Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Loomamuinasjutud ja pajatused loomadest

LOOMAMUINASJUTUD JA PAJATUSED LOOMADEST Loomamuinasjutte on lihtne määratleda kui jutte, milles mets- ja koduloomad, harvem linnud, isegi putukad ja taimed on inimlikustatud: nad ehitavad maju, käivad kosjas ja katsikul, sõbrustavad ja tülitsevad ning muidugi kõnelevad nii omavahel kui ka inimestega. Naljanditega ühendab neid asjaolu, et loomamuinasjuttudeski on kilbile tõstetud sageli üpris moraalitu kavalus. Jutt rebasest ja soest (43), kus rebane irvitab saagi jagamisel petetud kaaslase üle, on mõne muuga võrreldes väga leebe. Siinkohal esitatud päris-loomamuinasjuttudest väärib tähelepanu Setumaal eriti armastatud, kuid Vastseliinaski tuntud kaunite vormelitega lugu hundist ja utest (46). Teise rühma loomajutte moodustavad niisugused, mis on küll huvitavad kuulata, kus on ootamatut ja (peaaegu) uskumatut, kuid siiski mitte midagi loodusseaduste vastast. Eriti palju on sedalaadi jutte huntidest, vähem karudest ja rebastest, hoopis pisut kõigist muudest. Mõnedki jutud (nt. 50) kujutavad hunti inimesega igapidi võrdsena: ei tee tema kurja inimesele, kui see tema rahule jätab, aga inimese heatahtlikkuse eest tasub aumehelikult. Teistes lugudes (nt. 46) on hunt küll tark, aga siiski ohtlik kiskja. Muide, selles loos hunditapjale makstud preemia oli kunagi kehtestatud just selleks, et õhutada inimestele ja koduloomadele nuhtluseks olevaid hunte hävitama. Harvemini kohtab jutte, mis ei kuulu õieti ei esimeste ega teiste hulka (45). Kui
 

LOOMAMUINASJUTUD JA PAJATUSED LOOMADEST

Loomamuinasjutte on lihtne määratleda kui jutte, milles mets- ja koduloomad, harvem linnud, isegi putukad ja taimed on inimlikustatud: nad ehitavad maju, käivad kosjas ja katsikul, sõbrustavad ja tülitsevad ning muidugi kõnelevad nii omavahel kui ka inimestega. Naljanditega ühendab neid asjaolu, et loomamuinasjuttudeski on kilbile tõstetud sageli üpris moraalitu kavalus. Jutt rebasest ja soest (43), kus rebane irvitab saagi jagamisel petetud kaaslase üle, on mõne muuga võrreldes väga leebe. Siinkohal esitatud päris-loomamuinasjuttudest väärib tähelepanu Setumaal eriti armastatud, kuid Vastseliinaski tuntud kaunite vormelitega lugu hundist ja utest (46).

Teise rühma loomajutte moodustavad niisugused, mis on küll huvitavad kuulata, kus on ootamatut ja (peaaegu) uskumatut, kuid siiski mitte midagi loodusseaduste vastast. Eriti palju on sedalaadi jutte huntidest, vähem karudest ja rebastest, hoopis pisut kõigist muudest.

Mõnedki jutud (nt. 50) kujutavad hunti inimesega igapidi võrdsena: ei tee tema kurja inimesele, kui see tema rahule jätab, aga inimese heatahtlikkuse eest tasub aumehelikult. Teistes lugudes (nt. 46) on hunt küll tark, aga siiski ohtlik kiskja. Muide, selles loos hunditapjale makstud preemia oli kunagi kehtestatud just selleks, et õhutada inimestele ja koduloomadele nuhtluseks olevaid hunte hävitama.

Harvemini kohtab jutte, mis ei kuulu õieti ei esimeste ega teiste hulka (45). Kuigi selles mesilased kõnelevad, pole tegemist loomamuinasjutuga, vaid pigem mõistukõnega: rikkale tuleb igalt poolt vara juurde, aga vaene ei pääse kuidagi paremale järjele.


45.

Sulase mehilane

Vanast olli ka sulane hendale üte paku mehitsit [mesilasi] ostnu - ent mehine olli väega laisk, kes midagi ei viitsi mõtsast kodo kanda, ehk küll keväjädse ilma väega ilusa ja valusa olliva.

Ütskõrd ütel ilusal hommongul, kui sulane aida läts omma linnuperet kaema, kuuld tema, kuis mehiste ema oma latsile kõneles: "Laiselge, latse! Paljo sulasele vaija!" Sulasel läts söa väega täüs ja ta möi [müüs] mehitse perremehele ärä. Peräst läts ta, kui mehine jo peremehele müüdü olli, johtu sulane aida ja kuuld, kui mehiste ema kõneli: "Latse, olge usina, minke tüüle! Nüüd olet jo peremehe perändus [omandus] ja peremehele om paljo vaija."

Sest ajast saani tegi mehiste pere väsimada virkusega, hummongust õdanguni tööd, sest perremehel olli jo paljo vaija.

H I 8, 36 < Vastseliina, Misso v., Zäpsi k. - J. Sandra < Peter Ugur, s. 1815 (1895).


46.

Mõtuse jaht

Vanast olli üts mõtsavaht, kes ütsikun paigan mõtsa seen elli, nii kui selle ameti maja iks omma. Ütskõrd enne valget kuuld temä mõtuse hellü mõtsan, mis tedä kotost väljä meelitas suurt lindu kinni püüdma. Ent asjanda olli see püüdmine, sest pimedal ööl es saa ta ommete arvo, kost linnu helü tulli.

Tõisel ööl olli mees targemb. Ta läts mõtsa jo õdangult ärä, tegi sinnä tule üles, ja oot niiviisi mõtuse edimäst häälitsemist. Tükk õdagut läts jo mööda, ent mõtus es tee veelgi hellü. Aig läts igavas ka tule veeren istun. Ta lammes küllüle, tõmmas suure särgi [kuue] üle ja olli rüküskalla [rünkas], küpargi pään külüssin [külili; viltu]. Veelgi es häälitse tutva mõtus. Ta oles nii kui teednü, et teda täämbä öösel sis tabatas., kui ta häälitsep.

Ent selle vastu kuuld temä [s.t. metsavaht] niidu pääl vee mulinat ja tsolinat, nink kõrrakese aja perast krõbisiva puu ossa tuleja jalge all, kes keäki muu es ole kui susi. Oma like [märja] tsoriseva kehaga tulli ta tule ligi, raput ja värist vee henda külest tule pääle, kes nagu sanna keres pokse ja tsosisi [puksus ja susises] enne, ja sis omma helendamist vähändas. Jälle läts ta tagasi, tegi veen henda vastseste [uuesti] likes ja tulli tule veerde hennast raputama, et seega tuld kistutada. Mõtsavaht mõtel ja mõtel oma suurõ särgi all, mis susi küll selle tembu pääle peas ette võtma. Viimate jõus [jõudis] ta, ehk küll julge mees, värisevale otsusele: susi taht perast magajale külge virota; nüüd vari [kartis] temä tuld. Kooni susi kolmandat kõrda hennast hämmämän [niisutamas] käve, tulli mees oma suure särgi alt välja, pand särgi niisama kui ennegi, kübaragi vana paiga pääle, pää kottale [kohale] - ja pagesi esi oma püssaga suurde pedäjähe [männi otsa], mis sääl saman ligi tuld olli, ja kaije säält päält soe kavalust. Tsorisevalt tulli tema ka kolmat kõrda tule veerde nink hargahut [sirutas] henda jo poolkistunu tule pääle ja väristas viimse veetsilga henda küllest tulle, mink pääle mõni hõhkav hüdsekene [söekene] ennegi tähes [märgiks] jäi, et siin suur tuli olli. Nüüd karas susi julgest õkva mehe kaala kottale särgi külge [kaela kohale kuue külge], nii kui nõrõhti enne.

Sel ajal es ole mõtsavaht ka pedajan laisk - säälsaman käve pauk ja susi sirot vavvahten [vingudes] jala taiva poole. Mõtuse eest sai mõtsavahile susi, kelle kõrva ta valge päiva aol ärä lõigas nink mõisaherrale vei, kes tälle neide eest viis rubla mass.

Nii vana jutu perrä olevat tuli ütsikule inemisele enamb kui tõine seltsimees soe kiusamise vasta, keda ta väega varivat ja pelgavat.

H I 6, 657/8 (12) < Vastseliina khk. ja v., Viitka k. - J. Sandra < Hindrik Zähkna (1895).


47.

Kui mu esa viil nuur oll, sis läts kolmahava [vanasti] suurdõ mõtsa. Sinnä essü är ja käve mõtsa pite nika ku õdakuni. Sis jäi üte suure puu kannu [kännu; siin mõeldud kõrgelt murdunud tüve] mano, koä poolest katski oll murdunu, üüses. Üüse kuuli, ku üts elläj [loom] säält kannu seest välja tull. Ta läts ka päiva kaema ja näk, et kand olli seest tühi ja sääl seeh süväh sääne ni ku vesi oll. Tä lask kah hinda sisse ja satte süvvä mii sisse. Sääl sis sei, ja tahtse vällä tulla, a es saa ja oll jall nika ku üüni [niikaua kui ööni]. Üüse tull kahr [karu] kandu pite üles ja naks sinnä sisse laskma, taga poolt iih. Ku jo süväh oll, sis võtt esa kõvastõ kahru jalost kinni ja tänähüt [tänitas, häälitses korraks]. Kahr heitü ja nakas vällä tulõma, ni vidi kah mehe üteh välla. Miis uut nika ku päiv sai, sis jo mõistsõ ar kodo minnä. Kotost võt sulasõ ja läts tagasi. Raije ta kannu maaha, sis sai 10 tuurja [toobri] täut mett. Nä arvsi, et ku tu petäj kasvi, sis olli sääl mehilase seeh, a oll jo ar murdunu ni mehiläseki vällä lännü.

H III 26, 428/9 < Vastseliina, Loosi v., Kõo k. - J. Tint (1895).


48.

Sudso lamba tarõh

Sudsol [hundil; lastekeelne vorm sõnast ‘susi'] oll iäne [jäine; jääst valmistatud] tarõ, a lambal oll villanõ tarõ. Ja sudso tarõ sull [sulas] ar, ku sula tull, a lamba tarõ jäi alalõ. Ja sudso läts sis lamba tarõ aknõ ala ja ütel, et: "Võta minno ka siiä! Las mul ka umma käpäkeistki siin peesütä, et mul um külm." Lammas ütel: "Või-ii ma sinno võtta, sa süüt mu är!"

Ja viimäte pallõl, pallõl, ja lammas lubasi sudso sisse ja hüpäs läbi aknõ sisse. Ja sai õdak ja sis sudso kuts lammast hindä mano magama. Lammas ütel: "Mul olõ-õi aigu, mul umma luidsa-livva [lusikad-liuad] mõska ja tingu-täi tissi [tingud-täid nokitseda] ja kootsli [koondla] perä lõpõta. Ku ma to tüü är tee, sis ma lää. Heita sa magama." Sudso jäi magama ja tsile [lambatall] sis käkke hindä oherdimulku ar. Tull hummok... sai hummok, ja sis tsile tull üles, ütel, et: "Tsudso nulka [hunt nurka], tsudso nulka, a ute oherdimulguh magasi." Tõõsõl õdagul jälki sai niisama. Tsile läts jälkina [jällegi]... Suzo kuts hindä mano magama, a tsile ütel: "Läpe-ei ma minnä, mul luidza loputa ja livva, ja tingu-täi tissi ja kootsliperä lõpõta." Sis läts jäl sudso magama ja tsile jäi üles. Ja tsile läts sis laudu pääle [riiulile] livva ala, heidäs magama. Ja tull hummogu jäl üles, ja tsile ütles: "Tsudso nulka, tsudso nulka, a ute livva all magasi."

Ja sis kolmadal õdagul läts tsile vällä, ja läts kitsõtoomõmara [paakspuu] puuhõ üles ja koras säält kitsõtoomõ marju verevit, ja väherdelli sääl kitsõtoomõ marju siseh, tekk hindä vereväs marjuga, ja [_ _ _] läts tsudso mano ja ütel nii, et... Käve kolm kõrd ümbre tarõ, esi juusk ümbre tarõ, õks tege [teeb; siin ütlemise või hüüdmise tähenduses]: "Kee-keps, koo-kops, ärä sei kõik soe, jäti üte jatsukõsõ." [Kee-keps,koo-kops, ära sõin kõik hundid, jätsin ühe vana tudikese.] Susi nakas pelgämmä, et no ute söö timmä ka ar, ja pagõsi vällä, ja jäi tsile õks [ikka] umma tarrõ, a tsudzo pagõsi ar.

AES, MT 105, 5/7 < Vastseliina, Orava v., Hanikase k. - O. Parmas < Juula Hakk, 53a. (1926).


49.

Rebäne ja susi naksi riiht pesmä. A rebäne läts parsilõ ja susi oll maah. Pessi na sõs rehe är ja lätsi veskile. Rebäne võtt hindäle terä, a susi võtt hindäle olõ [õled]. Lätsi veskile - naksi jahvatama. Susi pand olõ üte kivi kollu [(veski)kivi kolusse] ja rebäne pand tõistõ. Sõs küsse susi, et: "Mis sul tege: kõrr-kõrr-kõrr, a mul tege: kess-kess-kess?" Rebäne ütel, et "Panõ ruusa [kruusa] sisse, sõs tege sul kah kõrr-kõrr-kõrr."

ERA II 160 < Vastseliina, Loosi v., Siidra t. < Orava v. - I. Daniel < Jakop Lipp, s. 1857 (1937).


50.

Kuis ütskõrd mees sõitsõ tiid piteh. Tulnu hunt vasta. Es lasõ inamp edesi. Mees tulnu sõs maha ja hunt haarnu särginukast kinni ja veenü mõtsa. Veenü uma pesä mano. Tal olnu kolm poiga. Ütel oll luu kurku lännü. Mees võtnu sõs luu vällä ja lännü umma teed.

Tõsõl aastal sõitnu mees tood sammma teed piteh. Hunt oll saisnu toosama kotusõ pääl tee veeren. Ku mees oll möödä sõitnu, sõs hunt oll visanu suurõ imälamba [emalamba, ute] vankrilõ. Suur, valge lammas olnu. Mees jätnü too elolambas. Sõs too andsõ egal aastal kolm poiga.

ERA II 160, 457/8 (17) < Vastseliina, Vana Saaluse as., Laane t. - I. Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937).

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Loomamuinasjutud ja pajatused loomadest
Mai 2018
ETKNRLP
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031   

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

LOOMAMUINASJUTUD JA PAJATUSED LOOMADEST Loomamuinasjutte on lihtne määratleda kui jutte, milles mets- ja koduloomad, harvem linnud, isegi putukad ja taimed on inimlikustatud: nad ehitavad maju, käivad kosjas ja katsikul, sõbrustavad ja tülitsevad ning muidugi kõnelevad nii omavahel kui ka inimestega. Naljanditega ühendab neid asjaolu, et loomamuinasjuttudeski on kilbile tõstetud sageli üpris moraalitu kavalus. Jutt rebasest ja soest (43), kus rebane irvitab saagi jagamisel petetud kaaslase üle, on mõne muuga võrreldes väga leebe. Siinkohal esitatud päris-loomamuinasjuttudest väärib tähelepanu Setumaal eriti armastatud, kuid Vastseliinaski tuntud kaunite vormelitega lugu hundist ja utest (46). Teise rühma loomajutte moodustavad niisugused, mis on küll huvitavad kuulata, kus on ootamatut ja (peaaegu) uskumatut, kuid siiski mitte midagi loodusseaduste vastast. Eriti palju on sedalaadi jutte huntidest, vähem karudest ja rebastest, hoopis pisut kõigist muudest. Mõnedki jutud (nt. 50) kujutavad hunti inimesega igapidi võrdsena: ei tee tema kurja inimesele, kui see tema rahule jätab, aga inimese heatahtlikkuse eest tasub aumehelikult. Teistes lugudes (nt. 46) on hunt küll tark, aga siiski ohtlik kiskja. Muide, selles loos hunditapjale makstud preemia oli kunagi kehtestatud just selleks, et õhutada inimestele ja koduloomadele nuhtluseks olevaid hunte hävitama. Harvemini kohtab jutte, mis ei kuulu õieti ei esimeste ega teiste hulka (45). Kuigi selles mesilased kõnelevad, pole tegemist loomamuinasjutuga, vaid pigem mõistukõnega: rikkale tuleb igalt poolt vara juurde, aga vaene ei pääse kuidagi paremale järjele. 45. Sulase mehilane Vanast olli ka sulane hendale üte paku mehitsit [mesilasi] ostnu - ent mehine olli väega laisk, kes midagi ei viitsi mõtsast kodo kanda, ehk küll keväjädse ilma väega ilusa ja valusa olliva. Ütskõrd ütel ilusal hommongul, kui sulane aida läts omma linnuperet kaema, kuuld tema, kuis mehiste ema oma latsile kõneles: "Laiselge, latse! Paljo sulases?" Rebäne ütel, et "Panõ ruusa [kruusa] sisse, sõs tege sul kah kõrr-kõrr-kõrr. " ERA II 160 < Vastseliina, Loosi v. , Siidra t. < Orava v. - I. Daniel < Jakop Lipp, s. 1857 (1937). 50. Kuis ütskõrd mees sõitsõ tiid piteh. Tulnu hunt vasta. Es lasõ inamp edesi. Mees tulnu sõs maha ja hunt haarnu särginukast kinni ja veenü mõtsa. Veenü uma pesä mano. Tal olnu kolm poiga. Ütel oll luu kurku lännü. Mees võtnu sõs luu vällä ja lännü umma teed. Tõsõl aastal sõitnu mees tood sammma teed piteh. Hunt oll saisnu toosama kotusõ pääl tee veeren. Ku mees oll möödä sõitnu, sõs hunt oll visanu suurõ imälamba [emalamba, ute] vankrilõ. Suur, valge lammas olnu. Mees jätnü too elolambas. Sõs too andsõ egal aastal kolm poiga. ERA II 160, 457/8 (17) < Vastseliina, Vana Saaluse as. , Laane t. - I. Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937).

Loomamuinasjutud ja pajatused loomadest
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |