Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Muinasjutt esimesest jutuvestjast

Ühel õhtul küsis Li-hua - Ploomiõis: "Vanaisa Lao, kust sa nii palju muinasjutte tead?" Vanaisa mõtles veidi. "Palju lugusid, mida sa juba oled kuulnud ja mida veel kuuled, jutustas minu vanaisa Lao Bau, kui ma olin nii vana kui sina praegu. Teda peeti kõige paremaks jutuvestjaks terves ümbruskonnas. "Aga kust su vanaisa neid muinasjutte teadis?" küsis Li-hua jälle. "Küllap oli temalgi vanaisa, või kuulis ta neid shoshudõdelt - jutuvestjailt. Need käivad veel praegugi mööda linnu ja külasid, mängivad lautot, laulavad laule ja jutustavad lugusid headest ning halbadest inimestest, inimkeelt kõnelevaist loomadest ja lindudest, heasüdamlikest ja kurjadest nõidadest. . . " - "Aga kas sa vanaisa ei tea, kes muinasjutte esimesena vestma hakkas?" ei jäänud Li-hua rahule. "Tean küll. Kuula. Kõige esimene shoshudõ elas väga ammu. Ta sündis vürstikojas. . . Vaesed ootavad poegade sündimist, et majja tuleks abiline - poja kõrval edeneb töö jõudsamini. Vürstid ootavad poegade sündimist, et oleks kellelegi oma vürstkonda pärandada. Vürst Lo Vangil polnud kaua lapsi. Viimaks saatis taevas talle poja. Ent Lo Vangi pojale ei olnud määratud vürstiks saada. Ja kuula, mispärast. Poiss oli vaevalt aasta vanune, kui selgus, et väike vürst oli pime. Sünnib pime poeg vaesele, siis vaene kurvastab, kurvastab ja viimaks lepib - mis parata, tuleb isal üksi töötada. Aga mis pidi tegema vürst, kui temale pime po

Muinasjutt esimesest jutuvestjast

Hiina muinasjutt

Ühel õhtul küsis Li-hua - Ploomiõis: "Vanaisa Lao, kust sa nii palju muinasjutte tead?" Vanaisa mõtles veidi. "Palju lugusid, mida sa juba oled kuulnud ja mida veel kuuled, jutustas minu vanaisa Lao Bau, kui ma olin nii vana kui sina praegu. Teda peeti kõige paremaks jutuvestjaks terves ümbruskonnas. "Aga kust su vanaisa neid muinasjutte teadis?" küsis Li-hua jälle."Küllap oli temalgi vanaisa, või kuulis ta neid shoshudõdelt - jutuvestjailt. Need käivad veel praegugi mööda linnu ja külasid, mängivad lautot, laulavad laule ja jutustavad lugusid headest ning halbadest inimestest, inimkeelt kõnelevaist loomadest ja lindudest, heasüdamlikest ja kurjadest nõidadest..." - "Aga kas sa vanaisa ei tea, kes muinasjutte esimesena vestma hakkas?" ei jäänud Li-hua rahule. "Tean küll. Kuula.
Kõige esimene shoshudõ elas väga ammu. Ta sündis vürstikojas...Vaesed ootavad poegade sündimist, et majja tuleks abiline - poja kõrval edeneb töö jõudsamini. Vürstid ootavad poegade sündimist, et oleks kellelegi oma vürstkonda pärandada. Vürst Lo Vangil polnud kaua lapsi. Viimaks saatis taevas talle poja. Ent Lo Vangi pojale ei olnud määratud vürstiks saada. Ja kuula, mispärast.
Poiss oli vaevalt aasta vanune, kui selgus, et väike vürst oli pime. Sünnib pime poeg vaesele, siis vaene kurvastab, kurvastab ja viimaks lepib - mis parata, tuleb isal üksi töötada. Aga mis pidi tegema vürst, kui temale pime poeg sündis? Ei saa ju pimedale kogu riiki pärandada! Vürst, kes oli harjunud käsutama, ei osanud kurvastada. Tema mure muutus vihaks. Ta käskis poisi viia mägedesse ja visata loomadele lõhkikiskumiseks. Kuid metsloomad ei puudutanud poissi. Esimesena nägi teda vana tiiger. Ta mõistis kohe, et ta ees on inimene, ainult alles üsna väike. See tiiger oli tark ja oskas isegi inimeste keelt. "Inimene! Ma söön su ära!" ütles ta poisile. Aga poiss oli pisike ega olnud veel ühtki keelt õppida jõudnud, seepärast ei vastanud ta midagi, vaid sirutas ainult mõlemad käed ette ja hakkas minema sinnapoole, kust hääl tuli. Tiiger tegi suured silmad ja tormas sügavasse metsa niisuguse kiirusega, nagu polekski ta olnud vana auväärt tiiger, vaid vallatu tiigripoeg. Varsti pöördus ta tagasi. Ühes temaga tuli kogu metsa rahvas. Igaüks tahtis väikest vaprat meest näha. Nõnda sai vürst Lo Vangi pojast metsa elanik.
Et poiss nälga ei sureks, jootsid ematiigrid ja emahirved teda oma piimaga ja poiss kasvas tervena ja tugevana. Et poiss kõigi metsloomade poegadega sarnanes ja alasti ei oleks, õmbles rebane talle karusnahkse mantli ja poisil oli soe. Paabulind kinkis talle oma sulgedest tehtud ilusa mütsi. Ja kui kaljukits nägi, et poisi jalgadel puuduvad sõrakesed, tegi ta temale pehmed kingad. Ei olnud metsas ühtki looma ega ühtki lindu, kes poleks poissi millegagi aidanud. Vana tiiger õpetas talle loomade keelt. On ju loomade keel inimeste keelest lihtsam ja niisugusel väiksel poisil on seda kergem ära õppida. Kui poiss suuremaks kasvas, õpetas tiiger talle inimeste kõnet. Sõnu teadis tiiger üsna palju, aga muidugi vähem, kui inimesed teavad.
Õhtuti, kui õpetaja väsis õpetamisest ja õpilane õppimisest, jutustas tiiger igasuguseid lugusid, mis metsas ammu-ammu olid juhtunud. Tihti kõneles tiiger inimestest. Ja niisugused lood meeldisid poisile kõige rohkem. Hommikuti ja enne magamaminekut laulsid linnud oma laule. Peoleo lauluga poiss ärkas, ööbiku lauluga uinus. Ja need laulud olid nii kaunid, et poiss aina kuulas ning mõnikord hakkas ise ka laulma. Ent kuidas ta ka püüdis, ei helisenud ta hääl nii puhtalt, kui helises palaval keskpäeval lõokese hääl. Ja vist oleks poisi südamesse kadedus hiilinud, kui ta oleks elanud vürstikojas. Kuid poiss kasvas metsas ning ei osanud kadedust tunda. Selle asemel hakkas mõtlema. Ega ta asjata olnud inimeseks sündinud. Inimese pea mõtleb välja ja inimese käed teevad valmis.
Poiss palus oma sõpru endale appi. Metssiga tõi sitket bambuspilliroogu, peoleol ei olnud kahju ära anda natuke hobusejõhvi, mille ta ammu oli muretsenud, et vooderdada sellega oma pesa - olid ju ta pojad iga silmapilk munadest välja tulemas. Poiss asus tööle. Ta painutas bambuspilliroo kõveraks, kinnitas jõhvist keeled külge, pingutas neid hulk aega - kord tugevamalt, kord nõrgemalt, kuni keeled ta sõrmede all helisema hakkasid." - "Pi," ütles peene häälega kõige peenem keel; "Baa," kostis kõige jämedam..."Pi-baa...pi-baa..." Ja poiss pani sellele, mis ta oli teinud, nimeks "pi-baa". Hiinas hüütakse seda pilli praegugi veel nõnda, teistes maades aga nimetatakse teda lautoks. Kui poiss esimest korda lautot mängima hakkas, kergitas tiiger, kes sel ajal oli läheduses tukkunud, oma pead ja ütles: "See ei sarnane sugugi lindude lauluga, aga sinu mäng meeldib mulle rohkem."
Möödusid aastad. Poiss kasvas nagu metsloomade pojadki. Talle näis, et kõigiti sarnaneb nendega. Ainult üks asi tegi teda rahutuks. Loomad ütlesid "ma kuulen," ja poiss mõistis, mis see tähendab - ka tema kuulis. Loomad ütlesid "magus" või "mõru", "suur" või "väike" - ja poiss sai sellest aru. Aga kui loomad kõnelesid: "ma näen" - siis ei mõistnud poiss seda enam. Kui tõusis päike, siis tundis ta, et on soojem, linnud laulsid talle, et on valge. Kui päike loojus, tundis ta, et on külmem, linnud aga laulsid, et on pime. Kord küsis poiss tiigrilt, miks see nõnda on ja tiiger vastas: "Sest, et sa pime oled!" "Aga kas sina, targem kõigi loomade hulgast, saad teha, et ma pime ei oleks?" - "Ei saa", ütles tiiger. "Aga inimesed?" küsis poiss. "Ei tea," vastas tiiger "kuid inimesed saavad teha rohkem, kui kõige targem loom." "Siis lähen ma inimeste juurde," ütles poiss. "Mine," lausus tiiger.
Ja poiss läks inimeste juurde.
Palju tundus talle kummalisena esimestel päevadel inimeste keskel: Küll see, et nad elavad majades ja magavad kõval asemel, ehkki lihtsam oleks teha maa sisse urg ja magada pehmel rohul; küll see, et toitu enne kaua keedetakse ja siis aeglaselt mingisuguste pikkade pulgakestega süüakse, ehkki kätega süüa oleks hõlpsam...Ning veel palju kummalist koges ta inimeste juures neil päevadel. Aga inimesed peavad elama inimeste keskel. Ja inimeste elu hakkas noormehele varsti meeldima.
Raskeks läheb vaesel kui liigne suu juurde tuleb, ent missugune vaene ütleb ära teise aitamisest, liiatigi kui see on pime! Maju oli külas palju, noormees elas kord ühes, kord teises majas. Nii sattus ta vaese lesknaise majja. Naine keris hommikust õhtuni kookonitelt siidi, et ennast ja oma väikest poega elatada. See pole kerge töö - vaatad pisut kõrvale ja peened siidikiud lähevad sassi, kui hakkad harutama, siis katkevad. Sel päeval tuli uus mure. Naisel jäi poeg haigeks. Lamas asemel ja nuttis. Ka emal oli nutt kurgus, sest ta ei võinud tööd katkestada ja poega vaigistama minna. Kuid äkki jättis poisike nutu. Ema kergitas pead ja nägi, et ta poja kõrval istub pime noormees ja jutustab haigele midagi. Naine kuulatas - see oli imetaoline lugu sellest, kuidas väike kärnkonn oli kurja tiigri ära hirmutanud ja kavala pärdiku üle trumbanud. Jutustades tõmbas noormees sõrmedega üle jõhvide, mis kõveraks painutatud bambuspillirool olid pingule tõmmatud, ja need möirgasid kui tiiger, krooksusid kui konn ja piiksusid kui ahv. Haige poiss naeris rõõmsalt. Naeratas emagi. Noormees lõpetas ühe loo ja alustas teist...Ega ilmaaegu öelda: kus naer ja heameel - sealt põgenevad kurbus ja häda. Õhtuks oli poiss peaaegu terve, lesknaine aga keris sel päeval siidi kaks korda rohkem kui muidu.
Naine jutustas naabritele, kuidas pime noormees ta poja terveks oli ravinud. Ka naabrid tahtsid kuulda lõbusaid lugusid metsaelanikest. Sestsaadik kogunesid talupojad igal õhtul noormeest kuulama. Tema jutustused kihutasid rasked mõtted laiali, rasked mõtteid ja muresid on aga vaesel küllaga. Kui noormees vait jäi ja oma lauto käest pani, hakkas mõni talupoeg jutustama, mis temaga või naabritega juhtunud oli.
Noorkuu ei jõudnud veel vanaks saada, kui sõnum pimedast noormehest oli lennanud üle terve maakonna. Varsti tulid talle järele karjased kaugest külast teispool mäekuru ja noormees läks nendega. Uues külas ei jutustanud ta enam ainult metsloomadest, vaid ka sellest, mida ta talupoegadelt kuulnud oli. Ent need jutustused sarnanesid kuulduga samavõrd, kui suure meistri käe alt tulnud jaspislaegas sarnaneb mägedest leitud jaspisetükiga.
Mäetagusest külast viisid kalamehed ta oma külasse suure järve kaldale. Nii käis noormees ühest kohast teise ja igal pool jutustas, igal pool kuulas.
Jõekesest saab suur jõgi, kui temasse voolab tuhat väikest ojakest. Pimedast noormehest sai shoshudõ - jutuvestja, kui tuhat inimest olid talle tuhat lugu jutustanud. Tema muinasjuttude hulgas oli lugusid küll muistsetest aegadest, küll sellest, mis oli juhtunud alles eile; oli lugusid Hiina ja meretaguste maade asjadest, oli kurbi ja lõbusaid lugusid. Aga oli ka niisuguseid: kuulad - naerad, lõpeb lugu - jääd mõttesse.
Kord sattus shoshudõ ühte külla. See oli tavaline vaene küla, nagu neid Hiinamaal on musttuhat. Kuid teistes külades ei valanud inimesed asjata silmavett - nad võitlesid puudusega, nii kuidas suutsid. Selles külas aga kurtsid ja nutsid kõik - suurest väikseni. Viljasaak oli hea, võiks rõõmustada, aga nemad nutavad - hea aasta järel võib tulla halb aasta. Naised saavad turul oma kodukootud riide eest hea hinna, tagasiteel aga hakkavad mõtlema ja halisema - äkki on järgmisel turupäeval hinnad langenud.
Nii palju valati siin iga päev pisaraid, et jõevett tuli võtta ülaltpoolt küla, sest kui jõgi külani jõudis, muutus ta vesi kibedalt soolaseks nagu Kollase mere vesi. Pime shoshudõ elas nende inimeste keskel ühe päeva, jutustas neile lõbusa loo tiigrist ja arvas, et nad hakkavad naerma, aga nemad nutsid - äkki tuleb tiiger nende külla. Teisel päeval jutuvestja vaikis, kolmandal aga kutsus kõik elanikud küla väljale kokku ja jutustas niisuguse loo.
Ühel naisel oli kaks poega. Mõlemad olid käsitööd õppinud ja asusid elama linna, mitte kaugele sellest külast, kus nende ema elas. Vanem poeg värvis eredate värvidega siidiriiet ja noorem tegi sellest riidest ilusaid vihmavarjusid. Ema armastas oma poegi nii väga, et ta ainult neile mõtleski. Alati oli ta süda nende pärast rahutu. Kui hakkab vihma sadama, kurdab ta: "Oi-oi, ei kuiva nüüd vanema poja siidikangad! Millest ta elab, kust süüa saab!" Läheb taevas selgeks, tuleb päike välja, hädaldab ema jälle:" Kes niisuguse ilmaga veel vihma peale mõtleb? Ei müü nüüd noorem poeg ühtki vihmavarju. Pole tal vist millegagi peotäit riisi osta. Küllap on vaeseke näljas!"
Ja nõnda valaski ta iga päev hommikust õhtuni silmavett.
Kord istus ta oma maja lävel, kibedasti nuttes nagu alati. Sealt läks kepi najal mööda vana-vana, täiesti hall eideke. Nägi naist ja küsis:" Miks sa nutad?" Ema hakkas talle kurtma. Vanake kuulas, vangutas pead ja lausus:" Oh sind vaesekest! Sa ei tea, et rõõm ja mure kõrvuti elavad. Läbi oma silmavee näed sina üksnes muret. Pühi silmad kuivaks ja naerata, küll siis rõõmgi sulle naeratab ja mure nurka poeb." Lausus nõnda ja läks oma teed. Ja ema pühkis tõepoolest silmad kuivaks ning vaatas ringi. Nägi, et päike paistab. "Täna on ilus ilm, " mõtles ta." vanem poja kangad kuivavad nüüd ruttu. Ta teenib palju raha!" Õhtu eel hakkas sadama. Ema vaatab, kuidas loikudel mullid hüppavad ja mõtleb:" Näe, ka mu nooremal läks hästi. Müüb kõik vihmavarjud ära." Sestsaadik oligi niiviisi. Katavad mustad pilved taeva, siis vana ema näeb ka nende taga päikest. Kõrvetab põuane suvepäev, aimab ema, et varsti on vihm käes. Nüüd oli ta süda alati rõõmus.
Ja nõnda oli ka kõige õigem. Eks ole tõsi?!
Jutuvestja ootas vastust, aga keegi ei vastanud talle. Inimesed jäid mõttesse - kui palju on nende elus muret ja kui palju rõõmu? Ehk ei peaks tõepoolset nii ohtrasti nutma. Ent naerma nad veel ei olnud õppinud. Seepärast kuulis ta üksnes lahkuvate inimeste samme. Siis puhkes noormees ise kibedasti nutma. Mis kasu on ta muinasjuttudest, kui need kedagi ei aita! Nuttes läks ta fanzasse, nuttes heitis asemele ja uinus alles vastu hommikut. Ta ärkas kära ja valjude häälte peale. "Mis see siis on, kas naerate meie üle?" karjusid mingid hääled. "Naerame jah," vastasid teised. Neid hääli shoshudõ tundis: need olid fanza peremees ja tema kaks naabrit - idast ja läänest. "Naerame! Nüüd ei tule meie silmist ühtki pisarat. Kogu küla otsustas enam mitte nutta." - "Mis siis saab, kas peame magedat suppi sööma hakkama? Sest palju aastaid on jõgi jooksnud meie külani teie silmaveest soolasena. Aga hea küll! Kui te kord juba nutu jätsite, siis laenake meile kas või kottki soola, kuni me ise linna sõidame ja turult toome." Jutuvestja mõistis, et kogu külas oli tema üksi sel ööl silmavett valanud. Ja nii kergeks läks ta süda, et ta valjusti naerma puhkes. Koos temaga naersid kõik küla elanikud.
Palju külasid käis shoshudõ läbi enne kui ta tee vürstkonna pealinna viis. Üheski teises linnas ei olnud nii rikkalikku turgu kui siin. Sellel turul hakkaski pime shoshudõ oma muinasjutte vestma. Rahvas jäi teda põnevalt kuulama, isegi ost-müük soikus. Turul muutus üsna vaikseks; nii vaikne oli seal muidu ainult öösiti. Jutuvestja oli jutustanud juba kolm muinasjuttu ja alustas neljandat - vaese karjase ja imekauni Huang-e lugu. Noormees jutustas, tema sõrmede all aga helisesid laulda lauto keeled. Äkki trügis rahvahulgast läbi uhkeis rõivais paks mees. See oli suure hobusekarja omanik. Ta tuli pimeda juurde ja hüüdis:" Oled halb müüja, kui oma kaupa tasuta jagad logarditele. Ostan su muinasjutud ära ühes selle laulva bambusroopilliga, ehkki temast vähe kasu on. Tule minuga kaasa!" Ning ta hakkas noormeest käisest sikutama. "Kuhu sa tikud, vana kilpkonn!" tänitas teine mees, samuti uhkeis rõivais. See oli suure oinakarja omanik. Ta haaras shoshudõl teisest käisest kinni. "Juba siis, kui see pime veel suudki polnud avanud, lugesin ma oma raha üle, et osta ära kõik ta sõnad ja ta bambuskepi helid." - "Kasi minema, oinaste ülem! Minul on juba kaubad koos!" hüüdis esimene kukrumees ja tiris jutuvestjat enda poole. "Vist on sind üks su hobune kabjaga ogaraks löönud, "vastas teine. "Kas sa ei näe, et ma ta juba ära olen ostnud." Ning ta tõmbas noormeest enda poole. Nii nad vaidlesid, teineteisele võmme jagades ja shoshudõt rebides. Aga kuna kumbki peale ei jäänud, siis otsustasid nad ta vürsti juurde viia. Vana vürst ei saanud tükk aega aru, milles asi. Kukrumehed tegid nii hirmsat lärmi, et kui hobusekarjaomaniku kõik hobused oleksid korraga hirnunud ja oinakarja omaniku oinad määginud, siis oleks vist ka vaiksem olnud. Viimaks tüdines vürst meeste kisast ning käskis teenritel mõlemad rikkad mehed minema kihutada. Nooruki aga kutsus ta enda juurde ja küsis: "Miks need mehed sinu pärast vaidlevad?" - "Ei, tea - mina vestsin turul muinasjutte, nemad aga haarasid mu kinni, karjusid tükk aega ja tõid mu siis sinu juurde." - "Jutusta mullegi mõni muinasjutt," käskis vürst.
Noormees tõmbas sõrmedega üle pillikeelte ja hakkas jutustama. Vürst kuulas, kord naerdes, kord kurvaks muutudes. Ja mõtles sellest, et kõik ta koja teadusmeeste pikad traktaadid pole väärt pimeda nooruki ühtainukest lühikest muinasjuttu - nii palju tarkust on igas ta loos.
"Kes sulle seda õpetas?" küsis vürst. "Vähehaaval," kostis pime "küll inimesed, küll loomad, küll linnud." Nüüd jutustas noormees imelise loo oma elust metsas. Vürst Lo Vang - see ta oli - tormas noormehe juurde. Ta mõistis, et tema ees seisab ta poeg. Vürst võttis noorukil kätest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja lausus: "Taevas on mulle teist korda poja kinkinud ja seekord ma temast lahti ei ütle. Sa oled pime, aga näed paremini kui nägija, kus on headus, kus on kurjus. Minu silmad on veel teravad, ma näen saja sammu taha. Sina aga võid oma südamega ära näha, mis sünnib Hiinamaa teises otsas. Võin nüüd rahulikult surra - mul on, kellele vürstkonna jätan."
Aga shoshudõ kostis: "Kunagi tulin ma metsloomade juurest ära, et inimesed mind päikesevalgust nägema õpetaksid. Päikest ma pole küll näinud. Aga sa ise ütlesid, et ma sinust, nägijast paremini näen. Ma liigun inimeste keskel, kuulan, mida nad kõnelevad, ja siis saab sellest muinasjutt, mis toob valgust nii mulle kui ka neile. Kui ma sinu kotta jään, siis muutun ma jälle pimedaks, kes midagi ei näe. Ära hoia mind kinni!" Vana vürst Lo Vang langetas pea.
Shoshudõ läks ära. Lautot mängides ja muinasjutte vestes liikus ta teedel kuni surmatunnini."
Vanaisa Lao vaikis natuke ja lisas siis: "Noh, Li-hua, nüüd sa siis tead, kust esimene muinasjutuvestja tuli."

Kogumikust Hiina muinasjutte.1960
Viimati uuendatud 30. dets. 2012
Muinasjutt esimesest jutuvestjast
Aprill 2019
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930     

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Ühel õhtul küsis Li-hua - Ploomiõis: "Vanaisa Lao, kust sa nii palju muinasjutte tead?" Vanaisa mõtles veidi. "Palju lugusid, mida sa juba oled kuulnud ja mida veel kuuled, jutustas minu vanaisa Lao Bau, kui ma olin nii vana kui sina praegu. Teda peeti kõige paremaks jutuvestjaks terves ümbruskonnas. "Aga kust su vanaisa neid muinasjutte teadis?" küsis Li-hua jälle. "Küllap oli temalgi vanaisa, või kuulis ta neid shoshudõdelt - jutuvestjailt. Need käivad veel praegugi mööda linnu ja külasid, mängivad lautot, laulavad laule ja jutustavad lugusid headest ning halbadest inimestest, inimkeelt kõnelevaist loomadest ja lindudest, heasüdamlikest ja kurjadest nõidadest. . . " - "Aga kas sa vanaisa ei tea, kes muinasjutte esimesena vestma hakkas?" ei jäänud Li-hua rahule. "Tean küll. Kuula. Kõige esimene shoshudõ elas väga ammu. Ta sündis vürstikojas. . . Vaesed ootavad poegade sündimist, et majja tuleks abiline - poja kõrval edeneb töö jõudsamini. Vürstid ootavad poegade sündimist, et oleks kellelegi oma vürstkonda pärandada. Vürst Lo Vangil polnud kaua lapsi. Viimaks saatis taevas talle poja. Ent Lo Vangi pojale ei olnud määratud vürstiks saada. Ja kuula, mispärast. Poiss oli vaevalt aasta vanune, kui selgus, et väike vürst oli pime. Sünnib pime poeg vaesele, siis vaene kurvastab, kurvastab ja viimaks lepib - mis parata, tuleb isal üksi töötada. Aga mis pidi tegema vürst, kui temale pime poeg sündis? Ei saa ju pimedale kogu riiki pärandada! Vürst, kes oli harjunud käsutama, ei osanud kurvastada. Tema mure muutus vihaks. Ta käskis poisi viia mägedesse ja visata loomadele lõhkikiskumiseks. Kuid metsloomad ei puudutanud poissi. Esimesena nägi teda vana tiiger. Ta mõistis kohe, et ta ees on inimene, ainult alles üsna väike. See tiiger oli tark ja oskas isegi inimeste keelt. "Inimene! Ma söön su ära!" ütles ta poisile. Aga poiss oli pisike ega olnud veel ühtki keelt õppida jõudnud, seepärast ei vastanud ta midagi, vaidõid oma südamega ära näha, mis sünnib Hiinamaa teises otsas. Võin nüüd rahulikult surra - mul on, kellele vürstkonna jätan. " Aga shoshudõ kostis: "Kunagi tulin ma metsloomade juurest ära, et inimesed mind päikesevalgust nägema õpetaksid. Päikest ma pole küll näinud. Aga sa ise ütlesid, et ma sinust, nägijast paremini näen. Ma liigun inimeste keskel, kuulan, mida nad kõnelevad, ja siis saab sellest muinasjutt, mis toob valgust nii mulle kui ka neile. Kui ma sinu kotta jään, siis muutun ma jälle pimedaks, kes midagi ei näe. Ära hoia mind kinni!" Vana vürst Lo Vang langetas pea. Shoshudõ läks ära. Lautot mängides ja muinasjutte vestes liikus ta teedel kuni surmatunnini. " Vanaisa Lao vaikis natuke ja lisas siis: "Noh, Li-hua, nüüd sa siis tead, kust esimene muinasjutuvestja tuli. " Kogumikust Hiina muinasjutte. 1960

Hiina muinasjutt Muinasjutt esimesest jutuvestjast

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |