Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Varavedaja

Varavedaja Varavedaja-lood on rahvusvaheliselt levinud ja nendes on palju ühisjooni. Puuk, pisuhänd, tulihänd, kratt, vedaja - kõik need on selle tehisolendi meil levinud nimetused. Kirjeldatakse varavedaja valmistamist, lepingut kuradiga, mida tuleb kinnitada oma verega (49; 51; 53), seda, mis juhtub, kui sulane puugile valmis pandud toidu ära sööb (54; 55). Sõnad "äkk" ja "pupp" kaka ja pudru tähenduses on pärit lastekeelest ning korduvad teisendist teisendisse, nii nagu on kalduvus püsida paljudel vormelitel muudeski rahvaluuleliikides. Ajapikku kipub vedaja mõiste juba segunema; nii on kahes viimases jutus, kus säägitakse raha toovast haldjast (56) ning lapsi pahategude pärast karistavast tulelinnust (57). Kui lugu on kuuldud kelleltki lähikondlastest, ei jäeta seda mainimata - see lisab usutavust ja üksiti vabastab jutustaja vastutusest loo tõepära eest. Teinekord kipub kõik unustusse vajuma ja kõnelejal meenub ühtteist vaid küsimise peale (53). Hoopis põnevamad on nende muljed, kes on vedajat ise näinud (52). Folklorist Mare Kõiva kogumispäevikus leidub märge ühe niisuguse, kaasajal erakordse maailmanägemisega vanainimese, 81-aastase Meeta Liivati kohta (vrd. 38; 80; 120): "Huvitav on Meeta Liivati esitus - usundiline maailm on reaalsega loomulikus põimingus - sugulane sõidab nn. kuradi vankril, mis on teel enesetapja hinge järele, vanaema kohtas kuradit, kes tuli last vahetama, puuk rabistas nende sup
 

Varavedaja


            Varavedaja-lood on rahvusvaheliselt levinud ja nendes on palju ühisjooni. Puuk, pisuhänd, tulihänd, kratt, vedaja - kõik need on selle tehisolendi meil levinud nimetused. Kirjeldatakse varavedaja valmistamist, lepingut kuradiga, mida tuleb kinnitada oma verega (49; 51; 53), seda, mis juhtub, kui sulane puugile valmis pandud toidu ära sööb (54; 55). Sõnad "äkk" ja "pupp" kaka ja pudru tähenduses on pärit lastekeelest ning korduvad teisendist teisendisse, nii nagu on kalduvus püsida paljudel vormelitel muudeski rahvaluuleliikides. Ajapikku kipub vedaja mõiste juba segunema; nii on kahes viimases jutus, kus säägitakse raha toovast haldjast (56) ning lapsi pahategude pärast karistavast tulelinnust (57).

            Kui lugu on kuuldud kelleltki lähikondlastest, ei jäeta seda mainimata - see lisab usutavust ja üksiti vabastab jutustaja vastutusest loo tõepära eest. Teinekord kipub kõik unustusse vajuma ja kõnelejal meenub ühtteist vaid küsimise peale (53). Hoopis põnevamad on nende muljed, kes on vedajat ise näinud (52). Folklorist Mare Kõiva kogumispäevikus leidub märge ühe niisuguse, kaasajal erakordse maailmanägemisega vanainimese, 81-aastase Meeta Liivati kohta (vrd. 38; 80; 120): "Huvitav on Meeta Liivati esitus - usundiline maailm on reaalsega loomulikus põimingus - sugulane sõidab nn. kuradi vankril, mis on teel enesetapja hinge järele, vanaema kohtas kuradit, kes tuli last vahetama, puuk rabistas nende supiõunapuus ja ahju taga. Mütoloogiline on temale olemasolev ja iseendal kogetu." RKM II 369, 546/7 < Maarja-Magdaleena khk. - M. Kõiva (1983).


48.


            Ema rääkis, et tema on pisuända näind, et tulelont on läind õhus ja saba olnd taga. Pidi olema kraami kokkuvedaja. Kas ta oli või ei olnd, seda ma ei tea.

RKM II 367, 433 (20) < Otslaua k. - E. Tampere < Aliide Metsla, 76 a. (1983).


49.


            Puugijutt on küll levinud juba ammust aega.

            Kolm neljapäeva õhtut tuli teha seda puuki. Tehti: viht ja mis seal veel oli - üks luud ja viht ja. Siis tuli sul nimetissõrmest veel verd anda talle. Ja kui sa tahtsid teise talu aida tühjaks teha, siis ta pidi sul kõiki asju tooma. Lakas pidi tegema seda puuki. Ei tea, kas see on õige või ei ole - kes see, kurat, julgeb anda sõrmest kolm tilka verd! See tuli siis talle peale tilgutada seal, siis hakkab elama.

            Ja siis tuleb talle tööd anda, siis teeb ühe varanduse tühjaks või teise. Siis kästi tal tuua vilja, või mõnel raha - kott või, kõik ta pidi tooma ja tegema.

            Ta pidi vaimu-moodi olema. Seda ei näe keegi, muudkui ait on tühjaks tehtu ja on käitu ja oltu.

RKM II 367, 49/50 (23) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983).


50.


            Ema käis karjas, seakarjas ja ikka tihtipääle nägi, et naabri talul sellest olmeaugust [katuseaugust] lähäb sisse üks tuline niisugune, eest oli nagu teravam ja tagast laiem ja punane niisukene - ei tea, mis olevus. Ja rääkis sis kodus perenaisele, oma perenaisele. Mis sääl peaks küll olema, et kudas sellel sis läheb sisse ja põlema ei lähe. Tuline kera lähäb ja tuline niisukene, taga on nagu lipul niisukene, kudas, et põlema ei lähä sääl midagi. Ja sis ütles perenaine niimoodi, et: "Oh, naabriperemehel on puuk, eks see kannab jo varandust kokku ja. Vaata, ku rikkaks nad on läinud."

            Aga siis, kui veel minu ema sääl veel karjas käis, siis ühel päeval nägi jälle, et puuk läheb ja maja läks põlema. Aga siis külarahvas arvasid niimoodi, et ta oli puugi ära pahandanud ja ei olnud puugile tema osa annud ja siis see puuk pani maja põlema. Kõik see talu põles maani maha siis.

RKM, Mgn. II 3721 (30) < Hundi k. - T. Tammo < Aliise Tisler, u. 60 a. (1983).


51.


            Niisugused jutud olid, et kratid või mis, kurat, pidid olema, pidid seda nasvärki kokku kandma. Õhtu pidi näha olema, kui lendab, nii et sädemed lendavad. Mul äi ja ämm rääkisid.

            Ja ühes kohas ollu tuli lahti läinu. Aga seal ollu krati tegemine parajasti pooleli. Tea, missugusest sõrmest talle seda verd seal anti ja... Perenaine siis ikka kõndinu ringi: "Kos mu linnud on" ja "kos mu linnud on."

RKM II 367, 239/40 (13a) < Kaitsemõisa k. - M. Hiiemäe < August Feldbach, 75 a. (1983).


52.


            Vot seda rääkis minule minu vanaema, et puuk on.

            Mina olin laps, nii kuueaastane, ja olin mõisa vasikakarjas. Aga ma kõndisin seal ringi ja läksin ühte kohta sisse. - Seal oli saun, ja ahjuvahe oli seal saunas, niisugune paras vahe. Ja seal üks naine pani ahju kütte ja ütles mulle: "Mine sa ära siit saunast, mis sa siin vahid, mine, sul lambad lähevad järve." Mina teadsin küll, et ei lähe ja vahtisin sealt. Aga temal oli see puuk seal tehtud. Ma siis rääkisin vanaemale, ja vanaema ütles, et seal on tont tehtud. Et seal ta kobiseb, tal on juba elu sees.

            Kui teda tehti, siis oli seal vaja kaks vihta - vihad olid tiibadeks, ja kaks kausipoolt - kausipooled olid kannikateks, ja üks niinekera soolikateks ja takukoonlad ja. Vanaema ütles, et talle peab kolm korda tooma kirikust kirikuleiba ja -viina, siis tuleb hing sisse.

            Ükskord nägin ise lendamas teda. Nagu tulekera läks reheotsast, nagu tulesõel, sädemed pritsisid. Läks alla sauna juurde. Laupäeva õhtu oli, me läksime sauna, mina ja ema ja perenaine. Kui ma teda nägin, siis läksin tuppa, ütlesin: "Tulge ruttu, vaadake!"

            Seal oli suur õõnap, hapu õõnap oli, kutsuti supiõõnap. Siis kui teised õue tulid, siis teda enam ei näinud. Teda ei näe, kui ta võtab. Siis ta oli seal puu otsas, rabistas, õunad kukkusid raps ja raps, kui ta seal rabistas, ja teised ütlesid, et see on puuk. Siis ei ole näha, kui ta võtab, tulles pidi olema näha.

            Ühel peremehel kukkunud herned välja peale. Kui jala tagant pastlapaelad noaga katki saad tõmmata, siis ta kukub alla kah, see kraam tal. Nii saab tuulispaska kah... Hirmsast olnud herneid siis seal.

            Siin Saanametsas oli ka puuk. Siis peremees oli ka kuidagi saanud, et pole teist aita lasknud. Mina ei tea, kudas ta sai, mina pole seal karjas käind, aga temast nii räägiti.

Rohkem ei pea saama teha kui kolm korda. Iga kord, kui peremees teinud, siis perenaine ei ole tahtnud. Ta oli öelnud: "Tulge nüüd vaatama, tulge nüüd vaatama, meie puuk läheb tooma." Siis kohe kukkunud õue peale ja valmis. - Vaata, siis ei saa ta tooma minna, kui teda nähakse.

RKM II 367, 16/9 (30) < Reinu k. - M. Hiiemäe < Meeta Liivat, 81 a. (1983).


53.


[Kuulaja:] Aga kas seda olete kuulnud, et kellelgi oleks varandust toonud, mingisugune, ka tehtud niimoodi?

- No seda pisuhänna juttu oli vanasti jo ühtepuhku ikke.

[Kuulaja:] Mismoodi seda siis tehti?

- Tehtud vanast luuakantsust ja kudas neid... seda pisuhända, ja siis iga neljapäeva ja reede õhtu, kuda siis pidan lugema ja pidan no sellest nimetsisõrmest andma verd.

[Kuulaja:] No kuhu siis pidi minema?

- Sii pisuhänd?

[Kuulaja:] Ei, seda verd andma. Kas...?

- Sellele pisuhännale tilgutama sinna...

[Kuulaja:] peale, jah?

-Peale jah. Siis hakkas käima. Nigu nad kõnelsivad ikka [naerab]. Ega mina ei tea. Vanarahvas... Mina ei tea, mina ei näind, nii et... minu isa ja ema kõnelsivad niiviisi, et oma verd andvat.

[Kuulaja:] Kas oli siis mõnda juhust ka, et oleks nähtud, kui ta käib või?

- No kes seda peab nägema. Tema ööse käib. Olevat nähtud, mõned näevad, et sinine jutt ja suits aga taga, aga teda ennast ei näe. Nüüd nigu need kosmoselaevad käivad, aga kes see neid näeb. Et hommikust olevat ait vilja täis olnu ja...

[Kuulaja:] Nii et siis vilja toonud?

- Vilja toonu, mida ta aga tahtis, kas raha või vilja. Ükskõik mida.

[Kuulaja:] Ja kaua ta siis niimoodi käis?

- No, kuda nad ise ära lõpetasivad võib-olla, need nõiad. Ega mina ka seda ei tea. Jah, niimoodi, rohkem ma ei tea sest midagi.

RKM, Mgn. II 3714 (5) < Vara v. ja as. - M. Hiiemäe < Liine Lepik, 80 a. (1983).


54.


            Ühel taluperemehel oli kaks puuki ehk varavedajat, kes peremele vilja aita tõi. Siis ka tegi perenaine puukidele kõige paremat sööki ja vei neile söögi lännikuga aidalakka. Aga ühekõrra läksid sulased salaja aidalakka ja sõid söögi ära ja lasksid lännikusse väljaheidet asemelle. Tõine sulane läks töö juure tõi[ne] jäi aidarästa alla. Tüki aja pärast kuuleb sulane aidarästa all, kuda puugid riidlevad. Tõine ütleb: "Häka pup", tõine jälle: "Matsu pup." Viimati ütles tõine puuk: "Mis meie teeme?", tõine vastas: "Paneme maja põlema ja lähme siis rattarummu sisse."

            Tüki aja leekis maja tules. Sulane vahtis, kui puugid rattarummu sisse läksivad, tegi pihlikapunnid ja tagus kervega rummule kõvast augu ette ja viskas siis rummu tulle. Aga rumm tõusis tulest üles taeva alla. Perenaine nägi, kuda sulane puukidega tegi, hakkas sulasega tülli, miks sulane sedaviisi tehnud ja ütles sulasele: "Meie oleks saanud veel uue maja, aga enam ei saa, puugid läksid, kes meid avitasid."

H I 2, 442 (14) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).


55.

Vana ebausu jutt, kohalises keelemurdes


            Vanass käänud ühele peremele puuk ehk pisuänd kodu, toonud palju vilja ja kõiki muud kraami. Peremiis veänud söögi tualakka, sinna käänud puuk igä pääv söömän.

            Ühekõrra kiitnud peremiis jahuputru ja pannud hästi võid silmä ja veänud toalakka. Sulane väestnud [vaadanud] järele, kui peremiis lakass maha tullud, lähnud sulane lakka ja söönud putru ärä ja sitnud sinna asemele. Pääle seda tullud ühekõrraga kaks puuki ja akanud kohe süümä. Tõene üelnud "äkkä", tõene jälle "puppu", tõene üelnud jälle "äkkä" ja lubanud maja põlema panna ja siis ise aia äärde vana rattarummu sisse minnä.

            Sulane kuulanud kõik selle jutu ära, lähnud ja tehnud kõvass pihlikäpuust niisugused punnid, mes sinna rummu otsadesse parajad õllud. Kui maja põlema akanud, löönud sulane niid punnid rummu augutelle ette ja visanud siis kõegega tulle... Küll siis rumm karelnud ja kerklenud. Piäle seda üelnud peremiis: "Õless kõik ärä põlenud, aga sii vana rattarumm mulle alles jäänud, siis õless mina jälle rikkas miis õllud."

H II 28, 785/6 (1) < Saare v. - G. Puus (1891).


56.

Koduhaldias


            Ühel mehel olnud kodus haldias, kes talle raha toonud. Saladusest teadnud ainult peremees ja perenaine, kuna teiste majaliste seas see teadmata olnud.

            Kord olnud peremees ja perenaine ära sõitnud ning sulane tüdrukuga kodus. Keskpäeval tuleb haldias tuppa sööma, kuid leidnud kausi tühja olevat ning pugenud laua alla. Sulane näinud seda, võtnud haldia kinni ning visanud kaevu.

            Sest ajast kadus peremehel rahaallikas ning veepuudus tulnud kätte. Küll kaevatud sügavad kaevud, kuid vett sisse ei tulnud. Viimaks ei jäänud muud üle, kui alaliselt naabri kaevust vett tuua.

E 86435 < Kudina v. ja k. - R. Vadi < Miina Lass, 63 a. (1934).


57.


            Seesama naaber rääkis mulle, et temale... oli olnud, usuti vanasti tulilindu. Temale rääkis seda ema, et tulilind on olemas. Ja ta ükskord läks hilisõhtul, läks välja. Neil õues kasvas vana tamm ja tamme juures lendas üks tuli..., tulelind. Tema seda ei teadnud, et see on tulelind ja ta ehmatas ja läks nuttes ema juurde. Ema ütles, et see on tulelind... Jaa see... kui, sellepärast, kui tulelindule halba tehti, siis ta oli... no kõik inimesed uskusid. Ja kui ta tegi pattu, siis see tulelind võis igasugust õnnetust tuua, võis ka isegi maja põlema panna.

RKM, Mgn. II 3933 (67) < Pataste k., Raja t. - K. Kleimann < Anne Raud, sünd. 1970. a. (1983).

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
	Varavedaja
November 2018
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Varavedaja Varavedaja-lood on rahvusvaheliselt levinud ja nendes on palju ühisjooni. Puuk, pisuhänd, tulihänd, kratt, vedaja - kõik need on selle tehisolendi meil levinud nimetused. Kirjeldatakse varavedaja valmistamist, lepingut kuradiga, mida tuleb kinnitada oma verega (49; 51; 53), seda, mis juhtub, kui sulane puugile valmis pandud toidu ära sööb (54; 55). Sõnad "äkk" ja "pupp" kaka ja pudru tähenduses on pärit lastekeelest ning korduvad teisendist teisendisse, nii nagu on kalduvus püsida paljudel vormelitel muudeski rahvaluuleliikides. Ajapikku kipub vedaja mõiste juba segunema; nii on kahes viimases jutus, kus säägitakse raha toovast haldjast (56) ning lapsi pahategude pärast karistavast tulelinnust (57). Kui lugu on kuuldud kelleltki lähikondlastest, ei jäeta seda mainimata - see lisab usutavust ja üksiti vabastab jutustaja vastutusest loo tõepära eest. Teinekord kipub kõik unustusse vajuma ja kõnelejal meenub ühtteist vaid küsimise peale (53). Hoopis põnevamad on nende muljed, kes on vedajat ise näinud (52). Folklorist Mare Kõiva kogumispäevikus leidub märge ühe niisuguse, kaasajal erakordse maailmanägemisega vanainimese, 81-aastase Meeta Liivati kohta (vrd. 38; 80; 120): "Huvitav on Meeta Liivati esitus - usundiline maailm on reaalsega loomulikus põimingus - sugulane sõidab nn. kuradi vankril, mis on teel enesetapja hinge järele, vanaema kohtas kuradit, kes tuli last vahetama, puuk rabistas nende supiõunapuus ja ahju taga. Mütoloogiline on temale olemasolev ja iseendal kogetu. " RKM II 369, 546/7 < Maarja-Magdaleena khk. - M. Kõiva (1983). 48. Ema rääkis, et tema on pisuända näind, et tulelont on läind õhus ja saba olnd taga. Pidi olema kraami kokkuvedaja. Kas ta oli või ei olnd, seda ma ei tea. RKM II 367, 433 (20) < Otslaua k. - E. Tampere < Aliide Metsla, 76 a. (1983). 49. Puugijutt on küll levinud juba ammust aega. Kolm neljapäeva õhtut tuli teha seda puuki. Tehti: viht ja mis seal veel oli - üks luud ja viht ja. Sinud muud üle, kui alaliselt naabri kaevust vett tuua. E 86435 < Kudina v. ja k. - R. Vadi < Miina Lass, 63 a. (1934). 57.             Seesama naaber rääkis mulle, et temale... oli olnud, usuti vanasti tulilindu. Temale rääkis seda ema, et tulilind on olemas. Ja ta ükskord läks hilisõhtul, läks välja. Neil õues kasvas vana tamm ja tamme juures lendas üks tuli... , tulelind. Tema seda ei teadnud, et see on tulelind ja ta ehmatas ja läks nuttes ema juurde. Ema ütles, et see on tulelind... Jaa see... kui, sellepärast, kui tulelindule halba tehti, siis ta oli... no kõik inimesed uskusid. Ja kui ta tegi pattu, siis see tulelind võis igasugust õnnetust tuua, võis ka isegi maja põlema panna. RKM, Mgn. II 3933 (67) < Pataste k. , Raja t. - K. Kleimann < Anne Raud, sünd. 1970. a. (1983).

Varavedaja
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |