Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Miks kodukäija tuleb

Miks kodukäija tuleb Kodukäija-jutud on põnevusromaanide ja teleseriaalide muistsed eelkäijad. See teema kippus arutlusele tulema pikkadel sügise- ja talveõhtutel, kui jutuvestmisega videviku tulles aega veedeti. Lapsed kuulasid hinge kinni pidades täiskasvanute jutte, ise aga nihkusid hirmuga sängiservast aina kaugemale seina poole ning tõmbasid jaladki istmiku alla: mine tea, kes võib äkki külma käega varvastest kinni võtta. Selgeks said põhjused, miks lahkunu hauas rahu ei saa ja tagasi elavate hulka kipub. Kas pole ta millegagi rahul, on ta surnud ülekohtust surma, on toimitud vastu tema tahtmist, jäädud talle võlgu, jäetud talle midagi kaasa panemata või on ta oma eluajal olnud halb ja kuri inimene. Aga võibolla läks surnu sisse deemon? (77) Teinekord võis koduskäimist põhjustada sattumine nõiduse kütkesse, nii et kodukäija osutus abivajajaks (76; 78). Kel lapsest peale need seletused teada, küllap see juba oskas omavahelistes arutlustes sõna sekka öelda ja omaltpoolt lugusid lisada. Kuigivõrd on kodukäija-jutud sarnased vaimujuttudega - mis see kodukäijagi muud on kui oma koju ilmuv surnu vaim (93; 96; 97). 72. Vanaema rääkis, et vanamees surnud ära ja tehtud puusärk. Üks jupp lauda jäänud järele. See visatud tare lakka. Talvel kuuvalgel ööl tulnud vanamees kodukäijaks ja kolistanud selle lauaga lakas. Lasknud liugu katuselt alla. Kuuvalge öö olnud ja inimesed olid just näinud, et see vanamees oli. RKM II 367, 528/9 (9) < L
 

Miks kodukäija tuleb


            Kodukäija-jutud on põnevusromaanide ja teleseriaalide muistsed eelkäijad. See teema kippus arutlusele tulema pikkadel sügise- ja talveõhtutel, kui jutuvestmisega videviku tulles aega veedeti. Lapsed kuulasid hinge kinni pidades täiskasvanute jutte, ise aga nihkusid hirmuga sängiservast aina kaugemale seina poole ning tõmbasid jaladki istmiku alla: mine tea, kes võib äkki külma käega varvastest kinni võtta. Selgeks said põhjused, miks lahkunu hauas rahu ei saa ja tagasi elavate hulka kipub. Kas pole ta millegagi rahul, on ta surnud ülekohtust surma, on toimitud vastu tema tahtmist, jäädud talle võlgu, jäetud talle midagi kaasa panemata või on ta oma eluajal olnud halb ja kuri inimene. Aga võibolla läks surnu sisse deemon? (77) Teinekord võis koduskäimist põhjustada sattumine nõiduse kütkesse, nii et kodukäija osutus abivajajaks (76; 78). Kel lapsest peale need seletused teada, küllap see juba oskas omavahelistes arutlustes sõna sekka öelda ja omaltpoolt lugusid lisada. Kuigivõrd on kodukäija-jutud sarnased vaimujuttudega - mis see kodukäijagi muud on kui oma koju ilmuv surnu vaim (93; 96; 97).


72.


            Vanaema rääkis, et vanamees surnud ära ja tehtud puusärk. Üks jupp lauda jäänud järele. See visatud tare lakka. Talvel kuuvalgel ööl tulnud vanamees kodukäijaks ja kolistanud selle lauaga lakas. Lasknud liugu katuselt alla. Kuuvalge öö olnud ja inimesed olid just näinud, et see vanamees oli.

RKM II 367, 528/9 (9) < Levala k. < Kodavere ja Torma khk. - E. Tampere < Linda Kuusik, 72 a. (1983).


73.


            Mul üks lugu on meeles, kui vanaämm rääkis.

            Nemad olid Pataste mõisast, mis Maarjast läbi minna on. Seal oli üks mees, kes väga halvast naisega elas ja joodik kah. Ja siis suri ära, ja räägiti, et hakkas kodus käima. Ja siis sel naisel olid kangasteljed lakas ja iga öö hakkas neid alla loopima sealt. Ja saunavihad oli laiali puistanud kõik ja sidemed pealt ära kõik ja lõhkus vihad laiali.

            Naisele oli ta paha, siis pärast surma tegi ka paha. Minu ämm elas sel ajal seal ja tema nägi ka seda asja. Kui hommikul inimesed üles tulivad, siis nägivad, et niimoodi oli tehtud.

RKM II 367, 107/8 (2) < Vaidavere k. - M. Hiiemäe < Mahta Must, 76 a. (1983).


74.

Kodukäija


            Kord suri mehel naine ära. Enne surma käskis naine mehel varanduse lastele ära jagada, kui mees uut naist hakkab võtma. Mees aga ei täitnud naise tahtmist. Ja mis sündis siis nüüd? Mehel käisid kodukäijad kodus. Kord kõlisesid kellad köögis, teinekord leiti üks lammas laudas rohkem kui sääl olema pidi ja järgmisel ööl oli üleliigne lammas juba kadunud. Igal ööl olid isesugused vigurid.

            Ühel päeval sõitis mees linna. Ka naabripoisid juhtusid parajasti linnas olema. Sõideti nüüd seltsis koju. Enne väljumist linnast käskis mees naabripoisil oma hobusega koju sõita ja ise läks siis naabri hobusega. Teel vaatab mees taha ja näeb, et tema hobune valges vahus ja ei jõua hästi teisele hobusele järgi. Mees mõtles, et jällegi on rees kodukäija. Poisid seletasid nüüd mehele, et see jagagu varandus nii lastele ära, kuidas naine tahtis, et vast siis jäävad kodukäijad ära.

            Mees täitiski käsu ja kodukäijad jäid ära kohe.

E 85744/5 (1) < Elistvere v., Soe k. - L. Reiman < Armilde Reiman, 33 a. (1934).


75.


            Sääl Elistveres rääkisivad, et naine surnud ära ja tahtnu, et lauluraamat pantakse tema hauale. Aga ei ole pantud. Minu ema ja mina olime seal talus linu ropsimas. Soe aeg oli veel ja me magasime lakas ja korraga üks naine ronis kribinal korstant mööda ülesse, nii et valged juuksed lehvisid. Ei tea, kas oli vanem tütar või, aga ta näugus kui kass. Noorem tütar kooris köögis all kartuleid. Mina olin niikui välk all redelist. Ei olnud aega tagasi vaadata, kus see ronija jäi. Öeldi, et sääl talus, kui teised tööle läksid, siis hakkas korsten suitsema ja lammas määgima. Ja oma rahvas olid heinal. Naabriperenaisel kästud vaadata. Kui see sinna läks, ei näinud midagi.

RKM II 363, 223/4 (11) < Elistvere k. - E. Tampere < Armilda Kiil, 79 a. (1982).


76.


            Üks vanamees suri äkitse ära. Ta hakkas ka kodu käima nägematalt. Pererahvas kuulis tihti siin ja seal midagi kolistavat.

            Ükskõrd perenaine keedab toas suppi (ta sai aru, et kodukäija nukas), ta mõtleb: "Ma viskan talle verist vahtu."

"Ära viska," ütles kodukäija.

"No mis sa siin otsid, kas sa ei tea, kos su ase on," ütles perenaine.

"Minu ei võeta sinna vasta, minu asemel on Targa eide viinapudelid, sest tema tegi mind ära (see on haigust külge panema tõisele) ja mina ei saa muidu, ma pean kodu käima. Ega ma teile kedagi ei tee, ärge teie ka puutuge minu."

H II 28, 668/9 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).


77.


            Minu mees uskus ka kodukäijaid. Ta rääkis ka kodukäijatest. Nendel oli kodus niisuke lugu, et neil oli kolm kuud käinud, kohe sagedast käinud ja tekitanud segadust.

            Alguses oli nendel lehm lahti lastud keti otsast. Esimene öö oli üks lehm lahti lastud, ja lehm oli selle eest peksa saanud, et kisub enese lahti. Teine öö oli teine lehm lahti lastud, ja nii iga öö. Ja viimaks oli terve kari lahti lastud. Alguses olid nad siis paelad pununud, need oli kodukäija lahti lõiganud. Siis olid uued ketid pannud, need oli lahti lõiganud. Enne, nende paelte ajal, oli nuga majast ära kadunud. Kui ketid lahti lõikas, siis olid tangid ära kadunud. Aga pärast tõi kõik tagasi.

            Ja päeva ajal oli see, õhtu pannud kõik tagasi nagu oli.

Nemad arvasid, et nende vana tädi, sõtse kutsusid teda. Oli just ära surnud. Minu mees oli siis kahekümne aastane. Meheõde oli toonud sõtse käest neli naela linast kangakudet võlgu ja ära ei viinud. Enne nad ei teadnud muidugi midagi, pärast arvasid seda.

            Tema hakkas, jah, hommiku mässama ja kuni õhtuni. Aga nad ei näinud midagi iseäralikku, teda ennast ei näinud. Aga karja laskis lahti, ja siis jälle tõstetud sulbitünnid õuele ritta. Nad tassinud tagasi. Pärast vaadatud, et las nad olla, ja siis ta tassinud nad ise tagasi. Hommikul tõstnud õuele, õhtul tagasi.

            Ühel hommikul olnud lambad seina külge kinni punutud, aga pärast siis olnud juba talled ka. Õhtul laskis lahti.

            Minu mees viskas villast ka, ma ise kohe küsisin selle loo kohta naabrinaiselt üle. Tema kinnitas, et oli küll nii.

            Ja koerale sidus räbalad ümber, ühteviisi ümber, koer käis päev otsa räbalatega ringi.

            Söögi oli ta lavva pealt ära viinud. Kiissel [kaerakile] olnud tehtud ja seisnud lavva pääl. Mitte keegi ei nähnud, millal see ära võeti ja kui võtma hakkasid, siis oli see ära pandud. Pärast toonud ise tagasi.

            Õpetaja oli käinud kodus lugemas, et siis kaob ära. Õpetaja oli tehnud lavva ääres palvet ja nad olid omal silmad ära pesnud. Sel ajal kui nad palvet tehnud, olid lilled ära kadunud ja teises toas oli pesu kuivamas, see kadunud ka ära. Siis pärast leidnuvad, lilled olnud teises toas sängi alla topitud ja pesu ka, sealsamas kõik segamini.

            Isa vedanud korra heinu karjalauda juurde ja lambad olnud kinni punutud seina külge, ütelnud pahameelega: "Mässad siin loomadega, raiu ometi kubu hagu ära!" Pannud kindad müüri pääle. Kui võtma läinud, siis olnud kindad sooja lehmasõnnikut täis. Näe, sedasi ei või kohe üteldagi, peate ise kuidagi peenemalt seda ütlema. Jah, sooja lehmasõnnikut täis.

            Ema pannud raha ahju pääle, et vahest on mõnele kalakaupmehele võlgu jäänud. Aga ei, raha ei ole puudutatud.

            Siis ta oli aidas vilja seganud ära. Oad ja kõik, mis seal oli, seganud ära. Õhtuks olnud kõik tagasi. Iga tera oma koha peal. Nii et seal oli palju tegelasi, seal ei olnud ainult üks deemon ametis.

            Nad otsinud igalt poolt abi. Üks vanainimene oli soovitanud läbi hobuserangide, läbi lõhnaaugu [ahjulõõri] vaadates, et siis näeb ära, kes seal on. Et siis saab laska maha seda vaimu hõbekuuliga. Aga nemad ei ole seda tehnud. Ei ole tahtnud laska sedasi.

            Siis tassinud lakast rämpsu maha, koera sidunud ümber ja. Igatsugust tehnud.

            Ema hakkas ükskord ketrama, siis jäi see tegemine harvemaks. Kaitsemõisa talu oli seal, nüüd on see talu ära lõhutud. Kui ta oli lõnga sinna tallu ära viinud, siis oli lihavõttepühade laupäev. Esimese püha hommikul nemad maganud ja kuulnud, et keegi tuleb uksest sisse ja käind uksedest. Kuulnud kõik, aga keegi ei nähnud. Mu mees oli siis alles voodis, see oli kella kaheksa paiku hommikul. Noor meesterahvas, vaadanud, kas midagi suupärast pole. Tema liigestega nuga, mis kolm kuud oli kadunud, olnud sängi päitsi all, nii ilus ja uus. Unes öeldud, et tangid on lakas õlekubu taga. Naistele ütelnud: "Minge vaadake, kas on lakas õlekubu taga." Olnudki seal.

            Pärast seda ei ole enam käinud.

            Ma ise olen mõtelnud selle üle. Praegu on maailmas kurjuse valitsemise aeg. See on deemonitest. Kurjad deemonid lähevad surnule sisse ja teevad selliseid tempe. Mitte see surnu ise ei tule koju. Surnu on ikka hauas surnud, tema ülesse tõusta ei saa. Aga deemon tuleb ja teeb neid tegusid.

RKM II 369, 171/5 (1) < Pala v., Särje k. - M. Kõiva < Armilde Käkk, sünd. 1903. a. (1983).


78.


            Mis mõis ta oli, kus preili valge koeraga istunud? Te olete vast kuulnud seda juttu?

            See preili pidi veel kinni olema ja kudunu ise sukka. Mehed vedanud kihla, et kes on nii kange ja läheb selle preiliga jutule. Ja üks oli siis lubanud minna.

            Ja siis see preili oli niimoodi ütelnud: "Minge tooge kolm keppi, pihlakas, tooming ja kadak - need kolm keppi, ja kui te need kolm keppi toote mulle, siis pääsen välja." - Tema oli nagu pantud või nõiutud sinna või, et siis saab sellest lahti.

            See oli Kavastu mõisa, jah, - Kavastu. Te teate, kas seal on suur mõisa ja suur keller? Tema oli seal keldris istunu ja kudunu sukka.

            Aga see mees ei ole julenud enam tagasi minna nende keppidega, hakanu pelgama.

RKM II 367, 40/1 (9) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Miks kodukäija tuleb
September 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30      

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Miks kodukäija tuleb Kodukäija-jutud on põnevusromaanide ja teleseriaalide muistsed eelkäijad. See teema kippus arutlusele tulema pikkadel sügise- ja talveõhtutel, kui jutuvestmisega videviku tulles aega veedeti. Lapsed kuulasid hinge kinni pidades täiskasvanute jutte, ise aga nihkusid hirmuga sängiservast aina kaugemale seina poole ning tõmbasid jaladki istmiku alla: mine tea, kes võib äkki külma käega varvastest kinni võtta. Selgeks said põhjused, miks lahkunu hauas rahu ei saa ja tagasi elavate hulka kipub. Kas pole ta millegagi rahul, on ta surnud ülekohtust surma, on toimitud vastu tema tahtmist, jäädud talle võlgu, jäetud talle midagi kaasa panemata või on ta oma eluajal olnud halb ja kuri inimene. Aga võibolla läks surnu sisse deemon? (77) Teinekord võis koduskäimist põhjustada sattumine nõiduse kütkesse, nii et kodukäija osutus abivajajaks (76; 78). Kel lapsest peale need seletused teada, küllap see juba oskas omavahelistes arutlustes sõna sekka öelda ja omaltpoolt lugusid lisada. Kuigivõrd on kodukäija-jutud sarnased vaimujuttudega - mis see kodukäijagi muud on kui oma koju ilmuv surnu vaim (93; 96; 97). 72. Vanaema rääkis, et vanamees surnud ära ja tehtud puusärk. Üks jupp lauda jäänud järele. See visatud tare lakka. Talvel kuuvalgel ööl tulnud vanamees kodukäijaks ja kolistanud selle lauaga lakas. Lasknud liugu katuselt alla. Kuuvalge öö olnud ja inimesed olid just näinud, et see vanamees oli. RKM II 367, 528/9 (9) < Levala k. < Kodavere ja Torma khk. - E. Tampere < Linda Kuusik, 72 a. (1983). 73. Mul üks lugu on meeles, kui vanaämm rääkis. Nemad olid Pataste mõisast, mis Maarjast läbi minna on. Seal oli üks mees, kes väga halvast naisega elas ja joodik kah. Ja siis suri ära, ja räägiti, et hakkas kodus käima. Ja siis sel naisel olid kangasteljed lakas ja iga öö hakkas neid alla loopima sealt. Ja saunavihad oli laiali puistanud kõik ja sidemed pealt ära kõik ja lõhkus vihad laiali. Naisele oli ta paha, siis pärast surma tegi ka paha. Minu ämm elaanud kihla, et kes on nii kange ja läheb selle preiliga jutule. Ja üks oli siis lubanud minna.             Ja siis see preili oli niimoodi ütelnud: "Minge tooge kolm keppi, pihlakas, tooming ja kadak - need kolm keppi, ja kui te need kolm keppi toote mulle, siis pääsen välja. " - Tema oli nagu pantud või nõiutud sinna või, et siis saab sellest lahti.             See oli Kavastu mõisa, jah, - Kavastu. Te teate, kas seal on suur mõisa ja suur keller? Tema oli seal keldris istunu ja kudunu sukka.             Aga see mees ei ole julenud enam tagasi minna nende keppidega, hakanu pelgama. RKM II 367, 40/1 (9) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983).

Miks kodukäija tuleb
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |