Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Jutuvestmine

Põgusalt jutuvestmisest traditsioonis ja Jutukooli osast traditsiooni toetamisel. Jutuvestmiseks on vaja: jutuvestjat, ainet ja kuulajat. Kui laulu laulda ja pilli mängida võib ka üksinda olles, siis jutuvestmine eeldab alati kuulajat. Tänapäeval lisandub veel üks oluline eeldus - aeg! Meie esivanematel leidus nii aega, jutuainet, kuulajaid kui ka jutuvestjaid. Nemad teadsid, et jutuvestmine aitab inimesel end siduda teda ümbritseva maailmaga, sealhulgas ka kogukonnaga. Lugusid pajatades anti edasi elu edasikestvuseks vajalikud kogemused, teadmised ja väärtushinnangud. Jutuvestmiseks soodsaid olukordi pakkusid ühistööd- ja harrastused, pikad reisid, lõbustused ja ka sõjaväeteenistus. Ega räägitud ainult siis õpetlikkuse või meelelahutuse pärast. Rahvajuttude vestmisele on omistatud erilist - maagilist tähendust. Jutuvestmisega loodeti kindlustada edu jahinduses, kalastuses, karjanduses ja põllunduses. Eriti soodsaks jutuvestmise ajaks peeti sügistalvist pimedat aega. Sellal oli kombeks õhtuti videvikku pidada. See tähendas puhkepausi, mida peeti pimedal aastaajal enne õhtuse tulevalguse süütamist kas üks või kaks-kolm korda nädalas (eelistatavalt neljapäeviti). Taolist olukorda, kus hämarikul rahulikult võimust võtta lastakse, tuleb tänapäeval haruharva ette. Juba hetkeline elektrikatkestus toob kaasa paraja paanika. Pole harjutud enestele rahulikku puhkepausi lubama. Head jutuvestmisoskust on läbi aegade hinnatud. Jutuvestmine on p

Jutuvestmine

 

Põgusalt jutuvestmisest traditsioonis ja Jutukooli osast traditsiooni toetamisel.

 

Jutuvestmiseks on vaja: jutuvestjat, ainet ja kuulajat. Kui laulu laulda ja pilli mängida võib ka üksinda olles, siis jutuvestmine eeldab alati kuulajat. Tänapäeval lisandub veel üks oluline eeldus - aeg! Meie esivanematel leidus nii aega, jutuainet, kuulajaid kui ka jutuvestjaid. Nemad teadsid, et jutuvestmine aitab inimesel end siduda teda ümbritseva maailmaga, sealhulgas ka kogukonnaga. Lugusid pajatades anti edasi elu edasikestvuseks vajalikud kogemused, teadmised ja väärtushinnangud.

 

Jutuvestmiseks soodsaid olukordi pakkusid ühistööd- ja harrastused, pikad reisid, lõbustused ja ka sõjaväeteenistus. Ega räägitud ainult siis õpetlikkuse või meelelahutuse pärast. Rahvajuttude vestmisele on omistatud erilist - maagilist tähendust. Jutuvestmisega loodeti kindlustada edu jahinduses, kalastuses, karjanduses ja põllunduses.

 

Eriti soodsaks jutuvestmise ajaks peeti sügistalvist pimedat aega. Sellal oli kombeks õhtuti videvikku pidada. See tähendas puhkepausi, mida peeti pimedal aastaajal enne õhtuse tulevalguse süütamist kas üks või kaks-kolm korda nädalas (eelistatavalt neljapäeviti). Taolist olukorda, kus hämarikul rahulikult võimust võtta lastakse, tuleb tänapäeval haruharva ette. Juba hetkeline elektrikatkestus toob kaasa paraja paanika. Pole harjutud enestele rahulikku puhkepausi lubama.

Head jutuvestmisoskust on läbi aegade hinnatud.

Jutuvestmine on paljudes kultuurides olnud inimese eluviisi lahutamatu osa. Koos ühiskondlike ja elukorralduslike muutustega hakkas käibelt taanduma ka jutuvestmine. See protsess kestab tasahilju ikka edasi. Minu lapsepõlveaegsetest kooskäimiskohtadest - kolhoositöö, bussi, piimaauto ja autokaupluse ootamine - on vaid mälestus. Võib-olla kaovad ühes kooskäimisvõimaluste kadumisega ka nii jutuaines kui juturääkijad. Või on kadunud hoopis sisemine vajadus jutte vesta ja tahe teiste jutte kuulata? Kas aga "seebiseriaalide" tohutu populaarsus ei kinnita siiski inimeste huvi lugude vastu? Hea meelega jagatakse seriaalis juhtunut üksteisega ja tehakse oletusi tulevikuks. "Kaasaegne jutuvestja" - televisioon ja teisedki kommunikatsiooni tehnoloogiad omalt poolt pakutavaga on asumas inimeste omavahelise suhtlemise, aga ka inimeste endi ja lugude vahele. Koosolemisele ja jutuajamisele eelistatakse teleri, raadio või ajakirjanduse seltskonda. Me ei märkagi, et koju jõudes käsi automaatselt teleri või raadionupu järele sirutub - isegi mõlemale üheaegselt. Lapsed on lihtsam teleri ette või arvutimänge mängima saata, kui nendega juttu ajada või nendega vestelda, neid kuulata, neile lugusid rääkida.

 

Jutukooli tegevusega püüame kõigepealt täiskasvanud taas jutuvestmise ja kuulamise mõnu juurde tagasi meelitada. Näidata neile võimalusi - kus, millal ja missuguseid lugusid rääkida. Samas käime ka palju lastele jutustamas, et teada saada kas täiskasvanutele räägitu tegelikkuses paika peab.

Kus siis tänapäeval inimene lugusid kuulata, aga ka rääkida saaks?

 

Kodu. Jutukooli kursuste põhieesmärk, et täiskasvanud lugusid jutustama hakkaks, puudutabki ju kõige rohkem kodu ja perekonna tasandit. Kui muinasjutte, muistendeid ja muud jutupärimust saab veel keegi teine lapsele jagada, siis perepärimust saavad pärandada ainult vanemad, vanavanemad ja sugulased. Oluline tähendus on ka inimeste isiklikel elu lugudel.

Kui nüüd kodus mingitel põhjustel lugude jutustamiseks aega ei leita, siis on veel lasteaed. Lasteaias kasutatakse muinasjutte enam, kui muud jutuainest. Muinasjutud pakuvad rohkem võimalusi lavastamiseks, mänguks ja ette lugemiseks. Lasteaiaõpetajad on senini meie tegemiste vastu kõige suuremat huvi üles näidanud ja see, kes kord jutuvestmismõnu üles leidnud on, ei saa sellest enam vabaks mitte kunagi.

Jutuvestjana näen suurepärast võimalust lugudele jutuelu anda ka koolis. Ometi kurdavad õpetajad, et neil aine õpetamise kõrvalt küll muinasjutte aega rääkida pole. Ainet on aga võimalik õpetada just lugude kaudu. Ka teadlased on tõestanud, et lugudele rajatud faktiinfo omastab inimene hoopis edukamalt ja ka kiiremini.

Kooli kõrvalt võib laps veel lugusid kuulda raamatukogus. Raamatukogu jutuüritustest tunnen alati siirast rõõmu. On väga tänuväärt, kui inimesed, kes kesk kirjutatud lugusid veel ikka seda päris ehtsat jutustamist kogeda tahavad. On teinegi väga oluline moment - on ju raamatukoguhoidja see inimene, kes väga oluliselt võib suunata lugeja huvi. Nii väikse kui suure oma. Septembri lõpus toimusid kaks rahvajutupäeva - vastavalt Põlva- ja Võru Keskraamatukogus. Eesmärk tutvustada rahvajutukogumikku "Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast" (koostaja K. Salve). Niimoodi lugusid ja nende taga peituvaid rahvauskumusi tutvustades, leidis see raamatuke kohe palju sõpru. Äkitselt avastasin, et vahetevahel vajab inimene lihtsalt meeldetuletust, et nende värviliste, sisutühjade ilu-muinasjuturaamatute kõrval on ehk meie oma rahvajutul soojem ja suurem tähendus. Ja seda suhet võib just raamatukoguhoidja oma soovitussõnadega tekitada.

On veel üks paik, kus tõesti lausa otseloomulikuna lugude pajatamine tundub - see on muuseum. Hea muuseumigiid peab hea jutuvestja olema ja suutma mõnda lugu aastaid nõnda pajatada, et ikka elusa ja värskena kestaks.


Meil uustraditsiooniline nähtus on jutuvestmisklubid. Esimene sellelaadne kogukond - Pööripäeva klubi  alustas tegevust Märjamaal, Midrimaa lasteaia Hea Alguse rühma õpetajate Virve Toimetaja ja Piret Kuke eestvedamisel. Nende sõnul olevat ühenduse loomise mõte selles, et oleks koht, kus jutte vahetada ja lihtsalt lugudel elada lasta. Pööripäeva klubi idee on kokku saada neli korda aastas, päeva pööramiste aegu. Viljandis tegutses palju aastaid Viiratsi lasteaia õpetaja Mari Karilaiu eestvedamisel Jutuveski klubi. Mari korraldada olid ka järjekindlalt muinasjuttudega seotud suvelaagrid, mis saidki hüüdnimeks - Marilaagrid. 2010 aasat suvel  võttis suvelaagrite korraldamise üle Pööripäevaklubi. Harjumaal, Sakus saavad kokku jutusõbrad Päikesekillu lasteaias. Jutuklubidega võivad ühineda kõik muinasjutumeelsed ja jutuvestmisest huvitatud inimesed.
Jutuvestmine
Tuule Kann ja Piret Päär Ljubljanas Jutuvestmisfestivalil 2012.

Omamoodi jutuvestmis-liikumine sündis ka koostööst rahvamuusikutega. Siiani jutuvestmise tegevust kandnud Muinasjutukooli ja rahvamuusikute koostöös on sündinud eraldi projektid ("Tuulekandled ja jutuvestja", "Jõuluootus", Videviku vested" jt. ), kus eesmärgiks on pärimusliku muusika ja jutuvestmise seostamine. Ikka kuuleme pärimuskultuurist kõneldes räägitavat rahvamuusikast, -laulust, -tantsust. Ka käsitööst. Rahvajutud ja jutuvestmine on jäänud pisut vaeslapse ossa. Ometi on üritused, kus just muusika, laul, ja jutuvestmine kokku saavad, väga sooja vastuvõtu leidnud. Sama oluline kui püüd siduda muusikat ja jutuvestmist, jutte ja inimesi - on nendel üritustel ka soov siduda inimesi omavahel. Selleks aitavad kaasa ühislaulmised ja kuulajate endi poolt kaasa toodud suupistete ühissöömine ürituse lõppedes. Tihti tullakse just siis, vahetust ja sõbralikust õhkkonnast julgustatuna jutuvestjaga oma lugusid jagama. Meie soov on kuulajates äratada huvi pärimuse vastu, meelitada neid ise laule ja lugusid laulma ja edasi jutustama. Õnnestunud jutuürituselt viiakse kaasa lugusid, mis puudutasid kuulajat, jäid meelde või mis käivitasid analooglood kuulajas eneses.

See oleks põgus ülevaade, kus ja kes võiksid jutuvestmistraditsiooni jätkumise eest hea seista. Kui on mõtteid ja teateid ja ettepanekuid mõttevahetuseks sel teemal, oled oodatud meie kirjasõbraks.

 

Muinasjutukooli eestvedamisel on ilmunud koostöös folkloristidega ka mõned rahvajuturaamatud - "Rahvajutte Kullamaa kihekonnast"; "Rahvajutte Maarja-Magdaleena kihelkonnast" ja "Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast". Need on leitavad E-raamatutena meie kodulehelt (Väljaanded). Suur ja põnev töö oli esimese ingliskeelse rahvajutu kogumiku tegemine, "The Heavenly Wedding". Lugejate palvel ilmus see ka eesti keeli - "Taevane pulm", mille juurde valmis ka CD raamatus olevate lugudega. Mõned aastad tagasi valmis DVD "Lugu tahab rääkimist", mille eesmärk oli näidata neid kohti ja võimalusi, kus veel tänapäeval lugusid rääkida, pikk autosõit, pühad, sünnipäevad jne.
2011.a. tõi koostöös Tallinn Euroopa Kultuuripealinnaga Eestisse palju erinevaid jutuvestjaid mujalt maailmast.

Muinasjutukooli aeg on saanud ümber.Senist lugude jutustamisega seotud tegevusi jätkab Jutukool. Jätkame ka eelmisel aastal alustatud jutufestivaliga, mille nimeks on saanud "Jutupühad".
Kui kuskilt juhtub tulema võõramaa jutuvestja, on kohe tulemas ka jutupühad...
Et meiega koos pühitseda, tasub vaadata ürituste ja koolituste lehekülgi.

Piret Päär
Viimati uuendatud 21. aprillil 2015

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Põgusalt jutuvestmisest traditsioonis ja Jutukooli osast traditsiooni toetamisel. Jutuvestmiseks on vaja: jutuvestjat, ainet ja kuulajat. Kui laulu laulda ja pilli mängida võib ka üksinda olles, siis jutuvestmine eeldab alati kuulajat. Tänapäeval lisandub veel üks oluline eeldus - aeg! Meie esivanematel leidus nii aega, jutuainet, kuulajaid kui ka jutuvestjaid. Nemad teadsid, et jutuvestmine aitab inimesel end siduda teda ümbritseva maailmaga, sealhulgas ka kogukonnaga. Lugusid pajatades anti edasi elu edasikestvuseks vajalikud kogemused, teadmised ja väärtushinnangud. Jutuvestmiseks soodsaid olukordi pakkusid ühistööd- ja harrastused, pikad reisid, lõbustused ja ka sõjaväeteenistus. Ega räägitud ainult siis õpetlikkuse või meelelahutuse pärast. Rahvajuttude vestmisele on omistatud erilist - maagilist tähendust. Jutuvestmisega loodeti kindlustada edu jahinduses, kalastuses, karjanduses ja põllunduses. Eriti soodsaks jutuvestmise ajaks peeti sügistalvist pimedat aega. Sellal oli kombeks õhtuti videvikku pidada. See tähendas puhkepausi, mida peeti pimedal aastaajal enne õhtuse tulevalguse süütamist kas üks või kaks-kolm korda nädalas (eelistatavalt neljapäeviti). Taolist olukorda, kus hämarikul rahulikult võimust võtta lastakse, tuleb tänapäeval haruharva ette. Juba hetkeline elektrikatkestus toob kaasa paraja paanika. Pole harjutud enestele rahulikku puhkepausi lubama. Head jutuvestmisoskust on läbi aegade hinnatud. Jutuvestmine on paljudes kultuurides olnud inimese eluviisi lahutamatu osa. Koos ühiskondlike ja elukorralduslike muutustega hakkas käibelt taanduma ka jutuvestmine. See protsess kestab tasahilju ikka edasi. Minu lapsepõlveaegsetest kooskäimiskohtadest - kolhoositöö, bussi, piimaauto ja autokaupluse ootamine - on vaid mälestus. Võib-olla kaovad ühes kooskäimisvõimaluste kadumisega ka nii jutuaines kui juturääkijad. Või on kadunud hoopis sisemine vajadus jutte vesta ja tahe teiste jutte kuulata? Kas aga "seebiseriaalide" tohutu populaarsus ei kinnita siiahvajutu kogumiku tegemine, "The Heavenly Wedding". Lugejate palvel ilmus see ka eesti keeli - "Taevane pulm", mille juurde valmis ka CD raamatus olevate lugudega. Mõned aastad tagasi valmis DVD "Lugu tahab rääkimist", mille eesmärk oli näidata neid kohti ja võimalusi, kus veel tänapäeval lugusid rääkida, pikk autosõit, pühad, sünnipäevad jne. 2011. a. tõi koostöös Tallinn Euroopa Kultuuripealinnaga Eestisse palju erinevaid jutuvestjaid mujalt maailmast. Muinasjutukooli aeg on saanud ümber. Senist lugude jutustamisega seotud tegevusi jätkab Jutukool. Jätkame ka eelmisel aastal alustatud jutufestivaliga, mille nimeks on saanud "Jutupühad". Kui kuskilt juhtub tulema võõramaa jutuvestja, on kohe tulemas ka jutupühad... Et meiega koos pühitseda, tasub vaadata ürituste ja koolituste lehekülgi. Piret Päär

Jutuvestmine

Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |