Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Mälestusi kodukäijatest

Mälestusi kodukäijatest Kodukäija-lugusid räägitakse ka nii, et peatähelepanu on tema käitumisel, välimusel, sellel, missugust mõju kohtumine üleloomuliku olendiga avaldas, milliseid emotsioone tekitas. Mõnikord selgub alles hiljem, et kummaline nägemus oli kodukäija või rahutult siinilmas hulkuv vaim (80; 82). Tunnuste poolest võib ta kadunule sarnaneda, iseloomulikud on rõivaesemed: lintidega tanu, suvejakk, must kaabu. Vaimolend võib hetkega võtta looma kuju, ent samahästi olla nähtamatu, nii et tema kohalolekut on vaid kuulda. Õnneks ei tule ta elavaid naljalt puutuma. Koduskäimise kalduvusega härrasrahvast (ammu surnud parunit, prouat, preilit) nähakse aegajalt taas oma mõisa saabumas, kuuldakse keskööl mööda treppe ja tube kõndimas, uksi avamas ja sulgemas (84). 79. [Kuulaja:] Kas niisuguseid asju on räägitud, et pärast surma nagu inimene ei saa rahu, et tuleb nagu veel uuesti koju või? - Ei tea seda. Seda on räägitud küll, et kodukäijad on käänuvad, aga mina ei ole nähnu, jah, ja mina ei oska. . . [Kuulaja:] Aga mida nad räägivad siis, mismoodi nad käivad või mida nad teevad? - Noh, vanast olnu üks Läti Mari. Surnu ära ja temal jäänu poeg maha ja siis käinu seda poega ühtepuhku vaatamas. No vanast rehel (rehed, inimesed ju rehes elasidki ja; ega nendel muud maja ei olnugi), reheparred olid üleval ja taga rehetoas magasivad. Ja (poeg oli üleval reheahju peal maganu) ja otsinu oma poega taga. Jah. Siis oli, nähnuvad, et lähnu o
 

Mälestusi kodukäijatest


            Kodukäija-lugusid räägitakse ka nii, et peatähelepanu on tema käitumisel, välimusel, sellel, missugust mõju kohtumine üleloomuliku olendiga avaldas, milliseid emotsioone tekitas. Mõnikord selgub alles hiljem, et kummaline nägemus oli kodukäija või rahutult siinilmas hulkuv vaim (80; 82). Tunnuste poolest võib ta kadunule sarnaneda, iseloomulikud on rõivaesemed: lintidega tanu, suvejakk, must kaabu. Vaimolend võib hetkega võtta looma kuju, ent samahästi olla nähtamatu, nii et tema kohalolekut on vaid kuulda. Õnneks ei tule ta elavaid naljalt puutuma. Koduskäimise kalduvusega härrasrahvast (ammu surnud parunit, prouat, preilit) nähakse aegajalt taas oma mõisa saabumas, kuuldakse keskööl mööda treppe ja tube kõndimas, uksi avamas ja sulgemas (84).


79.


            [Kuulaja:] Kas niisuguseid asju on räägitud, et pärast surma nagu inimene ei saa rahu, et tuleb nagu veel uuesti koju või?

            - Ei tea seda. Seda on räägitud küll, et kodukäijad on käänuvad, aga mina ei ole nähnu, jah, ja mina ei oska...

            [Kuulaja:] Aga mida nad räägivad siis, mismoodi nad käivad või mida nad teevad?

            - Noh, vanast olnu üks Läti Mari. Surnu ära ja temal jäänu poeg maha ja siis käinu seda poega ühtepuhku vaatamas. No vanast rehel (rehed, inimesed ju rehes elasidki ja; ega nendel muud maja ei olnugi), reheparred olid üleval ja taga rehetoas magasivad. Ja (poeg oli üleval reheahju peal maganu) ja otsinu oma poega taga. Jah. Siis oli, nähnuvad, et lähnu otsinu seda poega (aga tõine mees oli olnu ka sääl või poiss maganud), nii kui kunagi teda maetud (vanasti maetud, suured tanulindid taga) ja siis hakanuvad kisendama, et Läti Mari on jälle siin ja siis lähnu nagu reheparred naksunuva. Nii kõneldi...

            [Kuulaja:] Nime ütlemise peale pani siis minema?

            - Jah. [H]akkasivad juba kisendama, no ärgassid ülesse. Ja muud ei tea ma midagi. Vanaaegsed rahvajutud, kas siis on ta siis õige või vale, aga niimoodi räägiti, seda ei tea mina. See oli juba ammu-ammu ja...

RKM, Mgn. II 3714 (9) < Vara v. ja as. - M. Hiiemäe < Liine Lepik, 80 a. (1983).


80.


            Ma nägin ükskord, nagu oleks vaim olnud. - Minu ristiisa naine suri ära.

Mina tulin Maarjast koju hobusega ja tema hakkas tulema minu ees, ühtepuhku vehkis tulla. Mina tulin hobusega järgi, andsin muudkui hobusele piitsa, arvasin, et inimene on, tahtsin peale võtta. Ja ühtepuhku minu hobuse nina ees, nii natuke maad. Järele ei jõua ja kiiremini ka ei lähe. Ja risttee kohal kadus ära - teine tee läks teisele poole sealt, ja seal kadus ära.

            Pärast ma sain teada, et ristiisa naine on surnud. Tundsin ta kohe, niisugune suvejakk oli seljas - kõik tundsin ära, tema riided ja kõik. Aga siis ma seda ei teadnud, et ta surnud on ja näitab minule.

RKM II 367, 8/9 (21) < Reinu k. - M. Hiiemäe < Meeta Liivat, 81 a. (1983).


81.


            Ma olin Varal ühel sugulasel matussel, siis ütlesid juba matusselised: "Ega, kas seda vanamoori viia kabeli ehk ei, ega ta sinna ei jäe" ja kui nad saanuvad teise ära matnud, läinuvad kodu minema, siis näinuvad, et üks kirju koer joosnud neist mööda. Siis hakanud juba videvikuks kiskuma. Saanuvad kodu, kui juba tema lakas kolistanud ja vana kraami lakast maha pildunud. Igaüks kuulnud, et ta kodu oli.

E 13377 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - G. Tenter (1894).


82.

Imelik juhtumine kuuvalgel


            Õhta kuuvalgel läheb S[aare] mõisa grahvi kabelivaht õue oma asjale, ja näeb oma maja katusel orava seismas. Ruttu võtab kabelivaht vembla kätte ja hakkab oravat lööma. Enne kui löök oravale külge sai, muutis orav end kassiks. Imekspannes jääb mees mõtlema, mis tähendab see nähtus ning lööb endist viisi kassi, aga lüües muudab äkitselt kass end koeraks. Kohkund kabelivaht ei julge koera puutuda endist viisi, läheb ruttu tuppa, toob püssi ja hakkab koera püssiga laskma. Koer muudab ennast hundiks. Kabelivaht hakkab hunti püssiga uueste laskma, hunt muudab ennast karuks. Siis kargas karu maja katusselt maha ja läks grahvi haua pääle ja kadus sinna ära.

H I 2, 439 (1) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).


83.

Hullkrahv kollitab peale surma


            Talumees Liblik sõidab hilja õhtul läbi Saare kaasiku mõisa suunas seda teed, mis Hullkrahv rajanud. Korraga jääb hobune seisma. Mees annab hobusele piitsa. Hobune katkestab kõigest jõust, aga vanker ei liigu paigast. Peremees arvab, et midagi on rataste vahele jäänud, mis liikumist takistab. Käib ümber vankri, uurib, aga midagi erilist ei märka. Peksab veel enam hobust, sest arvab, et hobune peruks läinud. Hobune on veost valges vahus nagu raske koorma vedamisel, siiski paigast ei liigu. Nüüd arvab mees, et on kurja nõidusega tegemist. Paneb käed risti ja loeb issameie palvet. See aitas enam kui valus piits.

            Suure hilinemisega jõuab talumees hilja ööse koju Elistveresse. Kodused vastas suure hirmuga. Nad arvasid, et mehega teel õnnetus juhtunud, ega ole und silma saanud. Enne kui peremees saab hakata seletama oma äpardust, küsib perenaine: "Ega sa ometi Hullkrahvi matusel olnud?" Nüüd alles taipas mees: kes, kurat, muud kui Hullkrahvi nägematu vaim võis tema vankris istuda, kui hobune enam ei jõudnud vedada.

RKM II 198, 153/4 < Maarja-Magdaleena khk. - J. Karma < oma mälestuse järgi (1958).


84.


            Siin Vara mõisahoones elasid pärast moonakad ja üks kuulis, et ülemisel korrusel teeb kopp-kopp-kopp ja teine, et alumisel korrusel teeb kopp-kopp-kopp.

            See viimane Vara mõisahärra oli von Siiverst olnud, seda oli pärast surma ka siin mõisas nähtud. Üks oli näinud, et peatrepist läheb sisse pikk musta kaabuga - tema oli pikk mees, see Vara härra. Oli läinud kohe üles kolmandale korrusele. Siis arvatigi, et kes see teine ikka oli kui tema. Ja kella 12 aeg ööse oli see olnud, see nägemine.

RKM II 367, 78/9 (1) < Pilpaküla - M. Hiiemäe < Õie Verret, sünd. 1915. a. (1983).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Mälestusi kodukäijatest
Juuli 2019
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031    

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Mälestusi kodukäijatest Kodukäija-lugusid räägitakse ka nii, et peatähelepanu on tema käitumisel, välimusel, sellel, missugust mõju kohtumine üleloomuliku olendiga avaldas, milliseid emotsioone tekitas. Mõnikord selgub alles hiljem, et kummaline nägemus oli kodukäija või rahutult siinilmas hulkuv vaim (80; 82). Tunnuste poolest võib ta kadunule sarnaneda, iseloomulikud on rõivaesemed: lintidega tanu, suvejakk, must kaabu. Vaimolend võib hetkega võtta looma kuju, ent samahästi olla nähtamatu, nii et tema kohalolekut on vaid kuulda. Õnneks ei tule ta elavaid naljalt puutuma. Koduskäimise kalduvusega härrasrahvast (ammu surnud parunit, prouat, preilit) nähakse aegajalt taas oma mõisa saabumas, kuuldakse keskööl mööda treppe ja tube kõndimas, uksi avamas ja sulgemas (84). 79. [Kuulaja:] Kas niisuguseid asju on räägitud, et pärast surma nagu inimene ei saa rahu, et tuleb nagu veel uuesti koju või? - Ei tea seda. Seda on räägitud küll, et kodukäijad on käänuvad, aga mina ei ole nähnu, jah, ja mina ei oska. . . [Kuulaja:] Aga mida nad räägivad siis, mismoodi nad käivad või mida nad teevad? - Noh, vanast olnu üks Läti Mari. Surnu ära ja temal jäänu poeg maha ja siis käinu seda poega ühtepuhku vaatamas. No vanast rehel (rehed, inimesed ju rehes elasidki ja; ega nendel muud maja ei olnugi), reheparred olid üleval ja taga rehetoas magasivad. Ja (poeg oli üleval reheahju peal maganu) ja otsinu oma poega taga. Jah. Siis oli, nähnuvad, et lähnu otsinu seda poega (aga tõine mees oli olnu ka sääl või poiss maganud), nii kui kunagi teda maetud (vanasti maetud, suured tanulindid taga) ja siis hakanuvad kisendama, et Läti Mari on jälle siin ja siis lähnu nagu reheparred naksunuva. Nii kõneldi. . . [Kuulaja:] Nime ütlemise peale pani siis minema? - Jah. [H]akkasivad juba kisendama, no ärgassid ülesse. Ja muud ei tea ma midagi. Vanaaegsed rahvajutud, kas siis on ta siis õige või vale, aga niimoodi räägiti, seda ei tea mina. See oli juba ammu-ammu ja. . . RKM, Mgn. II 3714 (9) < Varais istuda, kui hobune enam ei jõudnud vedada. RKM II 198, 153/4 < Maarja-Magdaleena khk. - J. Karma < oma mälestuse järgi (1958). 84.             Siin Vara mõisahoones elasid pärast moonakad ja üks kuulis, et ülemisel korrusel teeb kopp-kopp-kopp ja teine, et alumisel korrusel teeb kopp-kopp-kopp.             See viimane Vara mõisahärra oli von Siiverst olnud, seda oli pärast surma ka siin mõisas nähtud. Üks oli näinud, et peatrepist läheb sisse pikk musta kaabuga - tema oli pikk mees, see Vara härra. Oli läinud kohe üles kolmandale korrusele. Siis arvatigi, et kes see teine ikka oli kui tema. Ja kella 12 aeg ööse oli see olnud, see nägemine. RKM II 367, 78/9 (1) < Pilpaküla - M. Hiiemäe < Õie Verret, sünd. 1915. a. (1983).

Mälestusi kodukäijatest
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |