Sulge
Sulge
Rahvariiete all peame silmas 19. sajandil Saaremaal kantud pidulikke talupojarõivaid ja nende järgi tänapäeval tehtud koopiaid. Saaremaa rahvariided on tuntud oma variatiivsuse poolest. Üheteistkümne kihelkonna rahvariided jagunevad välimuse ja valmistusviiside järgi kolme gruppi: Ida- (Pöide, Karja, Püha, Valjala ja Jaani khk) ja Lääne-Saaremaa (Kaarma, Mustjala, Kihelkonna ja Kärla khk) ja Sõrve poolsaar (Jämaja ja Anseküla khk). Nii naiste kui ka meeste riided on igas grupis omavahel sarnased, kuid paljuski on ka grupisiseselt erinevusi.
Kõikide kihelkondade naistel ja meestel on kõige alumiseks riietusesemeks valge linane särk. Sinna peale pannakse selga vest (abu, liistik) ja vastavalt siis seelik ehk kuub ja põlvpüksid (Jaanis tölppüksid, Lääne-Saaremaal lakkpüksid).
Rahvariiete valmistamise käigus puutub käsitööline kokku eri tehnikatega: pilutamine, kangakudumine, tikkimine, niplispitsi valmistamine, vöö kudumine jne. „Kui ma terve elu olen heegeldanud, õmmelnud, tikkinud ja kudunud, siis vot nüüd ma olen valmis alustama rahvariiete valmistamisega,“ oli Marite Madissoni arvamus rahvariiete tegemise alguses. Ta arvab, et kui ta varem poleks nii palju käsitööga tegelenud, siis ta poleks julgenud ka rahvariideid tegema hakata. Varasemad erinevate käsitöötehnikate harrastused olid ettevalmistus suureks protsessiks, mida rahvariiete valmistamine kahtlemata on. Kui koolitusel valmisid Maritel Türi rahvariided oma tütrele, siis hetke eesmärk on lõpetada pooleli olevad neli komplekti Muhu rahvariideid. Tal on soov teha oma juurte järgi need endale ja oma lastele.
Saaremaal on rahvariided ikka pidupäevadel inimestel seljas. Neid näeb Tänavapiknikul, laulu- ja tantsupidudel, suvesimmanitel, merepäevadel, sadamakontserditel ja mujal. Rõõm on tõdeda, et 84 Saaremaa taidluskollektiivil on kõigil Saaremaa kihelkondade rahvariided. Paljud rahvariiete valmistamise koolituse lõpetajad on hakanud ka teistele rahvariideid valmistama. Neil on teadmised, milliseid riideid valmistada, millised üksikesemed omavahel kokku sobivad, kust uurida lisa, kui teadmisi napib, ja kelle käest lisa küsida. Samuti on neil oskused ja kogemused rahvariiete juures kasutatavate käsitöötehnikate kasutamisel.
Tihti arvavad inimesed, et rahvariideid ei ole kuskil kanda ja need jäävad valmides kappi seisma. Selle väite lükkab ümber Tiia Tasane, kes on kahe koolituse jooksul valmistanud rahvariided nii endale kui ka tütrele, kokku neli komplekti. Nad laulavad tütrega rahvalaulukollektiivis ja kannavad rahvariideid ka mujal. Kui Tiia osales oma rahvariietes ühel Kuressaares toimunud tänavapiknikul, siis üks väike tüdruk hüüdis teda nähes: „Näe, kuninganna tuleb!“ Selline väike seik on nagu aplaus mitme aasta töö eest.
Talurahva kantud pidulikke rahvariideid on Saaremaal valmistatud küll alates 18. sajandi lõpust, kuid on olnud ka perioode, kus rahvariietele pole suurt tähelepanu osaks saanud. Rahvariideid on olnud võimalik näha laulu-ja tantsupidudel esinejate seljas, kuid mujal kui laval on neid vähe kantud. Mandri-Eestist eraldatuse ja saarelise elulaadi tõttu (elati põhiliselt rannikualal, saare keskel vähem, liiguti enamasti oma küla piirides) kandis talurahvas pidulikel puhkudel ja tihti ka iga päev rahvariideid veel ka 20. sajandi alguses. Sel põhjusel on 19. sajandil ja 20. sajandi alguses saarel kantud rahvariideid palju säilinud muuseumites, aga ka kodudest võib veel üht-teist leida. Saaremaalt pärit rahvariided on hoiul eri muuseumites: Saaremaa muuseum, ERM, Muhu Muuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Vene Etnograafiamuuseum Peterburis, Ungari Rahvusmuuseum Budapestis ja Soome Rahvusmuuseum Helsingis.
Rahvariided valmistati enamasti kodus. See oli tavaline naistetöö, mida tehti sügisest kevadeni, siis kui põllutööd olid lõppenud ehk kui põld ja kari selleks naistele aega andsid. Sügisel kedrati lõngu, kooti kangaid ja kevade poole kooti sukad ja kindad ning õmmeldi rõivad. Peenemat näputööd, nagu näiteks pitsi niplamine ja tikkimine, tehti varakevadel õues räästa all istudes. Päike säras siis lumelt vastu ja oli iseäranis erk.
Lapsi õpetati maast madalast käsitööd tegema. Kümnendaks eluaastaks oskasid nad juba kangastelgedel kududa, niietada ja teha muid abitöid. Enne leeri pidid tüdrukutel lihtsamad käsitöötehnikad selged olema, et nad saaksid kaasavara valmistada. Tehnilised võtted ja kaunistusviisid läksid ühelt sugupõlvelt teistele üle ja nii kinnistusid kodukandi käsitöötraditsioonid. Teadaolevalt oskas iga täiskasvanud naine põllul kasvatatud linataimest ja oma lammastelt pügatud villast lõnga valmistada. Neist omakorda osati kangastelgedel kududa valmis nii särgi kui ka kuue (seeliku) ja pükste ning üleriiete kangad. Rahvariiete valmistamisel oli see vajalik oskus. Kuigi müügiks kooti kodudes kangast harva, tasuti sellega sulastele ja suilistele nende töö eest. Kangakudumise tööks peeti millegipärast sobivamateks päevadeks teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva. Kangaid ja lõngu värviti vanasti maavärvidega, milleks olid mitmesugused värviandvad taimed, nende õied, juured ja puukoored. Tuntuim oli lepakoor, millega värviti nii pruuni kui ka musta. Hiljem, kui müügile tulid aniliinvärvid, värviti nendega. Väiksemaid näputöid tehti igal vabal hetkel, ka külavahel liikudes kudusid saare naised sukki ja sokke. Ka karjased püüti võtta tüdrukud, sest nende jaoks oli kudumine kohustuslik töö. 13-aastane karjane pidi kuduma suvega viis paari sokke ja paari sukki.
Rahvariiete valmistamise juures oli aga ka peenemaid näputöid, mida tegid ainult need, kes oskasid. Näiteks polnud seelikute ja särgivarrukate kurrutamine jõukohane igaühele. Nii on jutustanud Marie Õun Kihelkonnalt, et tema noorpõlves kurrutanud üks oskaja naine teistele külatüdrukutele seelikuid raha eest. Samuti olid paljudes külades olemas rätsepad, kes 19. sajandi alguses õmblesid käsitsi vammuseid, kuid hiljem kasutati selleks juba õmblusmasinaid.
Põllumajanduse arenedes ja mitmekesistudes jäi naistelgi üha vähem aega käsitööks. Tütardele õpetati küll veel mitut lihtsamat kodukäsitööd ja tarbekangaste kudumist. Rahvariiete kandmisest loobumise tõttu polnud vaja enam osata mitmekesised vanemaid näputööoskusi nagu vöökudumine, pitsiniplamine või tikkimine. 20. sajandi alguses oskas noorem põlv veel vaid lihtsamat pilutamist ja tikkimist ning kalasabamustris põimimist säärepalete jaoks. Samal ajal nõudsid käsitöö elavnemine ja rõivastuse uus linlik mood uusi oskusi. Neid õpiti nüüd linnades ja alevites kangakudumisekursustel ja käsitöö- ning õmbluskoolides.
Koos nõukogude võimu tulekuga 1940. aastal lükati kõrvale peretraditsioonid ja inimeste elu hakkas juhtima partei. Nii loodi ühiskondlikel alustel ENSV üldlaulupeo peakomisjon, mille juures töötanud rahvarõivasektsiooni peaülesandeks oli suunata ja organiseerida rahvarõivaste valmistamist kogu riigis. Kuna uued rahvariided toodeti olemasolevast poematerjalist, värvid vahetati saada olevate vastu, lihtsustati lõikeid ja töötati välja „kaunimad ja sobivamad“ komplektid taidluskollektiivide jaoks, muutus rahvariie lõpuks ühetaoliseks. Kadusid eri kihelkondadele omased detailid ja keerulisemad tehnikad (nt niplispits vahetati heegeldatud pitsi vastu, kardpaelad atlasspaelte vastu).
Tänuväärset tööd rahvarõivaste tootmisel ja populariseerimisel tegid 1960.–1990. aastatel Rahvakunstimeistrite Koondis UKU (edaspidi UKU) ja Kunstifondi Tallinna Kombinaat ARS. UKU loodi 1966. aastal Tallinnas ja üsna varsti avati ka Kingissepa jaoskond Saaremaal (200 töötajat). Hiljem avati ka teine jaoskond Orissaares (160 töötajat). Lisaks muudele käsitöötoodetele hakati valmistama käsitelgedel kootud rahvariideseeliku kangast, käsitsi kootud kindaid ja mütse ning tikanditega kaunistatud esemeid rahvarõivaste juurde. 1970. aastatel tegutses Saaremaal mitu rahvariideid ja nende kangaid tootvad ettevõtet: UKU, rahvatööndusettevõte Kodu, teeninduskombinaat Saare (37 kangakudujat) ja ETKVLi tootmiskoondis Varma. Põhiliselt valmistati nendes silmuskudumeid, kangastelgedel kootud kangaid ja tikiti rahvariidekomplektide juurde särke. Kombinaatide töö lõppemisel kadus ka teadmine rahvarõivastest ja huvilistel tuli pöörduda muuseumide poole. Aeg pärast Eesti riigi iseseisvumist, 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus, tõi kaasa suurenenud huvi rahvarõivaste vastu. Ühiskonnas hakkasid toimuma muudatused ja rahvarõivad olid taas kord aktuaalsed. Alustati rahvariiete valmistamise koolitustega.
Kui 18.–19. sajandil anti rahvariiete valmistamise oskused edasi emalt tütrele, siis tänapäeval koolitatakse huvilisi mitmesugustel koolitustel ja kursustel. Saaremaa käsitööselts Kadakmari on korraldanud kahed kaheaastased rahvariiete valmistamise koolitused. Need toimusid aastatel 2014–2016 ja 2018–2020. Osales 33 inimest, kes valmistasid 49 komplekti rahvariideid. Komplektide all mõtleme kogu riietust: särk, seelik, põll ja vöö, vest, rätik, tanu või kootud müts, sukad ja kindad, aga ka üleriideid: pikad ja lühikesed vammused (jakid). Kaks naist olid eriti usinad ja valmistasid riided endale, mehele ja kolmele lapsele. Nende koolituste käigus oli tore see, et inimesed, kes tulid koolitusele, et endale rahvariided valmistada, läksid lõpuks koju mitme komplektiga. Koos tegemine, teineteise tugi, nõuanded ja see, et naabrinaine teeb rohkem kui esialgu arvatud, pani ka teised tööle ning lõpptulemuse nimel pingutama. „Peale esimest tundi mõtlesin, et hea, kui saaks mütsi kootud,“ jutustab Pille Tänak oma läbielamistest. Esimene koolituspäev, kus õppejõud näitasid ette, kui keeruliste tehnikatega tuleb rahvariide valmistamisel rinda pista, ehmatas päris ära. Nii tuli mõnelgi õppuril öötundidest lisa võtta, et õppida ära pilutamine, tikkimine või kirivöö kudumine. Ka Pille ei andnud alla: „Kui antakse võimalus, siis peab sellest kõik võtma,“ arvab ta ja võttis koolitusest maksimumi. Tal valmis kahe aasta jooksul neli komplekti rahvariideid.
Kui esimese rahvariidekoolituse juures jõuti peakatete valmistamiseni ja Mareli Rannap soovis valmistada vastsündinud talle nahast unikaalset peakatet sarikülli, siis oli tema üllatus suur, kui kunagi Tallinnas elanud naisele tuttav lambakasvataja viskas surnud talle sülle ja hõikas: „Nahk võta ise maha!“ Pisaratega võideldes sai maha võetud nahk ja see ka interneti abiga ära pargitud, kuid selle tegevuse käigus sai selgeks, et oleks vaja Saaremaale kutsuda Made Uus Peipsi äärest, kes oskaks õpetada nii nülgimist, parkimist kui ka kasukate õmblemist. Aasta hiljem olidki koolituse tulemusena huvilistel valminud kasukad rahvariiete juurde.
Rahvariide valmistamise huvilisi Saaremaal jagub, kuid pikk, kaheaastane koolitusperiood ja rahvariiete valmistamise keerukus panevad siiski paljud oma võimetes kahtlema. Nii on juhtunud, et mõned osalejad poole peal alla vannuvad.
Koolituste lõpetajatel on valminud ka kirjalikud uurimistööd oma valitud kihelkonna rahvariietest. Need uurimused on hoiul Saaremaa rahvariidenõuandekojas ja on seal kõikidele huvilistele kättesaadavad.
Rahvariiete valmistamise koolituse järele on suur vajadus. Saaremal on 84 taidluskollektiivi, kes kannavad esinedes rahvariideid. Osalejate pidev koolitamine teemadel, kuidas rahvariideid selga panna ja kanda, kuidas hooldada, milliseid ehteid juurde võib sobitada jne on väga oluline ja vajalik.
Rahvariiete valmistamine on hetkel küll hoogustumas, kuid seda võib ohustada üldine raske majanduslik olukord. Rahvariided on kallid. Kui inimestel ei jätku raha esmavajaliku jaoks, siis luksuskaubale, nagu rahvariided, raha ei kulutata.
Ka on ohumärk see, kui rahvariideid ei valmistata lastele. Neil ei teki siis nendega sidet ja täiskasvanuna nad neid ei kanna ega
valmista.
Selleks et rahvariiete valmistamine jätkuks ja neid ka kantaks, peab korraldama koolitusi ja infopäevi, aga ka võimaldama rahvariideid kanda. Näiteks peaks panema mingil üritusel osalemiseks tingimuse, et rahvariietes tulles on sissepääs odavam või tasuta.
Oleme Saaremaal korraldanud nii rahvariiete valmistamise koolitusi kui ka komplekti üksikesemete koolitusi. Näiteks 2022. aastal toimub käsitööselts Kadakmari juures vammuste õmblemise koolitus. Samuti oleme korraldanud ja läbi viinud kinnaste ja rätikute kudumise ning niplispitsi valmistamise koolitusi.Oleme korraldanud ka rahvariiete tuulutamisi ja nende tutvustamisi. 2022. aasta augustis käis Mareli Rannap Karja kihelkonnas Leisis näitamas, milliseid riideid kandsid meie esiemad 19. sajandi I ja II pooles. Marelil on olemas mõlemad komplektid rahvariideid ja nii alates särgist neid modellile selga pannes rääkis ta iga eseme detailidest, valmistamisest ja kandmisviisidest. Huvilisi oli palju ja peale ettekannet oli ka palju küsimusi, millele Mareli täpsed vastused andis. Sellised kooskäimised ja rahvariiete tutvustamised annavad suure panuse rahvariiete populariseerimiseks.
2023. aasta 24. veebruaril pannakse Brüsseli „Pissiva Poisi“ kujule selga Saaremaa käsitöömeistrite valmistatud Jämaja mehe rahvariided. Selline kena kingitus Brüsseli skulptuurile on Eesti ja selle suurima saare rahvariiete näitamiseks ja tutvustamiseks.
Sünniaasta: 1966
Sünnikoht: Tallinn
Lühitutvustus
Mareli Rannap on sündinud ja kasvanud Tallinnas. „Isehakanud saarlaseks“, nagu ta enda kohta ütleb, sai ta siis, kui ta abikaasaga 2003. aastal saarele talu ostis. Saaremaa kaunis loodus, kenad inimesed ja rahulik elukeskkond meeldisid sedavõrd, et esialgu suvilaks
ostetud majast sai püsiv elupaik.
Käsitööpisiku on Mareli saanud oma emalt. Viiulikunstnikust emal oli kolm last ja rasketel aegadel, kui poest ei olnud midagi saada, kudus, heegeldas, tikkis ja õmbles ema endale esinemisrõivad ja igapäevariided oma lastele. Nii on Mareli näinud lapsest saati, kuidas ema ei istunud kunagi niisama diivanil, vaid tal oli kogu aeg mõni poolik käsitööese käes. Ka Mareli hakkas juba noorelt õmblema riideid esialgu nukkudele, hiljem iseendale.
Kolinud Saaremaale, tegi ta esialgu kaugtööd Tallinna kontori heaks, hiljem asutas käsitööfirma Saare Vilt OÜ ja leidis siis ka tühimiku,
mida saarel elades täita. Selleks olid Saaremaa rahvariided ja nende tutvustamine laiemale huvigrupile.
Kirjeldus
Mareli Rannap on Saaremaal elav rahvariidemeister ja omab sellekohast VII taseme kutsetunnistust. Ta on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogina, spetsialiseerudes rahvariiete uurimisele ja nende valmistamisele. Peale selle on ta osalenud aastaid Tõstamaal toimunud rahvarõivalaagrites, kus on õppinud erinevaid käsitöötehnikaid, mis rahvariiete valmistamise juures on hädavajalikud. Mareli on Saaremaa käsitööselts Kadakmari juhatuse liige ja on juba kaheksa aastat korraldanud Saaremaal eri pärandoskuste koolitusi. Nii on huvilised saanud õppida kangakudumist, viltimist, nahaparkimist, kasukate õmblemist, niplispitsi valmistamist, kudumist ja rahvariiete valmistamist. Mitme koolituse juures on Mareli ise olnud ka õppejõud. Marelile meeldivad väga pärandkultuur, rahvuslikud käsitöötraditsioonid, aga ka loominguline lähenemine käsitööle. „Rahvariideid pead tegema nii, nagu tehti mitusada aastat tagasi. Sa ei tohi seal midagi muuta, pead omandama vanad käsitöötehnikad ja neid järgima,“ räägib Mareli rahvariiete valmistamise põhitõdedest. „Aga tänapäevaste riiete juurde võid lasta fantaasial lennata, nii kuidas oskad,“ viitab ta 2021. aastal oma vennale Rein Rannapile tikitud pintsakule. „Proovisin selle tikandiga oma venna taluvuspiire. Panin aga vunki juurde, ikka ergumaid toone ja lõpuks ka veel pärleid ja litreid,“ muigab Mareli. Vend kannataski kõik välja ja paljud inimesed ostsid pileti tema kontserdile just selleks, et seda tikitud pintsakut näha.
Saaremaal elades avastas Mareli, et seal pole kedagi, kes tegeleks saaremaiste rahvariiete uurimise, valmistamise ja populariseerimisega. Nii leidis ta oma niši ja hakkas süvenenult rahvariideid ja saaremaiseid pärandoskusi muuseumites uurima. Selle töö tulemusena on tal valminud seitse Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu sissekannet, videofilmid sellest, kuidas 11 kihelkonna naised, mehed ja lapsed end rahvariietesse riietuvad, ja koostamisel on Saaremaa rahvariideid tutvustav teos.
Mareli koostab rahvariidekomplekte ja valmistab rahvariideid kõikidele soovijatele. 2021. aastal valmistas Mareli Jämaja khk rahvariided Eesti Vabariigi presidendile pr Kersti Kaljulaidile ja tema abikaasale Eesti Vabariigi aastapäevaks. 2022. aastal võitis Mareli konkursi „Eesti rahvariided Brüsseli pissiva poisi selga“ ja valmistas tema jaoks Jämaja mehe rahvariided.
Rahvariiete komplekte valmistades teeb Mareli koostööd ka teiste käsitöömeistritega Saaremaal. „Ühel inimesel pole mõtet arendada end kõikide käsitöötehnikate meistriks. Palju efektiivsem on, kui üks meister valdab süvitsi ja viimse detailini mingit kindlat tehnikat,“ ütleb Mareli ise oma tegevuse ja koostöö kohta. „Kui mina olen hea tikkija ja õmbleja, siis suurima heameelega ostan teiste meistrite käest näiteks kudumisteenuse sisse.“ Nii saavad Saaremaal elavad käsitöömeistrid omavahel koostööd teha. Ka näiteks seelikukangaid ei koo Mareli ise, vaid tellib need neilt, kes tehnikat paremini oskavad. „Aga sa pead ise ka neid
tehnikaid tundma, sest muidu sa ei oskagi midagi tellida. Ja võib juhtuda, et saad petta, kui näiteks mõni vöö valmistatakse vale tehnikaga,“ seletab Mareli, rahvariiete valmistaja peab ise ka kõikide tehnikate oskaja olema.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Mareli Rannap töötas 20 aastat eri firmades joonisfilme joonistades, aga 2000. aastate alguses, kui see majandusharu üha rohkem hiinlaste kätte läks, mõtles ta minna tagasi kunagi õpitud ameti – käsitöö juurde. Esialgu tegi ta käsitööd (vilditud ja tikitud esemed) FIEna, kuid 2014. aastal asutas ettevõtte Saare Vilt OÜ.
Kui Mareli hakkas oma tooteid laatadel müümas käima, siis küsiti tihti tema käest, kust ta pärit on. Mareli soovis oma välimusega küsijatele vastata – ta soovis endale saada rahvariideid. 2000. aastate alguses toimusid rahvariiete valmistamise koolitused Tartus ERMi juures. Sõbranna oli Marelit sinna korduvalt kutsunud, kuid kauge sõit, ööbimine hotellis ja kursuse soolane hind ei ahvatlenud. Kui 2003. aastal oli Mareli kolinud Saaremaale, algasid samasugused koolitused ka Tallinnas. Ilmselt oli Mareli mugav, sest sõit pealinna, kust ta oli just ära kolinud, ei meelitanud.
Kui 2014. aastal käis Saaremaal ühel väikesel koolitusel MTÜ Rahvarõivas juht Anu Randmaa, lõi Marelile äkki pähe idee:
„Mõtlesin, mis oleks, kui õppejõud tuleksid hoopis Tallinnast Saaremaale mind koolitama, nii et ma ei peakski kuskile sõitma ja
peale minu saaksid siis ka teised koolitatud,“ jutustab Mareli, kuidas koolitused algasid. Ideega läksid kaasa nii Saaremaa käsitööseltsi Kadakmari MTÜ juhatuse liikmed kui ka õppejõud. Ja nii alustasid 29 inimest 2014. aasta septembris rahvariiete valmistamist. Kahe aasta pärast lõpetasid 19 inimest, kes olid koos valmistanud 30 komplekti rahvariideid.
Marelil oli siis kõrgharidus, mis saadud kunagi Tallinna Pedagoogolisest Instituudist. Üks teine sõbranna oli teda korduvalt kutsunud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia magistriõppesse, kuid Mareli ei leidnud motivatsiooni ega teemat, mida seal tudeerida. 2016. aastal olid Marelil valminud Karja kihelkonna rahvariided ja koos nendega saadud teadmine, et Saaremaa rahvariide komplektide üksikosi on muuseumites küll palju säilinud, kuid teadmised neist, nende valmistamisest ja kandmisest ei ole inimesteni jõudnud. Põhjuseks aastate jooksul valmistatud ühesugused komplektid, mis olid avaldatud raamatutes või mida tehti mõnes tootmiskoondises. Siis oli Marelile selge, et nüüd tuleb minna õppima, et edaspidi populariseerida Saaremaa erinevaid rahvariideid ja õpetada nende õiget kandmist. Ja Mareli seadis sammud Viljandisse. Kahe aasta pärast lõpetas ta kultuuriakadeemia magistriõpingud cum laude.
Uurimisteemaks olid paikkondlikud rahvariidenõuandekojad. Kui kool oli lõpetatud, asutas Mareli Saaremaa
rahvariidenõuandekoja ka Kuressaarde Saaremaa muuseumi ruumidesse. Nüüd on ta seal nõuandja rahvariiete alal. Mareli teeb
koostööd teiste nõuandekodadega üle Eesti, ta valmistab ise rahvariideid huvilistele ja koolitab teisi.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Mareli Rannap on hariduselt käsitööõpetaja ja pärandtehnoloog. Mareli annab oma teadmisi edasi, korraldades koolitusi Saaremaa käsitöölistele. Varem Tallinnas elanuna ja suurt tutvusringkonda omanuna tunneb ta paljusid oma ala professionaale, keda saarele õpetama kutsuda. Koolituste juures on ikka üks asi teiseni viinud. Kui 2014. aastal algas rahvariiete valmistamise koolitus, siis selgus varsti, et selleks, et valmistada endale mõni Saaremaale iseloomulik peakate, on vaja osata lambanaha
parkimist ja õmblemist. Siis kutsus Mareli Peipsi äärest Made Uusi neid tehnikaid õpetama. Hiljem, kui käsitöölised soovisid kangakudumise tehnikaid õppida, tuli kutsuda Veinika Västrik ja peale tema koolitust tootearendajad Tallinnast. Nii on Saaremaa käsitöölised saanud harivaid koolitusi erinevatelt aladelt.
Mareli Rannap on ise ka alati koolitustel osalenud õppejõuna. Omades mitme aasta pikkust kogemust käsitööettevõtjana ja käinud oma tooteid tutvustamas nii Eesti kui ka välismaa laatadel, saab ta oma teadmisi nüüd teistele jagada.
Samuti on Mareli andnud koolitusi ja kursuseid nii viltimise kui ka tikkimise alal. Need on toimunud nii Saaremaal kui ka Tallinnas. Rahvariiete alal on Mareli ennast koolitanud üsna põhjalikult ning annab neid teadmisi nüüd edasi nii rahvariiete valmistamise koolitustel kui ka Saaremaa rahvariidenõuandekojas. Nõuandjana peab ta telefoni või meili teel tulnud küsimustele vastama mitu korda nädalas, oleneb, kas tulemas on mõni tantsu- või laulupidu või mitte.
„Olen riigi raha eest kaks aastat Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õppinud, pean selle kuidagi ühiskonnale tagasi andma,“ leiab Mareli. „Seetõttu olen oma missiooniks võtnud Saaremaa rahvariiete populariseerimise ja laiahaardelise tutvustamise.“ Nii põhjendab Mareli oma tegevust Saaremaa rahvusliku käsitöö propageerijana ja koolituste korraldajana. Tal selle tegevuse jaoks nii huvilisi, teisi õppejõude kui ka mõttekaaslasi.
Õnneks on rahvariiete kandmine ja valmistamine populaarne ja koolitused täituvad kiiresti. Tihti algavadki koolitused õppurite endi soovidest. Praegugi käib aastane koolitussari, kus huvilised saavad endale valmistada muuseumiesemete järgi rahvariiete juurde kuuluva ülerõiva, on just niimoodi alguse saanud. Rahvatantsu harrastavad naised tundsid puudust soojadest üleriietest ja soovisid neid ise valmistada. Koos õppejõu Merli Männiga käidi ERMis esemeid uurimas ja aasta lõpuks peaksid need ka valmis saama.
õpetamine: Mareli õpetab rahvariiete valmistamist ja komplektide koostamist.
konsultatsioon: Mareli konsulteerib rahvariiete komplektide koostamist ja esemete valmistamist.
tutvustamine: Mareli tutvustab Saaremaa rahvariideid laatadel.
esinemine: Mareli esineb loengutega rahvariietest simmanitel ja koosviibimistel.
müük: Mareli müüb Saaremaa rahvariideid ja nende üksikosi.
tootmine/valmistamine: Mareli valmistab Saaremaa rahvariideid ja nende üksikosi.
turism: Mareli loenguid Saaremaa rahvariietest on tellitud erinevatele välismaa turismigruppidele.
Internetiallikad
Fotod
Koostas: Mareli Rannap (2022)
Facebook