Jutukooli koolitused said alguse sellest loost...

Ükskord isa ütles mulle…
Ükskord isa ütles mulle kaht asja. Olime kalal. Kahekesi paadis. Isa püüdis väikese õngega viidikaid, mina tema püütud viidikaga ahvenat. Sain ühe suure. Viskasin ta paati. Olin õnnelik ja uhke. Vaatasin aeg-ajalt vilksamisi üle õla oma suurt ahvenat. Siis isa ütles mulle:" Ära selle vastu enam huvi tunne, mis käes. Püüa alati uut."
Kuulasin sõna. Sundisin silmad korgi külge ja püüdsin uut. Kork kadus ja saingi teise ahvena. See oli esimesest suurem.
Siis sõudsime kaldale. Tahtsime tuld teha ja kala küpsetada. Korjasin roikaid ja kuivanud kulu. Ma ei tulnud esimese tikuga toime ja siis ütles isa mulle:"Mõtle ennast ise tuleks ja siis pane puud nii, nagu sa ise tahaksid, kui tuli oleksid. Pane kuiva eeltoiduks leegikeelele, siis peenemaid oksi ja jämedamaid peale. Mõtle ikka nii, et oled ise tuli. Siis saad esimese tikuga lõkkele elu sisse."
Mõtlen neile kahele ütlemisele ühtelugu. Püüan püüda uut: uut vaipa, uut juttu, uusi mõtteid. Püüan mõelda ennast selleks teiseks, keda mõista tarvis, püüan mõelda ennast selleks, millest aru saada vaja. Mõtlen elule, tulele, elutulele. Tahaks põleda leegiga, mis elule meeltmööda, et mu olemisest-põlemisest keegigi veidi sooja saaks.

Anu Raud "Jutte. Muist muinas-, muist muid" (1985)