Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Konventsiooni tekst

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon Pariis, 17. oktoober 2003 MISC/2003/CLT/CH/14 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (edaspidi UNESCO) peakonverents, kogunenud oma 32. istungjärgul 29. septembrist 17. oktoobrini 2003. aastal Pariisis, viidates olemasolevatele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele, eelkõige 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonile, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile, arvestades vaimse kultuuripärandi tähtsust kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagatisena, mida on rõhutatud UNESCO 1989. aasta traditsioonilise kultuuri ja folkloori kaitse soovituses, UNESCO 2001. aasta kultuurilise mitmekesisuse ülddeklaratsioonis ja kultuuriministrite kolmanda ümarlaua vastuvõetud 2002. aasta Istanbuli deklaratsioonis, arvestades vaimse kultuuripärandi ja ainelise kultuuri- ja looduspärandi tihedat omavahelist seotust, tunnustades , et globaliseerumise ja sotsiaalsete muutuste protsessid, nende loodud tingimused kogukondadevaheliseks uuendatud dialoogiks ning sallimatus toovad kaasa tõsise ohu, et vaimse kultuuripärandi seisund halveneb, pärand kaob ja hävib, eelkõige sellise pärandi kaitseks vajalike vahendite puudumise tõttu, olles teadlik ühisest soovist ja huvist kaitsta inimkonna vaimset kultuuripärandit, tunnustades
UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon

Pariis, 17. oktoober 2003

MISC/2003/CLT/CH/14

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (edaspidi UNESCO) peakonverents, kogunenud oma 32. istungjärgul 29. septembrist 17. oktoobrini 2003. aastal Pariisis,

viidates olemasolevatele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele, eelkõige 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonile, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile,

arvestades vaimse kultuuripärandi tähtsust kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagatisena, mida on rõhutatud UNESCO 1989. aasta traditsioonilise kultuuri ja folkloori kaitse soovituses, UNESCO 2001. aasta kultuurilise mitmekesisuse ülddeklaratsioonis ja kultuuriministrite kolmanda ümarlaua vastuvõetud 2002. aasta Istanbuli deklaratsioonis,

arvestades vaimse kultuuripärandi ja ainelise kultuuri- ja looduspärandi tihedat omavahelist seotust,

tunnustades, et globaliseerumise ja sotsiaalsete muutuste protsessid, nende loodud tingimused kogukondadevaheliseks uuendatud dialoogiks ning sallimatus toovad kaasa tõsise ohu, et vaimse kultuuripärandi seisund halveneb, pärand kaob ja hävib, eelkõige sellise pärandi kaitseks vajalike vahendite puudumise tõttu,

olles teadlik ühisest soovist ja huvist kaitsta inimkonna vaimset kultuuripärandit,

tunnustades, et kogukondadel, eelkõige põlisrahva kogukondadel, rühmadel ja mõnel juhul üksikisikutel, on vaimse kultuuripärandi loomisel, kaitsmisel, hoidmisel ja taastamisel tähtis osa, kuna nii aidatakse rikastada kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust,

nentides UNESCO tegevuse kaugeleulatuvat mõju normatiivsete kultuuripärandit kaitsvate õigusaktide, eelkõige 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni kehtestamisel,

nentides lisaks
, et ei ole ühtegi mitmepoolselt siduvat õigusakti vaimse kultuuripärandi kaitseks,

arvestades, et olemasolevaid kultuuri- ja looduspärandit käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid, soovitusi ja otsuseid tuleb tõhusalt täiendada ning lisada uusi vaimset kultuuripärandit käsitlevaid sätteid,

arvestades vajadust suurendada eeskätt nooremate põlvkondade teadlikkust vaimse kultuuripärandi olulisusest ja selle kaitsest,

arvestades, et rahvusvaheline üldsus peaks koos käesoleva konventsiooni osalistega kaasa aitama sellise pärandi kaitsele koostöö ja vastastikuse abi vaimus,

meenutades UNESCO vaimset kultuuripärandit käsitlevaid programme, eelkõige inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste väljakuulutamist,

arvestades vaimse kultuuripärandi hindamatut rolli inimesi ühendava tegurina, mis tagab nende suhtlemise ja üksteise mõistmise,

võtab vastu käesoleva konventsiooni seitsmeteistkümnendal oktoobril 2003. aastal.


I. Üldsätted


Artikkel 1 - Konventsiooni eesmärgid

Konventsiooni eesmärgid on:

   a) kaitsta vaimset kultuuripärandit;

   b) tagada austus asjaomaste kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse    kultuuripärandi vastu;

   c) tõsta kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse    kultuuripärandi ja selle vastastikuse hindamise tagamise olulisusest;

   d) pakkuda rahvusvahelist koostööd ja abi.

Artikkel 2 - Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid.

1. Vaimne kultuuripärand - tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost, vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust. Konventsiooni kohaldamisel arvestatakse ainult sellise vaimse kultuuripärandiga, mis on kooskõlas olemasolevate rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, kogukondade, rühmade ja üksikisikute vastastikuse austuse nõuetega ja säästva arengu nõuetega.

2. Lõikes 1 määratletud vaimne kultuuripärand väljendub muu hulgas järgmistes valdkondades:

   a) suulised traditsioonid ja väljendusvormid, kaasa arvatud keel kui vaimse    kultuuripärandi vahend;

   b) esituskunstid;

   c) kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikud sündmused;

   d) looduse ja universumiga seotud teadmised ja tavad;

   e) traditsioonilised käsitööoskused.

3. Kaitse - meetmed, mis on ette nähtud vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks, sealhulgas sellise pärandi eri aspektide identifitseerimiseks, dokumenteerimiseks, uurimiseks, säilitamiseks, kaitseks, edendamiseks, esiletõstmiseks, edasiandmiseks, eelkõige ametliku ja vabahariduse kaudu, ning taaselustamiseks.

4. Konventsiooniosalised - riigid, kes on konventsiooniga ühinenud ja kelle suhtes konventsioon kehtib.

5. Konventsiooni kohaldatakse mutatis mutandis artiklis 33 osutatud territooriumide suhtes, kes on saanud konventsiooni osalisteks vastavalt kõnealuses artiklis sätestatud tingimustele. Selles ulatuses laieneb mõiste „konventsiooniosalised" ka neile territooriumidele.

Artikkel 3 - Seos muude rahvusvaheliste dokumentidega

Ühtegi konventsiooni sätet ei tohi tõlgendada nii, et see:

   a) muudab 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse    konventsiooniga hõlmatud maailma kultuuri pärandvara staatust või vähendab    selle kaitstuse astet, kui pärandvaraga on vahetult seotud vaimse    kultuuripärandi objekt, või

   b) mõjutab konventsiooniosaliste õigusi ja kohustusi, mis tulenevad    intellektuaalomandi õigusi või bioloogilisi või ökoloogilisi varusid käsitlevast    rahvusvahelisest õigusaktist, mille osalised nad on.


II. Konventsiooni organid


Artikkel 4 - Konventsiooniosaliste üldkogu

1. Moodustatakse konventsiooniosaliste üldkogu, edaspidi „üldkogu". Üldkogu on konventsiooni volitatud organ.

2. Üldkogu koguneb korralisele istungjärgule üks kord kahe aasta jooksul. Üldkogu võib kokku tulla erakorralisele istungjärgule oma otsuse alusel või valitsustevahelise vaimse kultuuripärandi kaitse komitee või vähemalt ühe kolmandiku konventsiooniosaliste taotlusel.

3. Üldkogu võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 5 - Valitsustevaheline vaimse kultuuripärandi kaitse komitee

1. UNESCOs moodustatakse valitsustevaheline vaimse kultuuripärandi kaitse komitee, edaspidi „komitee". See koosneb 18 konventsiooniosalise esindajatest, kes on valitud konventsiooniosaliste üldkogul pärast konventsiooni jõustumist vastavalt artiklile 34.

2. Kui konventsiooniosaliste riikide arv jõuab 50ni, siis komitee liikmesriikide arv tõuseb 24ni.

Artikkel 6 - Komitee liikmesriikide valimine ja volituste tähtajad

1. Komitee liikmesriikide valimisel järgitakse tasakaalustatud geograafilise esindatuse ja rotatsiooni põhimõtteid.

2. Komitee liikmesriigid valitakse konventsiooniosaliste üldkogul neljaks aastaks.

3. Esimestel valimistel valitud komitee liikmesriikidest on pooltel volituste tähtaeg kaks aastat. Need riigid valitakse loosi teel esimestel valimistel.

4. Iga kahe aasta järel vahetab üldkogu pooled komitee liikmesriikidest välja.

5. Vabade kohta täitmiseks valib komitee vajaliku arvu uusi komitee liikmesriike.

6. Komitee liikmesriike ei valita kaheks järjestikuseks tähtajaks.

7. Komitee liikmesriigid valivad oma esindajateks isikud, kes on pädevad vaimse kultuuripärandi eri valdkondades.

Artikkel 7 - Komitee ülesanded

Ilma et see piiraks konventsiooniga komiteele antud muude eelisõiguste kohaldamist, on komitee ülesanded:

   a) saavutada konventsiooni eesmärgid ning soodustada ja jälgida nende    rakendamist;

   b) anda juhiseid heade tavade kohta ja anda soovitusi vaimse kultuuripärand    kaitsemeetmete kohta;

   c) ette valmistada ja esitada üldkogule kinnitamiseks fondi vahendite    kasutamise esialgne kava vastavalt artiklile 25;

   d) leida võimalusi vahendite suurendamiseks ja võtta selleks vajalikud meetmed
   vastavalt artiklile 25;

   e) ette valmistada ja esitada üldkogule kinnitamiseks praktilised juhised    konventsiooni rakendamiseks;

   f) kontrollida vastavalt artiklile 29 konventsiooniosaliste esitatud aruandeid ja    teha neist üldkogu jaoks kokkuvõtteid;

   g) vaadata läbi konventsiooniosaliste taotlused ja kooskõlas komitee    kehtestatud ja üldkogu kinnitatud objektiivsete valikukriteeriumidega    otsustada:

      i) artiklites 16, 17 ja 18 nimetatud nimekirjadesse kandmine ja ettepanekute       tegemine;

      ii) rahvusvahelise abi andmine vastavalt artiklile 22.

Artikkel 8 - Komitee töömeetodid

1. Komitee allub üldkogule. Komitee annab üldkogule aru oma tegevusest ja otsustest.

2. Komitee võtab kahekolmandikulise häälteenamusega vastu oma töökorra.

3. Komitee võib moodustada ajutisi nõuandeorganeid, mida ta peab oma ülesannete täitmiseks vajalikuks.

4. Komitee võib eri küsimustes konsulteerimiseks kutsuda oma koosolekutele avalik-õiguslikke või eraõiguslikke asutusi ja eraisikuid, kes on tunnistatud pädevaks vaimse kultuuripärandi eri valdkondades.

Artikkel 9 - Nõuandvate organisatsioonide akrediteerimine

1. Komitee teeb üldkogule ettepaneku akrediteerida pädevaks tunnistatud valitsusvälised organisatsioonid vaimse kultuuripärandi valdkonnas komiteed nõustava organina.

2. Komitee teeb üldkogule ettepaneku sellise akrediteerimise kriteeriumide ja üksikasjade osas.

Artikkel 10 - Sekretariaat

1. Komiteed abistab UNESCO sekretariaat.

2. Sekretariaat valmistab ette üldkogu ja komitee dokumendid ja nende koosolekute päevakorra kavad ning tagab nende otsuste rakendamise.


III. Vaimse kultuuripärandi kaitse riiklikul tasandil


Artikkel 11 - Konventsiooniosaliste ülesanded

Konventsiooniosaline:

   a) võtab vajalikud meetmed, et tagada oma territooriumil leiduva vaimse    kultuuripärandi kaitse;

   b) teeb kindlaks ja määratleb kogukondade, rühmade ja vastavate    valitsusväliste organisatsioonide osavõtul artikli 2 lõikes 3 osutatud    kaitsemeetmete raames oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi eri    elemendid.

Artikkel 12 - Nimistud

1. Selleks et tagada kindlakstegemine kaitse eesmärgil, koostab iga konventsiooniosaline oma oludest lähtuval viisil ühe või mitu oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi nimistut. Nimistuid ajakohastatakse korrapäraselt.

2. Iga konventsiooniosaline, kes esitab vastavalt artiklile 29 kindlate ajavahemike järel komiteele aruande, annab nimistute kohta asjakohast teavet.

Artikkel 13 - Teised kaitsemeetmed

Selleks et tagada oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi kaitse, arendamine ja edendamine, seab iga konventsiooniosaline eesmärgiks:

   a) vastu võtta üldise poliitika, mille eesmärk on edendada vaimse    kultuuripärandi rolli ühiskonnas ja integreerida sellise pärandi kaitse    planeeringukavadesse;

   b) määrata või moodustada ühe pädeva organi või mitu pädevat organit, et    tagada oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi kaitse;

   c) edendada teaduslikku, tehnilist ja kunstialast uurimist ning uurimismeetodeid
   eesmärgiga vaimset kultuuripärandit ja eelkõige ohustatud vaimset    kultuuripärandit tõhusalt kaitsta;

   d) vastu võtta asjakohaseid õiguslikke, tehnilisi, haldus-, majandus- ja    finantsmeetmeid eesmärgiga:

      i) aidata kaasa vaimse kultuuripärandi korralduse alast koolitust pakkuvate       institutsioonide loomisele või tugevdamisele ning sellise pärandi       edasiandmisele foorumite ja kohtade kaudu, mis on ette nähtud pärandi       esitamiseks või väljendamiseks;

      ii) tagada juurdepääs vaimsele kultuuripärandile, austades tavasid       juurdepääsul sellise pärandi teatavatele aspektidele;

      iii) moodustada vaimse kultuuripärandi dokumendiasutused ja lihtsustada       juurdepääsu nendele.

Artikkel 14 - Haridus, teadlikkuse tõstmine ja suutlikkuse suurendamine

Konventsiooniosaline seab asjakohaste vahendite abil eesmärgiks:

   a) tagada vaimse kultuuripärandi tunnustamist, austamist ja esiletõstmist    ühiskonnas eelkõige:

      i) üldsusele ja eeskätt noortele suunatud kasvatus- ja teavituskavade       kaudu;

      ii) asjaomastele kogukondadele ja rühmadele suunatud haridus- ja       kutseõppeprogrammide kaudu;

      iii) vaimse kultuuripärandi kaitse suutlikkuse suurendamisele suunatud       tegevuse, eelkõige korralduse ja teadusuuringute kaudu, ja

      iv) teadmiste edasiandmise mitteformaalsete vahendite kaudu;

   b) teavitada üldsust pärandit ähvardavatest ohtudest ja vastavalt    konventsioonile elluviidud tegevusest;

   c) edendada haridust kaitsmaks looduslikke alasid ja mälestisi, mille olemasolu    on vaimse kultuuripärandi avaldumiseks vajalik.

Artikkel 15 - Kogukondade, rühmade ja üksikisikute osalemine

Vaimse kultuuripärandi kaitsemeetmete alusel seab iga konventsiooniosaline eesmärgiks tagada võimalikult laiaulatuslikku selliste kogukondade, rühmade ja vajaduse korral üksikisikute osalust, kes loovad, säilitavad ja annavad sellist pärandit edasi, ning kaasata neid aktiivselt pärandi korraldusse.



IV. Vaimse kultuuripärandi kaitse rahvusvahelisel tasandil


Artikkel 16 - Inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri

1. Selleks et tagada vaimse kultuuripärandi parem nähtavus ja teadlikkus pärandi olulisusest ning soodustada kultuurilist mitmekesisust austavat dialoogi, koostab, ajakohastab ja avaldab komitee asjaomaste konventsiooniosaliste ettepanekute alusel inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

2. Komitee koostab ja saadab üldkogule kinnitamiseks esindusnimekirja koostamise, ajakohastamise ja avaldamise kriteeriumid.

Artikkel 17 - Kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri

1. Selleks et võtta asjakohaseid kaitsemeetmeid, koostab, ajakohastab ja avaldab komitee kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja ning kannab sellise pärandi asjaomase konventsiooniosalise taotlusel nimekirja.

2. Komitee koostab ja esitab üldkogule kinnitamiseks nimekirja koostamise, ajakohastamise ja avaldamise kriteeriumid.

3. Äärmiselt kiireloomulistel juhtudel, mille objektiivsed kriteeriumid tuleb üldkogul komitee ettepanekul kinnitada, võib komitee kanda asjaomase pärandiobjekti lõikes 1 nimetatud nimekirja pärast asjaomase konventsiooniosalisega konsulteerimist.

Artikkel 18 - Programmid, projektid ja tegevus vaimse kultuuripärandi kaitseks

1. Konventsiooniosaliste esitatud ettepanekute alusel ja vastavalt komitee kindlaksmääratud ja üldkogu kinnitatud kriteeriumidele, valib ja edendab komitee korrapäraselt pärandi kaitseks riiklikke, allpiirkondlikke ja piirkondlikke programme, projekte ja tegevusi, mis komitee arvates kõige paremini peegeldavad konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke, arvestades arengumaade erivajadustega.

2. Sel eesmärgil võtab komitee konventsiooniosalistelt vastu rahvusvahelise abi taotlused, tutvub nendega ja kinnitab need ettepanekute ettevalmistamiseks.

3. Lisaks projektide, programmide ja tegevuste elluviimisele levitab komitee häid tavasid, kasutades enda määratud vahendeid.


V. Rahvusvaheline koostöö ja abi


Artikkel 19 - Koostöö

1. Konventsiooni kohaldamisel hõlmab rahvusvaheline koostöö muu hulgas teabe ja kogemuste vahetamist, ühisalgatusi ning konventsiooniosalistele vaimse kultuuripärandi kaitsel abimehhanismide loomist.

2. Ilma et see piiraks riiklike õigusaktide sätteid, tavaõigust ja tavapärast praktikat, tunnistavad konventsiooniosalised, et vaimse kultuuripärandi kaitse on inimkonna üldistes huvides ning sel eesmärgil kohustuvad nad tegema koostööd kahepoolsel, allpiirkondlikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Artikkel 20 - Rahvusvahelise abi eesmärgid

Rahvusvahelise abi eesmärgid võivad olla järgmised:

   a) kaitsta pärandit, mis on kantud kiireloomulist kaitset vajava vaimse    kultuuripärandi nimekirja;

   b) koostada nimistuid artiklites 11 ja 12 määratletud tähenduses;  

   c) toetada programme, projekte ja tegevusi, mis on suunatud vaimse    kultuuripärandi kaitseks ja mida viiakse ellu riiklikul, allpiirkondlikul ja piirkondlikul    tasandil;

   d) muud eesmärgid, mida komitee võib pidada vajalikuks.

Artikkel 21 - Rahvusvahelise abi vormid

Abi andmist komiteelt konventsiooniosalisele korraldatakse vastavalt artiklis 7 ettenähtud praktilistele juhistele ja vastavalt artiklis 24 osutatud kokkuleppele ning abi võib hõlmata:

   a) kaitse eri aspekte käsitlevat uurimistööd;

   b) varustamist ekspertide ja spetsialistidega;

   c) vajalike töötajate koolitamist;

   d) normide ja muude meetmete väljatöötamist;

   e) infrastruktuuride rajamist ja ülalpidamist;

   f) seadmete ja oskusteabega varustamist;

   g) tehnilise ja rahalise toetuse muid vorme, sealhulgas vajaduse korral madala    intressiga laenude andmist ja annetuste tegemist.

Artikkel 22 - Rahvusvahelise abi saamise tingimused

1. Komitee kehtestab rahvusvahelise abi taotluste läbivaatamise korra, täpsustab taotluses nõutava informatsiooni, näiteks ettenähtud meetmed ja vajalikud sekkumised koos hinnangulise maksumusega.

2. Kriisiolukordades vaatab komitee abitaotlused läbi võimalikult kiiresti.

3. Otsuse tegemiseks korraldab komitee uuringud ja konsultatsioonid, mida ta peab vajalikuks.

Artikkel 23 - Rahvusvahelise abi taotlused

1. Konventsiooniosaline võib komiteele esitada rahvusvahelise abi taotluse, et kaitsta oma territooriumil leiduvat vaimset kultuuripärandit.

2. Kaks või enam konventsiooniosalist võivad nimetatud taotluse esitada ka ühiselt.

3. Taotlus sisaldab artikli 22 lõikes 1 ettenähtud teavet koos vajalike dokumentidega.

Artikkel 24 - Abi saavate konventsiooniosaliste ülesanded

1. Kooskõlas konventsiooniga reguleerib antud rahvusvahelist abi kokkulepe abi saava konventsiooniosalise ja komitee vahel.

2. Üldjuhul kannab abi saav konventsiooniosaline oma vahendite piires osa nende kaitsemeetmete maksumusest, mille jaoks rahvusvahelist abi antakse.

3. Abi saav konventsiooniosaline esitab komiteele aruande vaimse kultuuripärandi kaitseks antud abi kasutamisest.



VI. Vaimse kultuuripärandi fond

Artikkel 25 - Fondi olemus ja vahendid

1. Moodustatakse vaimse kultuuripärandi kaitse fond, edaspidi „fond".

2. Fond koosneb sihtfondidest, mis on moodustatud UNESCO finantseeskirja kohaselt.

3. Fondi vahendid on:

   a) konventsiooniosaliste sissemaksed;
  
   b) UNESCO peakonverentsi poolt selleks eesmärgiks eraldatud rahalised    vahendid;

   c) sissemaksed, kingitused või pärandused:

      i) teistelt riikidelt;

      ii) Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni süsteemi kuuluvatelt       organisatsioonidelt ja programmidelt, eelkõige Ühinenud Rahvaste       Organisatsiooni Arenguprogrammilt, ja teistelt rahvusvahelistelt       organisatsioonidelt;

      iii) avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt asutustelt ja eraisikutelt;

   d) fondi vahendite intressid;

   e) korjandustel kogutud rahalised vahendid ja fondi kasuks organiseeritud    ürituste tulu;

   f) muud komitee koostatud fondi eeskirjas ettenähtud vahendid.

4. Komiteepoolne vahendite kasutamine otsustatakse üldkogu kehtestatud suuniste alusel.

5. Komitee võib võtta vastu eriprojektidega seotud sissemakseid ja muid abi vorme üldisteks ja konkreetseteks eesmärkideks, tingimusel et komitee on need projektid kinnitanud.

6. Fondi tehtud sissemakseid ei või siduda poliitiliste, majanduslike ja muude tingimustega, mis on konventsiooni eesmärkidega vastuolus.

Artikkel 26 - Konventsiooniosaliste sissemaksed fondi

1. Ilma et see piiraks täiendavaid vabatahtlikke sissemakseid, kohustuvad konventsiooniosalised tegema fondi vähemalt iga kahe aasta järel sissemakse, mille suuruse määrab üldkogu kindlaks ühtse protsendina, mis kehtib kõikide riikide suhtes. Üldkogu otsus võetakse vastu nende kohalolnud ja hääletanud konventsiooniosaliste häälteenamusega, kes ei ole teinud käesoleva artikli lõikes 2 osutatud avaldust. Mingil juhul ei tohi konventsiooniosalise sissemakse ületada 1 protsenti tema rahalisest toetusest UNESCO põhieelarvesse.

2. Siiski võib konventsiooni artiklis 32 või artiklis 33 nimetatud riik deklareerida oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes, et tema jaoks ei ole käesoleva artikli lõike 1 sätted siduvad.

3. Kui konventsiooniga ühinenud riik, kes on teinud käesoleva artikli lõikes 2 osutatud avalduse, soovib nimetatud avalduse tagasi võtta, teavitab ta sellest UNESCO peadirektorit. Avalduse tagasivõtmine ei jõustu riigi poolt maksmisele kuuluva rahalise sissemakse suhtes kuni kuupäevani, millal avatakse üldkogu järgmine istungjärk.

4. Võimaldamaks komiteel oma tegevust efektiivselt planeerida, teevad käesoleva artikli lõikes 2 osutatud avalduse esitanud konventsiooniosalised sissemakseid regulaarselt vähemalt iga kahe aasta järel ning sissemaksete summa peaks olema võimalikult sarnane summaga, mille nad oleksid võlgnenud, kui käesoleva artikli lõike 1 sätted oleksid nende suhtes siduvad.

5. Konventsiooniga ühinenud riik, kel on võlgnevusi oma kohustusliku või vabatahtliku sissemakse maksmisega jooksval aastal ning vahetult eelnenud kalendriaastal, ei saa olla komitee liige; see säte ei kehti esmakordsel valimisel. Sellise juba komitee liikmeks oleva riigi volituste kestus lõpeb konventsiooni artiklis 6 sätestatud valimiste ajal.

Artikkel 27 - Täiendavad vabatahtlikud sissemaksed fondi

Konventsiooniosalised, kes soovivad lisaks artiklis 26 ettenähtud sissemaksetele teha vabatahtlikke sissemakseid, teatavad sellest võimalikult kiiresti komiteele, et komitee saaks vastavalt planeerida oma toiminguid.

Artikkel 28 - Rahvusvahelised vahendite kogumise kampaaniad

Konventsiooniosalised toetavad võimaluste piires rahvusvahelisi vahendite kogumise kampaaniaid, mis on organiseeritud fondi kasuks UNESCO egiidi all.



VII. Aruanded


Artikkel 29 - Konventsiooniosaliste aruanded

Vastavalt komitee poolt määratletud vormile ja tähtaegadele esitavad konventsiooniosalised komiteele aruanded seadusandlike, reguleerivate ja muude meetmete kohta, mis on võetud konventsiooni rakendamiseks.

Artikkel 30 - Komitee aruanded

1. Oma tegevuse ja artiklis 29 nimetatud konventsiooniosaliste aruannete põhjal esitab komitee igal oma istungjärgul aruande üldkogule.

2. Aruanne edastatakse UNESCO peakonverentsile.


VIII. Üleminekuklausel

Artikkel 31 - Seos inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste väljakuulutamisega

1. Komitee lisab inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja objektid, mis on enne konventsiooni jõustumist kuulutatud inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteosteks.

2. Selliste objektide lisamine inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ei mõjuta mingil viisil tulevastele kannetele kehtestatud kriteeriume, mille kohta on otsus tehtud vastavalt artikli 16 lõikele 2.

3. Pärast konventsiooni jõustumist uusi meistriteoseid välja ei kuulutata.



IX. Lõppsätted

Artikkel 32 - Ratifitseerimine või heakskiitmine

1. Konventsioon tuleb UNESCO liikmesriikidel ratifitseerida või heaks kiita oma põhiseadusest tuleneva menetluse kohaselt.

2. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule UNESCO peadirektorile.

Artikkel 33 - Ühinemine

1. Konventsioon on ühinemiseks avatud UNESCOsse mittekuuluvatele riikidele, keda UNESCO peakonverents on kutsunud konventsiooniga ühinema.

2. Konventsioon on ühinemiseks avatud territooriumidele, mille omavalitsuslikku staatust on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustanud, kuid mis ei ole saavutanud täielikku iseseisvust vastavalt Peaassamblee resolutsioonile 1514 (XV), ja mis on pädevad konventsiooniga reguleeritavates küsimustes, sealhulgas pädevad sõlmima nende küsimustega seotud lepinguid.

3. Ühinemiskiri antakse hoiule UNESCO peadirektorile.

Artikkel 34 - Jõustumine

Konventsioon jõustub pärast kolme kuu möödumist kolmekümnenda ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise päevast, kuid ainult nende riikide suhtes, kes on oma vastavad ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad enne seda kuupäeva hoiule andnud. Teiste konventsiooniosaliste suhtes jõustub konventsioon pärast kolme kuu möödumist nende konventsiooniosaliste ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 35 - Föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem

Konventsiooniosaliste suhtes, kellel on föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem, kehtivad järgmised sätted:

   a) konventsiooni sätete puhul, mille rakendamine kuulub seadusandliku    föderaal- või keskvõimu pädevusse, on föderaal- ja keskvalitsuse kohustused    samasugused nagu konventsiooniosalistel, kes ei ole föderaalriigid;

   b) konventsiooni sätete puhul, mille rakendamine kuulub eraldi osariikide,    liidumaade, provintside või kantonite jurisdiktsiooni alla, kes liitriigi    põhiseadusest tuleneva süsteemi alusel ei ole kohustatud võtma    seadusandlikke meetmeid, teatab föderaalvalitsus selliste osariikide,  liidumaade,    provintside või kantonite pädevatele asutustele neist sätetest koos soovitusega    nende vastuvõtmiseks.

Artikkel 36 - Denonsseerimine

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida.

2. Denonsseerimisest teatatakse UNESCO peadirektori juurde hoiule antava kirjaliku dokumendiga.

3. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel denonsseerimiskirja kättesaamisest. Kuni taganemise jõustumise kuupäevani ei mõjuta see mingil viisil denonsseeriva konventsiooniosalise rahalisi kohustusi.

Artikkel 37 - Hoiulevõtja ülesanded

UNESCO peadirektor kui konventsiooni hoiulevõtja teavitab organisatsiooni liikmesriike, artiklis 33 nimetatud organisatsiooni mittekuuluvaid riike ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni artiklites 32 ja 33 sätestatud ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjade hoiulevõtmisest ning artiklis 36 sätestatud denonsseerimistest.

Artikkel 38 - Muudatused

1. Konventsiooniosaline võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatisega teha ettepaneku konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab nimetatud teatise konventsiooniosalistele. Kui kuue kuu jooksul pärast teatise edastamise kuupäeva vastavad vähemalt pooled konventsiooniosalised taotlusele pooldavalt, esitab peadirektor selle ettepaneku üldkogu järgmisel istungjärgul aruteluks ja võimalikuks vastuvõtmiseks.

2. Muudatused võetakse vastu kohalolnud ja hääletanud konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega.

3. Pärast vastuvõtmist esitatakse konventsiooni muudatused konventsiooniosalistele ratifitseerimiseks, heakskiitmiseks või nendega ühinemiseks.

4. Muudatused jõustuvad pärast kolme kuu möödumist päevast, mil kaks kolmandikku konventsiooniosalistest on artiklis 3 nimetatud dokumendid hoiule andnud, kuid ainult nende konventsiooniosaliste suhtes, kes on muudatused ratifitseerinud, heaks kiitnud või nendega ühinenud. Seejärel jõustub muudatus riigi suhtes, kes ratifitseerib või kiidab heaks muudatuse või ühineb sellega, pärast kolme kuu möödumist selle konventsiooniosalise ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise päevast.

5. Lõigetes 3 ja 4 esitatud korda ei kohaldata komitee liikmesriikide arvu käsitleva artikli 5 muudatuste suhtes. Need muudatused jõustuvad vastuvõtmisega samal ajal.

6. Riiki, kes saab konventsiooni osaliseks pärast muudatuste jõustumist vastavalt käesoleva artikli lõikele 4 ja kes ei ole muud soovi väljendanud, käsitatakse:

   a) muudetud konventsiooni osalisena ja

   b) muutmata konventsiooni osalisena nende konventsiooniosaliste suhtes, kes    ei ole end muudatustega sidunud.

Artikkel 39 - Autentsed tekstid

Konventsioon on koostatud araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles, kõik kuus teksti on võrdselt autentsed.

Artikkel 40 - Registreerimine

Konventsioon registreeritakse UNESCO peadirektori taotlusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis.
Viimati uuendatud 17. dets. 2008
Konventsiooni tekst
Detsember 2018
ETKNRLP
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31      

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon Pariis, 17. oktoober 2003 MISC/2003/CLT/CH/14 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (edaspidi UNESCO) peakonverents, kogunenud oma 32. istungjärgul 29. septembrist 17. oktoobrini 2003. aastal Pariisis, viidates olemasolevatele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele, eelkõige 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonile, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile, arvestades vaimse kultuuripärandi tähtsust kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagatisena, mida on rõhutatud UNESCO 1989. aasta traditsioonilise kultuuri ja folkloori kaitse soovituses, UNESCO 2001. aasta kultuurilise mitmekesisuse ülddeklaratsioonis ja kultuuriministrite kolmanda ümarlaua vastuvõetud 2002. aasta Istanbuli deklaratsioonis, arvestades vaimse kultuuripärandi ja ainelise kultuuri- ja looduspärandi tihedat omavahelist seotust, tunnustades , et globaliseerumise ja sotsiaalsete muutuste protsessid, nende loodud tingimused kogukondadevaheliseks uuendatud dialoogiks ning sallimatus toovad kaasa tõsise ohu, et vaimse kultuuripärandi seisund halveneb, pärand kaob ja hävib, eelkõige sellise pärandi kaitseks vajalike vahendite puudumise tõttu, olles teadlik ühisest soovist ja huvist kaitsta inimkonna vaimset kultuuripärandit, tunnustades , et kogukondadel, eelkõige põlisrahva kogukondadel, rühmadel ja mõnel juhul üksikisikutel, on vaimse kultuuripärandi loomisel, kaitsmisel, hoidmisel ja taastamisel tähtis osa, kuna nii aidatakse rikastada kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust, nentides UNESCO tegevuse kaugeleulatuvat mõju normatiivsete kultuuripärandit kaitsvate õigusaktide, eelkõige 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni kehtestamisel, nentides lisaks , et ei ole ühtegi mitmepoolselt siduvat õigusakti vaimse kultuuripärandi kahaldata komitee liikmesriikide arvu käsitleva artikli 5 muudatuste suhtes. Need muudatused jõustuvad vastuvõtmisega samal ajal. 6. Riiki, kes saab konventsiooni osaliseks pärast muudatuste jõustumist vastavalt käesoleva artikli lõikele 4 ja kes ei ole muud soovi väljendanud, käsitatakse:    a) muudetud konventsiooni osalisena ja    b) muutmata konventsiooni osalisena nende konventsiooniosaliste suhtes, kes    ei ole end muudatustega sidunud. Artikkel 39 - Autentsed tekstid Konventsioon on koostatud araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles, kõik kuus teksti on võrdselt autentsed. Artikkel 40 - Registreerimine Konventsioon registreeritakse UNESCO peadirektori taotlusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis.

Konventsiooni tekst
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |