Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Halltõbi ja luupainaja

HALLTÕBI, LUUPAINAJA Kuigi paari eelneva rühma juttudestki võib leida usundiliselt tähtsat (nt. jutus 60, samuti 51, mõnel määral isegi 50 jt. ), on usundiline aines neis siiski rohkem teoreetiline. See on pelgalt teadmise küsimus. Jutustaja või tema (esi)vanemad või keegi muu teadaolev isik pole kõnealuste olenditega või nähtustega empiiriliselt kokku puutunud. Nüüd tuleme jälle empiirilisse maailma tagasi. Järgnevalt mõned jutud, mis käsitlevad nn. mütoloogilisi haigusi. Halltõbi, hall või ork (sõltuvalt sellest, kuidas haigust ühes või teises paigas kutsutakse) on meditsiini keeles malaaria. Nagu katku ja mõnda muudki haigust, peeti ka halltõbe isikustatud haigusvaimu tekitatuks. Rahva seas levinud kujutelma järgi ratsutas see inimese, oma ohvri seljas. Nii edastati kujundlikult palaviku käes vappumist. Hallist, s. t. vastavast haigusvaimust lahtisaamiseks kasutati vägagi rabavaid vahendeid (nt. sõnniku alla matmine) ka teadlikult, näiteks tuleneb 62. loos päästva rohu leidmine, ehkki kogemata, tüdruku laiskusest. Segadust ja piirijuhtumeid on praeguseski väikeses alajaotuses. Esimene jutt (61) on juba pealkirjagi järgi halltõvejutt (samuti osutab halltõvele noormehe vappumine), kuid tegelikult areneb asi tuntud luupainajajutuks. 61. NOORÕ MEHE HALLITÕBI Üts nuur poiss olli vanasti ütsinda aidah maanu [maganud]. Sis olli tedä ega üüse üts nuur tütrik raputanu. Mis no poisil tettä? Aida ussõ olli ega õdagu kõvasti kinni pandnu, tu
 

HALLTÕBI, LUUPAINAJA

Kuigi paari eelneva rühma juttudestki võib leida usundiliselt tähtsat (nt. jutus 60, samuti 51, mõnel määral isegi 50 jt.), on usundiline aines neis siiski rohkem teoreetiline. See on pelgalt teadmise küsimus. Jutustaja või tema (esi)vanemad või keegi muu teadaolev isik pole kõnealuste olenditega või nähtustega empiiriliselt kokku puutunud. Nüüd tuleme jälle empiirilisse maailma tagasi.

Järgnevalt mõned jutud, mis käsitlevad nn. mütoloogilisi haigusi. Halltõbi, hall või ork (sõltuvalt sellest, kuidas haigust ühes või teises paigas kutsutakse) on meditsiini keeles malaaria. Nagu katku ja mõnda muudki haigust, peeti ka halltõbe isikustatud haigusvaimu tekitatuks. Rahva seas levinud kujutelma järgi ratsutas see inimese, oma ohvri seljas. Nii edastati kujundlikult palaviku käes vappumist. Hallist, s.t. vastavast haigusvaimust lahtisaamiseks kasutati vägagi rabavaid vahendeid (nt. sõnniku alla matmine) ka teadlikult, näiteks tuleneb 62. loos päästva rohu leidmine, ehkki kogemata, tüdruku laiskusest.

Segadust ja piirijuhtumeid on praeguseski väikeses alajaotuses. Esimene jutt (61) on juba pealkirjagi järgi halltõvejutt (samuti osutab halltõvele noormehe vappumine), kuid tegelikult areneb asi tuntud luupainajajutuks.


61.

NOORÕ MEHE HALLITÕBI

Üts nuur poiss olli vanasti ütsinda aidah maanu [maganud]. Sis olli tedä ega üüse üts nuur tütrik raputanu. Mis no poisil tettä? Aida ussõ olli ega õdagu kõvasti kinni pandnu, tuud ei tiijä üttegi, kost timä sisse sai. Viimäde nägi poiss, et timä [= tüdruk] tedä rahulõ es jättä, sis kõnõl timä sedä hättä üttele vanalõ mehele. Tuu opas: "Sina lasõ oherdiga uma sängu veere kotsilõ [kohale] mulk ja sis kui timä sinnu raputama tulõ, sis kae, kuis sa sinnä pulka ette saat tsusada. Poiss tegi ka nii [kui] opadi ja tütrik jäi poisilõ kätte. Läts humogu tarõ mano, täl hüä miil: timä löüse [leidis] tütrigu ja see tütrik olli väega illos. Peräkõrd võtt poiss selle tütrigu ärä hinnele naases. Muido tallit kõik naase asjad ärä, muudkui es kõnõlõ midägi mehega. Sai niisama kui muilgi naisil kats last ja elli ilosahe päälegi.

Ütskõrd läts miis tõõsõga keriguhe. Sai puuldõ tiihe [poole tee peale], siäl üts miis külb kesvä, sulanõ jälle ai [ajas] sisse. See nainõ tuud naard [naeris]. Nüüd lätsivä keriguhe. Opedaja ütel juttust, vannakurat kirot nii, kiä suigiva [suikusid, magasid], üles hobõsõ jalaga, ja hobõsõ veri olli timä tint ja hobõsõ naha pääle timä kirot. Tuud olli timä naardnu ja see noorik olli nännü, et see timä miis naard. Tii pääl naas timä edimäst kõrda kõnõlõma viil üle kolmõ aastaja ja küsse mehe käest: "Mis sa keriguh naarid?" Miis üttel: "Ütle mullõ, mis sa tii pääl naarid, sis ütle ma, miä ma kerikuh naari." Naane üttel: "Ütle sa mullõ, kuis sa moo said hinnele naases?" Miis selet: "Ma panni, kui sa minnu aita raputama käved, pulga sinnä mulgu ette, kost saa sisse tullid, nii es saagi sa inämb vällä." Sis kui miis ärä kõik selet, sis selet naane: "Ma näi, et miis külb kesvä, mu vanaesä pidi [pidas, hoidis] kotti ja kõik kesvä lätsivä vanaesä kotti [kuna seeme sattus kuratliku vanaisa kotti, siis oli külvitöö tulutu]. Sulane jälle künd, turbad [mättad] lätsivä kõik sällüle. Kõik, kiä pühäpäävä tüüd tegevä, tuu jää kõik mu vanalõ esäle; ja kiä neläpäävä õdagu pääle päävä minegu lehmi nüsvä [lüpsavad], noil lätt piimä õnn ärä käest, ja kiä puulpäävä õdagu pääle päävä mineku sannah käävä, nuu mõskva kõik uma verega."

[Üleloomuliku naise nimetatud töökeelud ja vastavad sanktsioonid olid 100 aasta eest elava rahvausu osaks.]

H II 71, 112/4 (22) < Vastseliina - J. Jakobson (1903).


62.

Mõisaherr põdõsi 12 aastat halli. Es mõista kiäki rohto anda. Sõs oll jo nii kõhn, et tütrik pidi ööse man olõma. Lõppi joogivesi är. Olnu talv. Tütrik lännü vällä, pannu lummõ ala ja kusnu pääle. Et mis ta haigõ inemine õks aru saa. A mõisnik saanu toost terves. Hall ütelnu [tüdrukule], et: "Mii olõ jo 12 aastat üten elänü ja sa lahutit mii är." Sõs kingit tütrikulõ pikk kuldkett. Tütrik küsse targa käest, et kas ta või ketti kaala panna. Too käsnü inne uibo otsa panna. Tütrik pannuki. Tõsõl pääväl oll uibo nigu poolõs lõigat.

Tütrik sai sõs vallalõ. Es saa sõs inämp midägi [haigusvaim talle kurja teha].

ERA II 160, 473/4 (36) > Vastseliina khk. ja v., Vana-Saaluse as., Laane t. - I. Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937).


63.

Luupainaja

Üten talon elli [s.t. oli kroonu poolt korterisse pandud] nuur soldat ja tõsõn vana soldat. Vana soldat läts rammu, nuur soldat aga jäi kõhnas. Kõrd küsse vana soldat noorõ käest: "Mis sa nii kõhnas jääd?" - Aga mul käü vanamuur luupainajana üüse sälän." - Tohooh hullu, vai luupainajana sälän! Las ma lää täämbä üüse su sängü magama!"

Vana soldat heidäs ka õdagu noorõ soldati sängu magama, hobõsõ päitse kõrval. Kesküül tulle ka vanamuur vana soldati pääle. Vana soldat haarde päitse kõrvalt ja visas nuu vanamoorilõ päähä. Säälsaman muutõ vanamuur hobõsõs. Vana soldat iste pääle ja kihot sepä poolõ. Sääl leivä ravva ala ja ta kihot kõik kotosõ läbi. Peremiis nakse soldatit pallõma: "Kulla tsura [noormees, poiss], lasõ no vanaimä vallalõ, lää-äi tä inäm nuurt soldatit piinama." Vana soldat lask ka tää vallalõ, võtte ravva alt ja päitse pääst. Vanamuur sai jälle inemises. Tä jäi haigõs tuust sõidust ja kuuli är.

ERA II 247, 178(4) < Vastseliina, Orava v. ja k., Nurme t. - Õie Hallapuu, Hanikase algkooli 6. kl. õpilane. < Emilie Hallapuu, 41a. (1939).


64.

Unonaane mul kõnõl, tal vanaimä, too kõnelnu, et vanasti olli halltõbi, huigas imä häälega. Temä oll paenu är - vanast olli õlgkatuse, ta olli pagenu kahrupersehe [katuseunkasse]. Hall olli huiknu: "Liisu-ks uu, Liisu, uu!" Ta olli mõtelnu, et vaest [vahest, võib-olla] om ka imä, hõigas vastu. Sis oll hall säläh, raput. Too olli Haanja pool.

RKM II 364, 391/2 (1) < Vastseliina, Misso v. Kivioru k. - K. Salve < Therese Raudmann, s. 1904.

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Halltõbi ja luupainaja
Juuni 2018
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930 

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

HALLTÕBI, LUUPAINAJA Kuigi paari eelneva rühma juttudestki võib leida usundiliselt tähtsat (nt. jutus 60, samuti 51, mõnel määral isegi 50 jt. ), on usundiline aines neis siiski rohkem teoreetiline. See on pelgalt teadmise küsimus. Jutustaja või tema (esi)vanemad või keegi muu teadaolev isik pole kõnealuste olenditega või nähtustega empiiriliselt kokku puutunud. Nüüd tuleme jälle empiirilisse maailma tagasi. Järgnevalt mõned jutud, mis käsitlevad nn. mütoloogilisi haigusi. Halltõbi, hall või ork (sõltuvalt sellest, kuidas haigust ühes või teises paigas kutsutakse) on meditsiini keeles malaaria. Nagu katku ja mõnda muudki haigust, peeti ka halltõbe isikustatud haigusvaimu tekitatuks. Rahva seas levinud kujutelma järgi ratsutas see inimese, oma ohvri seljas. Nii edastati kujundlikult palaviku käes vappumist. Hallist, s. t. vastavast haigusvaimust lahtisaamiseks kasutati vägagi rabavaid vahendeid (nt. sõnniku alla matmine) ka teadlikult, näiteks tuleneb 62. loos päästva rohu leidmine, ehkki kogemata, tüdruku laiskusest. Segadust ja piirijuhtumeid on praeguseski väikeses alajaotuses. Esimene jutt (61) on juba pealkirjagi järgi halltõvejutt (samuti osutab halltõvele noormehe vappumine), kuid tegelikult areneb asi tuntud luupainajajutuks. 61. NOORÕ MEHE HALLITÕBI Üts nuur poiss olli vanasti ütsinda aidah maanu [maganud]. Sis olli tedä ega üüse üts nuur tütrik raputanu. Mis no poisil tettä? Aida ussõ olli ega õdagu kõvasti kinni pandnu, tuud ei tiijä üttegi, kost timä sisse sai. Viimäde nägi poiss, et timä [= tüdruk] tedä rahulõ es jättä, sis kõnõl timä sedä hättä üttele vanalõ mehele. Tuu opas: "Sina lasõ oherdiga uma sängu veere kotsilõ [kohale] mulk ja sis kui timä sinnu raputama tulõ, sis kae, kuis sa sinnä pulka ette saat tsusada. Poiss tegi ka nii [kui] opadi ja tütrik jäi poisilõ kätte. Läts humogu tarõ mano, täl hüä miil: timä löüse [leidis] tütrigu ja see tütrik olli väega illos. Peräkõrd võtt poiss selle tütrigu ärä hinnele naases. Muido tallit kõik naase asa: "Kulla tsura [noormees, poiss], lasõ no vanaimä vallalõ, lää-äi tä inäm nuurt soldatit piinama. " Vana soldat lask ka tää vallalõ, võtte ravva alt ja päitse pääst. Vanamuur sai jälle inemises. Tä jäi haigõs tuust sõidust ja kuuli är. ERA II 247, 178(4) < Vastseliina, Orava v. ja k. , Nurme t. - Õie Hallapuu, Hanikase algkooli 6. kl. õpilane. < Emilie Hallapuu, 41a. (1939). 64. Unonaane mul kõnõl, tal vanaimä, too kõnelnu, et vanasti olli halltõbi, huigas imä häälega. Temä oll paenu är - vanast olli õlgkatuse, ta olli pagenu kahrupersehe [katuseunkasse]. Hall olli huiknu: "Liisu-ks uu, Liisu, uu!" Ta olli mõtelnu, et vaest [vahest, võib-olla] om ka imä, hõigas vastu. Sis oll hall säläh, raput. Too olli Haanja pool. RKM II 364, 391/2 (1) < Vastseliina, Misso v. Kivioru k. - K. Salve < Therese Raudmann, s. 1904.

Halltõbi ja luupainaja
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |