Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Loomislood

LOOMISLOOD Asjade algus on inimesi huvitanud igal pool ja kõigil aegadel. Kuidas on maailm alguse saanud, kuidas on tekkinud maapinnavormid, mitmesugused taimed, loomad? Miks nad on just niisugused? Kuidas on inimene omandanud mitmesuguseid nutikaid töövõtteid? Ja nii edasi, ja nii edasi. . . Eestlased on võinud üle kahe ja poole sajandi lugeda loomislugusid Piiblist, aga selle kõrval jäi rahvajuttudele küllalt ruumi täiendusteks-täpsustusteks. Tekke- ja seletuslood on enamasti rahvusvahelised. Väga soositud on olnud dualistlikud loomislood. Jumal ja kurat tegutsevad neis kas paralleelselt (üks loob häid, teine halbu asju, olendeid jm. ) või siis võistu, püüdes teise loomingut enda soovitud suunas muuta. Esimeses alajaotuses on toodud ka Jakob Hurda üleskirjutus jutust "Vaeslaps kuul" (4). See on olnud Lõuna-Eestis, sealhulgas Vastseliina kihelkonnas, eriti armastatud, säilides seetõttu rahvasuus õige kaua, võib öelda, et tänase päevani. Meie lähematel naaberrahvastel see kaunis jutt puudub, seevastu tunnevad samasugust lugu meie kaugemad keelesugulased udmurdid ja mitmed Siberi ning Põhja-Ameerika põlisrahvaid. Mõnevõrra tinglikult kuulub sellesse alajaotusse 5. lugu, milles ei räägita ju maailma loomisest. Siiski võib sealt leida iidseid kujutelmi maailma ehitusest. Samas on jutu moraal hoiatav: kõike ei tohigi püüda teada saada. 1. Kui Jummal omma loomise tüüd kõrda säädmah oll, tull ka auahnõl vanalhalval, kuratil, mii
 

LOOMISLOOD


Asjade algus on inimesi huvitanud igal pool ja kõigil aegadel. Kuidas on maailm alguse saanud, kuidas on tekkinud maapinnavormid, mitmesugused taimed, loomad? Miks nad on just niisugused? Kuidas on inimene omandanud mitmesuguseid nutikaid töövõtteid? Ja nii edasi, ja nii edasi... Eestlased on võinud üle kahe ja poole sajandi lugeda loomislugusid Piiblist, aga selle kõrval jäi rahvajuttudele küllalt ruumi täiendusteks-täpsustusteks. Tekke- ja seletuslood on enamasti rahvusvahelised. Väga soositud on olnud dualistlikud loomislood. Jumal ja kurat tegutsevad neis kas paralleelselt (üks loob häid, teine halbu asju, olendeid jm.) või siis võistu, püüdes teise loomingut enda soovitud suunas muuta.

Esimeses alajaotuses on toodud ka Jakob Hurda üleskirjutus jutust "Vaeslaps kuul" (4). See on olnud Lõuna-Eestis, sealhulgas Vastseliina kihelkonnas, eriti armastatud, säilides seetõttu rahvasuus õige kaua, võib öelda, et tänase päevani. Meie lähematel naaberrahvastel see kaunis jutt puudub, seevastu tunnevad samasugust lugu meie kaugemad keelesugulased udmurdid ja mitmed Siberi ning Põhja-Ameerika põlisrahvaid.

Mõnevõrra tinglikult kuulub sellesse alajaotusse 5. lugu, milles ei räägita ju maailma loomisest. Siiski võib sealt leida iidseid kujutelmi maailma ehitusest. Samas on jutu moraal hoiatav: kõike ei tohigi püüda teada saada.


1.

Kui Jummal omma loomise tüüd kõrda säädmah oll, tull ka auahnõl vanalhalval, kuratil, miilte mõnda looma luvva [luua], mis timä avvos [auks] tekev pidi olõma; ent timä tahtse ütte looma luvva, kes timä päävainlast, Jumalat, pidi är söömä. Timä tegi sis ka üte looma ja nimit tedä susi. Ent susi pikõt üte suure kivi kõrvah maah, liigot-õs jalga ei kõrva, ega söö-es ka Jumalat är, sest timäle saa-õs kurat

ello sisse. Küll vaivsi kurat hinnäst [ennast] kõgesugutsõl kombõl ja tegi mitot tempo, ent kõik asata; susi tulõ-õs kuigi ello. Kui määnegi nõu inämb avita-õs, läts timä viimäte Jumalalt nõvvo otsma, kuis sutt ello saija. Jummal ütõl: "Mine, saista [seisa] soe kõrvale ja ütlõ: "Susi, tulõ süü kurat är! "Sis tulõp timä ello." Kurat läts soe mano, ent ütõl: "Susi, tulõ süü Jummal är!" Susi liiktagi-õs, enge [vaid] jäi iks elota.

Kurat läts vastsõle [uuesti] Jumala mano küsümä, ent Jummal käsk nii kui innõki öeldä. Kurat hõigas nüt õige kõva helüga. "Susi, tulõ süü Jummal ar!" Jälki asata, sest susi liiktagi-õs. Kolmat kõrd läts kurat Jumala mano küsümä, ent Jummal ütõl: "Ütlõ just nii, kui ma sulle käsi, sis tulõp susi ello." Nüt läts kurat soe mano ja ütõl õige tasahiljakõsi: "Susi, tulõ süü kurat ar." Häkki karksi nüt ka susi ülõs ja läts kuratit kinni haardma, nii et kurat hinda vaevalt soe käest päästä jõus. Sest aast saani taha-õi ka kurat inämb mõtsah kävvü, peläteh, et vast soega kokko putus, sis uma naha kaotas.

H I 2, 633 (7) - Vastseliina - C. Lenzius (1888).'


2.

Üte poolega kala ja verrev kikas

olevat säält saanu: kui Kristust mateti, sis olevat see leinaja hulgakene pohette [matuste, peiete] söögis praaditut kallu ja kikka liha söönu, pääle matmise õdangult. - Neide sean olevat mõne tõõsitama [vaidlema] naanu, et ta olli Kristus, mõne jälle, et ta es ole. Sis ütelnu üts mees: "Ta olli Kristus, elava Jumala Poig. Uske seda! Kui ta Kristus olli, sis mingu see praadit kala, kellest ma poole ära ole söönu, elama - ja ka see kikas, mis panni pääl praaditu, karaku üles ja mingu elämä." Niipea kui mees seda olli ütelnu, karanu kala näpu vahelt ja kikas panni pääl ello. Kala lasti vette, kost üte poolega kala sugu ["ühepoolsete" kalade all on mõeldud lesti ja kammeljaid] sai, ent kikas, kes enne must olli olnu, sai verevas, millest täämbäni ka verevit kikkit siin ja sääl om. Olevat ilma süüta vere valamise tunnistuses.

H I 8, 120 (9) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895).


3.

Taivasikk [lind; tikutaja] ollõv vanapoisi hingest saanu. Sis, kui timä taiva poolõ üles lindas [lendab] ja kikatas, sis läävät timä Jumala käest naist küsümä, et: "Kos mu jago naist, kos mu jago naist?" Jumal ütles: "Su jako ei olõgi!" Sis tulõ tagasi ja tege [teeb] nii: "Höö-höö-höö!"

H II 71, 3 (24) < Vastseliina - J. Jakobson (1902).

4.

Vaenelats ja kuu

Ütskõrd olnu üts vaenelats, elänü võõra emä all. Too olnu väega kuri, lats hää ja vaga. Pidänü paljo vaiva nägemä ja kannatama. Ütskõrd kütnü ta sanna, veenu õkva vihta ja vett sanna. Olnu pang üten ja viht tõisen käen. See man kaivanu ta omma hätä ja ohto. Kuu paistnu selgehe. Vaenelats ütelnu:

"Kuukene, kosi minno!

Pääväkene, pästä minno!"

Kuu meel lännü halles [haledaks] ja võtnu latse hendä mano ja täämbätseni päiväni nätas tedä kuu pääl, pang üten ja viht tõisen käen.

H IV 4, 678 (21) < Vastseliina - Jakob Hurt < Abram (1887).


5.

Ilma veereh

Ütskõrd tahtsiva südäkä [söakad, julged] mihe näta ja tiidä, kuis ommete ilma viir vällä näüs ja mis tõsõl puul viirt um ehk kuis sääl vällä näüs. Nimä kävevä väsimädä ja ilmarvamada pallo maad edesi. Sis viimäte jõusiva na üte korge müürü mano, millest öldi, et sääl olevat ilma viir, kost ütski ei ole edesi saano, ei ka nätägi, mis sääl tõsõl puul piäsi olema. Julge mihe kaota-õs umma süänd [ei kaotanud oma südant, s.t. julgust], enge [vaid] võtiva nõus selgehe perra uuri, mis tõsõl puul müüri um. Nimä teivä üte otsata pika redeli ja aiva [ajasid] selle sis müüri nõale püsti, nink naksiva ütstõsõ takah müürü pääle üles ronima. Ku edimäne olli üles jõudnu, hõisas timä rõõmoga: "Oih, mis illos!" Ent vaivalt kuuliva tõsõ neid sõnno, sis olli timä kadono, ja sattõ [sadas; siin: kukkus] üle müürü tõsõlõ poole.

Nu läts tõnõ umakõrd, ent kui timägi sai öldä: "Oih, mis illos!" sattõ ka timä tõsõlõ poole alla."

"Mis nu tetä?" küssevä ilma veere otsja heitünult. Nink nemä võtiva nõus õige tugevit köüdsi [köisi] ümbre köütä ja hinne [enese] poole tagasi tõmmata, kui tõsõlõ poole sadama nakap. Nii tetti. Kui üles ronino miis vaivalt öldä sai: "Oih, mis illos!", taht ka timägi üle müüri satta, ent mihe köüste otsah tõmpsiva teda tagasi. Niida sai küll timä tagasi umale poole, ent mitte sõnagõstki kuulõ-õs timä suust, sest timä olli tävveste keeletü. Nii jäi ommeti tiidmäldä, mis tõsõl pool müürü olli.

H II 32, 1022/4 (2) Vastseliina - C. Lenzius (1889).

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Loomislood
August 2018
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

LOOMISLOOD Asjade algus on inimesi huvitanud igal pool ja kõigil aegadel. Kuidas on maailm alguse saanud, kuidas on tekkinud maapinnavormid, mitmesugused taimed, loomad? Miks nad on just niisugused? Kuidas on inimene omandanud mitmesuguseid nutikaid töövõtteid? Ja nii edasi, ja nii edasi. . . Eestlased on võinud üle kahe ja poole sajandi lugeda loomislugusid Piiblist, aga selle kõrval jäi rahvajuttudele küllalt ruumi täiendusteks-täpsustusteks. Tekke- ja seletuslood on enamasti rahvusvahelised. Väga soositud on olnud dualistlikud loomislood. Jumal ja kurat tegutsevad neis kas paralleelselt (üks loob häid, teine halbu asju, olendeid jm. ) või siis võistu, püüdes teise loomingut enda soovitud suunas muuta. Esimeses alajaotuses on toodud ka Jakob Hurda üleskirjutus jutust "Vaeslaps kuul" (4). See on olnud Lõuna-Eestis, sealhulgas Vastseliina kihelkonnas, eriti armastatud, säilides seetõttu rahvasuus õige kaua, võib öelda, et tänase päevani. Meie lähematel naaberrahvastel see kaunis jutt puudub, seevastu tunnevad samasugust lugu meie kaugemad keelesugulased udmurdid ja mitmed Siberi ning Põhja-Ameerika põlisrahvaid. Mõnevõrra tinglikult kuulub sellesse alajaotusse 5. lugu, milles ei räägita ju maailma loomisest. Siiski võib sealt leida iidseid kujutelmi maailma ehitusest. Samas on jutu moraal hoiatav: kõike ei tohigi püüda teada saada. 1. Kui Jummal omma loomise tüüd kõrda säädmah oll, tull ka auahnõl vanalhalval, kuratil, miilte mõnda looma luvva [luua], mis timä avvos [auks] tekev pidi olõma; ent timä tahtse ütte looma luvva, kes timä päävainlast, Jumalat, pidi är söömä. Timä tegi sis ka üte looma ja nimit tedä susi. Ent susi pikõt üte suure kivi kõrvah maah, liigot-õs jalga ei kõrva, ega söö-es ka Jumalat är, sest timäle saa-õs kurat ello sisse. Küll vaivsi kurat hinnäst [ennast] kõgesugutsõl kombõl ja tegi mitot tempo, ent kõik asata; susi tulõ-õs kuigi ello. Kui määnegi nõu inämb avita-õs, läts timä viimäte Jumalalt nõvvo otsma, kuis sutt ello saija. Jumm jõudnu, hõisas timä rõõmoga: "Oih, mis illos!" Ent vaivalt kuuliva tõsõ neid sõnno, sis olli timä kadono, ja sattõ [sadas; siin: kukkus] üle müürü tõsõlõ poole. Nu läts tõnõ umakõrd, ent kui timägi sai öldä: "Oih, mis illos!" sattõ ka timä tõsõlõ poole alla. " "Mis nu tetä?" küssevä ilma veere otsja heitünult. Nink nemä võtiva nõus õige tugevit köüdsi [köisi] ümbre köütä ja hinne [enese] poole tagasi tõmmata, kui tõsõlõ poole sadama nakap. Nii tetti. Kui üles ronino miis vaivalt öldä sai: "Oih, mis illos!", taht ka timägi üle müüri satta, ent mihe köüste otsah tõmpsiva teda tagasi. Niida sai küll timä tagasi umale poole, ent mitte sõnagõstki kuulõ-õs timä suust, sest timä olli tävveste keeletü. Nii jäi ommeti tiidmäldä, mis tõsõl pool müürü olli. H II 32, 1022/4 (2) Vastseliina - C. Lenzius (1889).

Loomislood
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |