Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kullamaa rahvajutte ja -tarkusi

Sisukord Herbert Tampere (1-18) Rudolf Põldmäe (19-44) Juhan Nurme (45-103) Alfred Samet (104-209) Vello Eenveer (210-275) Eevi Lassen (276-278) Enda Põld (279-288) Sissejuhatus Raamatukene on koostatud Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse tellimusel ja sisaldab jutustamiseks sobivaid Kullamaa kihelkonnas kirja pandud rahvaluule- ja murdetekste. Juttude kõrvale olen paigutanud samade teadjate ütlusi ja uskumusi, aga ka kommentaare, millest tänapäevane jutustaja võiks abi saada. Kullamaa kihelkonna rahvaluuleüleskirjutustes peaaegu polegi muinasjutte. Proosatekstide hulgas valitseb muistend kui kohaliku looduse ja tavadega tihedamini seotud liik. Muistend elas kauem, oli kauemat aega populaarne. Võibolla jõudis muinasjutt varem taanduda Läänemaal ulatuslikumalt leviva aktiivse usuliikumise ees; võibolla hakkasid rahvaluule kirjapanijad siin lihtsalt hiljem tööle - kui see liik oli juba kadunud; aga võibolla eelistas müstikat ja uskumusi soosiv Läänemaa alati muistendit ja usundijutte rohkem kui pikka moraalilõpulist muinasjuttu. Kolmekümnendatel aastatel elas Kullamaal päris aktiivset elu ka naljand. Pakume mitu kohaliku päritoluga naljandit, aga ka laiema levikuga humoristlikke jutte, mida Kullamaal tunti ja jutustati. Omaette tähelepanu pälvisid ulgtöödel, kalamüügiretkedel ja läbisõidul viibivad tähelepanuväärsete oskuste ja omadustega hiidlased. Nendega puututi kõige rohkem kokku öömajades ja kõrtsides, aga ka kaugemal ühist

Kullamaa rahvajutte ja -tarkusi

Sissejuhatuseks väljaandele

Sisukord

 
Sissejuhatus
Raamatukene on koostatud Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse tellimusel ja sisaldab jutustamiseks sobivaid Kullamaa kihelkonnas kirja pandud rahvaluule- ja murdetekste. Juttude kõrvale olen paigutanud samade teadjate ütlusi ja uskumusi, aga ka kommentaare, millest tänapäevane jutustaja võiks abi saada.
 

Kullamaa kihelkonna rahvaluuleüleskirjutustes peaaegu polegi muinasjutte. Proosatekstide hulgas valitseb muistend kui kohaliku looduse ja tavadega tihedamini seotud liik. Muistend elas kauem, oli kauemat aega populaarne. Võibolla jõudis muinasjutt varem taanduda Läänemaal ulatuslikumalt leviva aktiivse usuliikumise ees; võibolla hakkasid rahvaluule kirjapanijad siin lihtsalt hiljem tööle - kui see liik oli juba kadunud; aga võibolla eelistas müstikat ja uskumusi soosiv Läänemaa alati muistendit ja usundijutte rohkem kui pikka moraalilõpulist muinasjuttu. Kolmekümnendatel aastatel elas Kullamaal päris aktiivset elu ka naljand. Pakume mitu kohaliku päritoluga naljandit, aga ka laiema levikuga humoristlikke jutte, mida Kullamaal tunti ja jutustati. Omaette tähelepanu pälvisid ulgtöödel, kalamüügiretkedel ja läbisõidul viibivad tähelepanuväärsete oskuste ja omadustega hiidlased. Nendega puututi kõige rohkem kokku öömajades ja kõrtsides, aga ka kaugemal ühistel töödel.

 

Esivanemate paljudele põlvkondadele lõbu, lohutust, ajaviidet ja teadmisi pakkunud vana rahvajutt on elu-olu muutudes viimase sajandi jooksul igapäevakäibest taandunud - vähemalt oma endises laiuses ja jõus. Suurpere ei koondu enam talveõhtutel rehetuppa - ainsasse sooja ruumi ainsa valgusallika - peeru või petrooleumilambi ümber, kus siis infot ja lusti vahetati. Elutingimused muutusid. Uued meelelahutused - enamasti rahvusvahelised - tõrjusid endised välja, astusid nende asemele. Aga rahvaluule käsikirjades hoiame alles möödunud elu sädemeid ja leeke. Need ootavad arhiivides vaikselt ja rahulikult oma aega. Ootavad, et kui uus põlvkond elumuredest mahti saab ja mineviku peale mõtlema hakkab, oleks kust kinni hakata ja teada saada, kuidas vanasti elati, millega tegeldi, mida mõeldi ja usuti.

 

Kullamaa kihelkond ei kuulunud 19. sajandil rahvaluulekogumise seisukohalt just aktiivsemate hulka. Seevastu tekkis seal 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel, pärast Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamist (1927) mitmeid hea huvi ja suurepärase tähelepanu-võimega kohapeal sündinud ja üles kasvanud kaastöölisi, kellelt saadi häid kirjapanekuid. Paljudelt teadjatelt ja jutustajatelt üles kirjutatud uskumused ja ütlused aitavad selgitada omaaegse Kullamaa inimese maailmapilti, ellusuhtumist, maailmanägemist.

 

Siia raamatusse on võetud kuuldelised tekstid. Tavaliselt jutustas üks ja kirja pani teine inimene. Fikseerida püüti võimalikult terviklikke jutte; harvemini leiame midagi iseloomulikku esitamise või jutu populaarsuse kohta. Rahvaluulekogujat Juhan Nurmet tunti kui head jutustajat. Nurme tekstide hulgas on hulk tema enese repertuaari.

 

Kullamaa tarkuseraamat ei ole juturaamat kõige tavalisemas tähenduses, kus kirjanik või tõlkija/redigeerija on kõik laused ja tekstid õigekirja ja väljendusreeglite järgi korda seadnud. Jutud on seal niiöelda valmis lugemiseks või ettelugemiseks. Aga lugemine või ettelugemine on ju midagi muud kui jutustamine. Jutustamisel sünnib lugu otse kuulaja ees, tema osavõtmisel; jutustaja loob jutu praegus(t)e kuulaja(te) jaoks, kusjuures peale sõnade mõjuvad kaasa ka muud tegurid nagu hääle kõrgus ja intonatsioon, jutustamise kiirus ja pausid, katkestused, jutustaja enese ja kuulajate vahelehüüded ja repliigid, ruumi valgustus, õdusus ja veel tuhat muud asja. Neid tuhandet muud pole enamasti kirja panna suudetud. Need tekivad iga kord omamoodi. Rahvaluulekogudes on vaid elavast jutust/jutustamisest noteeritud sõnad, sageli katkendlikud laused, kusjuures me alati ei tea, miks just kirjapanija pausi jättis. Siinse raamatu tekstid on alusmaterjal jutustajale. Nüüd sõltub juba temast, kas ta suudab kuulajat haarata ja nauditava jutu luua.

 

Valimiku koostaja on püüdnud jutustajat abistada teksti struktureerimisel ja lausete kujundamisel: teisele mõttele minnakse üle uue lause või taandreaga. Arvukad kirjavahemärgid viitavad mitmesuguste pauside või rõhkude võimalusele. Paiguti on ilmne, et midagi olulist on üles kirjutades ära jäänud ( - kas ei jõudnud üleskirjutaja kõike fikseerida või jäi see juba jutustajal ütlemata?). Niisugusel puhul on võimalik puuduv fraas või sõna parema arusaamise nimel /kaldkriipsude vahel/ juurde lisatud. Sellised kriipsude vahele paigutatud sõnad võib - täiesti ilma südametunnistuse piinata - mõne teise, sobivamaga asendada.

 

Oluline on, et kuulajale ei esitataks poolikut, arusaamatut mõtet või lauset; või kui just - siis see peaks olema eesmärk omaette ja sundima ning suunama kuulajat edasi mõtlema. Kaldkriipsude vahele teksti sisse on paigutatud ka tundmatu tähendusega või murdes, tavakeelest erineva tähendusega sõnad. Kui jutustaja oma auditooriumi tunneb, siis otsustab ta kohapeal, kuidas asi kuulajatele arusaadavaks teha.

 

Endises külas oli niisuguseid esemeid, seiku ja vahekordi, mida tänapäeva linnastunud inimene ei tarvitse teada. Selliseid püütakse selgitada juttudele järgnevais kursiivkirjas esitatud kommentaarides. Kommentaari materjali peaks saama kasutada teemale lähenemisel või isegi jutu sissejuhatuses.

 

Võrreldes tavapäraste rahvajuturaamatutega on siin veel niisugune erinevus, et samast loost leiame mitu kirjapanekut. Jutustajate variante ei ole koondatud ega üheks tervikuks kujundatud. Seda saab raamatu kasutaja omal äranägemisel teha. Pisut ehk aitavad ka eluloolised andmed (eel)jutustajate kohta ning temalt kogutud muu aines, mida peaks saama ka jutuseansi alustuseks pruukida. Seekord pole võimalik Kullamaa kihelkonna jutustajaid lähemalt iseloomustada rohkem kui tekstid seda teevad. Aines on paigutatud kogujate kaupa.

Raamatusse on valitud seitsme koguja tekste, enamasti kolmekümnendatest aastatest. Herbert Tampere ja Rudolf Põldmäe olid elukutselised, tollal noored Eesti Rahvaluule Arhiivis töötavad folkloristid, kelle ülesandeks oli koguda kõike - saada ülevaade kihelkonna folkloorivarast. Eevi Lassen ja Enda Põld (Ennist) panid murdeuurijatena olustikulisi ja rahvaluulelisi tekste kirja kullamaa murrakus - nende jaoks oli kõige olulisemaks murdekeel.

 

Aga sellega koos saame palju teada omaaegsest olustikust. Kolm kohalikku Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kirjasaatjat - Alfred Samet, Vello Eenveer (Rudolf Einberg) ja Johannes (Juhan) Nurme pälvisid heade üleskirjutustega tähelepanu esimestest korjandustest alates. 8. märtsil 1935.a. dateeritud kaaskirjas kirjutab Kullamaa valla Kolovere-Kalju Hariduse Seltsi "Edu" sekretär H. Lepberg-Lepamäe Tartusse Eesti Rahvaluule Arhiivile:

Saatsin tänase postiga meie kirjandus-õpiringi rahvaluule korjamisvõistluse materjali korjajailt - Joh. Nurme ja Rud. Einberg. Võistlejaid oli viis, kuid teised kas ei ole esitanud oma materjale või on need osutunud eelmiste kordamiseks või puudulikuks.

Kuigi võistlushinne käegagatsutav, oli kohapääl lepitud kokku korraldaja Alfred Samet'iga, et tulemused hindab ERA, mille järgi kuulutatakse välja võistlustagajärjed. Käesolevaga palun saata meile vastus sellekohane - vähemalt vormitäiteks.

Teenistusvalmilt H. Lepberg-Lepamäe, "Edu" sekretär. (ERA II 86,9)

 

Järgneb palju häid kirjapanekuid (ERA II 86, 14-582), millest mitmeid ka siit raamatust lugeda saab. Kohe tuleb vastus ERA rahvaluulekogumise korraldajalt R.Viidalepalt:

Saadud 12. III 35. Mõlemad korjandused sisaldavad väärtuslikku rahvaluulematerjali usaldatavas ja rahvapärases sõnastuses, varustat. kõigi vajaliste andmetega. Võimaluse korral võiks tulla küsimusse rahaliste preemiate määramine, eeskätt Joh. Nurmele. On päris imestamisväärne, et nad on osanud nii hästi koguda ja kirjutada. Igatahes on see nõudnud mõlemalt kogujalt otse haruldast huvi ja püsivust. Siin on tegemist saavutistega, mida peaksime katsuma väärikalt hinnata - tasuks neile kogujaile ja eeskujuks teistelegi. 15.III R.V.

 

Tänu nende meeste korrektseile korjandusile ja täpseile kirjapanekuile korraldas ERA ühe esimestest sõjaeelseist rahvaluulekogujate kokkutulekuist just Kullamaal (9. 06. 1940). Õppepäevast võttis osa mitukümmend inimest ja see jäi enne sõda viimaseks. Vt. Viidalepp, R. Rahvaluulekogujate instrueerimiskoosolek Kullamaal 9. juunil 1940. - Rahvapärimuste Selgitaja. 2: 80-81. Ill.

 

Alfred Samet (1908-1941) oli Lauknal sündinud ja Sillal elanud ning kodukandis töötav konstaabel, kes kohalikku rahvast hästi tundis. Kolovere piirkonnas jalgrattaga ringi liikudes pani ta korravalvamise töö kõrval pidevalt rahvaluulet kirja. ERA kogus säilitatakse temalt 811 lk. paarisajalt inimeselt kirja pandud tekste ja joonistusi aastatest 1933-1940. A. Samet mõrvati 1941. a. suvel.

 

P. Kippar: Ühest kultuurilembesest konstaablist. Tallinna Pedagoogikaülikooli Toimetised. A3. Humaniora. Eesti kultuuriloost 20. sajandi esimesel poolel. Tallinn. 1995.

 

Sameti kirjapanekuid iseloomustab püüe jutustaja väljendid võimalikult täpselt kirja panna - kuni poolikute lausete, lausekatkendite või märksõnadeni välja. Niisuguseid fragmente leidub kõige rohkem juttude alguses. See tähendab, et Sameti kirjapanekute alusel saame tajuda, kuidas jutustaja materjali meenutas, kuidas juttu alustas või kuidas tal jutt sündis. Samet on hoolega kirja pannud ka kordused - nii sihipärased kui juhuslikud; neidki on rohkem jutu alguses või uuele osale üleminekul. Ka tänapäeval ei pea jutustamisel niisuguseid kordusi kartma. Kordused aitavad olulisele tähelepanu tõmmata; samuti aitavad nad kuulajat - kui see peaks vahepeal olema jutulõnga kaotanud - jälle esitajaga kaasa minna, teda jälgida.

Sameti kirjapanekute kaudu saame pisut pilku heita rahvajutu looja - jutustaja - köögipoolele. Ehk "suurele lavale" või hulgalise publiku ette esinema minnes võiks loo meenutamise ja kujundamise töö olla enne tehtud, ent kordusi pole sealgi vaja peljata. Hubasemas ja väiksemas seltskonnas võiks selline mõtisklev aeglasem areng või kordamine teha kuulajad jutu sünni juures rohkem kaasosalisteks, loomisprotsessi liikmeteks, ja nende nauding kasvaks veelgi.

 

Kogenud Sameti saadetised kolmekümnendate aastate lõpust on vahetud kirjapanekud - originaalid ilma ümberkirjutamiseta. Neis polegi ta igakord fikseerinud lauset, vaid märgib kuuldud pausi mõttekriipsuga. Sageli ta muid kirjavahemärke ei kasutagi. Üleskirjutused on mõnikord tehtud isegi justkui mehhaaniliselt - täpselt jutustajat jälgides. Alati pole ju uue mõtte alguses esitajale/jutustajale/ eneselegi selge, kas kujuneb omaette lause, või jääb väljäöeldud mõtteosa eelmist täiendama. Katkendlikkude või poolikute lausete puhul on raamatu koostaja jutustajale vastu tulles püüdnud võimalikud puuduvad osad juurde lisada.

 

Vello Eenveer (1913) elas Kolovere-Kalju vallas Väike-Kalju külas Kausi talus. Ta võttis aktiivselt osa mitmete kohalikkude seltside ning ringide tööst, ERA kaastööliseks hakkas 1935. aastal (vt. eespool). Tal oli eriti ilus, hoolikas ja loetav käekiri ja Kullamaa kandi elu tundis ta suurepäraselt. Kohalik rahvas on teda hiljem iseloomustanud kui "huvitavat" inimest, kes tegeleb vanade asjade, mälestuste, inimestega (teade Mari Sarvelt 90ndaist aastaist). Vello Eenveer läks 1940. a. "uute tuultega" kaasa ja olevat pärast sõda kusagil täitevkomitee esimehena töötanud. Tema viimased rahvaluulesaadetised on registreeritud saksa ajal (1943). Üht-teist Eenveere maailmavaatest avaneb 20. dets. 1940 ERA-le saadetud kirja kaudu:

- - - Elu veereb üha edasi. Vanad seltsimehed on kõik laiali - Samet Velisel, Anniko Hans Ristil, Ellerhein Taeblas /need endised ametimehed olid sel ajal kõik töölt lahti ja poliitilises maapaos - P.K./. Uusi vanavara seltsimehi tõotab lisaks tulla. Karl Piiroja ütles omal juba juhendid käes olevat ja lubas sule jooksma panna ning Nurme uurib üht küla kohtuprotsessi Kolovere krahviga. Minul on aga maareform juttis ja vanad seltsid likvideeritud. Käes on õllepruulimine ning unes näen juba saanisõitu ja erakorralist pühadelauda, kust saab veel oma käega verikäkke, särisevaid vorste ja seapraadi niipalju kui süda himustab, ega karda, et keegi grammidega jagaks.

Parimaid tervitusi, häid "erapühi" ja uut aastat! V. Eenveer

 

Juhan Nurme (1900-1973) rahvaluule kogumise töö algas samuti kolmekümnendail aastail; pärast sõda jätkas ta Kullamaa Lauknal rahvaluule kogumist ERA järglase Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna kaastöölisena. Tema kirjapanekud ulatuvad üle 2000 lk. Nurme on pidanud mitmeid maal vajalikke ameteid, võtnud iga valitsuse ajal organiseerijana ja juhtijana osa kultuuri- ja seltsielust. J. Nurme korjandustes on alati tähelepanu pööratud esitajale. Külarahvas tundis ka teda ennast kui head rahvajuttude, eeskätt naljandite ja pajatuste jutustajat. Tema jutte on ka siin kogumikus. Vt. Viimane tuli tarena, viimane pirdu pihina... -Rahvapärimuste Koguja 10. Tartu 1976.

 

Valimiku koostamisel püütakse järgida mitut põhimõtet:

  • Kullamaa kihelkonna kolmekümnendate aastate kirjapanekute hulgast on valitud paremad ja terviklikumad jutud.
  • Kuna igal üleskirjutajal on olnud oma eripära, paigutatakse tema kogutud tekstid järjest; samuti asetsevad järjest iga jutustaja lood - isegi kui nad originaalkäsikirjades eraldi on.
  • Võimalikult täpselt püütakse järgida üleskirjutaja ja jutustaja stiili ja keelemurret; õigupoolest - üleskirjutuse põhjal pole enamasti võimalik vahet teha, mis kummaltki pärineb.
  • Juttude andmestik (käsikirja originaali asukoht ning noteerimise aasta) leidub raamatu sisukorras. Lähemaid andmeid jutustaja kohta - kui on teada - saab tema tekstide eest.
  • Kasutajad peaksid materjali otsimisel abi saama raamatu lõpul leiduvast sisuregistrist, kus number näitab pala järjekorda.

Pille Kippar, filoloogiadoktor

Viimati uuendatud 23. jaan. 2017
Kullamaa rahvajutte ja -tarkusi
Juuli 2018
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031     

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Sisukord Herbert Tampere (1-18) Rudolf Põldmäe (19-44) Juhan Nurme (45-103) Alfred Samet (104-209) Vello Eenveer (210-275) Eevi Lassen (276-278) Enda Põld (279-288) Sissejuhatus Raamatukene on koostatud Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse tellimusel ja sisaldab jutustamiseks sobivaid Kullamaa kihelkonnas kirja pandud rahvaluule- ja murdetekste. Juttude kõrvale olen paigutanud samade teadjate ütlusi ja uskumusi, aga ka kommentaare, millest tänapäevane jutustaja võiks abi saada. Kullamaa kihelkonna rahvaluuleüleskirjutustes peaaegu polegi muinasjutte. Proosatekstide hulgas valitseb muistend kui kohaliku looduse ja tavadega tihedamini seotud liik. Muistend elas kauem, oli kauemat aega populaarne. Võibolla jõudis muinasjutt varem taanduda Läänemaal ulatuslikumalt leviva aktiivse usuliikumise ees; võibolla hakkasid rahvaluule kirjapanijad siin lihtsalt hiljem tööle - kui see liik oli juba kadunud; aga võibolla eelistas müstikat ja uskumusi soosiv Läänemaa alati muistendit ja usundijutte rohkem kui pikka moraalilõpulist muinasjuttu. Kolmekümnendatel aastatel elas Kullamaal päris aktiivset elu ka naljand. Pakume mitu kohaliku päritoluga naljandit, aga ka laiema levikuga humoristlikke jutte, mida Kullamaal tunti ja jutustati. Omaette tähelepanu pälvisid ulgtöödel, kalamüügiretkedel ja läbisõidul viibivad tähelepanuväärsete oskuste ja omadustega hiidlased. Nendega puututi kõige rohkem kokku öömajades ja kõrtsides, aga ka kaugemal ühistel töödel. Esivanemate paljudele põlvkondadele lõbu, lohutust, ajaviidet ja teadmisi pakkunud vana rahvajutt on elu-olu muutudes viimase sajandi jooksul igapäevakäibest taandunud - vähemalt oma endises laiuses ja jõus. Suurpere ei koondu enam talveõhtutel rehetuppa - ainsasse sooja ruumi ainsa valgusallika - peeru või petrooleumilambi ümber, kus siis infot ja lusti vahetati. Elutingimused muutusid. Uued meelelahutused - enamasti rahvusvahelised - tõrjusid endised välja, astusid nende asemele. Aga rahvaluule käsikirjades hoiame alles möödu Valimiku koostamisel püütakse järgida mitut põhimõtet: Kullamaa kihelkonna kolmekümnendate aastate kirjapanekute hulgast on valitud paremad ja terviklikumad jutud. Kuna igal üleskirjutajal on olnud oma eripära, paigutatakse tema kogutud tekstid järjest; samuti asetsevad järjest iga jutustaja lood - isegi kui nad originaalkäsikirjades eraldi on. Võimalikult täpselt püütakse järgida üleskirjutaja ja jutustaja stiili ja keelemurret; õigupoolest - üleskirjutuse põhjal pole enamasti võimalik vahet teha, mis kummaltki pärineb. Juttude andmestik (käsikirja originaali asukoht ning noteerimise aasta) leidub raamatu sisukorras. Lähemaid andmeid jutustaja kohta - kui on teada - saab tema tekstide eest. Kasutajad peaksid materjali otsimisel abi saama raamatu lõpul leiduvast sisuregistrist, kus number näitab pala järjekorda. Pille Kippar, filoloogiadoktor

Sissejuhatuseks väljaandele Kullamaa rahvajutte ja -tarkusi

Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |