Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kohapärimus

KOHAPÄRIMUS Kohapärimus kõnetab eeskätt kohalikku inimest, niisiis Vastseliina kohapärimus neid, kes teavad kõnealuseid kohti - järvi, mägesid, suuri kive ja põliseid puid. Omajagu huvi pakuvad nad aga kaugemategi paikade rahvale. Esiteks on nad, eriti vanemad üleskirjutused, väga ilusad jutud, teiseks aga võib igaüks neid oma kodukandi kohapärimusega võrrelda ja üles leida korduvaid motiive. Sellesse kogumikku on võetud päris suur hulk omavahel vägagi erinevaid jutte, mis aga kõik ühteviisi on seotud mingi kinnisobjektiga, olgu see siis looduslik (veekogu, mägi) või inimtekkeline (küla, kirik). Tegelikult saaks enamikku kohamuistenditest mõne teise tunnuse järgi liigitada ka näiteks hiiumuistenditeks (teatud pinnavormid on HIIU tegevuse tagajärg), ajaloolisteks muistenditeks (põlispuu on istutanud Rootsi kuningas) ja milleks veel. Ka siinses valikus on mitme liigi tunnustega jutte. Heaks näiteks sellistest on kohe esimene (6). Lugu suurest kivist algab üsna tavalise juhatusega objekti asukoha juurde ja selle kirjeldusega. Edasi ilmneb, et tähtis polegi kivi ise, vaid tema lähistele maetud varandus. Varanduste otsimine on jälle omaette teema. Loo lõpp kisub hoopis ajalooliseks. Minu meelest on üsna muhe lugeda Peeter I, tavaliselt ikka lööma- ja jõumehena tuntud valitseja suhu pandud geoloogilist tarkust. (Muide, nimetu Vene keiser jutus nr. 15 on teisendite järgi otsustades ilmselt just Peeter I. Hobuseraua sirgekstõmbamise laadi j
 

KOHAPÄRIMUS

Kohapärimus kõnetab eeskätt kohalikku inimest, niisiis Vastseliina kohapärimus neid, kes teavad kõnealuseid kohti - järvi, mägesid, suuri kive ja põliseid puid. Omajagu huvi pakuvad nad aga kaugemategi paikade rahvale. Esiteks on nad, eriti vanemad üleskirjutused, väga ilusad jutud, teiseks aga võib igaüks neid oma kodukandi kohapärimusega võrrelda ja üles leida korduvaid motiive.

Sellesse kogumikku on võetud päris suur hulk omavahel vägagi erinevaid jutte, mis aga kõik ühteviisi on seotud mingi kinnisobjektiga, olgu see siis looduslik (veekogu, mägi) või inimtekkeline (küla, kirik).Tegelikult saaks enamikku kohamuistenditest mõne teise tunnuse järgi liigitada ka näiteks hiiumuistenditeks (teatud pinnavormid on HIIU tegevuse tagajärg), ajaloolisteks muistenditeks (põlispuu on istutanud Rootsi kuningas) ja milleks veel. Ka siinses valikus on mitme liigi tunnustega jutte. Heaks näiteks sellistest on kohe esimene (6). Lugu suurest kivist algab üsna tavalise juhatusega objekti asukoha juurde ja selle kirjeldusega. Edasi ilmneb, et tähtis polegi kivi ise, vaid tema lähistele maetud varandus. Varanduste otsimine on jälle omaette teema. Loo lõpp kisub hoopis ajalooliseks. Minu meelest on üsna muhe lugeda Peeter I, tavaliselt ikka lööma- ja jõumehena tuntud valitseja suhu pandud geoloogilist tarkust. (Muide, nimetu Vene keiser jutus nr. 15 on teisendite järgi otsustades ilmselt just Peeter I. Hobuseraua sirgekstõmbamise laadi jõudemonstratsioonid olidki tema "firmamärk".)

Suure kivi loo põgusa analüüsi põhjal saab mõistetavaks, et rahvajuttude jaotus ¾anriliselt ja temaatiliselt on paljuski tinglik. Rohkem kui mõne liigi puhtaid esindajaid on vahevorme, ebamääraste või vastuoluliste tunnustega üksiktekste ja muud säärast.

Rootsi varandus on üks märksõna, mis iseloomustab paljusid siin toodud jutte, teiseks tähtsamaks aineks on kunagine kirik/kirikukell ja selle hukkumine - maa alla või järve vajumine, mida vahel on samuti seostatud Rootsi sõjaga. Aga tavaliselt on jutustaja nendegi ajalooliste ainete puhul ometi lähtunud kohast, mis õigustabki nende esitamist siin kõiki koos.

Vahel on lugu keerukam, nagu näitab samuti Laageri ojaga seotud jutt (7). See on võetav ka klassikalise rahaaugujutuna, mis sisaldab eriti jubeda ja ilmeka motiivi rahaaugu valvurist. Samas võiks seda pidada ka usundiliseks muistendiks, sest ilmselt on hunte pelgav must mees kurat ise.

"Ivani saar" esindab sellist vägagi suurt osa kohapärimusest, mis on räägitud ühe või teise kohanime tekke seletuseks. Samas toob ta ka sõnumi minevikust, ajast, mil metsades varjasid ennast kas nekrutiksvõtmise või mõisaorjuse eest pagenud inimesed. Sisuliselt olid need lindpriid, kes nii või teisiti algul võimudega, hiljem sageli ka külarahvaga pahuksisse läksid, sest olgu kuidas on, meie maal pole võimalik metsaandidest elatuda ja vargusest sai peaaegu paratamatu ellujäämise abinõu.

Ka Maksa Märdi suure ja rikka talu loos (18) võime täheldada tüüpilisi jooni: esiteks on motiiv väravate (või koguni raudväravate) kinnipanemise kostmisest kauge maa taha üldlevinud ja üha uute paikadega seostatud. Niisugused "muinasväravad" tunduvad peaaegu müütilistena. Teiselt poolt on tavalised ka vaimulaadilt otse vastupidised ratsionalistlikud arutlused-tõestused: kaevusalved on olemas, järelikult oli kunagi selle koha peal ka talu.

Paljud eriti külade ja talude, kuid samuti muude inimese rajatud objektidega seotud pärimused ongi üsna kained etümoloogiad. Juttu kui niisugust õieti polegi, on ainult väited, nagu: N küla nimi on tulnud sellest, et... Muidugi võivad niisugused paarilauselised teated olla ka märgiks loo kulumisest pika aja vältel, millele osutab just hiliste kirjapanekute lühidus. 20. sajandi jooksul on eesti küla teinud läbi ehk suuremad muutused kui kunagi varem, seda nii maastiku, rahvastiku kui ka eluviisi poolest. Suured kivid võivad olla võsasse kasvanud või maaparandustööde käigus lõhutud, ojad muudetud magistraalkraavideks, põlispuud hävinud... Kui nad aga on säilinud, siis pole uusasukate järeltulijal tihti võimalik leida põliselanikku, kelle käest nende kohta küsida, kui huvi peaks tekkima.

Kui huvi peaks tekkima... Kas võiks tekkida? Järgnevate juttude eesmärk ei ole kutsuda lugejaid ühisele matkale Vastseliina kanti, otsimaks üles kõiki nimetatud ojasid-mägesid-järvi-kivisid. Seda maksaks ehk küll teha, aga võib-olla on igaühel siiski mõni omasem maanurk, kasvõi vanavanemate koduküla. Mida selle nimi võiks tähendada, kust pärineda? Ja missugused nimed olid taludel? Tasuks meelde tuletada.


6.

Laageri suur kivi

Ligi Laageri ojja lõune pool om suur kivi, mis keskest läbi mõõta kuus sülda pikk ja nelli sülda lai om. Kivi esihendast om ilotu ja näotu, mõtsa prügü ja samblega katetu, ehk ta muido küll päält nätä pooltasane om. Ent [nii] ümbretsõõri kui ka hiiglakivi küle all, om väega paljo vannu ja värskit havvatsungermit [augukaevamise jälgi] näta, kon mõne jo hainatedu [rohtu kasvanud] ja mõne veel kogoni mõne nädäli ehk kuu vanuse näüse olevat. Nii om tettü ja tetas sääl veelgi salajalt tööd, sest vanarahva jutu perra olevat sääl kuus püttü kulda ja kuus püttü hõbehet varjul. Mõnele olevat unen raha juhatedu: sada sammu maad kivist kavvembale, puu varju kottale. Selleperast om veel illakuid [hiljaaegseid] kaivandusi lähidal ja kavvemban löüdä. - Nimelt jaanipäiva ööl otsitavat sääl iks kulda ja hõbehet.

Ka õnnis Venne Keiser Peeter I olevat sinna kivi manu kutsutu, kon ta teda näten olli ütelnud: "Noh, om ka tükikene Soome maa kivist."

H I 6, 616 (180) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895).


7.

Sivvu [ussi] keetjä

Üts mees olli vanast mõisast tullen Laageri oja veerde saanu, ja näge sääl oja perve pääl ütte tuld paistvat. Kui ta sinnä manu tulli, sis nägi temä ütte musta meest tule veeren istvat ja suure saibaga [teibaga] tule pääl olevan katlan midägi ümbre segavat. Julge mees küsse mustalt: "Mida sa siin keedat ja sekät?" Must koste: "Siuge keeda, siuge sekä!" Mehel läts see hirmsas kuulda, ja ta ütel: "Võeh, vaja minnä, Pühä Jüri kutsike (soe) [hundid tuleva!" [Hunte kutsuti ka Püha Jüri kutsikateks ja peeti kuradi vaenlasteks, vt eespool toodud juttu hundi loomisest]

Nii pea kui mees seda olli ütelnu, katte [kadus] must mees, tema katla nink tuli ärä - ja mehele es jää muud perra kui hõperaha tükk. mida tema kui tule hüst [sütt] katla alt piipu palama panda olli võtnu.

H I 6, 618/9 (186) < Vastseliina - Jaan Sandra < Jakob Reedo (1895).


8.

Ivani saar

Nii kutsutas siin ütte mõtsasaart Misso vallan, kohe nüüd üts talomees elama om asunu, ja selle saare perra nimitedus saap. Vana rahvas kõneleva sest nimest nii:

Vanast, kuna pagejit paljo olli, kelle hengekirjast keäki midagi es tiia, mateti näid rahva poolt kohe ennegi sai - sest kerkesand jo näid matusehe] surnuaiale] matta laske es või. - Nii olli ka nimitedu saare pääle üts pageja, nimega Ivan, matetu. Pühapäivane hommong olli, naise olliva laulnu nii kui helisnu enne [helisenud aina], õkva päiva nõsengu [tõusmise] aigu. Salajalt öösel olli ta sinna matetu - ent hillu-tassa helisi see jutt ütest tõiste, kooni mõtsasaarele Ivani saar, ja nüüd tal olegi jäädvä nimi sai.

H I 6, 622 (190) < Vastseliina - Jaan Sandra < Katri Valge (1895).


9.

Tõõnõ tähtsä kotus um jälle üts järv Vastsõliina valla piiri seeh. Sedä järve kutsutas täämbätseni päävini Kerigumäe järves, selle[pärast] et siäl ollõv [olevat] selle järve asõmõl kerik vanast ollu, mis ollõv maa ala vajonu ja järv asõmõllõ saanu.

Vanarahvas kõnõlõsõ, et ilda aigu ollõv viil selle kerigu tornikell unnanu, kui ilm vihma näüdäs, ja see olli vanale rahvale tähes [märgiks] ollu: kui kellä undamist kuulti, sis olli selgehe tiidä ollu, et tõõsõl pääväl vihma nakas sadama. See järv um Vastsõliina kerigu mant lõunõ poolõ kaija ja kerigu mant um sinnä 9 versta maad vana Marienburgi [linn Läti Vabariigis, praegu Aluksne; vana lõunaeestikeelne nimi Aluliin] suurt tiid minnä.

H II 71, 344 (2) Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).


10.

Sellest nimitedüst [Kerigumäe ehk Kirikumäe] järvest um suurõ kraavi läbi üts väikene järv tekkünü, midä Linnasjärves kutsutas ja see järv ollõv sellest hinnele selle nime saanu, [et] selles vallas olli vanast üts miis elänü, nimega Tanno Linnas, ja see miis olli ollu ka sääne nõid. Tüüd timä midägi es olõ viisnü tettä, muudkui käve niisama valda pitteh. Koh iäle [kus eales] valla seeh mändsegi pidosi [mingid peod] olliva, siäl olli timä edimene, ilma et timä viil kutsmist olõs uutnu. Egä peremiis, kohe timä pidosihe läts, pidi tedä pelgämä ja häbendellemä, hüäste süvvä ja viina andma. Kui tuud es tii, sis olli jälle asi halvastõ ja nõid[us] jälle midägi ärä. Ja kohe timä valla seeh iäle saaja [eales pulma] läts, siäl pidi tälle noorik edimätses üüs [esimeseks ööks] maada [magada] andma. Kui tuud es tii, sis nõid noorõ paari soendis.

Viimäde olli sel mehel [s.t. Tanno] umal küläl [kodukülas] mehel poig naanu naist võtma. Sis olli selle poisi esä sugulastõga nõu ütte [kokku] pidänu, kui vana Tanno jo siäl olli, ja üttel sugulaisillõ: "Kauas üts inemine ilmah kurja tege [teeb]? Vaija tälle ütskõrd ots tettä!" Joodiva vana Tanno purju, muido es olõs joudnu midägi tettä: timä olli ollu suur ja armedu kõva miis. Kui timä purjoh jo oll, sis panti hopõn rii ette ja paariva vana Tanno pääle ja veievä järve pääle, kohe küläst 1 ½ versta maad olli. Kui nimä järve pääle saiva, seeni olli mehel viin pääst naanu [hakanud] lahkuma ja olli jo asjast naanu aru saama ja rii piält maha tükmä, a koes [kuhu] nuu kümne mehe käest pästä! Osa peievä [pidasid; hoidsid] niikaua kinni, kui osa iäle [jääle; jäässe] mulku raieva. Kui mulk valmis olli ja tedä järve naati topma, et ärä uputa, sis olli timä viimäne sõna ollu: "Teke, miä tiit [tehke, mis teete], a mu valgõd kasukad ärä är hämmägu [ärge ära niisutage]!" Niiviisi olli see kurjategija ja nõid hinele [endale] otsa saanu, sest vanasõna jo ütles, et kurjal elol iks kuri ots. Tuustsaani [sellestsaadik] ollõv sedä järve naatu Linnasjärves kutsma ja siält um see järv hinele igävetse nime saanu.

H II 71, 344/6 (2a) Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).


11.

Zerepi [Tserepi]

ehk Muda- ja Pümmejärv, nii kui seda põhjata järve kutsutas, mis parhillaki Liflandi [Liivimaa kubermangu] ja Setomaa piiris om. Nimitedu järve ümbrel omma põhja ja lõune pool korge kallastiku ja mäe, ent hommongo ja õdagu pool om küll aiglane mägestik piiris een. Järv om küll vanast paljo suuremb olnu kui nüüd, sest et mäe väliveest [lausveest] kaugele omma jäänü, kuna selle vahe pääl nüüd mädä rabandik saisap, mis hää viiega [hääl viisil, s.t. korralikult] hobest pääl ei taha kanda. - Et teda "põhjata" järves nimitedas, tulep vist sest, et säält suvel kui talvel ilmotsata paljo vett väikest ojakest pite alla vulisep, lõunest põhja poole, mis Liflandi ja Setomaale piiri teep, kost ütski üle ei tohi minnä tõise hainamaad niitma - ehk küll piirijoon vingerdi-vangerdi käüp. Ojakene esi joosep väsimata vulinaga mööda Juudakunnu mõtsa edesi kooni [kuni] mööda Meeksi külla, Vastseliina Piusa jõkke.

Selle põhjata Muda- ehk Pümmejärve sisest olevet ka vanast Rootsimaa piir lännü - ja rahvasuu kõnelep, et sääl järve keskpaigan suur vasine [vaskne] tulp olevat, kellel suur rõngaski küllen.

H I 6, 715 (40) < Vastseliina - J. Sandra - Andri Kõiv (1895).


12.

Kalmõhtõ saar Musta- ja Valgõjärve vaihõl

Musta- ja Valgõjärve vaihõl um üts kunt [küngas], nimi Kalmõhtõ saar. Sääl um olnu vanast kerik. Roodsi sõa aigu um timä purus pestü ja um tuu [kiriku]kell lännü järve. Ja um matus [kääbas, hauaküngas] olnu, ja säält tull inemise luid kündeh vällä ja pandlit, rõngit, kette, kõgõsugumatsi [igasuguseid]... maakündja umma löüdnü säält. Kerigu kell um siäl Mustah järveh ja vaiki [vaikse] õdaguga timä siäl helisäs, um kuulda. Seo rahvas um siin Roodsi rahvas, mis perrä umma jäänü.

AES, MT 117, 9/10 (11) < Vastseliina, Misso v., Siksäli - O. Parmas < Katre Lu


13.

Loosi mõisa ligidal on suur palo [kuiv männimets], mida kutsutas Kääbastepalos. Oma nime sai ta tuuperäst, et Rootsi sõa ajal olõvat matetu pallo inimesi sinna. Selles palos om ka kullakeldre. Mu esa ja vanaesa olevat käünu tedä kaibmah [kaevamas]. Vanaesä olevat uneh nännu, koh tu keldre om ja mis sääl seeh om; ta olevat vesi- ja kuivaoja vahel. Esä ja vanaesä olevat käünu tuud keldret kaibmah. Vanaesäl oll üts rauane kepp. Ku na sai kaiba juba tükk aigu, oll vanaesä koputanu kepiga ja lagi juba oll kumisenu. Aga kõrraga naksi saksa sõitma kelliga [kelladega]. Vanaesä oll ütelnu: "Las na müüda är läävä, siis laseme edäsi!" Aga sõidul otsa es tule. Lännu esa kaema: ei kedägi. Kaibnu siis edesi, aga naanu üts suur must pini jäll haukma ja manu tükmä, na nii es saanugi kaiba, aga keldre om õks viil sääl.

ERA II 247, 161/2 (4) < Vastseliina, Loosi v. Puutli k., Kõrboja t. - Rafael Ehasalu, Loosi algkooli 6. kl. õpilane < Alma Ehasalu, 47a. (1939).


14.

Kellahelin Kirikumäe järves

Vastseliinas asub Kirikumäe jalal Kirikumäe järv. Vanasti olnud Kirikumäel kirik, mida kord tulnud venelased rüüstama. Röövretkel olijad tapsid ära kiriku- ja surnuaiavahi ning viisid kaasa kirikukella. Kellaga üle järve sõites olla kell järve kukkunud. Nüüd on pimedatel ja tormistel öödel kellahelinat järvest kuulda.


ERA II 247, 69(1) < Vastseliina, Pindi v. Rusima k., < Lasva v., Sooküla - Erich Hütt, Räpina aianduskeskkkooli õpilane < Fritz Vislapuu, 36a. < emalt, 60a. (1939).


15.

Üts vana-aigne Vinne keisri oll reisnu ja trähvänu ka mi [trehvanud; sattunud ka meie] - või Loosi - kanti. Siis elli Loosi suurtii [suuretee] ligi, mis lätt Vastseliinast Võrole, üts sepp. Keisri hobesel oli tulnu raud är jalast. Ta läts sepä mano. Kui sepp tegi raua, võtt keisri ta kätte ja tõmmas õgvas [sirgeks], ning and sepäle vaivatasos üte ruubli, kuna sepp võtt raha ja murd poolest ning visas nukka [viskas nurka, tahtes sellega osutada, et keisri rublatükk polnud tema hobuserauast tugevam].

ERA II 247, 165 < Vastseliina, Loosi v., Puutli k. < Kamara k. - Rafael Ehasalu, Loosi algkooli 6. kl. õpilane < Alma Ehasalu, 47a. (1939).


16.

Vana põline Noodasküla elanik Mika oli läinud vasikat otsima ja käinud kogu metsa läbi, käinud ka teises metsas, aga vasikat ei leidnud. Ta jooksnud, kuni jõud raugenud. Siis olevat ta istunud tükk aega, aga teda olevat sundinud tõusma hämarus., hirm vasika pärast ja suur joogijanu. Mika silmade ette ilmunud kaunitari kuju, kellel olevat olnud käes karikas veega. Mika küsinud: "Anna juua!" - Kaunitar ütelnud: "Mine edasi! Kuuse all on su leid ja vesi." Mika tänanud ja läinud edasi. Varsti jõudnud ta kohale, kus ta näinud puu all vasikat ja mõni samm kaugemal allikat. Mika joonud ja läinud koju. Sellest ajast peale ongi seda allikat hakatud nimetama "Anna juua."

Oma Sulega - Vastseliina, Noodasküla - Mati Kangur < Emilie Truup, 76a. (1959).


17.


Imaru ja Puutle poole minna om väike orokene, ei ole kilomeetrit maad [jutustaja kodust]. Kutsuti Tsässona org. Vanaimä tiidse seletä, et sääl olli määne [mingisugune] palvekoda.

EFA < Vastseliina, Loosi v., Korgesilla k. - K. Salve < Aino Hillep, s. 1915 (1983).


18.

Vanaimäga olli ma tsiku kaitsmah, ta sis jutustas mulle seda. Mulle jäi see nii imelikuna meelde.

Maksa org om siit umbes kolm kilomeetrit, ta om kesk mõtsa. Maksa oru lähedal on olnud vanal ajal üts suur talu. Seda talumeest on kutsutud Maksa Märdiks. Vanarahvas kõneles nii, et kui see Maksa Märt pandse õuevärje [õueväravaid] kinni, sis olli Kaubi külla kuulda. Selle Maksa oru lähedal om üts vanaaoline kaiv, seda kutsuti Maksa kaivus. Ma olli poiskene, olli mõtsa istutamah, sis kävi seda kaivu kaemah. Tavalise puusalve olli. Sis mõtsaistutaja arutasi tood asja, et sääl om iks ollu too talu, et mispärast sis muidu kaiv om.

RKM II 364, 385/6 (1) < Vastseliina, Misso v., Kaubi k. < K. Salve < Jaan Eerik, 91a. (1982).


19.

Röövlimäe taka om niit, niidu pääl olli ruusahunniku [kruusahunnikud] reah, järve poolt tulla alõvi poole. Ku ma lats olli, esä selet, et see om Poola tee. Poola sõa aigu poolakese om tahtnu teed teta, aga too tee jäi pooleli. Olli määnegi leping.

Me kõge [alati] seleti, et me niitsime Poola teeni. Nüüd om ära künnetu.

RKM II 364, 199 (2) - Vastseliina, Misso v. Kimalaste k. - K. Salve < Ottilie (Tiilo) Ots, s. 1899 (1980).


20.

Taaha Kütiorgo minna om Toburna mägi, Toburna petäi kasus sääl. Tood kõnõldi, ku ma lats olli, ja inne minnu olli kõnõldu, et sääl olevat kuus tonni [tünni] kulda matetu. Olõ-õi kuuldnu, et kiäki olõsi kaibnu [kaevanud].

EFA < Vastseliina, Loosi v. Hindi k. - K.Salve < Juuli Juhkam, 80a. (1983).


21

Noodasküla Sepa talu maa pääl om Ristipedäjä mägi. Too olli kokkotuleku koht, toda es harita. Sääl olli ollu suur petäi. Ku esä olli poiskene ollu, siss olli är kujonu. Tollele olli risti pääle lõigatu, et sääl mäel om Roodsi sõa aegse matuse. Ku siist uut teed tetti, siss tulliva inemise luu vällä.

Tollest tõsest pedäjäst, Toburna mäe pedäjäst, esä kõneli - talle olli jälle tema esä seletanu -, et sääl om käkitu [peidetud] Roodsi sõa kuld. Et ühessa sõduri sinelitäit tule pedäjäst mõõta, siss sääl om. Ma ka tiiä-äi, kuiviisi ja kohe poole. Ma esi mõtli, ku poisikõnõ olli, et tarvis otsma minna, aga kost poolt sa otsit?

EFA < Vastseliina, Loosi v. Noodasküla - K. Salve < Manfred Truup, s. 1913 (1983).


22.

Tabina mäel om Kalmetepetäi. Maakündmise aigu tulli pääluid vällä. Mu esäl olli ka veel alumine lõualuu aho otsa pääl. Poiskese palotiva är, ta olli tühi ja tõrvane, palli.

Tabina mäel olevat kirik ollu ja vanaisa selet, et suur tuul olli ja tõi tolle kirikutorni järve kõgõ kellaga ja ku ilm muutus, sis too kell andse viil määnestki kuma järves. - Jutt om sääne, kas ta omgi siih järveh vai ei...

EFA < Vastseliina, Tabina k. - K. Salve < August Truija, s. 1907 (198...).

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Kohapärimus
August 2018
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

KOHAPÄRIMUS Kohapärimus kõnetab eeskätt kohalikku inimest, niisiis Vastseliina kohapärimus neid, kes teavad kõnealuseid kohti - järvi, mägesid, suuri kive ja põliseid puid. Omajagu huvi pakuvad nad aga kaugemategi paikade rahvale. Esiteks on nad, eriti vanemad üleskirjutused, väga ilusad jutud, teiseks aga võib igaüks neid oma kodukandi kohapärimusega võrrelda ja üles leida korduvaid motiive. Sellesse kogumikku on võetud päris suur hulk omavahel vägagi erinevaid jutte, mis aga kõik ühteviisi on seotud mingi kinnisobjektiga, olgu see siis looduslik (veekogu, mägi) või inimtekkeline (küla, kirik). Tegelikult saaks enamikku kohamuistenditest mõne teise tunnuse järgi liigitada ka näiteks hiiumuistenditeks (teatud pinnavormid on HIIU tegevuse tagajärg), ajaloolisteks muistenditeks (põlispuu on istutanud Rootsi kuningas) ja milleks veel. Ka siinses valikus on mitme liigi tunnustega jutte. Heaks näiteks sellistest on kohe esimene (6). Lugu suurest kivist algab üsna tavalise juhatusega objekti asukoha juurde ja selle kirjeldusega. Edasi ilmneb, et tähtis polegi kivi ise, vaid tema lähistele maetud varandus. Varanduste otsimine on jälle omaette teema. Loo lõpp kisub hoopis ajalooliseks. Minu meelest on üsna muhe lugeda Peeter I, tavaliselt ikka lööma- ja jõumehena tuntud valitseja suhu pandud geoloogilist tarkust. (Muide, nimetu Vene keiser jutus nr. 15 on teisendite järgi otsustades ilmselt just Peeter I. Hobuseraua sirgekstõmbamise laadi jõudemonstratsioonid olidki tema "firmamärk". ) Suure kivi loo põgusa analüüsi põhjal saab mõistetavaks, et rahvajuttude jaotus ¾anriliselt ja temaatiliselt on paljuski tinglik. Rohkem kui mõne liigi puhtaid esindajaid on vahevorme, ebamääraste või vastuoluliste tunnustega üksiktekste ja muud säärast. Rootsi varandus on üks märksõna, mis iseloomustab paljusid siin toodud jutte, teiseks tähtsamaks aineks on kunagine kirik/kirikukell ja selle hukkumine - maa alla või järve vajumine, mida vahel on samuti seostatud Rootsi sõjaga. Aga, esä kõneli - talle olli jälle tema esä seletanu -, et sääl om käkitu [peidetud] Roodsi sõa kuld. Et ühessa sõduri sinelitäit tule pedäjäst mõõta, siss sääl om. Ma ka tiiä-äi, kuiviisi ja kohe poole. Ma esi mõtli, ku poisikõnõ olli, et tarvis otsma minna, aga kost poolt sa otsit? EFA < Vastseliina, Loosi v. Noodasküla - K. Salve < Manfred Truup, s. 1913 (1983). 22. Tabina mäel om Kalmetepetäi. Maakündmise aigu tulli pääluid vällä. Mu esäl olli ka veel alumine lõualuu aho otsa pääl. Poiskese palotiva är, ta olli tühi ja tõrvane, palli. Tabina mäel olevat kirik ollu ja vanaisa selet, et suur tuul olli ja tõi tolle kirikutorni järve kõgõ kellaga ja ku ilm muutus, sis too kell andse viil määnestki kuma järves. - Jutt om sääne, kas ta omgi siih järveh vai ei... EFA < Vastseliina, Tabina k. - K. Salve < August Truija, s. 1907 (198... ).

Kohapärimus
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |