Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Karjanõidus

Karjanõidus Siin on räägitud isiklikult kogetust. Inimest, kellele tõrjemaagia on suunatud, ei nimetata nimepidi. Võibolla pole see oluline või pole nimi meeles, võibolla ei luba jutustaja eetilised normid ligimese kohta halba rääkida. Öeldakse: keegi naaber, tuli keegi. Peatähelepanu on probleemil ja selle lahendusel. Ilmnevad mõned kõnelisele väljendusele iseloomulikud jooned. Suulises kõnes juhtub ikka seda, et mõned sõnad jäävad lauses vahele või pöördub kõneleja mõte poole lause pealt teisale. Esimeses jutus ongi nii, et jutustaja on pidanud vajalikuks seletada laudapõlle otstarvet ja tal jääb mainimata, et just laudapõll on sedapuhku tõrjemaagiline abivahend. Üldiselt ei alustata kirjalikus tekstis lauset sõnaga "ja", ent kõnes väljendab sidesõna "ja" uue lause mõttelist seost eelnevalt-öelduga, rõhutab mõlema lause kuulumist teatavasse tervikusse. 24. Olevat päris tõsi, vanemad inimesed ikka ütlevad, et tehakse nõidust. Kes oskab neid sõnu ütelda, siis sellest on ka abi. Vaata, palju olevat niisugust asja, et inimesed ostavad loomi, no võtame lehma või seapõrsad ka, ikka ostetakse. . . No niisugune lugu, et keegi naaber tõi lehma. Ja ilus lehm igatepidi ja niisugune, aga nii hirmsast röögib ja tükib nii hirmsast ära minema, muudkui lõugab ja lõugab ja lõugab ja lõugab. Tuleb räägib siin minu emale, et ei tea, mis on lehmal, muudkui röögib ja röögib ja järele ei jää. Tema, et: "Mis rohtu ma ikka tean&q
 

Karjanõidus


            Siin on räägitud isiklikult kogetust. Inimest, kellele tõrjemaagia on suunatud, ei nimetata nimepidi. Võibolla pole see oluline või pole nimi meeles, võibolla ei luba jutustaja eetilised normid ligimese kohta halba rääkida. Öeldakse: keegi naaber, tuli keegi. Peatähelepanu on probleemil ja selle lahendusel.

            Ilmnevad mõned kõnelisele väljendusele iseloomulikud jooned. Suulises kõnes juhtub ikka seda, et mõned sõnad jäävad lauses vahele või pöördub kõneleja mõte poole lause pealt teisale. Esimeses jutus ongi nii, et jutustaja on pidanud vajalikuks seletada laudapõlle otstarvet ja tal jääb mainimata, et just laudapõll on sedapuhku tõrjemaagiline abivahend. Üldiselt ei alustata kirjalikus tekstis lauset sõnaga "ja", ent kõnes väljendab sidesõna "ja" uue lause mõttelist seost eelnevalt-öelduga, rõhutab mõlema lause kuulumist teatavasse tervikusse.


24.


            Olevat päris tõsi, vanemad inimesed ikka ütlevad, et tehakse nõidust. Kes oskab neid sõnu ütelda, siis sellest on ka abi. Vaata, palju olevat niisugust asja, et inimesed ostavad loomi, no võtame lehma või seapõrsad ka, ikka ostetakse...

            No niisugune lugu, et keegi naaber tõi lehma. Ja ilus lehm igatepidi ja niisugune, aga nii hirmsast röögib ja tükib nii hirmsast ära minema, muudkui lõugab ja lõugab ja lõugab ja lõugab. Tuleb räägib siin minu emale, et ei tea, mis on lehmal, muudkui röögib ja röögib ja järele ei jää. Tema, et: "Mis rohtu ma ikka tean" ja läks võttis - temal oli suur karjatalituse põll, tõmbad ette, et siis on teised riided puhtad, ei ole määrdinud. Ja "hää küll", et "me siis vaatame, mis tal viga on."

            Lähnud siis lehma juurde ja vaadanud, et kena lehmakene on ja, et: "Mis asja sa röögid, kuhu sa tahad minna?" Ja siis võtnud selle põlle kainlast ja hakanud selle põllega lehma nipeldama ja nipeldanud mitu-mitu korda kohe ja siis ütelnud sedamoodi, et: "Noh, vaatame veel, kas ta veel röögib või ei röögi."

            Ja perenaine tuleb teine päev ja räägib: "Heldekene, tõesti minu lehm enam ei röögi. Tõesti võttis röökimise ära."

RKM II 367, 43/5 (11) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983).


25.


            Kord tuli keegi emalt tahtma põrsast ja nägi siga ka. Ütles: "Oi, küll sul on ilus seakene, minu oma on kui koerarakakene!" Läks ära ja siga läks kohe pahuraks, viskas molli ümber ja tuhnis pesa segi. Siis pidi minema selle nõiale järgi ja ütlema, et: "Sa nõidusid mu sea ära." Siis nõid ütlend: "Hakaku nüüd jälle sööma." Siga hakkas jälle sööma ja oli kõik korras.

RKM II 367, 448 (8) < Reinu k. - E. Tampere < August Pihlap, 80. a. (1983).

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Karjanõidus
Mai 2019
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Karjanõidus Siin on räägitud isiklikult kogetust. Inimest, kellele tõrjemaagia on suunatud, ei nimetata nimepidi. Võibolla pole see oluline või pole nimi meeles, võibolla ei luba jutustaja eetilised normid ligimese kohta halba rääkida. Öeldakse: keegi naaber, tuli keegi. Peatähelepanu on probleemil ja selle lahendusel. Ilmnevad mõned kõnelisele väljendusele iseloomulikud jooned. Suulises kõnes juhtub ikka seda, et mõned sõnad jäävad lauses vahele või pöördub kõneleja mõte poole lause pealt teisale. Esimeses jutus ongi nii, et jutustaja on pidanud vajalikuks seletada laudapõlle otstarvet ja tal jääb mainimata, et just laudapõll on sedapuhku tõrjemaagiline abivahend. Üldiselt ei alustata kirjalikus tekstis lauset sõnaga "ja", ent kõnes väljendab sidesõna "ja" uue lause mõttelist seost eelnevalt-öelduga, rõhutab mõlema lause kuulumist teatavasse tervikusse. 24. Olevat päris tõsi, vanemad inimesed ikka ütlevad, et tehakse nõidust. Kes oskab neid sõnu ütelda, siis sellest on ka abi. Vaata, palju olevat niisugust asja, et inimesed ostavad loomi, no võtame lehma või seapõrsad ka, ikka ostetakse. . . No niisugune lugu, et keegi naaber tõi lehma. Ja ilus lehm igatepidi ja niisugune, aga nii hirmsast röögib ja tükib nii hirmsast ära minema, muudkui lõugab ja lõugab ja lõugab ja lõugab. Tuleb räägib siin minu emale, et ei tea, mis on lehmal, muudkui röögib ja röögib ja järele ei jää. Tema, et: "Mis rohtu ma ikka tean" ja läks võttis - temal oli suur karjatalituse põll, tõmbad ette, et siis on teised riided puhtad, ei ole määrdinud. Ja "hää küll", et "me siis vaatame, mis tal viga on. " Lähnud siis lehma juurde ja vaadanud, et kena lehmakene on ja, et: "Mis asja sa röögid, kuhu sa tahad minna?" Ja siis võtnud selle põlle kainlast ja hakanud selle põllega lehma nipeldama ja nipeldanud mitu-mitu korda kohe ja siis ütelnud sedamoodi, et: "Noh, vaatame veel, kas ta veel röögib või ei röögi. " Ja perenaine tuleb ti ei röögi. "             Ja perenaine tuleb teine päev ja räägib: "Heldekene, tõesti minu lehm enam ei röögi. Tõesti võttis röökimise ära. " RKM II 367, 43/5 (11) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983). 25.             Kord tuli keegi emalt tahtma põrsast ja nägi siga ka. Ütles: "Oi, küll sul on ilus seakene, minu oma on kui koerarakakene!" Läks ära ja siga läks kohe pahuraks, viskas molli ümber ja tuhnis pesa segi. Siis pidi minema selle nõiale järgi ja ütlema, et: "Sa nõidusid mu sea ära. " Siis nõid ütlend: "Hakaku nüüd jälle sööma. " Siga hakkas jälle sööma ja oli kõik korras. RKM II 367, 448 (8) < Reinu k. - E. Tampere < August Pihlap, 80. a. (1983).

Karjanõidus
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |