Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Metsavaimud

Metsavaimud Metsas käies tuli hoiduda kuuldekontaktist üleloomuliku olendiga. Metsaraiujat-puuvarast asus kimbutama metshaldjas (112). Rahvaluulekoguja Gustav Tenter on järjestikku kirja pannud lugusid ühelt ja samalt jutustajalt nii, nagu nad tegelikult meenuvad - vaheldumisi poisikesepõlves ja meheeas kogetu. Jutustajal Siimu Kaarlil on üks vaimolendiga kokkupuutumise kohti nn. Vara piir (112; 113). Et tegemist on vaimuga, sellele vihjab tema viimase loo puhul ka ajalise piiripunkti nimetamine - ebatavaline kohtumine leiab aset vana ja uue aasta vahel, pealegi toimub niisugustele juttudele tüüpiline järelkontroll: vaadatakse, kas kohtumispaigas jälgi on (113). Maarjalaadalt (maarjapäeva aegselt laadalt) tulnu kirjelduses pole vaimolendit metsavaimuks nimetatud (114). Tegemist on juhtumiga, kus täpsemat määratlust ei osata anda. Igatahes nõuab kogeja, et püssiga niisuguse olendi vastu ei mindaks (rahvausundiliste tõekspidamiste järgi aitaks vaid hõbekuul). 112. Uuema aja jutud Metsa hoidjad. Kaarel Siimu suust Poisikesepõlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raiumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirkavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juurde. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli, ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koled
 

Metsavaimud


            Metsas käies tuli hoiduda kuuldekontaktist üleloomuliku olendiga. Metsaraiujat-puuvarast asus kimbutama metshaldjas (112). Rahvaluulekoguja Gustav Tenter on järjestikku kirja pannud lugusid ühelt ja samalt jutustajalt nii, nagu nad tegelikult meenuvad - vaheldumisi poisikesepõlves ja meheeas kogetu. Jutustajal Siimu Kaarlil on üks vaimolendiga kokkupuutumise kohti nn. Vara piir (112; 113). Et tegemist on vaimuga, sellele vihjab tema viimase loo puhul ka ajalise piiripunkti nimetamine - ebatavaline kohtumine leiab aset vana ja uue aasta vahel, pealegi toimub niisugustele juttudele tüüpiline järelkontroll: vaadatakse, kas kohtumispaigas jälgi on (113).

            Maarjalaadalt (maarjapäeva aegselt laadalt) tulnu kirjelduses pole vaimolendit metsavaimuks nimetatud (114). Tegemist on juhtumiga, kus täpsemat määratlust ei osata anda. Igatahes nõuab kogeja, et püssiga niisuguse olendi vastu ei mindaks (rahvausundiliste tõekspidamiste järgi aitaks vaid hõbekuul).


112.

Uuema aja jutud

Metsa hoidjad. Kaarel Siimu suust


            Poisikesepõlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raiumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirkavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juurde. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli, ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus - siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai tahaotsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle. Kes poisikest veel taha laskis! Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks kärnkonn oli leemepadas kui üks viisk.

            Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii, arvata, viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistsime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.

E 13374 (1-2) < Maarja-Magdaleena khk. - G. Tenter (1894).


113.


            Poisikesepõlves karjas hakkasin uikuma, uigasin korda kaks, kui hakkas üks kõvast vastu uikuma. Viimati tuli ikka ligemalle. Mina hakkasin pelgama ja hakkasin karja ära ajama. Aga sääl oli üks veike vahemetsakene, aga enam ma säält välja ei saanud, ma mürasin sääl, seni kui pimedaks läks. Viimati tulid ja ajasid tüdrukud mu kodu kõige karjaga.

            Pärast juba, kui ma naese võtsin, läksin õhtu Patasselt kodu minema - uue aasta õhtul. Sain Vara piiri pääle, siis sääl tuli üks lühikese riietega mees vastu ja läks minust pahemalt poolt suurelt kaugelt mööda ja pööras Vara piiri mööda metsa. Teine hommiku läksime metsa ja vaatasime, et kas jälgi on, aga mitte jälje-iukugi ei olnud.

E 13374/5 (3-4) < Maarja-Magdaleena khk. - G. Tenter (1894).


114.


            Oli maarjalaat ja üks naabrimees sääl oli (vabadik, tähendab), elas meie metsa taga. Ja tal oli väike niisukene elamine ja käis minu isaga ühes Tartus sis maarjalaadal. Ja tuli sinna ja koju ja tulivad isaga, isa mul viinamees ei olnd, aga see oli natukene, vast õige vähe võtnud. Ja hakas sis minema oma koju ja. Natukese aja pärast tuli tagasi. Mina olin sis kaheksa-aastane. Ja tuli tagasi ja koputab ja, et: "Kristjan, lase mind sisse."

            "Mis sul sis on, miks sa sis koju ei läind?" et "mis sul viga on. Ega's sa purjus ometigi ei ole?"

            "Ei ma purjus ei ole, aga ma ei saa minna."

            "Mis asi sääl sis on, et sa minna ei saa?"

            "Mul on vaim ees."

            Sääl oli niimoodi, et suur mets oli paremat kätt, ja väike, tähendab, niisugune raiestiku väli vasakut kätt. Ja sääl siis - tee läks läbi ja väga niisugused suured, ilusad kivid. Täpselt selle kivi otsas istus vaim. Naisterahva kuju, et kõik on valges kleidis ja kõik hõljub ja roosa tema ümber. Ja tema siis... No isa ütleb, et: "Minnud altpoolt, minnud siis Kiivita heinamaa poolt." Ja tema ütleb et: "Ei saand, et heljus sinna vastu. Heljus sinna vastu. Siis läksin proovisin, proovisin ülevalt poolt jällegi säält metsa juurest teed pidi" ja, aga, ja et "ei, ikkagi tuli vasta jälle" ja, et "ma ei saa minna. Tule kaasa."

            Isa võttis siis, et tema võtab püssi ja läheb. Oi, siis palus see mees, et "isa, ära võta püssi." Et "ära võta püssi." (Ta kutsus minu isa ka siis isaks.) Et "ära võta püssi." Et: "Ega see ei ole hea, lasta teda." Isa, et: "Olgu mis on, tulgu, mis tuleb, mina võtan püssi ja lähen." Isa läks teda siis saatma ja siis saatis koju ja siis ütles, et mees täitsa värises, et ta ikka midagi sääl nägi.

RKM, Mgn. II 3721 (28) < Hundi k. - T. Tammo < Aliise Tisler, u. 60 a. (1983).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Metsavaimud
Detsember 2018
ETKNRLP
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31      

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Metsavaimud Metsas käies tuli hoiduda kuuldekontaktist üleloomuliku olendiga. Metsaraiujat-puuvarast asus kimbutama metshaldjas (112). Rahvaluulekoguja Gustav Tenter on järjestikku kirja pannud lugusid ühelt ja samalt jutustajalt nii, nagu nad tegelikult meenuvad - vaheldumisi poisikesepõlves ja meheeas kogetu. Jutustajal Siimu Kaarlil on üks vaimolendiga kokkupuutumise kohti nn. Vara piir (112; 113). Et tegemist on vaimuga, sellele vihjab tema viimase loo puhul ka ajalise piiripunkti nimetamine - ebatavaline kohtumine leiab aset vana ja uue aasta vahel, pealegi toimub niisugustele juttudele tüüpiline järelkontroll: vaadatakse, kas kohtumispaigas jälgi on (113). Maarjalaadalt (maarjapäeva aegselt laadalt) tulnu kirjelduses pole vaimolendit metsavaimuks nimetatud (114). Tegemist on juhtumiga, kus täpsemat määratlust ei osata anda. Igatahes nõuab kogeja, et püssiga niisuguse olendi vastu ei mindaks (rahvausundiliste tõekspidamiste järgi aitaks vaid hõbekuul). 112. Uuema aja jutud Metsa hoidjad. Kaarel Siimu suust Poisikesepõlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raiumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirkavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juurde. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli, ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus - siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai tahaotsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle. Kes poisikest veel taha laskis! Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks kärnkonn oli leemepadas kui üks viisk. Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii, arvata, vot;Ei saand, et heljus sinna vastu. Heljus sinna vastu. Siis läksin proovisin, proovisin ülevalt poolt jällegi säält metsa juurest teed pidi" ja, aga, ja et "ei, ikkagi tuli vasta jälle" ja, et "ma ei saa minna. Tule kaasa. "             Isa võttis siis, et tema võtab püssi ja läheb. Oi, siis palus see mees, et "isa, ära võta püssi. " Et "ära võta püssi. " (Ta kutsus minu isa ka siis isaks. ) Et "ära võta püssi. " Et: "Ega see ei ole hea, lasta teda. " Isa, et: "Olgu mis on, tulgu, mis tuleb, mina võtan püssi ja lähen. " Isa läks teda siis saatma ja siis saatis koju ja siis ütles, et mees täitsa värises, et ta ikka midagi sääl nägi. RKM, Mgn. II 3721 (28) < Hundi k. - T. Tammo < Aliise Tisler, u. 60 a. (1983).

Metsavaimud
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |