks madarapunast. Lõnga saadi oma lammastelt ja kedrati käsitsi. Värvid olid naturaalsed.
Meestele troide kudumine oli naistel esimeseks käsitööks peale sügisesi põllutöid. Troi kooti peenikeste varrastega, lõpuni ringselt. Kuskil ei olnud sissevõtteid, lõige oli kandiline. Pärast lõigati käte jaoks augud sisse ja kooti varrukad. Kaelaauk tehti sirge joonega, seetõttu olid kinnituseks õla peal nööbid. Võrreldes tänapäevase troiga oli kaelaauk kitsam. Mustrid olid lihtsad ja väikesed, samad, mis sõrmkinda sõrmedel. Alati kooti sisse ka kaitsemärke.
Müügiks hakati troisid kuduma 20. sajandi lõpus, kui nende järele tekkis suurem nõudlus ja neid hakati rohkem väärtustama. Kui troid hakati taas rohkem kandma, muutus see kandja jaoks mugavamaks: tänapäevasel troil on kaelaava sissevõttega, et pea läbi mahuks.
Kõige olulisemaks troi kudumise ja kandmise tava edasiandjaks on esivanemad. Nende kõrval omandatakse vajalikud oskused ja teadmised. Kooli käsitöötunnis saavad lapsed teadmisi troi kudumisest ja kandmisest. Suure troi kudumist lastega veel ette ei võeta, kuid väikest nukutroid tehakse ikka.
Rahvariiete kandmise tava on oluline nii kihnlase kui ka mandriinimese jaoks. Troi kui praktilise ja nägusa riideeseme kandmine aitab hoida ühtsustunnet saare väikeses kogukonnas. Kohalikke rahvariideid kannavad hea meelega ka Kihnus elavad mandrilt pärit inimesed. Saare külastajate positiivne suhtumine kohalikesse riietesse aitab samuti kaasa rahvarõivaste kandmise traditsiooni püsimisele.
Selleks, et noortes tugevdada troi kandmise harjumust, korraldatakse koolis rahvariide kandmise konkursse. Tublimat rahvariidekandjat ootab kooliaasta lõpus tunnustus. Käsitöötundides omandavad 12-13-aastased noored põhiteadmisi troikudumisest ja selle kandmisest.
Antakse välja käsitööalast kirjandust. Viiakse läbi õpitube, kus õpitakse troikudumist.
2003. aastal kanti Kihnu kultuuriruum UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja 2003. aastal. 2008. aastast on Kihnu kultuuriruum UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. See on toonud positsiivset tähelepanu Kihnu käsitööle ja toetanud kohalike rõivaste kandmise tava püsimist.
Kihnu mehe rahvarõivad – Kihnu mehe rõivastuse kirjeldus. Autor: Maie Aav, portaal „Eesti Rahvarõivad“
Sünniaasta: 1974
Sünnikoht: Kihnu
Teenistuskäik
Elly Karjam töötanud lapsehoidjana, jalgratta laenutajana, kokana, madrusena, kämpingu perenaisena. Kõikige tööde kõrvalt on teinud Kihnu käsitööd.
Praegu töötab ta Tehnikaülikooli uurimislaeval Salme kokk-madrusena. Alates maikuust 2018 alustab majakavahina Kihnu saarel. Elly pakub oma talus ka kodumajutuse teenust.
Lühitutvustus
Elly on mitmekülgne: ta peab kodumajutust ja käsitööjäätise kohvikut oma kodutalus, koob tellimise peale troisid ja õpetab teisi troisid kuduma. Ise on ta kudunud 114 troid ja õpilasi on momendil kuus.
Elly valmistab käsitööseepe ja muid kihnupäraseid käsitööasju. Alates maist saab temast Kihnu majakavaht ja samas käsitööpoekese pidaja. Ta on Pärnumaa turismimeene konkursi võitja.
Kontakt
Nimi: Elly Karjam
Maakond: Pärnu maakond
Linn / vald: Kihnu vald
Postiaadress: Urga talu, Linaküla, Kihnu vald, Pärnumaa, 88003
Telefon: 53408625
Kodulehekülg: https://www.facebook.com/ellykodumajutus/
Ellyle meeldib troisid kududa. Tema arvates on hea, et meeste rahvariideid Kihnus taas tegema ja kandma on hakatud. Kui varem oli villane troi hülgeküttide hädapärane riietus, mis külmal talvel sooja andis, siis tänapäeval on see rohkem ehk nagu uhkuse asjaks. Troid kududes hoiab Elly alal Kihnu traditsioone, see on talle oluline. 2018. aasta märtsi seisuga on Elly kudunud juba 114 troid. Üks neist on hoiul Kihnu muuseumis. Ema tehtud troid kannab rõõmuga ka Elly poeg.
Troisid koob Elly kodus ja töö juures, kui vaba aeg on. Praktiliselt iga vaba minut kulub tal kudumisele. Aeg-ajalt teeb ta ka õpitubasid. Ta on õpetanud troi kudumist nii mitmelegi huvilisele, kes on tulnud tema juurde sooviga see oma mehele, pojale või mõnele teisele lähedasele kingiks teha. Igal inimesel on erinev käekiri: kes koob lahtisemalt, selle troi tuleb suurem, kes kinnisemalt, selle oma väiksem, isegi kui aluseks on üks silmade arv.
Õpitubasid teeb Elly enda kodus või õpilase kodus Kihnus ja Pärnus. Vajalik lõng tuleb Kihnust Kolde talust või Raasiku villavabrikust.
Troid koob Elly enamasti üksi. Vahel istub ta ka sõbrannadega õhtuti koos ja koob. Igaüks koob oma asja ja sinna juurde räägitakse lugusid, et oleks põnevam.
Elly on tuntud ja nõutud troi kuduja, kelle ootejärjekord on ligikaudu aasta pikkune. Kui järjekord jõuab tellijani, saab Elly temaga kokku. Koos valitakse troi kiri. Seejärel võtab Elly mõõdud ja hakkab kuduma. Troi tegemine vältab kuu, kui iga päev kududa. Olenevalt troi suurusest, kulub valmimiseks 160-200 tundi. On tellijaid, kes on olnud nõus ootama aasta kuni kaks, et troid saada, sest teisi tegijaid ei ole. Lisaks tavapärastele troidele on Elly kudunud kunstnik Epp-Maria Kokamäele ühe troi kleidi. Algul paljudele see mõte ei meeldinud, pärast valmimist aga kõik kiitsid. Arenema ja katsetama peab – on Elly veendunud.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Terve Elly suguvõsa on Kihnust pärit. Mehed sõitsid merd ja küttisid hülgeid, naised aga tegid käsitööd ja hoolitsesid majapidamise eest. Elly on selle järjepidevuse kandja. Tema vanavanaemad kudusid troisid. Vahepeal ei olnud troid aga moes. Elly mäletab, et nõukogude ajal ei kudunud ta ema ühtegi troid, vanaema kudus peamiselt nukutroisid.
Elly hakkas troisid kuduma, sest selle järele oli nõudlus ja talle meeldib kududa. Esimese troi kudus ta 2004. aastal õemehe palvel. Esmalt uuris ta, kuidas teistel troid tehtud on. Tal on meeles, et ega keegi teda õieti juhendada ei osanud. Nii tuli tal endal välja mõelda, kuidas oleks kõige lihtsam toimida, näiteks kuidas arvutada silmi ja ümbermõõtu. Eeskujuks võttis ta ühe vana troi. Mustreid otsis ta raamatutest, uurides ka Kihnu muuseumis olevaid troisid. Esimene troi sai liiga suur, sest ta ei osanud alguses silmi arvestada. Selle ostis ära suurt kasvu suvekihnlane, kellele see oli paras. Saadud raha eest sai Elly endale uue külmkapi. Järgmise troi kudus Elly taas oma õemehele, seekord juba õiges mõõdus. Kui kaks esimest troid juba valmis olid ja neid Kihnus kanti, ilmusid juba järgmised soovijad, kuna troitegijaid Kihnus ei ole. Kudumise käigus on ta aastatega üha vilunumaks muutunud.
Kuduma õpetas Ellyt vanaema. Esimesed sokid kudus 9-aastaselt. Ise arvab, et on kudumisest lihtsalt sõltuvuses. Oskab ka kangast kududa, paelu põimida, tikkida, aga need käsitööliigid ei meeldi niiväga.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Troi kudumist õpetab Elly Karjam kõikidele soovijatele. Ta on läbi viinud mitmeid sellealaseid koolitusi ja õpitubasid, kus koos troid kootakse. Ta on õpetanud troi tegemist ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilastele. „Raamatuid ju polegi, mille järgi õppida,” märgib Elly. Ta ütleb, et ega raamatu järgi neid mõõte, mustreid ja silmade arvutamist selgeks saagi. Samas on troi kudumine aega- ja kannatlikkust nõudev ettevõtmine. Seetõttu ei ole tema õpilaste hulgas neid, kes aastas mitu troid kooksid.
„Kihnus peavad mehed ikka troid kandma, sellepärast ei tohi ka see oskus kuhugi kaduda,” leiab Elly.
Konsultatsioon: Materjalide ja töövahendite tutvustamine.
Müük: Müük ainult ettetellimisel.
Tootmine/valmistamine: Tootmine omas kodus.
Turism: Turistid, kes peatuvad kodumajutuses, saavad ülevaate.
Tutvustamine: Troi ajaloo ja tänapäevase kasutamise tutvustamine
Õpetamine: Õpitoad käsitööhuvilistele toimuvad kokkuleppel Kihnus või Pärnus.
Fotod
Internetiallikad
Paluoja, Silvia 2015. Kokk-madrus keedab sabaga seepe. – Silvia Paluoja tutvustab Elly Karjamit. Pärnu Postimees, 10. oktoober 2015. (Tasuline artikkel.)
Kokamägi, Epp-Maria 2015. Urga Elly kootud troikleit – Epp Maria Kokamägi kirjutab Elly Karjamist ja tema kaunist käsitööst. Pärnu Postimees, 10. oktoober 2015. (Tasuline artikkel.)
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht: Kihnu Selts MTÜ, Kihnu Muuseum
Koostaja: Jaanus Ilp, Maie Aav (2018)
Facebook