Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kuradiga mestis

Kuradiga mestis Siintoodud juttudes saavad ilmsiks kuradiga lepingu sõlmimise ohud. Nende eest hoiatatakse (129). Osa jutte aga väljendavad soovi kuradist taibukam olla. Kuradiga mestis on arvatud olevat rehepappisid ja seppasid. Rehepapp kütab mõisarehe ahju, et vili partel paremini kuivaks, sepikojas põleb ääsituli ja alasil taotakse kuuma rauda, nii et sädemed lendavad - kõik see meenutab põrgutuld, eks sellepärast olegi kuradil asja rehtedesse ja sepikodadesse (131; 132; 133; 138; 139; 140; 141; 142; 143). Kirja on need jutud pandud rohkem kui sada aastat tagasi. Vaid ühes teisendis nimetatakse tegevuspaik - Reinu talu (131). Tegelasi ei öelda nimepidi. Öeldakse vaid: üks laps, kolm vaest meest, üks sepp, üks postimees. Aegki on umbmäärane: ükskord, kord, vanasti. Niisugune esitus on tunnuslik muinasjuttudele. Nende jutustamisel uskumist ei eeldata. Tähelepanu on vastandatavate tüüpkujude tegevusel. Rohkesti on otsest kõnet. Rahvajutustaja tavaliselt ei rõhuta tegelase kõnet, nagu seda teeb näitleja. Kohati tõstab ta otsese kõne esile (imiteerib tegelase hääletooni, teeb pausi, kõrgendab või madaldab häält, ¾ estikuleerib vms. ), teisal aga, eriti kõrvaltegelase kõne puhul, laseb selle rahumeeli saatelausega ühte sulada, liitekohta märgib sidesõna "et". 128. Laisk kurivaim Ükskõrd õli üks laisk kurivaim. Viimati aeti tõine põrgust välla, et ta kedagi ei viitsinud orjata. No hüvake küll, kurivaim läheb ühe talupoja juur
 

Kuradiga mestis


            Siintoodud juttudes saavad ilmsiks kuradiga lepingu sõlmimise ohud. Nende eest hoiatatakse (129). Osa jutte aga väljendavad soovi kuradist taibukam olla. Kuradiga mestis on arvatud olevat rehepappisid ja seppasid. Rehepapp kütab mõisarehe ahju, et vili partel paremini kuivaks, sepikojas põleb ääsituli ja alasil taotakse kuuma rauda, nii et sädemed lendavad - kõik see meenutab põrgutuld, eks sellepärast olegi kuradil asja rehtedesse ja sepikodadesse (131; 132; 133; 138; 139; 140; 141; 142; 143).

            Kirja on need jutud pandud rohkem kui sada aastat tagasi. Vaid ühes teisendis nimetatakse tegevuspaik - Reinu talu (131). Tegelasi ei öelda nimepidi. Öeldakse vaid: üks laps, kolm vaest meest, üks sepp, üks postimees. Aegki on umbmäärane: ükskord, kord, vanasti. Niisugune esitus on tunnuslik muinasjuttudele. Nende jutustamisel uskumist ei eeldata. Tähelepanu on vastandatavate tüüpkujude tegevusel. Rohkesti on otsest kõnet. Rahvajutustaja tavaliselt ei rõhuta tegelase kõnet, nagu seda teeb näitleja. Kohati tõstab ta otsese kõne esile (imiteerib tegelase hääletooni, teeb pausi, kõrgendab või madaldab häält, ¾estikuleerib vms.), teisal aga, eriti kõrvaltegelase kõne puhul, laseb selle rahumeeli saatelausega ühte sulada, liitekohta märgib sidesõna "et".


128.

Laisk kurivaim


            Ükskõrd õli üks laisk kurivaim. Viimati aeti tõine põrgust välla, et ta kedagi ei viitsinud orjata. No hüvake küll, kurivaim läheb ühe talupoja juure ja pakub sial ennast sulasest. Talupoeg aga õli juba nõnna vaesest jäänud, et ei jõua enam kohtagi pidada, muudkui vaja kevade [talust] välla minna, ei õle enam suutäit leibagi. Tema läheb sinna ja hakkab haledast paluma: "Võta minu endale sulasest, teeme kaubad ära." Tõine vasta: "Ma lähen isigi jüripäeval kohast välla, kost ma siis viil sinu sulasest võin võtta. Hobene on mul praegu reha-all lõpmisel." Tõine ütleb, et läki hobest vaatama. Lähvad reha-alla, vanapoiss lüüb jalaga hobeselle külge, hobene silmapilk maast ülesse, tugev ja terve.

            Peremiis nägi, et ta niisukene miis õli, tegi kauba ära. Kurivaim ütleb: "Mina orjan sinu kolm aastat ilma palgata, sina orja minu kolm päeva jälle ilma palgata." Kaup tehti kindlast, et kumb kummagi käest kopikat ei nõvva.

            Kevade tuli põlluharimine. Valge hobene õli vägev küll põldu kündma. Kui hobene sõi, siis äästas sulane oma järel jälle ära, nõnda et põld õige kõrrapärast sai haritud.

            Ja kui laadad tulivad, siis läksivad mõlemad, peremiis ja sulane, laadale, sulane aga ostis ühtepuhku elajid ja peremiis müüs ja [sulane] kinnitas aga ühtepuhku, et õle sa vile aga ära müüma, mis ma sulle tuun, et sa elajid vankri külge ei jäta, et edes tühi on, kui ma jälle tuun. Sulane ostis aga puulehtedega - ta muutis rahast. Müüsid sennikavva kui raha küll õli.

            No ükskõrd sai siis kolm aastat täis, peremiis õli nüüd täitsa rikas miis, kõiki küllalt. Sulane ütleb: "Minu teenistuse aeg on nüüt täis, nüüt piad sa siis minu orjama." Aga õli just nellapane päev, kui aasta täis sai. Tõine hommuku läheb nüüd peremiis sulase juure ja küsib ametid. Sulane ütleb: "Mis sa nõnna vara tuled, ega mina sinu õmmetigi nõnna ei vaeva kui sina minu. Mine metsa ja tii üks veike kasevihakene, sii on su tänase päeva tüü."

            Tõine ommuku läheb jälle vara küsima, mis ametit antasse. Sulane ütleb jälle, et: "Mis sa nõnna vara tuled, ega mina sinu õmmetigi nõnna ei vaeva kui sina minu, mine heida magama ja maga keskhommikuni, siis võta üks pudel, pese puhtast ja pane puhast vett täis, sii on su tänane amet."

            Kolmas õmmuku ütleb aga: "Täna läki keriku, võta viht ja pudel kaasa."

Saavad keriku, sial ütleb sulane: "Mine tuu sii jumala-armu viina pudel ära, vaheta ta ümber, pane veepudel asemelle."

            Peremiis ei usu minna: "Õpetaja näeb, kost ma tohin!"

"Mine aga tuu ära, ei näe kiigi."

            Viimati võtab südame rindu ja läheb, aga kui altari ette saanud, siis ei õle kedagi inimeisi kerikus nähnud, muudkui sulane aga seisis ukse kõrval, naernud. Tema vahetas sial pudeli ümber ja vei sulase kätte. "Aga nüüd," ütleb sulane, "lähme põrgu. Kui me sinna saame, siis sa näed, kes sial nukas ahelis istub ja tuld suust välja ajab, siis võta viht taskust ja kalla viina viha piale ja raputa siis talle piale. Siis, kui ta ära kaob, siis võta ahelad ja ütle: "Tule sina siie, ma katsun, kas niid ahelad sulle passivad," aga kui sa mulle ahelad kaela viskad, siis hoia ruttu minust kaugele."

            No peremiis tiib kõik nõnna kuda õpeti, aga silmapilk olnu vana kurivaim kadunud, muudkui hall vesi aga õlnud maas. Peremiis läheb, katsub ahelid, ahelad rängad, jõuab suure vaevaga maast ülesse tõsta ja ütleb: "Tule õige sina siie, ma katsun, kas niid ahelad sulle passivad kah." Tema, lips! Kõhe sinna, aga nõnna pia, kui ahelad kaela saanuvad, siis kõhe püüdnud lõmpsata. Siis vilistanud esimese kõrra, üks põrglane tulnud sinna. Tema küsinud: "Kui virk sa õled?" Tõine ütelnud nõnna: "Ma õlen nõnna vile kui tuul." - "Mine!" Siis vilistanud tõise kõrra, jälle tulnud üks. Selle käest küsinud jälle: "Kui vile sa õled?" Sii ütelnud: "Ma õlen nõnna vile kui välk." - "Mine." Siis vilistanud kolmanda kõrra, siis tulnud poiss välla, selle käest küsnud jälle: "Kui vile sa õled?" Sii öelnud: "Ma õlen nõnna vile siin ja sial." - "Võta, vii ta kodu." Ja võmm! Õlnud peremiis toa ukse iis.

H, Gr Qu 373/5 (2) < Maarja-Magdaleena khk. G. Tenter < Kaarel Siimu käest (1888).


129.


            Üks laps ostnud saia kolme kopika eest pekri [pagari] kääst iga pääv. Viimati hakkab peker arvama, mis lugu see on: laps ostab minu kääst saia ühe kolme kopiku eest, kes temale selle raha tag[as]i viib? "Oot-oot, ma kutsun õpetaja enne siia, kui laps saia ostma tuleb," ja kutsub ka õpetaja.

            Laps tuleb jälle saia ostma, oma kolm kopikat kääs ja ostab saia ära sääl. Peker [ütleb] lapsele: "Oota natuke aega siin." Nüid ütleb õpetaja: "Kuule, sina, selle lapse petja, tule nüid oma täies moodus välja ja näita ennast selle lapsele, aga mitte sel moodul ei tohi sa mitte tulla kui sa seda last petid." Äkitse tuli hirmus kuju nähtavalle. Kui laps seda hirmust kuju nägi, hakkas hirmu pärast kisendama. Ei tea, kuhu oleks ta läinud seda kuju nähes. Nüid ütles õpetaja lapsele: "Ära sa kellegi kääst raha vasta [võta], keda sa ei tunne." Õpetaja ütles vanapaganale: "Kasi minema!"

            Ei sestsaadik käinud enam laps saia ostmas.

H I 2, 448 (6) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1888).


130.

Üks jutt


            Kolm vaest meest olid meistrite juures õppimas. Ja kui nemad said ära õppinud, said nemad selliks. Ja nüid tahtsid nemad küll reisima minna, aga ei saanud, sest et nad vaese rahva lapsed olid - ei olnud neil raha. Siis juhtus nende juure üks mees ja kui ta kuulis, et nad reisima tahta minna ja raha ei olnud, ütles ta neile: "mina annan teile raha kolme aasta peale, aga sele tingimusega, et teie rohkem ei tohi rääkida kolm aastat, [kui] igaüks ühte sõna," ja need sõnad olid: üks pidi ütlema "kõik kolm", teine "selle raha eest", ja kolmas "see on tõsi". Ja mehed olid ka sellega rahul. Siis andis tema neile ühe rahakoti, aga see rahakott oli niisugune, et raha sealt millagi otsa ei saanud ja nad võisid võtta sul nii palju kui tahtsid.

            Ja siis läksid nemad reisima. Ja kui nemad linnast välja läksid ja paar versta olivad läinud, siis oli tee peal maas üks äratapetud inimene. Ja nemad jäid senna juure vaatama ja ütlesid igaüks ühe sana: "Kõik kolm," "selle raha eest," "see on tõsi." Ja kui nemad seal juures seisid, sõitis üks postimees linna pool neile järele ja kui ta nende ligi sai, ütles ta: "Miks teie selle mehe ära tapsite?" ja nemad jälle ütlesid igaüks ühe sõna, üks ütles "kõik kolm," teine "selle raha eest," kolmas "see on tõsi." Ja postimees mõtles nüüd, et nemad tema ära tapsid ja pööris hobuse ümber ja ütles: "Istuge peale ja tõstke see surnud mees ka peale," ja nemad tõstsid mehe peale ja läksid ise ka ja nüid sõitis postimees nendega kohtu ja rääkis, et need mehed on ühe mehe ära tapnud. Siis küsis kohtuhärra: "Miks teie sele mehe ära tapsite?" ja nemad ütlesid jälle needsamad sõnad: "kõik kolm," "selle raha eest," "see on tõsi."

            Siis mõisteti nemad kolmeks aastaks vangi, aga vangiski ei rääkinud nad muud sõnu, kui need kolm sõna, mis juba said nimetud ja kui nad kohtu ees käisid, ei rääkinud ilmaski muud sõna, kui ikke need kolm sõna.

            Siis tehti otsuseks, et nad peavad saama ära poodud. Ja nüid sai kolm aastat täis. Siis ütlesid mehed: "Ta pidi tulema, aga ei tule ja nüid on kolm aastat täis, nüid võime meie küll kõnelda." Ja kui nad nüid kohtu ette kutsuti, siis võisid juba mehed rääkida. Siis küsiti nende käest: "Miks teie esmalt ei rääkinud?" ja mehed ütlesid: "Meile anti kolme aasta peale raha võlgu tingimisega, et meie muud ei või rääkida, kui need kolm sõna." Ja siis lasti nemad lahti ja kui nemad kohtust ära olid minemas, siis tuli veel see mees, keda nemad ootasid ja ütles: "Kui mina vähekene kaugest jäin, siis oli teil kohe vaja larama hakata!" ja võttis oma rahakoti ja läks.

            Aga see mees oli kurat, kes nende meiste hinge tahtis kätte saada, kui nemad oleks ära poodud.

H I 2, 466 ja 463 < Kaiavere v. - K. Valkmann (1889?).


131.

Kadunud aidavõti


            Kord kadus Reino taluperemehel aidavõti ära. Ta läks tõise talu sepale uut võtit tegema. Sepp ütles: "Ei ole kedagi uut vaja teha, minu poisid läksid Saksamaale pulma, nelle oli ristiga võtit vaja. Oota mõni pääv, nad toovad võtme tagasi." Peremees läks kodu ja leidis aidavõtme mõne pääva pärast üles.

            See talu sepp, kui ta pajas oli, võttis piitsa kätte ja peksis õhku, nagu ajaks välja pajast. Tõised, kes seda nägivad, küsisivad: "Mis sa peksad selle piitsaga?" Sepp vastas: "Minu poisid tükivad töö ette, ei lase mul midagi teha, sellepärast ajasin nad pajast välja."

H I 2, 439 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).


132.

Rehepapi jutt


            Vanast löönud vanapagan rehepapile sõbrust. Kui rehepapp teri tuulanud, siis vanapagan õpanud rehepappi: "Kui teri ärä veetasse, siis löö ühele kotile pahema jalaga külge, see jääb maha." Rehepapp tegi vanapagana käsu järele ja alati jäe see kott maha.

Nüüd ühekorra sai rehepapp määl (mõisas) peksa ühe tühja süü pärast. Rehepapp tuli mäält ärä ja mõttel, "kuda ma vanapaganast lasti saan." Võtt õma riided, pani õlekoole selga, ja siis poos näid rehe tala külge ülesse. Vanapagan tuli rehepappi valatama [vaatama], nääb rehepappi ülese poonud õlema.

            Vanapagan ütleb: "Võe, sellesama sitta süi perast poos mees enda ülesse, et kõrra peksa sae, aga ei tea, kossa tema hing jäe." Selle peale läks vanapagan ärä ja rehepapp õli temast lahti.

H II 50, 617/8 < Torma v. - K. Martinson < Madis Jäger (1890).


133.

Sepp


            Üks sepp oli väga joodik. Ta jõi jo mitu pääva kõrtsis. Kui enam raha ega rahaväärt asju ei olnud, mille eess viina saada, tuli ta kõrtsist välja ja hüüdis: "Annaks ommeti kuratki minule ühe rubla, et selle eest viina osta! Ma annaksin kas oma hinge selle eest." Kohe oli ka saks sääl ja ütles: "Sõber, siin on raha! Võta! Aga anna mulle kolm tilka verd omass sõrmess!" Sepp võttis raha ja purjetas nüid mitu aastat edasi.

Kui aeg täis sai, tuli saks järele ja kutsus teda enesega. Sepp aga valetas, et tal palju tööd olla võetud ja palus oodata, kuna töö valmis saab. Saks lubas oodata, aga küsis, kus ta seda võida teha, et teised ei näe. Kui inimesi hakkas pajasse tulema, ütles sepp: "Siin on nahkkott, poe selle sisse!" Kui saks sees oli, sidusid poisid kotisuu kinni, panid koti alasi peale ja haamerdasid nii kaua, kui kott rebenes ja sarvik minema sai.

            Sepp ütles nüüd naisele, et ega teda enam ei jäeta. "Kui ma suren, siis pange minu suur haamer ja tugevad pihid kirstu ühes, ehk tuleb tarvis." Ei tuurind kaua, sääl leiti sepp pajas surnult maas. Ta sai maha maetud ja haamer ja pihid ühes pandud. Sepp viidi nüid keige haamriga ja pihidega põrgusse. Põrgus tuli temale hulk veikseid sarvikuid vastu ja ütlesid: "See on seesama, kes meite vanaisa taguda lasi" ja panid teda puid kandma ja kinnise kaanega katlaid kütma. Aga keelasid kõvaste ära katla kaasi lahti tegemast.

            Ühekorra, kui keik sarvikud koduss ära olid, tuli sepale himu peale katsuda, mis nendes kateldes ometi on. Ta võttis pihid ja haamri ja kruuvis ja tagus kaased katlade peal lahti. Sääl lendas põhjamata [põhjatu] hulk liblikaid igass katlass välja taeva poole. Kui jumal seda nägi, et sepp nenda palju hingesid oli päässnud, oli tal heameel selle üle, ta andis sepale andeks, päästis tema põrguss ja võttis taeva, kus ta praeguss enass rõõmustab.

H II 53, 65/7 (11) < Maarja-Magdaleena khk., Kaiavere v. < Auduva kreis, Boskova mõis - H. Masing < Juhan Väärna-Masing (1895).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Kuradiga mestis
September 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30      

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Kuradiga mestis Siintoodud juttudes saavad ilmsiks kuradiga lepingu sõlmimise ohud. Nende eest hoiatatakse (129). Osa jutte aga väljendavad soovi kuradist taibukam olla. Kuradiga mestis on arvatud olevat rehepappisid ja seppasid. Rehepapp kütab mõisarehe ahju, et vili partel paremini kuivaks, sepikojas põleb ääsituli ja alasil taotakse kuuma rauda, nii et sädemed lendavad - kõik see meenutab põrgutuld, eks sellepärast olegi kuradil asja rehtedesse ja sepikodadesse (131; 132; 133; 138; 139; 140; 141; 142; 143). Kirja on need jutud pandud rohkem kui sada aastat tagasi. Vaid ühes teisendis nimetatakse tegevuspaik - Reinu talu (131). Tegelasi ei öelda nimepidi. Öeldakse vaid: üks laps, kolm vaest meest, üks sepp, üks postimees. Aegki on umbmäärane: ükskord, kord, vanasti. Niisugune esitus on tunnuslik muinasjuttudele. Nende jutustamisel uskumist ei eeldata. Tähelepanu on vastandatavate tüüpkujude tegevusel. Rohkesti on otsest kõnet. Rahvajutustaja tavaliselt ei rõhuta tegelase kõnet, nagu seda teeb näitleja. Kohati tõstab ta otsese kõne esile (imiteerib tegelase hääletooni, teeb pausi, kõrgendab või madaldab häält, ¾ estikuleerib vms. ), teisal aga, eriti kõrvaltegelase kõne puhul, laseb selle rahumeeli saatelausega ühte sulada, liitekohta märgib sidesõna "et". 128. Laisk kurivaim Ükskõrd õli üks laisk kurivaim. Viimati aeti tõine põrgust välla, et ta kedagi ei viitsinud orjata. No hüvake küll, kurivaim läheb ühe talupoja juure ja pakub sial ennast sulasest. Talupoeg aga õli juba nõnna vaesest jäänud, et ei jõua enam kohtagi pidada, muudkui vaja kevade [talust] välla minna, ei õle enam suutäit leibagi. Tema läheb sinna ja hakkab haledast paluma: "Võta minu endale sulasest, teeme kaubad ära. " Tõine vasta: "Ma lähen isigi jüripäeval kohast välla, kost ma siis viil sinu sulasest võin võtta. Hobene on mul praegu reha-all lõpmisel. " Tõine ütleb, et läki hobest vaatama. Lähvad reha-alla, vanapoiss lüüb jalaga hobeselle külge, hobene silmapilk mkseid sarvikuid vastu ja ütlesid: "See on seesama, kes meite vanaisa taguda lasi" ja panid teda puid kandma ja kinnise kaanega katlaid kütma. Aga keelasid kõvaste ära katla kaasi lahti tegemast.             Ühekorra, kui keik sarvikud koduss ära olid, tuli sepale himu peale katsuda, mis nendes kateldes ometi on. Ta võttis pihid ja haamri ja kruuvis ja tagus kaased katlade peal lahti. Sääl lendas põhjamata [põhjatu] hulk liblikaid igass katlass välja taeva poole. Kui jumal seda nägi, et sepp nenda palju hingesid oli päässnud, oli tal heameel selle üle, ta andis sepale andeks, päästis tema põrguss ja võttis taeva, kus ta praeguss enass rõõmustab. H II 53, 65/7 (11) < Maarja-Magdaleena khk. , Kaiavere v. < Auduva kreis, Boskova mõis - H. Masing < Juhan Väärna-Masing (1895).

Kuradiga mestis
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |