Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kelle jaoks ja kelle asi on Kagu-Eesti kultuur?

Miks ma niimoodi väidan? Kas ei peaks ütlema, et Eesti on nii väike ja meie kultuuriruumi teema on oluline kogu Eesti kultuuriruumi püsimajäämiseks ning traditsioonide säilitamiseks? Muidugi on oluline, aga eelkõige on see oluline meile, kohalikele, endile. Me elame ju mingil kindlal põhjusel just siin. Järelikult see elukeskkond ja kultuur sobivad meile, on meile omane ja me tahame, et see säiliks. Anname ju esimesed kultuurialged kaasa kodust – kuidas käituda, väärtushinnangud, lugupidamise, esmased oskused ja tõekspidamised. Seejärel ootame, et neid tugevdaks, arendaks ja kinnistaks kogukond, kool, rahvamaja, raamatukogu. Õnneks on meie piirkonnas veel säilinud koolid, rahvamajad, raamatukogud ja muuseumid. Tegutsemas on ka hulgaliselt MTÜsid, mis avardavad oluliselt valikuvõimalusi. Samas on meie kõigi mureks piirkonna üha vähenev elanikkond. Ühel ajahetkel pole enam inimesi, kellega ja kellele kohapeal kultuuri teha. Teame, et laste arv pidevalt väheneb ja väikesed maakoolid on kas juba suletud või sulgemisohus. Prognoositud on, et 2030. aastani jätkub elanikkonna kasv Harju- ja Tartumaal, kiirelt väheneb elanike arv Ida-Virumaal ja mõõduka elanike vähenemisega on teised maakonnad, kus elanike arvu langus perioodil 2012-2030 on vahemikus 1,5%-3%. 2030. aastal ületab Harjumaal elanikkond enam kui 43% ja Tartumaal enam kui 11% Eesti elanikkonnast (Siseministeerium). See tähendab, et 46% elanikkonnast jaguneb ülejäänud piirk

Kelle jaoks ja kelle asi on Kagu-Eesti kultuur?

Piret Rammo, Räpina valla abivallavanem 13. augustil 2019


Alustan siis kohe küsimusele vastamisest. Aga arvestage, et see on minu vastus ja see on minu vastus praegu. Pole ju võimatu, et ma tänase päeva järel oma seisukohti ümber hindan. Samuti on teil kõigil, head seminaril osalejad, kindlasti oma seisukoht sel teemal.
Seega, minu arvates on Kagu-Eesti kultuur eelkõige kagueestlaste asi ja kagueestlaste jaoks!

Kelle jaoks ja kelle asi on Kagu-Eesti kultuur?

Miks ma niimoodi väidan?  Kas ei peaks ütlema, et Eesti on nii väike ja meie kultuuriruumi teema on oluline kogu Eesti kultuuriruumi püsimajäämiseks ning traditsioonide säilitamiseks? Muidugi on oluline, aga eelkõige on see oluline meile, kohalikele, endile.  Me elame ju mingil kindlal põhjusel just siin. Järelikult see elukeskkond ja kultuur sobivad meile, on meile omane ja me tahame, et see säiliks. Anname ju esimesed kultuurialged kaasa kodust – kuidas käituda, väärtushinnangud, lugupidamise, esmased oskused ja tõekspidamised. Seejärel ootame, et neid tugevdaks, arendaks ja kinnistaks kogukond, kool, rahvamaja, raamatukogu.

 

Õnneks on meie piirkonnas veel säilinud koolid, rahvamajad, raamatukogud ja muuseumid. Tegutsemas on ka hulgaliselt MTÜsid, mis avardavad oluliselt valikuvõimalusi. Samas on meie kõigi mureks piirkonna üha vähenev elanikkond. Ühel ajahetkel pole enam inimesi, kellega ja kellele kohapeal kultuuri teha. Teame, et laste arv pidevalt väheneb ja väikesed maakoolid on kas juba suletud või sulgemisohus.

Prognoositud on, et 2030. aastani jätkub elanikkonna kasv Harju- ja Tartumaal, kiirelt väheneb elanike arv Ida-Virumaal ja mõõduka elanike vähenemisega on teised maakonnad, kus elanike arvu langus perioodil 2012-2030 on vahemikus 1,5%-3%. 2030. aastal ületab Harjumaal elanikkond enam kui 43% ja Tartumaal enam kui 11% Eesti elanikkonnast (Siseministeerium).

See tähendab, et 46% elanikkonnast jaguneb ülejäänud piirkondade vahel. Läheb rebimiseks!

 

Kuidas me siis saame olla kultuurivaldkonnas jätkusuutlikud ja mida peaks ette võtma? Mina jätaks praegu kõrvale majandusliku poole, nt teede olukorra ja transpordiga seonduvad probleemid ning keskenduksin inimestele.   

Olen seisukohal, et Kagu-Eestis on täiesti korralik rahvamajade, raamatukogude ja muuseumide võrgustik, millele lisanduvad ka MTÜd. Küsimus on, kes seda võrgustikku korraldab ja juhib? Kui varasemalt hoidis tegevustel pilgu peal Maavalitsuse spetsialist, siis koos Maavalitsuste kadumisega on kaotatud ka vastavad ametikohad. Osaliselt on need ülesanded üle võtnud Arenduskeskused, ent ainult osaliselt. Iga valdkond tegutseb omaette ja tihtipeale tegutseb veel iga asutus omaette. Olen seisukohal, et Kagu-Eestis pole mitte kultuuritegijaid vähe, vaid meil on puudu omavahelisest koostööst.

 

Teine oluline teema on ajaga kaasaskäimine. Kui MTÜ luuakse just kindlal eesmärgil, tihti mingist kitsaskohast lähtuvalt või siis huvigrupi, kogukonna vaadetest, soovidest ja maitsest lähtuvalt ja tegevused planeeritakse ka sellekohaselt, siis rahvamajade ja raamatukogude osas on lugu teine. Kas ja kui palju peab kultuurikorraldaja arvestama inimeste huvide ja eelistuste muutumisega ning kui suure rõhu ta peab asetama kohapealsete kultuuritraditsioonide säilitamisele? Mida toob kaasa pidev nt tehnika areng ja kui kiiresti on valmis kultuurikorraldaja arenguga kaasa minema? Kas võib juhtuda, et seni kuni ennast muutusega kohandame, on see juba möödas ja järgmine kohal?

 

Kui oluline on see, et inimene, kes kultuuriasutust juhib, teab, mida ja miks ta teeb? Kas selle teadmise saab töö käigus ja elust enesest või on oluline, et sellel inimesel oleks erialane haridus? Mina oma kogemustest lähtuvalt võin öelda, et asjad, mille ma sain selgeks olles rahvamajas töötanud 10 aastat, tehti mulle Viljandi Kultuuriakadeemias selgeks paari semestriga. Selgus, oh üllatust, et jalgratas oli juba leiutatud? Kui ma oleks neid asju varem teadnud, siis kindlasti oleks mu elu kergem olnud ja ma oleks nii mõndagi teisiti teinud.

 

Kui suur osa meie Kagu-Eesti kultuuriasutuste juhtidest on erialase kõrgharidusega? Kui suur osa juhtidest omavad kõrgharidust mingil teisel erialal? Mina jään praegu vastuse võlgu. Töötades Räpina vallas toon näiteks Räpina valla arvud: 13st juhist on kahel inimesel erialane kõrgharidus ja kolmel inimesel kõrgharidus mingil teisel erialal. Kogemusele tuginedes võin öelda, et mujal Kagu-Eestis on seis üsna sarnane.

 

Millest on selline situatsioon tingitud? Kas tegu on mugandumisega, mis aastaid ühes kohas töötades inimesi tabab või seotud hoopis haridus- ja rahastamispoliitikaga? Miks Viljandi Kultuuriakadeemia ei paku enam kultuurikorralduse eriala sessioonõppes? Jutud käivad, et tahtjaid polnud ja põhjus on selles. Miks päevaõppes lõpetanud noored ei taha maapiirkonda tulla? Tõenäoliselt on asi ka palganumbris. Riik kindlustab ainult riigiametis olevad kõrgharidusega kultuurispetsialistid n.ö miinimumtasuga, kohapeal lähtuvad KOVid oma võimalustest ja palgastrateegiast.

 

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas meie kultuurikorraldajad peaksid omama kõrgharidust, tahaksin teie ette tuua kolme asjaga kursis oleva inimese seisukohad. Sattusin nimelt lugema Sirpi, kus oli artikkel „Kultuurikorraldaja määratlematu identiteet“ ning kus omavahel arutasid hetkeseisu sellised spetsialistid nagu Piret Aus, Marko Lõhmus ja Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš.

Tsiteerin:

Piret Aus: „Kultuurikorraldust on väga keeruline defineerida, sest see on nii lai ja interdistsiplinaarne valdkond. Kui mõtleme rahvamaja juhi peale, siis tõenäoliselt on seda ametit kergem määratleda, kuid kultuurikorraldaja erialaga ei ole see nii lihtne. /…/

Tõepoolest, on nõunikke, juhatajaid, turundusjuhte, administraatoreid, ettevõtjaid, festivalide programmijuhte, piletimüügi korraldusjuhte jne. /…/

Meil nutetakse, et kultuurikorraldaja kaob ära ega lähe enam külaelu edendama. Minnakse küll, aga mitte massiliselt. Nõukogude ajal ei olnud palju valida: olidki ainult rahvamajad, kino, teater, restoran. Praegu on valikuvõimalus suurem. Müts maha nende ees, kes lähevad kodukohta tagasi, näiteks rahvamajja. Seal jääb spetsialiseerumisest väheks: vaja oleks spetsialiseeruda pirnivahetusele, toolide tellimisele, muruniiduki bensiini ostmisele. Seal tuleb teha palju rohkem.“

Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš: „EMTAsse tulnud tavaliselt juba töötavad oma valdkonnas. Nende eesmärk ei ole otseselt ülespoole ronida: tullakse oma rolli uuesti mõtestama, ajakohastama oma teadmisi seoses uute meetodite ja arengusuundade lisandumisega.“

Marko Lõhmus on öelnud, et just kultuurikorraldajate kokkuhoidmine on väga oluline, sest teadmiste kõrval on sama tähtsad inimesed, kellega ollakse ühes ruumis, kuna nõu vajades on teada, kelle poole pöörduda.

„Ikka on keegi samast grupist ühe telefonikõne kaugusel, et teine vaatepunkt anda. /…/

Kes see kultuurikorraldaja siis on? Kui see on inimene, kes peab palju suhtlema ja väga erinevate huvidega asjaosalised ühe eesmärgini viima, siis on kaasasündinud suhtlemisoskus ülioluline. Väga palju jutukamaks või suhtlejamaks ei saa täiskasvanud inimest õpetada, küll aga diplomaatilisemaks.

Ka väga suur organiseerija on vaja sotsiaalteaduslike uurimismeetodite kaussi toppida. Oluline on anda inimesele kätte tööriistad ja oskused, et ta ei läheks ükskõik mis kultuurivaldkonnas piltlikult öeldes haamriga kruvi keerama. Igaks asjaks on oma meetod, lähenemine ja ettevalmistus.“ (Sirp).

 

Läbi Marko Lõhmuse kultuurikorraldaja definitsiooni jõuame ka koostööni. Kas panite tähele, et kui kultuurikorraldaja on inimene, kes peab erinevate huvidega asjaosalised ühe eesmärgini viima, siis on kaasasündinud suhtlemisoskus ülioluline ning diplomaatia on õpitav!

 

Julgen endiselt väita, et Kagu-Eesti kultuur on meie endi asi. Kui me suudame oma isiklikud huvid tahaplaanile lükata ning vaadata suurt pilti, siis me oleme valmis koostööks. Konkurents on edasiviiv, kui me lähtume ürituste kvaliteedist ja konkureerime sooviga pakkuda parimat. Kui me hakkame üksteisega konkureerima inimeste kui külastajate peale ja seda alatute võtetega, siis kahjustab selline konkurents meid kõiki. Tuleb leida kokkupuutepunktid ja koostöövõimalused ja seda nii omavahel kui erinevate MTÜde ja piirkonna ettevõtjatega,  kokkulepitud kultuurikalendrist on tarvis kinni pidada. Ühine kogemuste ja praktika jagamine tuleb kasuks meile kõigile. Me ei ole üksiküritajad, vaid „maasool“, kes hoolib ja harib.

 

Ma olen endiselt optimist, kuna minu elu- ja töökogemus ütleb, et ühised eesmärgid liidavad ning kui kokkulepetest kinni peetakse, siis see toob kasu kõigile. Kui me saame omavahelise koostöö paika, siis muutub Kagu-Eesti kultuur kõigi eestlaste asjaks. Olles ise sisemiselt tugevad, on meil mida ka väljapoole pakkuda. Kindlasti tunneb siis ülejäänud Eesti huvi meie tegemiste vastu ning piirkond ahvatleb nii oma kultuuri kui looduse poolest ning kaugtöötegijaid endale elukohta valides võivad tänu sellele just meie piirkonda eelistada. Kui on rahvast, kes siia kanti liigub, siis on piirkonnal ka majanduslikku kasvu.

 

Vaatame üheskoos peeglisse, mõtleme, mida saame meie teha ja vastutame!

Viimati uuendatud 13. augustil 2019
Kelle jaoks ja kelle asi on Kagu-Eesti kultuur?
August 2019
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Miks ma niimoodi väidan? Kas ei peaks ütlema, et Eesti on nii väike ja meie kultuuriruumi teema on oluline kogu Eesti kultuuriruumi püsimajäämiseks ning traditsioonide säilitamiseks? Muidugi on oluline, aga eelkõige on see oluline meile, kohalikele, endile. Me elame ju mingil kindlal põhjusel just siin. Järelikult see elukeskkond ja kultuur sobivad meile, on meile omane ja me tahame, et see säiliks. Anname ju esimesed kultuurialged kaasa kodust – kuidas käituda, väärtushinnangud, lugupidamise, esmased oskused ja tõekspidamised. Seejärel ootame, et neid tugevdaks, arendaks ja kinnistaks kogukond, kool, rahvamaja, raamatukogu. Õnneks on meie piirkonnas veel säilinud koolid, rahvamajad, raamatukogud ja muuseumid. Tegutsemas on ka hulgaliselt MTÜsid, mis avardavad oluliselt valikuvõimalusi. Samas on meie kõigi mureks piirkonna üha vähenev elanikkond. Ühel ajahetkel pole enam inimesi, kellega ja kellele kohapeal kultuuri teha. Teame, et laste arv pidevalt väheneb ja väikesed maakoolid on kas juba suletud või sulgemisohus. Prognoositud on, et 2030. aastani jätkub elanikkonna kasv Harju- ja Tartumaal, kiirelt väheneb elanike arv Ida-Virumaal ja mõõduka elanike vähenemisega on teised maakonnad, kus elanike arvu langus perioodil 2012-2030 on vahemikus 1,5%-3%. 2030. aastal ületab Harjumaal elanikkond enam kui 43% ja Tartumaal enam kui 11% Eesti elanikkonnast (Siseministeerium). See tähendab, et 46% elanikkonnast jaguneb ülejäänud piirkondade vahel. Läheb rebimiseks! Kuidas me siis saame olla kultuurivaldkonnas jätkusuutlikud ja mida peaks ette võtma? Mina jätaks praegu kõrvale majandusliku poole, nt teede olukorra ja transpordiga seonduvad probleemid ning keskenduksin inimestele. Olen seisukohal, et Kagu-Eestis on täiesti korralik rahvamajade, raamatukogude ja muuseumide võrgustik, millele lisanduvad ka MTÜd. Küsimus on, kes seda võrgustikku korraldab ja juhib? Kui varasemalt hoidis tegevustel pilgu peal Maavalitsuse spetsialist, siis koos Maavalitsuste kadumisega on k pidada. Ühine kogemuste ja praktika jagamine tuleb kasuks meile kõigile. Me ei ole üksiküritajad, vaid „maasool“, kes hoolib ja harib.   Ma olen endiselt optimist, kuna minu elu- ja töökogemus ütleb, et ühised eesmärgid liidavad ning kui kokkulepetest kinni peetakse, siis see toob kasu kõigile. Kui me saame omavahelise koostöö paika, siis muutub Kagu-Eesti kultuur kõigi eestlaste asjaks. Olles ise sisemiselt tugevad, on meil mida ka väljapoole pakkuda. Kindlasti tunneb siis ülejäänud Eesti huvi meie tegemiste vastu ning piirkond ahvatleb nii oma kultuuri kui looduse poolest ning kaugtöötegijaid endale elukohta valides võivad tänu sellele just meie piirkonda eelistada. Kui on rahvast, kes siia kanti liigub, siis on piirkonnal ka majanduslikku kasvu.   Vaatame üheskoos peeglisse, mõtleme, mida saame meie teha ja vastutame!

Alustan siis kohe küsimusele vastamisest. Aga arvestage, et see on minu vastus ja see on minu vastus praegu. Pole ju võimatu, et ma tänase päeva järel oma seisukohti ümber hindan. Samuti on teil kõigil, head seminaril osalejad, kindlasti oma seisukoht sel teemal. Seega, minu arvates on Kagu-Eesti kultuur eelkõige kagueestlaste asi ja kagueestlaste jaoks! Kelle jaoks ja kelle asi on Kagu-Eesti kultuur?

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |