Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kuidas kartus vaimud välja toob

Kuidas kartus vaimud välja toob Siinses keelepruugis nimetatakse kabeliaeda ehk surnuaeda minekut kabeli vahele, kabelisse või kabelist mööda minekuks. Kabeliaeda satub õigupoolest iga teekäija, kellel Maarja ning Kassema küla vahelisele teele asja on, sest Maarja-Magdaleena kalmistu asub kahel pool teed, niisiis viib maantee läbi surnuaia ehk kabeli. Pole siis ime, et kodukäijate ja vaimude teema on aktuaalne. Mõnigikord selgub üleloomuliku vaimolendi kogejale, et hirmutundeks polnud alust. Niisugustest juhtumitest räägitakse pooleldi naljatoonil, mida ilmekamalt, seda mõjusam. Nii tekib aina uusi jutte, mida aastakümneid pajatatakse pereringis ja lähiümbruse külaelanike seas (92; 93; 94). Pajatust, kuidas vankrirataste vahele põimunud vits mehele hoope jagab, on küll räägitud paljudest surnuaedadest möödujate kohta (91). Kas ja kus öise teelolijaga niimoodi päriselt juhtuda võis, seda ei oska keegi enam öelda. Parem jutustada, et nii juhtus just sellest surnuaiast, sellest kabelist möödasõidul. 90. Vanaisa oli minul, läks kabelisse, kabelist mööda. Tuli naise õe poolt Võtikverest. Ja näeb, et tuled põlevad ühe haua peal. Ja läheb sinna ja oli värske haud ja pärjad hiilgasid kuuvalgel. Ja oleks olnud nisuke nõrk mehekene, läinud mööda ja ütelnd, et vaimud põletasid tuld. RKM II 368, 411/2 (11) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983). 91. Ükskord oli nisuke lugu. Sõitis mees vankrega kodu poole. Ja just
 

Kuidas kartus vaimud välja toob


            Siinses keelepruugis nimetatakse kabeliaeda ehk surnuaeda minekut kabeli vahele, kabelisse või kabelist mööda minekuks. Kabeliaeda satub õigupoolest iga teekäija, kellel Maarja ning Kassema küla vahelisele teele asja on, sest Maarja-Magdaleena kalmistu asub kahel pool teed, niisiis viib maantee läbi surnuaia ehk kabeli. Pole siis ime, et kodukäijate ja vaimude teema on aktuaalne. Mõnigikord selgub üleloomuliku vaimolendi kogejale, et hirmutundeks polnud alust. Niisugustest juhtumitest räägitakse pooleldi naljatoonil, mida ilmekamalt, seda mõjusam. Nii tekib aina uusi jutte, mida aastakümneid pajatatakse pereringis ja lähiümbruse külaelanike seas (92; 93; 94).

            Pajatust, kuidas vankrirataste vahele põimunud vits mehele hoope jagab, on küll räägitud paljudest surnuaedadest möödujate kohta (91). Kas ja kus öise teelolijaga niimoodi päriselt juhtuda võis, seda ei oska keegi enam öelda. Parem jutustada, et nii juhtus just sellest surnuaiast, sellest kabelist möödasõidul.


90.


            Vanaisa oli minul, läks kabelisse, kabelist mööda. Tuli naise õe poolt Võtikverest. Ja näeb, et tuled põlevad ühe haua peal. Ja läheb sinna ja oli värske haud ja pärjad hiilgasid kuuvalgel. Ja oleks olnud nisuke nõrk mehekene, läinud mööda ja ütelnd, et vaimud põletasid tuld.

RKM II 368, 411/2 (11) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983).


91.


            Ükskord oli nisuke lugu. Sõitis mees vankrega kodu poole. Ja just siis kabeli juurest mööda sõites hakkas matse selga saama. Ajas hobuse kiiresti jooksma ja matsud läksid ka tihemaks. Oli poolsurnud, kui kodu sai. Tegelikult oli üks vitsakodjakas ratta vahele jäänud. Üks lori kõik.

RKM II 369, 155 (1) < Kudina v., Pataste k. - K. Kleimann < August Room, sünd. 1909. a. (1983).


92.


            Vanast olid naesterahvastel pikemad seelikud sellas ja vaata, mis juhtus. Me käisime, pillimehed, omavahel jõulusid pidamas. Kiriku läksime kolmekesi: isa, mina ja ema. Aga eks emal olnud pikk kodustehtud seelik sellas, see sai lumega alt äärest.

Kirik oli rahvast täis, soe, sääl sulas seelikuäär üles, lumi sulas ära ja seelik jäi märjaks. No, peale kirikut ema tahtis ees koju minna - tal oli veel talitada, ja me isaga jäime maha - vaja oli meestega kokku leppida.

            Ema läheb teed mööda kodu poole ja ühekorraga: kohmat, kohmat, kohmat! Üks tuleb talle nagu järgi, surnuaast, või nii. Ja kõvemini muudku tuleb. Tema pole kannatanud, hakanud joosma, ja järele tullasse! Saanu kodu voodisse, nii haige, et kas sureb.

            Me tuleme isaga kodu - ema suremas haige, et talle tuli surnuaast üks järgi. Me seletasime siis, et: "Sul on see vana pikk seelik, see sai sul lumiseks, jah, ja pärast jälle kirikus sulas üles. Kui sa siis külma kääs kodu tulid, siis ta külmus uuesti ära ja vaat see sulle järele tuligi ja kobistas. Katsu, äär on sul praegu veel märg."

            No ikke mitu päeva oli haige. Uskus küll, et meie jutt on õige, aga nää, ise selle pääle ei tulnud. Ikke, et talle tuldi surnuaast järele.

            Eks seda oli mudugi ka pallu, et mõni nallamees aas valged riided selga ja läks inimestele teele vastu, et tont või.

RKM II 369, 260/2 (9) < Vara v., Ätte k. - M. Kõiva < Karl Grünbach, sünd. 1903. a. (1983).


93.


            Kaks tüdrukut oli läinud surnuvalvamiselt kodu. Nallamees oli seal hakanud kodukäijatest rääkima lugusid. Tüdrukud aanud vastu. Aga see oli tükimees ka olnud. Võttis omale lina ümber ja kaks käterätti kätte. Läks siis võsu veerde varju ja laskis tüdrukutel mööda minna. Siis vajus oigega teele, viskas ühe käteräti üles, laskis alla tulla, siis viskas teise käteräti üles. Kaks kilomeetrit jooksis tüdrukutel järel, need lausa lõhkiminekul. Tiik oli olnud teel ees, siis vaim pani viimaks tiiki, et surevad äkki ära. Tüdrukud nägid, kuidas valge lehvis ja läks, vee solin oli olnud kuulda. Siis hakanud nad ka tasemini edasi minema.

RKM II 369, 216 (1) < Toljase k. < Odivere k. - M. Kõiva < Eeri Liivask, sünd. 1911. a. (1983).


94.


            Siin Eesti aeg oli umbes samasugune asi olnud. Ja siis Antoni rääkis, et sama lugu juhtus Mahlapuu Ellaga, see oli vanasti näitemängu juhataja. Öösel hilja oli kedagi kutsund koju saata. Aga see, keda ta kutsus, ütelnud, et temal ei ole aega. Aga ise läks kabelisse Ellale vastu. Ella sai kabeli vahele, siis tehti kabelis hirmsat häält, visati puutokkide või kontidega (või rondid). Ja siis Ella tuli tagasi ja istus sinna [Maarja teeristil asuva] apteegi [hoone ja tee vahele] nurka kivi peale. Aga no teised ju teadsivad. Keegi oli ütelnud, et kaua sa siin istud ja külmetad, et see hirmutaja läks juba minema. Ja Ella oli kodu läind ja oli ka hulk aega haige olnd.

RKM II 368, 374 (8) < Maarja-Magdaleena khk. - T. Tammo < Leida Liblik, 64 a. (1983).



Nägemused

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Kuidas kartus vaimud välja toob
Juuli 2019
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031    

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Kuidas kartus vaimud välja toob Siinses keelepruugis nimetatakse kabeliaeda ehk surnuaeda minekut kabeli vahele, kabelisse või kabelist mööda minekuks. Kabeliaeda satub õigupoolest iga teekäija, kellel Maarja ning Kassema küla vahelisele teele asja on, sest Maarja-Magdaleena kalmistu asub kahel pool teed, niisiis viib maantee läbi surnuaia ehk kabeli. Pole siis ime, et kodukäijate ja vaimude teema on aktuaalne. Mõnigikord selgub üleloomuliku vaimolendi kogejale, et hirmutundeks polnud alust. Niisugustest juhtumitest räägitakse pooleldi naljatoonil, mida ilmekamalt, seda mõjusam. Nii tekib aina uusi jutte, mida aastakümneid pajatatakse pereringis ja lähiümbruse külaelanike seas (92; 93; 94). Pajatust, kuidas vankrirataste vahele põimunud vits mehele hoope jagab, on küll räägitud paljudest surnuaedadest möödujate kohta (91). Kas ja kus öise teelolijaga niimoodi päriselt juhtuda võis, seda ei oska keegi enam öelda. Parem jutustada, et nii juhtus just sellest surnuaiast, sellest kabelist möödasõidul. 90. Vanaisa oli minul, läks kabelisse, kabelist mööda. Tuli naise õe poolt Võtikverest. Ja näeb, et tuled põlevad ühe haua peal. Ja läheb sinna ja oli värske haud ja pärjad hiilgasid kuuvalgel. Ja oleks olnud nisuke nõrk mehekene, läinud mööda ja ütelnd, et vaimud põletasid tuld. RKM II 368, 411/2 (11) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983). 91. Ükskord oli nisuke lugu. Sõitis mees vankrega kodu poole. Ja just siis kabeli juurest mööda sõites hakkas matse selga saama. Ajas hobuse kiiresti jooksma ja matsud läksid ka tihemaks. Oli poolsurnud, kui kodu sai. Tegelikult oli üks vitsakodjakas ratta vahele jäänud. Üks lori kõik. RKM II 369, 155 (1) < Kudina v. , Pataste k. - K. Kleimann < August Room, sünd. 1909. a. (1983). 92. Vanast olid naesterahvastel pikemad seelikud sellas ja vaata, mis juhtus. Me käisime, pillimehed, omavahel jõulusid pidamas. Kiriku läksime kolmekesi: isa, mina ja ema. Aga eks emal olnud pikk kodustehtud seelik sellas,1. a. (1983). 94.             Siin Eesti aeg oli umbes samasugune asi olnud. Ja siis Antoni rääkis, et sama lugu juhtus Mahlapuu Ellaga, see oli vanasti näitemängu juhataja. Öösel hilja oli kedagi kutsund koju saata. Aga see, keda ta kutsus, ütelnud, et temal ei ole aega. Aga ise läks kabelisse Ellale vastu. Ella sai kabeli vahele, siis tehti kabelis hirmsat häält, visati puutokkide või kontidega (või rondid). Ja siis Ella tuli tagasi ja istus sinna [Maarja teeristil asuva] apteegi [hoone ja tee vahele] nurka kivi peale. Aga no teised ju teadsivad. Keegi oli ütelnud, et kaua sa siin istud ja külmetad, et see hirmutaja läks juba minema. Ja Ella oli kodu läind ja oli ka hulk aega haige olnd. RKM II 368, 374 (8) < Maarja-Magdaleena khk. - T. Tammo < Leida Liblik, 64 a. (1983). Nägemused

Kuidas kartus vaimud välja toob
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |