Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Kuu paistab, kooljas sõidab

Kogumikust "Eesti muinasjutud" Üks lesknaene istus õhtu voki taga ja mõtles oma hää kadunud mehe peale. Korraga läks uks lahti ja surnud mees astus tuppa. "Anna mulle süüa," küsis ta naese käest. Naene tõi hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkas kärmest sööma, võttis aga herned suppi seest, pani laua peale ja leikas puupussiga pooleks, sõi siis ja jättis hernekoored järele. Kanamunad aga sõi kõige koortega. Naabrilapsed nägid, et üks mees, hää hobune ees ja uhked rangid kaelas, teistele sõitis, jooksid ka sinna, vaatasid ukse prao vahelt ja nägid seda isevärki söömist, pöörasid koju tagasi ja ütlesid: "Teiste lell tuli kodu ja sööb: herneivad koorib ja kanamunad sööb koorega, ei see ole kellegi mees!" Teiste lell aga sõi ja kiirustas naist ruttu riidesse panema, et minema saaksid. Sai naene riide, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema. Mees aga andis naesele ühe inimese käe ja ütles: "Söö!" Naene pani käe saani põhja. Mees ütles: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" Naene vastas: "Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval. " Mees hüüdis: "Käsi, kus sa oled?" "Saani põhjas!" vastas käsi. "Miks sa teda ära ei söönud?" küsis mees. "Eks ma ta ikka söö," vastas naene. Sõitsid edasi, mees ütles: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" Naene vastas: "Mis ma kardan, kui oma

Kuu paistab, kooljas sõidab

Kogumikust "Eesti muinasjutud"

Üks lesknaene istus õhtu voki taga ja mõtles oma hää kadunud mehe peale. Korraga läks uks lahti ja surnud mees astus tuppa. "Anna mulle süüa," küsis ta naese käest.
Naene tõi hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkas kärmest sööma, võttis aga herned suppi seest, pani laua peale ja leikas puupussiga pooleks, sõi siis ja jättis hernekoored järele. Kanamunad aga sõi kõige koortega.
Naabrilapsed nägid, et üks mees, hää hobune ees ja uhked rangid kaelas, teistele sõitis, jooksid ka sinna, vaatasid ukse prao vahelt ja nägid seda isevärki söömist, pöörasid koju tagasi ja ütlesid: "Teiste lell tuli kodu ja sööb: herneivad koorib ja kanamunad sööb koorega, ei see ole kellegi mees!"
Teiste lell aga sõi ja kiirustas naist ruttu riidesse panema, et minema saaksid. Sai naene riide, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema. Mees aga andis naesele ühe inimese käe ja ütles: "Söö!"
Naene pani käe saani põhja. Mees ütles: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?"
Naene vastas: "Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval."
Mees hüüdis: "Käsi, kus sa oled?"
"Saani põhjas!" vastas käsi.
"Miks sa teda ära ei söönud?" küsis mees.
"Eks ma ta ikka söö," vastas naene.
Sõitsid edasi, mees ütles: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?"
Naene vastas: "Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval."
Mees hüüdis: "Käsi, kus sa oled?"
"Perse all," vastas käsi.
"Miks sa ta senna panid ja ära ei söönd?" küsis mees.
"Eks ma ikka söö," vastas naene.
Juba jõuavad ühe kõrtsi juure, mees pidas hobuse kinni ja läheb kõrtsi. Naene läks tagant järele ja vaatas ukse vahelt, mis ta seal teeb. Nägi aga, et mees nagu koer mööda kõrtsi põrandat, lauaalust ja nurga ääri jooksis ja konte näris. Naene jooksis saani juurde tagasi ja peitis selle inimese käe oma riiete alla südame juurde. Mees tuli välja, istusid jälle saani ja kihutasid edasi.
"Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" ütles mees.
"Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval," ütles naene.
"Käsi, kus sa oled?" hüüdis mees.
"Südame all," vastas käsi.
Mees mõtles, et nüüd naene käe ära sõi.
Kihutasid edasi ja jõudsid surnuaiale. Mees hakkas auku kaevama ja naine seisis augu kaldal. Oli auk juba nii sügav, et mees enam üle haua ääre näha ei võinud, võttis naene riided seljast ja pani sinna risti otsa, ise aga jooksis õpetaja juure ja rääkis seal oma lugu. Mees tahtsi augu kaldalt naest sülle haarata, sai aga kohe aru, et naine sohki on teinud ja kisendas: "Ai, ai, kõva on!" ja pistis õppetaja poole naise järele. Seal kisendas ta jälle hirmsa häälega: "Kärnäu! Andke minu oma siia!"
Õpetaja võttis naese sõrmest laulatusesõrmuse, pani ahjuroobi otsa ja ajas roobi ja sõrmuse ahjus tuliseks ja andis siis ukse vahelt mehele. See krahmas sõrmuse ja läks nii suure kolina ja mürinaga minema, et õpetaja maja ukse piidad ja korstna otsad maha kukkusid.

H II 7, 617/8 (1) Jõhvi - D. Timotheus (1889).

Viimati uuendatud 4. sept. 2008
Kuu paistab, kooljas sõidab
Detsember 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031     

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Kogumikust "Eesti muinasjutud" Üks lesknaene istus õhtu voki taga ja mõtles oma hää kadunud mehe peale. Korraga läks uks lahti ja surnud mees astus tuppa. "Anna mulle süüa," küsis ta naese käest. Naene tõi hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkas kärmest sööma, võttis aga herned suppi seest, pani laua peale ja leikas puupussiga pooleks, sõi siis ja jättis hernekoored järele. Kanamunad aga sõi kõige koortega. Naabrilapsed nägid, et üks mees, hää hobune ees ja uhked rangid kaelas, teistele sõitis, jooksid ka sinna, vaatasid ukse prao vahelt ja nägid seda isevärki söömist, pöörasid koju tagasi ja ütlesid: "Teiste lell tuli kodu ja sööb: herneivad koorib ja kanamunad sööb koorega, ei see ole kellegi mees!" Teiste lell aga sõi ja kiirustas naist ruttu riidesse panema, et minema saaksid. Sai naene riide, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema. Mees aga andis naesele ühe inimese käe ja ütles: "Söö!" Naene pani käe saani põhja. Mees ütles: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" Naene vastas: "Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval. " Mees hüüdis: "Käsi, kus sa oled?" "Saani põhjas!" vastas käsi. "Miks sa teda ära ei söönud?" küsis mees. "Eks ma ta ikka söö," vastas naene. Sõitsid edasi, mees ütles: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" Naene vastas: "Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval. " Mees hüüdis: "Käsi, kus sa oled?" "Perse all," vastas käsi. "Miks sa ta senna panid ja ära ei söönd?" küsis mees. "Eks ma ikka söö," vastas naene. Juba jõuavad ühe kõrtsi juure, mees pidas hobuse kinni ja läheb kõrtsi. Naene läks tagant järele ja vaatas ukse vahelt, mis ta seal teeb. Nägi aga, et mees nagu koer mööda kõrtsi põrandat, lauaalust ja nurga ääri jooksis ja konte näris. Naene jooksis saani juurde tagasi ja peitis selle inimese käe oma riiete alla südame juurde. Meesnüüd naene käe ära sõi. Kihutasid edasi ja jõudsid surnuaiale. Mees hakkas auku kaevama ja naine seisis augu kaldal. Oli auk juba nii sügav, et mees enam üle haua ääre näha ei võinud, võttis naene riided seljast ja pani sinna risti otsa, ise aga jooksis õpetaja juure ja rääkis seal oma lugu. Mees tahtsi augu kaldalt naest sülle haarata, sai aga kohe aru, et naine sohki on teinud ja kisendas: "Ai, ai, kõva on!" ja pistis õppetaja poole naise järele. Seal kisendas ta jälle hirmsa häälega: "Kärnäu! Andke minu oma siia!" Õpetaja võttis naese sõrmest laulatusesõrmuse, pani ahjuroobi otsa ja ajas roobi ja sõrmuse ahjus tuliseks ja andis siis ukse vahelt mehele. See krahmas sõrmuse ja läks nii suure kolina ja mürinaga minema, et õpetaja maja ukse piidad ja korstna otsad maha kukkusid. H II 7, 617/8 (1) Jõhvi - D. Timotheus (1889).

Kuu paistab, kooljas sõidab

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |