Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kuradi nime nimetamine

KURADI NIME NIMETAMINE "Nomen est omen," ütlesid juba vanad roomlased. Ka meie esivanemad on leidnud, et kus hundist -Vastseliinas muidugi soest - kõneldakse, seal ta ongi. Nimetabu tähendabki seda, et ohtlikku olendit ei võinud otse nimetada. Kui see aga ikka oli hädapärast vajalik, siis kasutati peitenime - eufemismi. Susi sai saksa keelest võetud nime Hund. Ka kuradit ei tohtinud nimetada. Enamasti tõi selle keelu rikkumine kaasa üpris äkilise ja raske karistuse (75, 77, 78), kuid vahel võis juhtuda ka lausa vastupidi, nagu näeme jutust 76, kus kuradi nime nimetaja saab kogemata kombel kolm peotäit kulda ja vabastab ÜHTLASI pererahva hirmutajast. 75. Vanast olli üts miis Vastsõliina laadalt ostnu hinnele [endale] üte kõhna varsa. Esi oli Misso vallast, ja miis läts varsaga kodo minemä ja tõõnõ sõbramiis olli vasta puttunu. Olli tuu ülnü: "Missa nii kõhna varsa hinnele olt ostnu, mis sa tooga tiit?" Ostja olli ülnü: "Ar osti, saagõ nu timä vai kurjalõ. " - Miis läts iks kõigõ varsaga kodo minemä. Niikavva olõ-õs midägi ollu, kui läbi mõtsa tull minek ja miis kaes, mis varss ei taha takah tulla. Aga kuuvalge üü olli ollu, mehel olli miilde tullu, et vaest täll vanakuri säläh istus. Kaenu: ei näe midägi, aga varss olli ollu kui ojodõt [ujutatud], puhas seebivatul [seebivahul]. "Mis nu varsal viga um," kõnõlõs mees hennehe [enda ette]. Peräkõrd olli miilde tullu, et vannakurja kaetse [vaadataks
 

KURADI NIME NIMETAMINE

"Nomen est omen," ütlesid juba vanad roomlased. Ka meie esivanemad on leidnud, et kus hundist -Vastseliinas muidugi soest - kõneldakse, seal ta ongi. Nimetabu tähendabki seda, et ohtlikku olendit ei võinud otse nimetada. Kui see aga ikka oli hädapärast vajalik, siis kasutati peitenime - eufemismi. Susi sai saksa keelest võetud nime Hund.

Ka kuradit ei tohtinud nimetada. Enamasti tõi selle keelu rikkumine kaasa üpris äkilise ja raske karistuse (75, 77, 78), kuid vahel võis juhtuda ka lausa vastupidi, nagu näeme jutust 76, kus kuradi nime nimetaja saab kogemata kombel kolm peotäit kulda ja vabastab ÜHTLASI pererahva hirmutajast.


75.

Vanast olli üts miis Vastsõliina laadalt ostnu hinnele [endale] üte kõhna varsa. Esi oli Misso vallast, ja miis läts varsaga kodo minemä ja tõõnõ sõbramiis olli vasta puttunu. Olli tuu ülnü: "Missa nii kõhna varsa hinnele olt ostnu, mis sa tooga tiit?" Ostja olli ülnü: "Ar osti, saagõ nu timä vai kurjalõ." - Miis läts iks kõigõ varsaga kodo minemä. Niikavva olõ-õs midägi ollu, kui läbi mõtsa tull minek ja miis kaes, mis varss ei taha takah tulla. Aga kuuvalge üü olli ollu, mehel olli miilde tullu, et vaest täll vanakuri säläh istus. Kaenu: ei näe midägi, aga varss olli ollu kui ojodõt [ujutatud], puhas seebivatul [seebivahul]. "Mis nu varsal viga um," kõnõlõs mees hennehe [enda ette]. Peräkõrd olli miilde tullu, et vannakurja kaetse [vaadatakse] läbi hobõsõ taostõ [rangide]. Miis läts ja kai läbi vana hobõsõ taostõ - varsal istus uma must poisikõnõ säläh. Miis läts mano, aja säläst maha - ei lää, kas tii mis sa tahat, muudkui kõnõlas vasta õnnõ: "Sa jo lubasit laada pääl, et jäägä vai kurjalõ!" Miis võtt roosa [piitsa], lüü tuuga. Ei, tuu lits[us] hinne ligi varssa. Varss nakas joo tändämä käeh. Mis mehel nuu tetta? Suurõ tüüga olli nii kavva ar joudnu minnä, kui Missö rehe lähkuhe. Nii nuu midägi kui vaija minnä api otsma reheliste käest. Niikaua kui miis säält rehelistega tull, niikavva olli jo säläst ärä kaonu, selle et sis jo naksiva kikka kirgma, sis ei tohtvat inämb vanakuri kävvü. Sis pässi miis rahuga kodo minema. Kui kodo saie, olli ollu suur valgo. Nii olli miis pikä mihklipäävä aodsõ [aegse] üü viistõiskümmend versta maad kodo lännü. Sis saie opingus [õpetuseks], et ei massa suuga nii ropp olla. Noid inemisi eläs viil parhilla - üts vana miis, kia sis rehel olli ollu, kui tuu näid appi olli käünü kutsmah. Tuu miis, kiä vanakurjaga hädah olli, oll peris Missö valla miis, Tanno Kukk Siksälä küläst. Timä poig um parhilla esä kottusõh [koha peal; talus] perremiis, kes esi mullõ uma suuga selet seda lugu.

H II 71, 14/5 (3) Vastseliina - J. Jakobson (1902).


76.

Mees ehit hindäle vahtsõ maja, a sääl es saa kiäki maada. Ku õdang tull, sõs nakas üts helü aho takan tänitämä: "Tõsõs!" ja "Tõsõs!" Es saa sõs kiäki sääl majan ellä [elada]. Toodi papi ja opõtaja appi, a nuu pandsõva pühä sõnaga peris kinni. Vanapakan es saa vällä. Tulnu üts joodik öömajja pallõma. A peremees ütel, et neil om sääne asi, et keski ei saa majan magada. Joodik heitse läve ette pikäle ja mõtel, et ku tulõ, sõs saat õks är pagõda. Õdagu sõs nakas jal tänitämä: "Tõsõs! Tõsõs!" Joodikul karas hing täüs ja kärät: "Mis sa, kurat, röögit! Mine, ku tahat, tõsõs!" Saanuki kurat vällä. Haardnu uma rahapaa [rahapaja] ja visanu veel joodikulõ kah kolm peotäit kulda.

ERA II 160, 452/2 (10) < Vastseliina khk. ja v., Vana-Saaluse as., Laane t. - Ija Daniel< Miina Toom, s. 1871 (1937).


77.

Üts vanamees väega vandsõ. Ku ta latsi hummogu üles ai, sõs oll mitmehe küllä kuulda. Ütel hummokul, ku ta jäl vandsõ, tull tuulispää ja nõstnu vanamehe korgõlõ ja pandnu sarapuuhe maha. Poig oll perrä joosnu. Ku poig mano oll saanu, sõs [isa] ütelnu, et: "Poig Jaan! Veritse vasika pää ja jala! Veritse vasika pää ja jala! [Verised vasika pead ja jalad!]" Sõs peräst es vannu inämp sukugi. Oll väega pühä.

ERA II 160, 469/70 (32) < Vastseliina khk. ja v., Vana-Saaluse as., Laane t. - Ija Daniel< Miina Toom, s. 1871 (1937).


78.

Hagude järgi

Mees sõitis metsa hako tuuma. Sai kesk metsa, ku nägi, et iin sõit kah üts miis. Tää mõtel, et vast tuu kah lätt hako tuuma. Sõit ja sõit, aga tiil ei tulõ otsa. Miis nakas pelgämä ja ütel: "Kurat tiid [teab], kos ma lää [lähen]!" Ta nägi, et iinsõitja juurdõ tull üts tõnõ miis. - Miis sõit ja iks sõit edesi. Tää nakas värisemä: "Kurat ku tiid, kos ummõtõ [ometi] ma piäsi sõitma!" Tä nägi, et iinsõitja mano tull kolmas miis. Tä nakas väega pelgämä ja ütel: "Jummal esäkene, kos piäsi ma olõma?" Nigu sai tä är ütelda, olli iinsõitja kaonu. Tä nakas riste ette lüüma, sis nägi, et oll kõik aig tsõõrimuudu [ringi oma jälgi möödä sõitnud.

ERA II 247, 178 (4) < Vastseliina Orava v. - Õie Hallapuu, Hanikase algkooli 6. kl. õpilane. < Jüri Paerend, 72a. (1939).

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Kuradi nime nimetamine
August 2019
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

KURADI NIME NIMETAMINE "Nomen est omen," ütlesid juba vanad roomlased. Ka meie esivanemad on leidnud, et kus hundist -Vastseliinas muidugi soest - kõneldakse, seal ta ongi. Nimetabu tähendabki seda, et ohtlikku olendit ei võinud otse nimetada. Kui see aga ikka oli hädapärast vajalik, siis kasutati peitenime - eufemismi. Susi sai saksa keelest võetud nime Hund. Ka kuradit ei tohtinud nimetada. Enamasti tõi selle keelu rikkumine kaasa üpris äkilise ja raske karistuse (75, 77, 78), kuid vahel võis juhtuda ka lausa vastupidi, nagu näeme jutust 76, kus kuradi nime nimetaja saab kogemata kombel kolm peotäit kulda ja vabastab ÜHTLASI pererahva hirmutajast. 75. Vanast olli üts miis Vastsõliina laadalt ostnu hinnele [endale] üte kõhna varsa. Esi oli Misso vallast, ja miis läts varsaga kodo minemä ja tõõnõ sõbramiis olli vasta puttunu. Olli tuu ülnü: "Missa nii kõhna varsa hinnele olt ostnu, mis sa tooga tiit?" Ostja olli ülnü: "Ar osti, saagõ nu timä vai kurjalõ. " - Miis läts iks kõigõ varsaga kodo minemä. Niikavva olõ-õs midägi ollu, kui läbi mõtsa tull minek ja miis kaes, mis varss ei taha takah tulla. Aga kuuvalge üü olli ollu, mehel olli miilde tullu, et vaest täll vanakuri säläh istus. Kaenu: ei näe midägi, aga varss olli ollu kui ojodõt [ujutatud], puhas seebivatul [seebivahul]. "Mis nu varsal viga um," kõnõlõs mees hennehe [enda ette]. Peräkõrd olli miilde tullu, et vannakurja kaetse [vaadatakse] läbi hobõsõ taostõ [rangide]. Miis läts ja kai läbi vana hobõsõ taostõ - varsal istus uma must poisikõnõ säläh. Miis läts mano, aja säläst maha - ei lää, kas tii mis sa tahat, muudkui kõnõlas vasta õnnõ: "Sa jo lubasit laada pääl, et jäägä vai kurjalõ!" Miis võtt roosa [piitsa], lüü tuuga. Ei, tuu lits[us] hinne ligi varssa. Varss nakas joo tändämä käeh. Mis mehel nuu tetta? Suurõ tüüga olli nii kavva ar joudnu minnä, kui Missö rehe lähkuhe. Nii nuu midägi kui vaija minnä api otsma reheliste käest. Niikaua kui miis säält rehe Daniel< Miina Toom, s. 1871 (1937). 78. Hagude järgi Mees sõitis metsa hako tuuma. Sai kesk metsa, ku nägi, et iin sõit kah üts miis. Tää mõtel, et vast tuu kah lätt hako tuuma. Sõit ja sõit, aga tiil ei tulõ otsa. Miis nakas pelgämä ja ütel: "Kurat tiid [teab], kos ma lää [lähen]!" Ta nägi, et iinsõitja juurdõ tull üts tõnõ miis. - Miis sõit ja iks sõit edesi. Tää nakas värisemä: "Kurat ku tiid, kos ummõtõ [ometi] ma piäsi sõitma!" Tä nägi, et iinsõitja mano tull kolmas miis. Tä nakas väega pelgämä ja ütel: "Jummal esäkene, kos piäsi ma olõma?" Nigu sai tä är ütelda, olli iinsõitja kaonu. Tä nakas riste ette lüüma, sis nägi, et oll kõik aig tsõõrimuudu [ringi oma jälgi möödä sõitnud. ERA II 247, 178 (4) < Vastseliina Orava v. - Õie Hallapuu, Hanikase algkooli 6. kl. õpilane. < Jüri Paerend, 72a. (1939).

Kuradi nime nimetamine
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |