Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Harrastusteater tuleb taas esile tuua

Viimased aastad on Eestis möödunud või möödumas väga oluliste sündmuste tähe all. Eesti Vabariik 100, laulupidu 150 ja tantsupidu 85 – on andnud hea põhjuse vaadata meie kultuuriloo minevikku, arutleda oleviku üle ja planeerida tulevikku. Tundub, et igas väiksemaski paigas on need sündmused saanud väärika tähenduse ja olnud motivaatoriks vanalt pinnalt uue traditsiooni loomiseks ning sünniks. Tänu meediakajastustele on paljud tegemised saanud nähtavaks ja loonud protsessist ülevaatlikku tervikpildi, mis ühtlasi hariv ja emotsionaalselt liigutav ning võimas. Laulu- ja tantsupeod on ühed meie suuremad ning äratuntavamad vaimse kultuuripärandi jätkusuutlikkuse hoidjad. Võimas vägi, mis tõmbab inimesi kõige kõrgema laulukaare alla laulma ja kõige avaramale murupinnale tantsima, on väga suur ja selle nimel tehakse tõsist tööd. Suured peod pakuvad võimalust tunda kõigil end ühe suure traditsiooni osana, mis ühendab kogu rahvast. Eesti vaimse kultuuripärandi hulka kuulub kindlasti ka juba pika traditsioonina, kuid mõistetavalt vähem kandepinda leidnud harrastusteatriga tegelemine. Arhiivi- ja kroonikamaterjalid näitavad, et kogukonniti võib see harrastus olla pika traditsiooniga, mis seotud põlvkondlike tavadega ning koos oma esitus- ja väljendusvormidega edendab kohalikku kultuurilist identiteeti. Esimese laulupeo eestvedaja Johann Voldemar Jannsen on seotud ka sündmusega, mida loetakse eesti rahvusliku teatri ja ka eesti näitekirja

Harrastusteater tuleb taas esile tuua

Aire Koop 24. juulil 2019

Paljudes kogukondades on olemas kaugem või lähem teatritegemise lugu, mis väärib vaimse pärimusena uurimist, dokumenteerimist ja eelkõige muidugi jätkusuutlikku teatritegemise traditsiooni elushoidmist ja teadlikku arendamist.

Harrastusteater tuleb taas esile tuua

Viimased aastad on Eestis möödunud või möödumas väga oluliste sündmuste tähe all. Eesti Vabariik 100, laulupidu 150  ja tantsupidu 85 – on andnud hea põhjuse vaadata meie kultuuriloo minevikku, arutleda oleviku üle ja planeerida tulevikku.

 

Tundub, et igas väiksemaski paigas on need sündmused saanud väärika tähenduse ja olnud motivaatoriks vanalt pinnalt uue traditsiooni loomiseks ning sünniks. Tänu meediakajastustele on paljud tegemised saanud nähtavaks ja loonud protsessist ülevaatlikku tervikpildi, mis ühtlasi hariv ja emotsionaalselt liigutav ning võimas.

 

Laulu- ja tantsupeod on ühed meie suuremad ning äratuntavamad vaimse kultuuripärandi jätkusuutlikkuse hoidjad. Võimas vägi, mis tõmbab inimesi kõige kõrgema laulukaare alla laulma ja kõige avaramale murupinnale tantsima, on väga suur ja selle nimel tehakse tõsist tööd. Suured peod pakuvad võimalust tunda kõigil end ühe suure traditsiooni osana, mis ühendab kogu rahvast.

 

Eesti vaimse kultuuripärandi hulka kuulub kindlasti ka juba pika traditsioonina, kuid mõistetavalt vähem kandepinda leidnud harrastusteatriga tegelemine. Arhiivi- ja kroonikamaterjalid näitavad, et kogukonniti võib see harrastus olla pika traditsiooniga, mis seotud põlvkondlike tavadega ning koos oma  esitus- ja väljendusvormidega edendab kohalikku kultuurilist identiteeti.

 

Esimese laulupeo eestvedaja Johann Voldemar Jannsen on seotud ka sündmusega, mida loetakse eesti rahvusliku teatri ja ka eesti näitekirjanduse sünniks. Nimelt etendas 1870. aastal Vanemuise selts Tartus Lydia Koidula näitemängu „Saaremaa onupoeg". Tegemist oli asjaarmastajatega.

 

Ajalooürikud väidavad, et „Saaremaa onupoja" etendumise järel, olla näitemängu tegemine levinud kiirelt nii alevitesse kui küladesse, misjärel rajatud teatri esitamiseks mõnedes paikades saalidega seltsimaju ja külabüünesid.

 

Seega on rohujuuretasandil paljudes kogukondades olemas oma kaugem või lähem teatritegemise lugu, mis väärib vaimse pärimusena uurimist, dokumenteerimist ja eelkõige muidugi  jätkusuutlikku teatritegemise traditsiooni elushoidmist ja teadlikku arendamist.

Ajalugu on suures tervikus hoomamatu. Täieliku minevikupildi saamiseks tuleb koguda suulisi mälestusi või üleskirjutusi, uurida kirjandust ning otsida fotosid ja salvestusi.  

 

Kindlasti võiks 150 aastat rahvusliku teatri algusest olla auväärne iga ja põhjus, et kogukondade fookus suunata vaimse pärandi uurimisele, hetkeseisu analüüsimisele ja tulevikuplaanide tegemisele. Aeg möödub kiirelt ja kõik saab minevikuks ning just praegu on  oluline küsida, uurida ja dokumenteerida, enne kui on hilja ja vastuseid pole kuskilt saada.  

 

Usun, et ideid, sisemist vaimustust ja häid kaasteelisi leiab harrastusteatri tegemiseks igas maakonnas ning ma soovin kõigile näitemängu tegemiseks rõõmu, loomingulisi ideid ja motivatsiooni.

 

Fotol Häädemeeste huviteatri trupp etendusel „Minu emaema `ol´li minu emal seda lugu `rääkinu, ema `rääkis minul ja mina olen ta sinul `rääkinu, vanemate pärandust“

Viimati uuendatud 24. juulil 2019
Harrastusteater tuleb taas esile tuua
August 2019
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Viimased aastad on Eestis möödunud või möödumas väga oluliste sündmuste tähe all. Eesti Vabariik 100, laulupidu 150 ja tantsupidu 85 – on andnud hea põhjuse vaadata meie kultuuriloo minevikku, arutleda oleviku üle ja planeerida tulevikku. Tundub, et igas väiksemaski paigas on need sündmused saanud väärika tähenduse ja olnud motivaatoriks vanalt pinnalt uue traditsiooni loomiseks ning sünniks. Tänu meediakajastustele on paljud tegemised saanud nähtavaks ja loonud protsessist ülevaatlikku tervikpildi, mis ühtlasi hariv ja emotsionaalselt liigutav ning võimas. Laulu- ja tantsupeod on ühed meie suuremad ning äratuntavamad vaimse kultuuripärandi jätkusuutlikkuse hoidjad. Võimas vägi, mis tõmbab inimesi kõige kõrgema laulukaare alla laulma ja kõige avaramale murupinnale tantsima, on väga suur ja selle nimel tehakse tõsist tööd. Suured peod pakuvad võimalust tunda kõigil end ühe suure traditsiooni osana, mis ühendab kogu rahvast. Eesti vaimse kultuuripärandi hulka kuulub kindlasti ka juba pika traditsioonina, kuid mõistetavalt vähem kandepinda leidnud harrastusteatriga tegelemine. Arhiivi- ja kroonikamaterjalid näitavad, et kogukonniti võib see harrastus olla pika traditsiooniga, mis seotud põlvkondlike tavadega ning koos oma esitus- ja väljendusvormidega edendab kohalikku kultuurilist identiteeti. Esimese laulupeo eestvedaja Johann Voldemar Jannsen on seotud ka sündmusega, mida loetakse eesti rahvusliku teatri ja ka eesti näitekirjanduse sünniks. Nimelt etendas 1870. aastal Vanemuise selts Tartus Lydia Koidula näitemängu „Saaremaa onupoeg". Tegemist oli asjaarmastajatega. Ajalooürikud väidavad, et „Saaremaa onupoja" etendumise järel, olla näitemängu tegemine levinud kiirelt nii alevitesse kui küladesse, misjärel rajatud teatri esitamiseks mõnedes paikades saalidega seltsimaju ja külabüünesid. Seega on rohujuuretasandil paljudes kogukondades olemas oma kaugem või lähem teatritegemise lugu, mis väärib vaimse pärimusena uurimist, dokumenteerimist ja eelkõsi mälestusi või üleskirjutusi, uurida kirjandust ning otsida fotosid ja salvestusi.     Kindlasti võiks 150 aastat rahvusliku teatri algusest olla auväärne iga ja põhjus, et kogukondade fookus suunata vaimse pärandi uurimisele, hetkeseisu analüüsimisele ja tulevikuplaanide tegemisele. Aeg möödub kiirelt ja kõik saab minevikuks ning just praegu on  oluline küsida, uurida ja dokumenteerida, enne kui on hilja ja vastuseid pole kuskilt saada.     Usun, et ideid, sisemist vaimustust ja häid kaasteelisi leiab harrastusteatri tegemiseks igas maakonnas ning ma soovin kõigile näitemängu tegemiseks rõõmu, loomingulisi ideid ja motivatsiooni.   Fotol Häädemeeste huviteatri trupp etendusel „Minu emaema `ol´li minu emal seda lugu `rääkinu, ema `rääkis minul ja mina olen ta sinul `rääkinu, vanemate pärandust“

Paljudes kogukondades on olemas kaugem või lähem teatritegemise lugu, mis väärib vaimse pärimusena uurimist, dokumenteerimist ja eelkõige muidugi jätkusuutlikku teatritegemise traditsiooni elushoidmist ja teadlikku arendamist. Harrastusteater tuleb taas esile tuua

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |