Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Luupainaja

Luupainaja Kui tänapäeval küsida, kas teatakse midagi inimese või looma peal käivast luupainajast või tallajast, saab küsija enamasti vastuseks, et tegemist olla inimese puhul õhupuuduse või väsimusega, looma puhul aga kondinõrkuse ehk mineraalainete puudusega. Eks need ole tavalised hädad, mis vanasti pandi painaja süüks. Painajat sai "peale panna" või "painamas käia" nõiduse abil. Targad oskasid ka vastunõidust, mille mõju süüdlasele endale kätte tuli. Painajat sai eemale tõrjuda veel mitmel moel: süüdlase läbisõimamisega, pahema jala varba liigutamisega, tagurpiri meie isa palve lugemisega. Memoraate tõrjevõtete kasutamisest naljalt enam ei räägita - usk nendesse kipub kaduma. Sellegipoolest leidub inimesi, kes võivad öelda: "Ei ole mitte muinasjutt, vaid see on mul endal olnud. " (127) 123. Minu vanaisal ja vanaemal [oli] lehm. Luupainjas käis lauta lehma painamas. Iga hommiku lehm märg. Siis kõneles naabri saanamehele, et õpeta mulle rohtu, et "mis sii on, et iga ommuku lehm märg. " Saanamiis vasta, et: "Sii on luupainjas, kis käib kiusamas, et lehm märg. Vii lehm sauna, too kolm pihlakast keppi ja tii ristid otsa ja sis löö iga kepiga kolm korda lehma, kui luupainjas peale tuleb. " Nõnna tulnud ka lehm ja visanud lava alla pikali, nina pori sisse ja inisenud. Siis lõi esimese kepiga kolm korda, kepp ei läinud katki, lõi teese kepiga kolm korda, jälle ei lähnud katki. Kui kolman
 

Luupainaja


            Kui tänapäeval küsida, kas teatakse midagi inimese või looma peal käivast luupainajast või tallajast, saab küsija enamasti vastuseks, et tegemist olla inimese puhul õhupuuduse või väsimusega, looma puhul aga kondinõrkuse ehk mineraalainete puudusega. Eks need ole tavalised hädad, mis vanasti pandi painaja süüks. Painajat sai "peale panna" või "painamas käia" nõiduse abil. Targad oskasid ka vastunõidust, mille mõju süüdlasele endale kätte tuli. Painajat sai eemale tõrjuda veel mitmel moel: süüdlase läbisõimamisega, pahema jala varba liigutamisega, tagurpiri meie isa palve lugemisega. Memoraate tõrjevõtete kasutamisest naljalt enam ei räägita - usk nendesse kipub kaduma. Sellegipoolest leidub inimesi, kes võivad öelda: "Ei ole mitte muinasjutt, vaid see on mul endal olnud." (127)


123.

           

            Minu vanaisal ja vanaemal [oli] lehm. Luupainjas käis lauta lehma painamas. Iga hommiku lehm märg. Siis kõneles naabri saanamehele, et õpeta mulle rohtu, et "mis sii on, et iga ommuku lehm märg." Saanamiis vasta, et: "Sii on luupainjas, kis käib kiusamas, et lehm märg. Vii lehm sauna, too kolm pihlakast keppi ja tii ristid otsa ja sis löö iga kepiga kolm korda lehma, kui luupainjas peale tuleb."

            Nõnna tulnud ka lehm ja visanud lava alla pikali, nina pori sisse ja inisenud. Siis lõi esimese kepiga kolm korda, kepp ei läinud katki, lõi teese kepiga kolm korda, jälle ei lähnud katki. Kui kolmanda kepiga kolm korda lõi, sis kepp läks katki. Lehm kargas üles - oli terve, ja luupainjas oli kadunud.

            Seda minu vanaisa oli ise nähnud.

RKM II 25, 65/6 (32) < Vara v. - H. Nõu < Miina Lass, 79 a. (1948).


124.

Luupainaja


            Korra läinud perenaine hommikul lauta lehma lüpsma. Laudas näeb, et lehm on üleni märg ja võbiseb ning väriseb. Ei teadnud perenaine, mis lehmal viga on. Kohkunud teine hirmsasti ja joosnud ruttu tuppa. Rääkinud lugu teistele, teised tulnud siis lehma vaatama, aga keegi ei teadnud, mis lehmal viga. Teisel hommikul kordunud sama lugu, lehm olnud märg, võbisenud ja värisenud. Perenaine rääkinud lugu ka kaugematele naabritele.

            Viimaks ütelnud keegi tark eit perenaisele, kui see oma lugu oli jutustanud: "Keegi kade inimene käib sinu lehma seljas luupainajaks." Õpetanud siis perenaist, kuidas luupainajast lahti saada. Käskinud lehma mõne asjaga lüüa, kui luupainaja parajasti lehma kallal on. Ning kui pärast keegi midagi paluma tuleb, mitte midagi anda. Perenaine lubanud teha, nagu õpetatud.

            Hommikul lauta minnes näeb perenaine: lehm jälle märg. Parajasti olnud perenaisel raske puust lüpsik käes, virutanud siis sellega lehmale selga. Lehm kukkunud maha. Perenaine mõtelnud, et nüüd lehm surnud on ja läinud ise tuppa teistele seda rääkima. Pärast lauta vaatama minnes näinud lehma ilusasti jalgadel seismas, viga midagi.

            Teisel hommikul tulnud naabriperenaine rohtu paluma - tütar olevat öösel raskesti haigestunud. Perenaisel aru käes: naabriperenaise tütar oligi luupainaja, ning ei annud targa eide nõu järele rohtu. Naabriperenaine läinud pahameelega ära. Järgmisel päeval surnud naabri tütar raskesse haigusesse ära. Oleks perenaine naabriperenaisele rohtu andnud, oleks selle tütar veel edasi luupainajaks käinud.

E 84237/8 < Maarja-Magdaleena khk. - P. Rosanov < A. J. (1933).


125.


            Inimestel käib tihti painaja peal neid vaevamas. Kui mõni noormees tüdrukul meeldib, aga noormees ise tüdrukust ei hooli, hakkab tüdruk kättemaksutuhinas sagedasti noortmeest painajana vaevama.

            Korra käinud noorelmehel painaja peal. Noormees läinud targale häda kaebama. Tark varsti arvama: "Vist on painaja keegi tüdruk, kes sind tahaks enesele meheks, aga et sa tast välja ei tee, sind nüüd selle eest piinab. Küll sa võid aru kätte saada, kes sind piinab. Pane õhtul küünal vaka alla põlema. Niipea kui painaja su kallal, võtku keegi kärmesti vakk küünlalt ja löögu sind kolm korda piitsaga. Küll siis näed, kudas lugu on."

            Noormees sütitanud õhtul küünla põlema, pannud vaka peale. Palunud isa siis vaka küünlalt võtta, kui kuuleb, et pojal luupainaja peal. Isa teinud nii. Kuulnud luupainaja kallaletulemist, tõmmanud vaka küünlalt ja annud pojale piitsaga kolm sähvakat.

            Sedamaid näinud isa ja poeg, et tuttav külatüdruk olnud poja peal. Isa tõmmanud tüdrukule mõned sähvakad, üteldes: "Kui veel korra tuled meile luupainajaks, saad niisuguse nahatäie, et eluaja seda mäletad!"

            Tüdruk paluma: "Ära peksa enam. Ei tule enam elu seeski siia luupainajaks."

            Sestsaadik saanudki noormees painajast lahti. Tüdruk ei julenud enam tulla teda piinama.

E V 12 (44) < Maarja-Magdaleena khk. - M. J. Eisen < Rätsepp.


126.


            Luupainaja tulnud läbi oherdiaugu.

            Mul enesel oli ükskord pial. Mul tuli mõte, et kui ma ennast nüid liigutata ei saa, siis tema minu rammib. Küll ma rabelesin, siis sain lahti.

            Minu isa jälle nähnd, ku käteräti ots tulnd ukse vahelt sisse ja ümber tema kaela ja hakkand teda kiskuma vasta ust. Siis nagu läbi une öeldud temale, et "liiguta oma pahema jala varvast..." Aga kuda tema liigutab! Või "loe tagurpidi issameiet". No viimaks on saand siis ikke liigutada.

RKM II 25, 163 (39-41) < Kaiavere v., Elistvere k. - H. Nõu < Miina Lass, 79 a. (1948).


127.


            Ega luupainaja on muidugi. See on teise inimese viha. Minul endal on luupainaja seljas käinud. Jah. Minul olid uusmaasaajad, panti siia sisse ja olid minu pääle nii vihased. Nad tahtsid minu ära tappa ja olla ja ühtepuhku ja olid minu pääle vihased ja kaevassid mu pääle kohtusse ja kõik, aga midagi nad mul teha ei saanuvad, siis olid nii vihased, et...

            Siis see vanamutt... Jäin magama. Vanamutt, ma nägin, kui tuleb uksest sisse (minu ase oli sääl toas) ja kohe mulle litsub selga niikui...

            Vanadrahvas ütelsivad ikke, et kui tuleb luupainaja selga, siis katsu pahema jala suurt varvast liigutata, siis läheb ära. Ja mina tegin seda ka kodus. Tuli siit uksest, nii kõvasti lõi selle ukse kinni. Põmmdi! Ei ole mitte muinasjutt, vaid see on minul endal olnud. No küll olid nemad minu pääle vihased... ja mina ei saanugi siin olla, siis läksin kodust ära. Olin kahessa aastat ära kodust.

            [Kuulaja:] Ja siis jäi luupainajaks käimine ära?

            - Jah, siis jäi, jah, juba ära - no said selle maja kõik endale kätte.

            [Kuulaja:] Aga kas muud õpetust ka oli, et kui luupainaja tuleb, et mida siis teha?

            - Ei ma muud ei tea midagi, vanarahvas ikka ütles nii, et... [jätab ütlemata] ja mina seda tegin. Ja kadus ära kah ja ta ei tullu enam. Jah.

            Jumal, ta tuli pääle mulle, sääl ta litsus kõik nii rinnakorvi sisse, et vaevalt saad hingata! See ei ole mitte vale, see on sündinu lugu, seda ma olen ise läbi elanu. Need venelased, Välgi venelased tulid siia. Uusmaasaajad. Vana hirmus must ja - vanamutt oli ja tal nina nii kirju ja oli niisugune, ninaots ülessepoole, et ta oli nigu tont.

RKM, Mgn. II 3614 (8) < Vara v. ja as. - M. Hiiemäe < Liine Lepik, 80 a. (1983).

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Luupainaja
November 2019
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Luupainaja Kui tänapäeval küsida, kas teatakse midagi inimese või looma peal käivast luupainajast või tallajast, saab küsija enamasti vastuseks, et tegemist olla inimese puhul õhupuuduse või väsimusega, looma puhul aga kondinõrkuse ehk mineraalainete puudusega. Eks need ole tavalised hädad, mis vanasti pandi painaja süüks. Painajat sai "peale panna" või "painamas käia" nõiduse abil. Targad oskasid ka vastunõidust, mille mõju süüdlasele endale kätte tuli. Painajat sai eemale tõrjuda veel mitmel moel: süüdlase läbisõimamisega, pahema jala varba liigutamisega, tagurpiri meie isa palve lugemisega. Memoraate tõrjevõtete kasutamisest naljalt enam ei räägita - usk nendesse kipub kaduma. Sellegipoolest leidub inimesi, kes võivad öelda: "Ei ole mitte muinasjutt, vaid see on mul endal olnud. " (127) 123. Minu vanaisal ja vanaemal [oli] lehm. Luupainjas käis lauta lehma painamas. Iga hommiku lehm märg. Siis kõneles naabri saanamehele, et õpeta mulle rohtu, et "mis sii on, et iga ommuku lehm märg. " Saanamiis vasta, et: "Sii on luupainjas, kis käib kiusamas, et lehm märg. Vii lehm sauna, too kolm pihlakast keppi ja tii ristid otsa ja sis löö iga kepiga kolm korda lehma, kui luupainjas peale tuleb. " Nõnna tulnud ka lehm ja visanud lava alla pikali, nina pori sisse ja inisenud. Siis lõi esimese kepiga kolm korda, kepp ei läinud katki, lõi teese kepiga kolm korda, jälle ei lähnud katki. Kui kolmanda kepiga kolm korda lõi, sis kepp läks katki. Lehm kargas üles - oli terve, ja luupainjas oli kadunud. Seda minu vanaisa oli ise nähnud. RKM II 25, 65/6 (32) < Vara v. - H. Nõu < Miina Lass, 79 a. (1948). 124. Luupainaja Korra läinud perenaine hommikul lauta lehma lüpsma. Laudas näeb, et lehm on üleni märg ja võbiseb ning väriseb. Ei teadnud perenaine, mis lehmal viga on. Kohkunud teine hirmsasti ja joosnud ruttu tuppa. Rääkinud lugu teistele, teised tulnud siis lehma vaatama, aga keegi ei teadnud, mis lehmal viga. Teisel hommikul            [Kuulaja:] Aga kas muud õpetust ka oli, et kui luupainaja tuleb, et mida siis teha?             - Ei ma muud ei tea midagi, vanarahvas ikka ütles nii, et... [jätab ütlemata] ja mina seda tegin. Ja kadus ära kah ja ta ei tullu enam. Jah.             Jumal, ta tuli pääle mulle, sääl ta litsus kõik nii rinnakorvi sisse, et vaevalt saad hingata! See ei ole mitte vale, see on sündinu lugu, seda ma olen ise läbi elanu. Need venelased, Välgi venelased tulid siia. Uusmaasaajad. Vana hirmus must ja - vanamutt oli ja tal nina nii kirju ja oli niisugune, ninaots ülessepoole, et ta oli nigu tont. RKM, Mgn. II 3614 (8) < Vara v. ja as. - M. Hiiemäe < Liine Lepik, 80 a. (1983).

Luupainaja
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |