Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Muinasjutud:meelelahutus, maailmavaade ja moraaliõ

MUINASJUTUD: MEELELAHUTUS, MAAILMAVAADE JA MORAALIÕPETUS On harjutud arvamusega, et muinasjutud olid minevikus inimestele meelelahutuseks, täites sedasama ülesannet, mille jaoks tänapäeval on filmid, telesaated, teatritükid. Küllap peab see vähemalt osalt paika. On muinasjutte, mida võib pidada tõepoolest märulifilmide, naisteromaanide, koguni seebiseriaalide ja kõige üldisemalt meelelahutustööstuse endisaegseiks vasteiks. Aga on teistsuguseidki, selliseid, kus on antud vastused inimesi igavesti puudutavatele suurtele küsimustele, kus on selge õpetusiva - või mis on oma piltlikkuse ja viimistletud keelekasutuse poolest tõeline sõnakunst, võib-olla kunst kunsti enda pärast. Allpool leidubki väga erinevaid näiteid. Seikluslikku ja meelelahutuslikku alget esindab parimini käesoleva kogumiku kõige pikem jutt "Tark kuningatütar" (52), kuigi selles leidub ka õpetlikku. Võttes peategelase Nestori kogemuse kokku, võime saada tema ostetud "sõnade" kõrvale veel ühe: tarkus tasub ära. (Või peaks kaasaegsemalt sõnastades ütlema: investeerige haridusse!) Luu-Ivani-lugu (54) on suguluses hiiu- ja vägilasmuistenditega. Tähelepanu äratab muidugi selle teksti tugeva poisi nimi, mis viitab idapoolsetele seostele. "Kuningatütre meelitamine" (57) on taas niisugune jutt, mida räägiti meelsasti Eestis, samuti Soomes. Setud on selle koguni lauluks teinud. Mõneski jutus (58, 59) kohtame koomilisi situatsioone ja kavaluse ülist
 

MUINASJUTUD: MEELELAHUTUS, MAAILMAVAADE JA MORAALIÕPETUS

On harjutud arvamusega, et muinasjutud olid minevikus inimestele meelelahutuseks, täites sedasama ülesannet, mille jaoks tänapäeval on filmid, telesaated, teatritükid. Küllap peab see vähemalt osalt paika. On muinasjutte, mida võib pidada tõepoolest märulifilmide, naisteromaanide, koguni seebiseriaalide ja kõige üldisemalt meelelahutustööstuse endisaegseiks vasteiks. Aga on teistsuguseidki, selliseid, kus on antud vastused inimesi igavesti puudutavatele suurtele küsimustele, kus on selge õpetusiva - või mis on oma piltlikkuse ja viimistletud keelekasutuse poolest tõeline sõnakunst, võib-olla kunst kunsti enda pärast.

Allpool leidubki väga erinevaid näiteid. Seikluslikku ja meelelahutuslikku alget esindab parimini käesoleva kogumiku kõige pikem jutt "Tark kuningatütar" (52), kuigi selles leidub ka õpetlikku. Võttes peategelase Nestori kogemuse kokku, võime saada tema ostetud "sõnade" kõrvale veel ühe: tarkus tasub ära. (Või peaks kaasaegsemalt sõnastades ütlema: investeerige haridusse!)

Luu-Ivani-lugu (54) on suguluses hiiu- ja vägilasmuistenditega. Tähelepanu äratab muidugi selle teksti tugeva poisi nimi, mis viitab idapoolsetele seostele. "Kuningatütre meelitamine" (57) on taas niisugune jutt, mida räägiti meelsasti Eestis, samuti Soomes. Setud on selle koguni lauluks teinud.

Mõneski jutus (58, 59) kohtame koomilisi situatsioone ja kavaluse ülistust, mis kallutavad neid naljandite poole, kuid samas võib märgata ka õpetlikku: heldus tasutakse imeesemega, aga kuradileping saadab igal juhul ohtu, ehkki sellest võib ka pääseda.

Kuna paljud tõlkelised muinasjutukogumikud on ehk juba küllaldaselt avaldanud niisuguseid üle Euroopa tuntud jutte, nagu printsesside päästmine allilmast, kuningatütre kosimine klaasmäelt või kõrgest tornist, võitlused mitmepealiste lohedega jne, siis pole neid käesolevasse väikesesse valimikku võetud. Rõhk on tõsiselt võetavatel lugudel, mida on vähem tutvustatud. Neist mõni annab selgeid juhiseid eluks, olgu siis põhimõttelisi (51) või päris konkreetseid (55, 56). Vähemalt rahvajuttude põhjal (nt. 60) otsustades on Eestis olnud väga üldine fatalistlik eluhoiak, mis kuulutab, et määratud saatuse eest pole pääsu.

"Kuldväits" (53) on näide sellest, kuidas erineva algupäraga motiivid võivad liituda hämaravõitu, unenäoliseks tervikuks, mille äraseletamise püüdki näib asjatuna.



51.

Vilja sigindus

Vanal ajal oli rikas peremees. Kõike hääd ja vara oli temal küllalt, selle juures oli ta ometi üsna kidsi (ihnus), ei tahtnud vaestele ilmasgi midagi anda. Ühel suvel ähvardas aga kange põud kõike viljakasvu kinni panna ja lõikust ära rikkuda. Rikkal mehel oli aga täielik jõud käes - saatis sulased hulgana välja vaatidega vett vedama ja väljasid kastma. Olivad mehed ju mitu pääva ametis olnud, kuid kõik nende töö ei mõjunud midagi. Vili tikkus üsna käte vahel ära närtsima.

Ühel pääval tulivad kaks võõrast sinna, kui perenaene parajaste leiba ahju panemas oli, peremees aga oli väljal vilja kastmise juures. Võõrad palusivad süüa, perenaene aga vabandas, et tema kellelegi midagi ei tohtivat anda, ka ei olevat tema käes ühtigi, kõik söögivara luku taga, võtmed peremehe käes. Ometi, lisas ta juurde, võivat ta seekord ehk võõraste palvet täita, kui nad vähe oodata tahtvat, siis tegevat ta nende jaoks ühe veikse leivakese (kukli), see küpseda varsti ära ja siis võivat seda saada. Sellest andest ei võivat peremees märku saada. Võõrad olivad sellega rahul. Perenaine tegi kukli, see küpses peagi ja nüüd anti võõrastele sooja leiba. Need tänasivad ja palusivad veel pihutäit odrateri. Perenaesel oli ka neid kanade tarvis vähe käepärast, ta tõi võõrastele. Need astusivad ahju ette ja viskasivad odrad ahju, siis lahkusivad. Peagi tuli ka peremees kodu ja kõneles pahaselt, et vili, kastmisest hoolimata, ikka enam ära närtsida. Vaheajal oli perenaene ahjust leiba välja võtma hakanud. Sääl ta aga nägi imestades, et ahjus leivapätside pääl odraoras kasvas. Nähti üsna niiske olema, nagu oleks kaste pääle langenud.Ta kutsus ka mehe vaatama ja imestama. See päris kohe järele, kust odrad ahju saanud. Perenaine ei pääsenud, tunnistas ülesse, kuda võõrad käinud ja mis nad teinud. Nüüd märkas mees, mis võõraste tegu tähendas. Ta ütles: "Mina kastan väljasid suure vaevaga ja ometi närtsib vili pääl, ahjus ahjus palava käes aga idaneb ja kasvab oder lopsakalt. See on nähtav märk, et taevane Isa ka palavast ja põuast hoolimata viljal sigineda ja kosuda võib lasta. Mina aga olen siiamaale sellega raskesti eksinud, et kõike oma varandust omast tööst ja hoolest arvasin tulevat, see on aga ainult Taevaisa õnnistus ja arm. Mina tahan ka edaspidi tänulikum olla ja ka oma vaesemate kaasvendadele omast jagada, see on ju mu kohus." Ja ta tegi edaspidi vaestele palju hääd.

EKmS 4o5, 301 < Vastseliina - H. Prants (1888).


52.

Tark kuninga tütär

Olli üten mereveere liinan kuningal üts ülitark tütär, kellele kosilaisi väega paljo käve, a teä es taha ütelegi minnä, vastut neile, kes tedä kosjan käve: "Mino õige kosilane ei ole veel seani aoni [selle ajani] tulnu!"

Nii läts mõni aig möödä, kui jo vana kuningas nakas omma tütärt esi sundma mihele minemä. - "Mo õige võtja ei ole veel tulnu; ja kui ta peäsi tulema, kas sina sis lasede mul toolõ minnä, kelle[le] ma taha?" - Ja kuningas and luba tälle sellele naises minnä, kelle ta esi tahap.

Mõnõ ao perast tulli üts õige vaene ja alatost jaost [= madalast soost] noormees kuninga ette ja küsse temä tarka tütärd hendäle naises võtta. Kuningas pand seda kül immes ja lask oma tütre henda ette kutsu ja küsse: "Kas sa tahade seole mehele naises minnä?" - ja ta [tütar] lubasi selle mehele häämeelega naises minnä. Kuningas saije selle päle ülivihatses ja käsk sel mehel ärä minnä, ja ähvärd veel päälegi teda trahvi laske, kui ta veel julges nisugutse jutuga kuninga ette tulla! - Kuninga tark tüttär naksi essä pallõma, et: "Seo olligi mino õige kosilane, anna tälle luba mino henele naises võtta!" - Kuningas mõtel perrä ja lask selle alatu mehe tagasi kutsu, ja and neile luba paari lüvvä [lüüa; heita], a selle tootusega [tõotusega; tingimusega], et ei pea kuninga käest ei kunagi üttegi appi tahtma, muud kui umma sanna [oma sauna] lupa [luban] ma [st kuningas] teid elämä minnä, kui tahade.

Peräst väikeist saja pitto [pulmapidu] läts Kuninga väümees Nestor uma targa naisega kuninga sanna elämä. Sääl nakkas Hella ütte üliilosat tekki tegema. Kui ta olli teki valmis tennü, sis üttel oma mehele: "Sina võta seo tekk, vee turgu ja küsü ükssada ruplad ja müü selle eest ärä!" - Nestor läts tekki müümä. Turun küsse üts vanamees: "Kuule, Nestor, kas sul tekk müvvä om? Ja mis hinda sa teä eest nõvvate?" - "Sada ruplad", olli vastus. - "Võta üts vana sõna, tuu om kallimb kui sada ruplad,"ütel vanamees. Nestor mõtel ja küsse: "Mis om siis sino vana sõna?" - Vanakene üttel: "Kui sa surma näede, sis ärä sa peläku! Kui sa tahade seo vana sõna eest anda, sis ma osta, a raha ma sullä ei massa." Kaup olli valmis, Nestor võtt vana sõna ja and teki vanakesele.Tu läts tennätän omma teed ja Nestor läts kodo uma naise poole. Seo küsse: "Kos om raha, sada ruplad?" - Ta üttel: "Ma võtti üte vana sõna." - Hella küsse: "Mis om sis seo vana sõna ja kes olli tu ostja?" - "Üts vana mehekene olli ostja, ja teä vana sõna olli nii: Kui surma näede, sis ärä pelägu!"

Hellal olli kül kahjo omast ilosast tööst, a ütel oma mehele: "Mis om tettü, olgu unetet, a vana sõna pea sa meelen."

Sis nakkas tea jälle veel ilosampa tekki tegemä ja kui tu valmis saije, sis andse jälle oma mehele ärä müvvä; ja käsk sada rublad küssü [küsida] ja raha ka kodo tuvva. Nestor läts turku, tekk käe pääl.Tull jälleki too sama vanamees teki müüjäle mano. "Kas tekk müvvä ja mis ta mass?" - "Sada rublad," olli vastus. - "Raha joht mul ei ole, võtta üts vana sõna: Kos paiju puhm, sääl om paremb vesi." Nestor mõttõl ja üttel: "Suur asi seo vana sõna joht [küll] ei ole, a olgu sis nii, ma võttä teda vasta." And teki ärä! Vana mees läts tennäten omma teed, ja teki müüjä läts kurva meelega kodo.

Kotton tul naine vasta, küsse sada rublad teki raha. Nestor üttel: "Ma möije vana sõna eest teki jällegi ärä!" Hella saije kül ülipahatses, et ta raha es too, ja küsse: "Missugune vana sõna tuu olli?" - "Kos paiju puhmas, sääl om paremb vesi!" olli vastus. Selle pääle saije endine kuningatütär Hella ülivihatses! Sõimas rumalas, et ta ütte tühjä sõna eest nisugutse kalli tekki ärä and. A siski üttel ta nii: "Ma taha veel kolmanda teki kõige kallimbast kraamist ja kõige ilosampa tettä." - Kui sis viimäte tuu kõige ilosamp tekk valmis saije, sis saat temä jälle oma mehe suure noomimise ja kange karistuse [hoiatuse] all turgu müümä ja käskis iks jällegi sada ruplad küssü, ja ka õkva raha kodo hendä kätte tuvva. "Ja kui sa seda ei tee, sis sa enamb mino silmi ette ärä tulgu!"

Nestor läts liina, käve kõik müümise kotuse [kohad] ja turu platsi läbi ja pakk[us] omma tekki müvvä. Kes seda kaije, imetelivä kül selle ilosa töö ja kalli kraami üle, a keäki es osta! Läts sis viimäte kodo minemä, mõtelten: "Mis ma siin enamb vahi, kui ostjaid ei tule."

Sääl tule joba vana tutva hallpää suure ruttuga teki müüjäle vasta ja küsse: "Mis sa tahade selle teki eest?" - "Kolmsada rublit om mino küsimine ja tahtmine,"olli vastus. Vanake üttel: "Võta veel seo teki eest üts vana sõna: Kui käe üles võttade [= tõstad] löömise tarbis, sis ära lööku enne, kui perrä mõtlede, kelles ehk mis eest ma löö!"

Müüjä es taha küll anda, a vanake ütel: "Küll ta tule sinole omal aol ka vaja." - Nii kui imeväel tulli Nestoril himo tekki ärä anda, kaup olli valmis ja vanamees kattõ kui tuul tea silmist kõige tekiga! -

Kurblikult jäije vaene kuninga väümees nii kui tulp saisma; ja hakkas mõtlema oma naise noomimist ja ähvärtämist: "Ilma rahada sina mino silmi ärä tulgu!" Korraga tull tälle too mõtte - ma pakkõ [pagen, põgenen] ärä! Läts ku õkva mere veerte, sääl olli laiv valmis võõrale maale minemän. Sinnä heit teä teenistüiste [teenistusse] ja ni pagesi teä oma narri tembo peräst oma armsa naise mant ärä! -

Merel läts pagejaga sõprus häste kõrda, es näe ta ütteki hätta, ja kõik laivarahvas olli teä vasta sõbraliku, ja tiä olli ka kõigile alandlik ja virk kõik sedä tegema, mis tedä kästi. Nii saije ta sis ka laeva ülembäle õige hääs sõbras. Sedäviisi käve ta mitme mere veere liina [linnad] läbi ilma miskisugutse hädäta. Laivaülemb pidi Nestorist suurt lukku [lugu], et ta ni virk, tark ja alandlik mees olli! Sedäviisi purjodi neä jo mittund aastat merd möödä üttest liinast tõiste, kooni meri vihatses saije ja nakkas tormitselt mässämä, ja pand kõik laivarahvast nii kui surmaga maadlema ja vana taiva Tättä [Taevataadi, Taevaisa] poole puhkama [ohkama]!

Niisugune suur tuulemaru visas neide laiva kui pähgmä [pähkli] koore kivi vaihele kinni, kos tedä milki kombel vallale es saa. Sääl olli surm kõigil silmi een! - Sis tulli meie Nestoril tuu vana sõna meelte: Kui surma näede, sis ärä pelaku! Läts laiva peremehe mano ja üttel: "Ärä peläku, ma taha sino laiva ja kõige sedä rahvast surmast pästä!" Selle pääle karas [kargas] ta üle laiva veere merde ja kattõ [kadus] lainete ala. Kõik jäije tälle perrä kaema. - Pisut ao peräst pässi [pääses] laiv vallale ja sissekargaja tulli vee pääle, kost tedä laiva pääle võeti. Laiva peremees küsse: "Kas sinä sedä tegide, et laiv vallale saije?" - "Jaa, minule üttel üts vanamees: "Kui surma näede, sis ärä sa tedä peläku", selle pääle visksi ma hendä vette, ja toosama vanamees tulli appi ja tõst laiva kivve vaihelt vallale ja visas minno ka vee pääle, ütelten: "No olemi seost saani tasa [nüüd oleme seelestsaadik tasa]." - Selle pääle saije Kaptenil ja kõigel rahval, kes surma hirmun olli olnu, ülihää meel, ja vihane tuul ja lainetaja meri jäije ka rahule. Laiv sõit oma kauba koormaga ilma kahjo saamata virgaste edesi. - Kapten ja kõik laivarahvas kitti ja tenasi tarka julget Nestorit, kes neid surmast olli pästnu, ja kinge tälle ülipaljo raha, ja peije teäst suurt lukku.

Sedäviisi läts mitu aastad ilma hädätä möödä, kui naa olliva jälle mere pääl suuren vee puudusen, et kostegi [kusagilt] es ole joogi vett saada. Laiv olli niikui oma tee päält ärä essünü. Sis küsüti ka Nestori käest: "Kas sina ei tiijä, kost vett saasi?" - Tea üttel: "Kos paiju puhm [pajupõõsas], sääl om parem vesi." Ja oh ime, et mis enne keägi es näe, et neide laiva lähitäl kasvi suur paiju puhm merest üles. Laiv saije sinnä aetus ja puhmast joosk suur lätte vesi väljä, kost egäüts saije juvva, ja võeti veel vett ütten niipaljo kui neile tarvis olli.

Kui sis kapten ütskõrd omma liina saije, sääl nimit tema Nestorit hendä asemele laiva ülembäs, ja kingse [kinkis] tälle oma laiva kõige varandusega palgas, et ta olli neid kõiki surmast kats korda ärä pästnu.

Seda saije ka tolle linna kuningas kuulda, kes ka tedä henda mano kuts[us] ja nõudse tema elokõrra ja saisuse perrä, ja kui ta kuulda sai, et ta ütte Kuninga väümees om, sis pand seo kuningas tedä oma mere sõaväe ülembäs. Sis olli Nestoril suur meresõavägi käen, kellega teä paljo tõisi kuningit ära võitse ja mittund [mitut] saart henda kätte saije.

Ütskõrd tulli täl meelte omma naist kaema minnä, saije kuninga käest luba ja purjot laivaga omale maale, saije üttel ilosal õdangul selle kuninga liina mano, kos ta armas Hella pidi olema, läts omma tutvad teedmist möödä kuninga sanna mano ja saije ka ilma naise kuulmada sisse. Sääl nägi ta omma naist kattõ noore mehe vaihel magavet!

Sis tõmmas mõõga väljä ja haard käe üles, et omma naist kõiki neide noori mehika [nende noorte meestega] ärä tappa, a vana mehe sõna tulli meelde: "Kui käe üles nõstade, sis ärä lasku ilma mõtlemada löömise pääle niipea maha satta!" Käsi säljän, mõõk käen, ni hõigas naist: "Hella, tule üles!" - Tuu heitü [ehmus] ja kargas istu[kile] üles, ja peä satte [langes] tagasi! Nestor kärät[as]: "Kuis sa tohide katte noore mehe keskel magada!?" - "Nestor, ärä tapa, neo noore mehe omma mino ja sino pojad." Selle pääle satte Nestor naise voodi ette ja nakkas andis pallema, et ta tekid ni halvaste olli ärä müünü. - "Ja säält olegi mina nii rikkas sanu, et sinole või mittund sada nüüd ära massa." Sis olli naisel ülihää meel, et tulli üles, ja poisi karksi ka esale suure rõõmuga vasta.

Tõise humokul olli kõik liin hellü täüs, et kuninga väümees Nestor ollõv kodo tulnu, ja päälegi suur uhke laiva kapten. Selle pääle lask kuningas omma tütärd kõige oma mehe ja poikega hendä ette kutsu ja pallel neide kõiki käest andis, et ta nii kuri ja kalg om neide vasta olnu. Sis võtt oma tütre Hella jälle omma maija vasta, ja oma väümehe Nestori nimet henda asemele kuningas. Sis peeti suur saja pido kõige riigi rahvale, ni et egaüts kitti omma noort kuningad Nestorid täämbä päiväni.

H I 10, 485/8(2) < Vastseliina - Kaarli Sikk (1897).


53.

Kuldväits

Vanast käve [käis] üts vanamiis mõtsa kahra [karusid] tapma ja vanamiis oli kuulda saanu, et sussõlõ jaedas [huntidele jagatakse] taivast süüki. Sis olli vanamiis mõtsa kullõme lännü, kes neile täämbe õdagus söögis saas. Sis läts vanamiis mõtsa ütte suurõ pedäjä alla. Siäl kullõl, kui taivast olli ültü: "Teile saa õdagutses [õhtuseks] söögis see vanamiis säält pedäjä kõrvelt." Sis olli vannamiis ärä pedäjähe paenu. Sis olli ütekõrraga tullu säitse sutt ümbre pedäjä ja tahtsõva vannamiist ärä süvvä. Kuus tükki lätsi ärä mant, seitsmes lää, muudkui naas pedäjäd jürämä. Vanamiis võtt hüä südäme peiju [pihku; siin: rindu] ja läts pedäjäst maha minemä [hakkas männi otsast maha tulema]. Sis läts see susi ka pakku.

Sis läts vanamiis tõõsõl pääväl jälle mõtsa kahra tapma, läts üte suurõ kadaja puhma sisse, siäl vahti niikaua kui kahr tull. Kui kahr nägi, et miis kadaja puhma seeh oll, läts ja võtt mehe kõigõ puhmaga üskä [sülle]. Vanamiis tsusas kahrulõ väitsega makko ja tapp kahru ärä. Niiviisi tapp vanamiis nii pallö kahra ärä, kui timä jo rikas sai. Ja timä jahi piäl käümise riist olli ainult väits. Viimäde lask timä hinnele [endale] pikembä väitse tettä ja läts sellega jälle kahra tapma. Sis olli tullu kolm kahru kõrraga ja vanamiis olli kats ärä tapnu, kolmas olli vanale mihele pääle karanu, olli väitse ärä murdnu ja vanamehe olli ka sis sama ärä söönü. Tõõsõl pääväl olli poig tullu essä otsme ja olli nännü mõtsa seeh ütte verevät pedäjäd ja olli lännü sinnä pedäjä mano. Siäl olli ollu üts inemise kõrv ja tilli [väike] sõrm. Poig olli tahtnu neid siält ärä võtta. Sis olli tullu tälle üts vanamiis mano ja olli ülnü: "Miis, mis sa tah [siin] tiid?" Timä olli ülnu: "Ma tulli essä otsma, mul esä käve iks kahra tapma ja nu es tulõ inämb kodo, ja ma tulli tedä otsma." Sis kai poig sälä taadõ. Peräkõrd [viimaks; siin: äkki] olli uma esä sälä takah ja olli vasinõ jahipiibar [vaskne jahipasun] käeh ja and see piibari pojalõ. Niikui poig sedä piibarid üts kõrd puhas, sis tulli õkva timä jalgu alt maa seest üts suur kullanõ maaväits [pussnuga] vällä ja see poig võtt selle väitse ja naas tuuga mõtsa eläjid tapma ja sai suurõs jahimehes ja peräkõrd läts ka miis tuust amõdist rikas ja peräkõrd sai timä siis kuninge mano sulasõs ja kunikas ai timä ütsindä sõaväe vasta taplõma ja timä lei ütsindä kõik sõaväe maha. Muudkui ütsainus olli tahtnu tedä ka ärä tappa ja timä olli läbi mõtsa saanu pakku. Sis olli vanakuri tälle vasta puttunu ja olli tedä ärä kekistanu [kägistanud] - ja jutt um kah otsah.

H II 71, 306/9 (3) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).


54.

Luu-Ivvan (ehk Jaan)

Üts herr oll võtnu hindäle sulasõ. Sulanõ oll nii kõva, et ega kõrd tapp[is] lehmä är ja söögis sei är kah.

Luu Ivvan ollu herrä man nii pallö aigu, et kõik herrä lehmä är söönü. Herräl olnu süä täüs, et kõik lehmä umma är süüdü ja taht[is] Luu-Ivvanit är tappa. Herr ütel Luu-Ivvanilõ: "Säh sulle seo tähekene [= kirjakene], mine keisri mano ja tuu säält kulda." Sääl tähe pääl oll kirotõt, et ku timä [Luu-Ivvan] keisri mano lätt, sis tapõtas timä ärr. Luu-Ivvan läts tõistõ mõisahõ [teise mõisasse] ja tõi säält kolmkümmend härgä. Härä tapp är ja härä nahast ummõl suurõ kotti ja kiit [keetis] putro täüs. Luu-Ivvan võtt kotti sälgä ja läts kuninga liina kulla perrä.

Sai timä kuninga liina ja and keisrilõ tähe kätte. Luu-Ivvan heidäs [heitis] rehe ala põrmandu pääle ja üts miis lei tälle piigiga sisse. Luu-Ivvan heräsi üles ja ütel: "Oi, mis valusahõ saksa kirp purõ!" Hummogu sai kuulda, et tedä är taheti tappa, [siis] ütel Luu-Ivvan: "Olõs ma tiidnü, sis ma olõs nä kõik är tapnu." Hummogu tulõ Luu-Ivvan üles ja nakas süümä. Võtt koti suu vallalõ ja nakas süümä. Tuul aol [sel ajal] tõmmas keisri lipu üles, et Luu-Ivvanit ärr tappa. Soldati tulli küüki [kööki] ja nakasõ Luu-Ivvanilõ püssägä laskma. Lasiva hulga aigu Ivvani pääle. Luu-Ivvan pahasi är [sai pahaseks] ja ütel: "Kas ti jätät hernidega pilmist maaha [kas te jätate hernestega pildumise maha]! Ku ti hernidega pilmist maaha ei jätä, sis ma ütle keisrilõ!" Keisri nägi, et püssega midaägi ei avida ja nüüd naksiva suurtükega laskma. Lasiva hulga aigu Luu Ivvani pääle. Luu-Ivvan pahasi är ja ütel: "Mis ti pillut kütsehite kartohkidega [küpsete kartulitega]? Ku ti pilmist maaha ei jättä, sis ma ütle keisrilõ!"

Luu-Ivvan pahasi är ja karas söögi lavva mant üles. Läts keisri mano ja küsse kulda; keisri es anna kulda. Luu-Ivvan võtt keisri üte käe otsa ja keisri poja tõõsõ käe otsa, lei kokko nigu nahkkindit ja ütel: "Kas annat kulda?" Keisri lubasi tälle kulla ja tull kõõ kullaga tagasi. Herräl oll süa väega täüs ja saat tedä mõtsa karo jahilõ. Luu-Ivvan läts karo jahi pääle, tapsõ suurõ unigu karrõ [karusid] ja tull kodo tagasi. Nüüd anti tälle üte pääväga suur mõts maha rakko [raiuda]. Luu Ivvan tegi kats nädälit kaplo [köisi] ja läts mõtsa. Piirsõ mõtsa kablaga ümbre ja nakas kokko kiskma. Üts miis sõit läbi mõtsa, ja Luu-Ivvan kiskõ mõtsa kokko ja miis jäi kõõ hobõsõga alla. Nüüd olliva suurõ tüü kõik ärr tettü. Jüripäävä oll aig täüs. [Luu-Ivvan] võtt herra kinni ja pand kullaaita. Kablaga võtt aida sälgä ja läts minemä. Poolõ tii pääl võtt herrä aidast vällä ja ande herräle hää sorobi [siin: keretäie]. Herr läts kodo ja oll hää miil, et Luu-Ivvanist vallale sai.

H II 68, 825/8 (6) < Võru

55.

Rikas miis

Vanast olli üts väega rikas ja esi väega ahnõ ollu. Timal olli mitu poiga ja timä tahtsõ veitü aja seeh nii pallö raha koko aija, et timä võis kõigillõ pojõlõ kottused [kohad, s.t. talud] osta. Sis pand timä ütskõrd talsipühi [jõulupühade] puulpäävä [laupäeva] õdagu viljakuurma pääle ja läts pojaga kattõkeske liina minemä, et pühi aigu mastas [makstakse] kõigõ paremad hinda. Ja timä läts paari verstu kottost ärä ja hopõn vässü ärä. Sis sai timä ütte maja mano. Seäl olli illos huuv. Miis aie hobõsõ kuurmaga huuvi sisse. Isä jäi kuurma mano, poig läts tarrõ lupa küsümä. Sai kõrraga ütte ilosahe tarrõ. Siäl olli väega vallus [valge], küündle palliva [põlesid]. Sis läts timä tõistõ tarrõ. Siäl olli viil inämb kui tõõsõh tarõh küündlit ja olli üts suur kattõt laud ja siäl olliva kõigõsugutse söögi pääl. Inemisi es näe timä kedägi muud kui kats suurt musta karvaga pinni magasi siäl tarõ läve kõrval ja suur siug [madu] tulli ütte suust vällä ja läts tõõsõ suuhtõ. Sis kai see poig, et kedagi tarõh es näe, võtt timä sedä süüki ja maits. See olli lõpmada magus. Timä arvas, et kiägi es näe. Kõrraga astõ tälle halli pääga vana miis mano ja ütel: "Miis, mis ütled?" - "Ma pallõsi üümaija, kas um võimalik?" - Vana miis ütel: "Võit küll saija, kui sa ennegi vana aja jutta mõistad." - "Ei ma joht [küll] ei mõista, mull um vana esä väläh hobõsõ man, tuu küll vaest mõist." - "Sis mine ja aja hopõn varju ja lasõ isäl sisse tulla." Miis ai hobõsõ varju alla ja vanamiis läts sisse.

Sis naas vana miis tälle kõik näütämä tälle, mis tarõh olli. Vana miis küsse: "Mis need pinid tähendäväd?" Hall vanamiis üttel: "Nee omava sino poig ja minij." Sis naas timä neid süüke näütämä, miä lavva pääl olliva, ja lubas ka maitsa. Vana miis maits ja mõtõl: "See om küll väega hüä! Kui neid kiä kõttu täüs lasõsi süvvä!" Hall vana miis naas süümä. Jumal üttel: "Süü kõtt täüs, ja süü vai kõik ärä." Vanamiis es jõua pio laijult [peopesa laiuselt] lauda paljas süvvä. Sis küsse hall vanamiis selle tõõsõ vanamehe käest: "Kas sa ka olõt umalõ perrele kuust ehitenü [kuuske ehtinud] talsipühis?" Vana miis üttel: "Ei olõ." - "Kost sis su hingele taivahe minna tii pääle valgust saa?" Vana miis üttel: "Ma ei olõ

kunagi kuust ei ka lauda katnu, nii kui siin om katõd." Sis küsse hall vanamiis: "Mis olõt sa sis oma eloaja tennü? Kas sa muud ei olõgi tennü, kui pühapäävä liinah käünü?" - Sis hõigas poig appi. Tuu olli väläh kuurmad vahtmah, tuu nägi, et sivvud olli olnu kõik ümbre kuurma, pääd püstü. Kõik tahtsiva tälle pääle joosta. Ja rehealutse värehti pääl olli verine nahk ja üts miis olli üles puudu [poodudu] ja kattusõ harjah olliva kõik sooligu risti ja rästi. Sis naas poig pelgämä. Sis küsidü poja käest: "Kas mõistad nüüd ennemuistitsid jutta?" Sis ütel poig hädäga: "Mõista küll." Sis ütel vanamiis: "Sis seleta, mis need tähendäse, mis sa näied." Poig ütel: "Ma ei tiijä: "- Kuis sa sis ütlit, et sa mõistad vana aja jutte ja nuu ei tiijä midägi!" Sis naas vanamiis esi seletämä: "See üles puudu miis om see kirvõs, kui sa õdagu tüüst tulõd ja kirvõ saina lüüd. Sis lüüt saa uma esä pääluu sisse. Sivvud ummava need inemised, kui sa pühäpäävä liina lätsid ja neile umast kuurmast vilja möit [müüsid]. Need sooligud uma sino pattud, mis sa ummi orju piinsid ja sunnõd pühäpäävä kah tühü. See verine nahk um see patt, mia sa vaesid petid ja nülit, kui naha olõs sa ärä võtnu neil säläst." Sis ütel miis: "Oh sedä patutüüd, miä ma sis olõ tennü!" - Sis es taheda inämb essä laskagi ärä. Poja palvõ pääle lubadi viil essä kolmõs pääväs. Kolmadal pääväl tuliva vanad kurjad esäle perrä ja veiva esä ilma poja nägemädä ärä. Poig läts kodo ja jägi selle kuurma kõik ärä vaesilõ ja sai hääs mehes, koni elas.

H II 71, 196/8(60) < Vastseliina - J. Jakobson (1902).


56.

Usu vana sõna

Vanal ajal oll üts kunigas käsü andnu, et timä riigist piät kõik vanad inimesed ärä tapma; mis pääle viiekümne aasta vanad, nuu pidive ärä tapõtus saama. Kui kohki [kusagil] majah vana inemine löüti, sis tuu perremiis pidi tiidmä, et timäl hindäl ka inämb lootust es ole. Aga üts miis olli maa sisse üte salahaua kaibnu ja oma esä sinnä sisse veenü ja poig olli esäle muudkui süvvä perrä innegi veenü, et timä sinnä ärä es koole. Aga omede ütskõrd olli tullu hukkaminevad aastad, nii et mitu aastad läbi es ole muud taivast maha täis tullu kui vihma ja sis olli rüä [rukki] seeme hoobis maa päält ärä kadonu, nii et tedä inämb kostki saija es ole. Sis olli see vanamiis omala pojale opanu, et: "Võtta täna [õlg]katus maha ja pessä ja puista need oled [õled] läbi, küll sis näed, et rüä siimne kätte saad. Poig olli tennü ka esä opuse perra ja kui kattuse läbi olli puistanu, sis olli tima saanu terve kaarnitsa [mõõtühik] rüki ja miis olli maaha külbnü [külvanud] ja tõõsõ aasta olli ollu küll õnnistuse aasta. Mehele olli saanu kaarnitsa külbüst kolm mõõtu. Neid es ole timä terräki ärä söönü ja olli kõik maha külbnü, ni tõõsõ aasta olli miis jo kolmkümend mõõtu saanu. Sis olli timä kümme mõõtu maha külbnü ja katskümmend olli süümise jaos jäänü. Sis olli üts tõõnõ külämiis lännü kunigalle kaibama, et vaene miis süü leibä ja kunigalle ei tuu mitte raasugi. Sis olli kunigas lännü selle mehe poole kaema, kel leib olli, et kes tuu aigu uur, et täll leib om. Kost timä leeva õige sai? Kunigas läts selle mehe poole tarrõ, kaes - õige küll, leib laua pääl nii kui innevanastki. Kunigas läpe-es [ei läbenud] miist tõrõldaki, muudkui naas sedä nõudma: "Kos sa leevä sait vai kõige enne, kost saa rügä seemne said?" Miis üttel: "Ma võtti tarõ kattuse maha, pessi ja puistsi läbi ja sääl sai ma rügä seemne." Aga kunigas küsse: "Kes niida opas sinnu tegemä?" Miis ütel: "Mul oma vana esä opas." Kunigas küsse: "Kos sinu esä om ja kas su esä oleb [ilmselt on sellise sõnvormiga (oleb pro om) tahetud näidata, et kuningas oli teisest rahvusest [aus miis?" Ütel: "Oleb jah!" Sis ütel kunigas: "Tuu tedä mulle ka kaija." Miis ütel: "Ei tuu, sa tapad ärä." Kuningas ütel: "Ei tapa." Miis ütel: "Kas ma tuud ärä jõua usku! Kui sa tõotad ärä vandõga,et sa ei tapa, sis ma küll tuu." Sis olli kunigas vandõga ärä tõotenu, et timä ei tapa. Sis olli miis oma valgõs pliikinü vana esä kuniga ette toonu. Sis olli kunigas selle vanamehe iih [ees] vandnu, et timä inämb üttegi ei lupa tappa. Sest vanust võip paljo opetust saija ja tälle olli oma esä sõna miilde tullu, et: "Kuule vana sõna, ärä söögu vana ossa [osa]".

H II 71, 519/21 < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).


57.

Kuningatütre meelütämine

Miis oll mõtsa ar essünnü ja oll käünü mõtsa piteh ja um kuuldnu, kui rõivit um mõstu, tõlva [tõlvad, kurikad] ütstõõsõ ala pandnu [üksteise järel löönud] nigu pauknu õnnõ. Timä lännü mano, [mõeldes]: "Ah, siäl iks inemise eläse!" - Viimäte sis kaenu: tõlva mõskva. Ja um nakanu minemä jäle mõtsa piteh. Ja um lännü, lännü nii kava ku kulnu, ku pini uma hauknu. - "Ah, siäl iks eletäs, koh pini haukva!" Kaenu, saanu mano: pini pääluu haukva ütstõist vasta nigui... Ja võtnu nu pääluu.maast, pannu jäl kotti. Nakanu jäle minemä noide [nende]... kotiga iks edesi. Lännü, lännü, kuuldnu ku kikka kirgva. - "Ah, siäl inemise eläse, koh kikka kirgva'" Lännü sinnä mano - siäl kikka pääluu kirgvä. Nakanu... võtnu maast üles, pandnu nuu [need] jäll kotti. Nakanu nondega minemä. Lännü, lännü, nii kaua ku saanu ütte liina. Siäl saanu kuulda, et kuningatütärt ei jovva [jõua] kiäki ar meelütä. Üts kuninga teendrist sai kuulda, et üts vanamiis um, kes jõud vaest ar_meelütä. Kuningas ei olõ usknu. Viimäte olõvat sis kuningas ülnü: "Minge kutskõ timä siiä, ma anna timäl umast elämisest puul kuningriiki pia." [Lännü] kuninga teendri perrä, toonu vahtsõ rõiva sälgä panda ja nakanu tütärt meelütämä. Um sis pandnu edimält [esiteks] tõlva mõskma. Noid um kaenu niisama. Tõnekõrd pannu pini luu, pääluu haukma, sis um jo naardnu. Pannu kikka kirgmä. Sis um nakanu naardma ja miiltünü ar [meel läinud heaks]. Kuningas um andnu toolõ mehele umast kuningriikist kolmas osa ja sis kuninga kraam kõik timäle ka niisama ku muilgi.

AES, MT 117, 20 (21) < Vastseliina, Mauri k. - O. Parmas < Mari Kilk (1922).


58.

Kannõl

Vaenõ poiss läts mõtsa ja ütles: "Ei avida minnu [mind] jummal ei juudas, ei võta minnu kiä tiinmä." Läts miis mano ja ütles: "Tulõ mullõ sulasõs." Timä lät's sulasõs ja tiine tedä kats aastat. Ja katõ aasta peräst ütles, et kas sä tahat kodo minnä. - "Jah, ma tahasi küll minnä siist är." - "Sa tahat palka kah!" - Mass [maksis] kats kopka.

Nakas miis siält tulõma ja tulõ ja pess pioga hindä puusa pääle: "Mul om raha külält, mul om raha külält." Putus vanamiis vasta, ja ütles vanamiis: "Anna ta [see] raha mullõ! Pallos sul um, kos sä kävet?" - "A mä olli tiinmän. No, siält sai mullõ raha." - "Anna sis mullõ ar!" - "Ma ei keelä, võtah." - "A kost sullõ saa?" - "Ma olõ nuur miis, ma teeni jälki. sa olõt vana inemine, sullõ ei saa kostõgi." - "No kas sis raha mullõ ilma annat?" - "Ma ei võta midägi." - And[is vanamees] kandlõ. Näüdäs tälle kandlõ mängmist.

Üts kandlõ mängmine oll, et tõõsõ naksi... et juudi naksi kaklõma jah... Sis lätsi orjavitsa puhmõ käümä [läksid kibuvitsa põõsasse]. Siält nää kaki [katkusid] uma rõivahilbu kõik säläst maaha. Ja sis peräst jätte [poiss] kandlõ mängmise maaha ja sis juudi kaipsi kohtohe. Lätsi juudi kohtohe ja sis siäl timä nakas mängmä ja juudi naksi päid kokko pesmä. Pessi päid kokko nii kava ku veridses läts pää. Tõistõ juudele sai tiidä, et nii juudõl sääne õnnõtus um, päid pesvä kokko. Lätsi sinnä, pallõsõ: "Kulla miis, jätä maaha!" - Ei, tä ei jätä maaha, iks mäng[is] edesi. Viimäte sis lätsi tõõse juudi kah, massi timäle hulka raha. Ja jätt timä mängmise maaha ja juudi jäti pääpesmise maaha ja sai nii poiss rikkas. Ku tahtsõ, sis tuu kandlõga sai kõik ka talita [talitada; teha]. Kui olli pulma, läts ta pulma, siäl sai ta tandsi, et kohn oll määneski [mingisugune] pido, et pido pääle, siäl võisi ta tandsi. Kõik kandlõga võisi tetä, mis tahtsõ. Vanamiis timäle näüdäs kõik tu kandlõ mängu... läbi.

AES, MT 117, 16/7 (18) < Vastseliina, Mauri k. - O. Parmas < Mari Kilk (1922).


59.

Oll üts joodik sepp. Ütskõrd oll jäl juvva täüs. Tull teed pite ja vandsõ. Tull üts hall mees tallõ vasta ja küsse, misperäst ta vannus. - "Raha om är jood!" Sõs hall mees lubasi raha murõtsõda. Sepp pidi tallõ too eest allkirä andma. Nih, joodik sepp andsõgi uma allkirä. A ku aig täüs sai, et pidi är minemä, sõs läts nõia mano nõu küsümä. Too käskse ravvast [rauast] tool tetä ja kruvvõga [kruvidega] põrmandu külge kruvvi. Andsõ sepäle veel kurõ seereluu [kure sääreluu] ja käsk tooga koputa kolm kõrd, et sõs ei päse koskilõ.

Tull sõs vanapakan sepäle perrä. Neli hobõst oll tõlla een. Must tõld oll. Sepp kutsõ tarrõ, et puhka veidikõnõ. Pandsõ tooli pääle istma ja koput kolm kõrd vanapaganat kurõ seereluuga. Vanapakan jäi tooli külge kinni. No nakas muidogi seppä pallõma, et lasõ priis. Sepp kaubõl hindäle sõs kümme aastat pikendüst. No läts jäl kümme aastat möödä. Tull jäl vanapakan sepa perrä. Sõs sepp ütel, et : "Roni uibohe [õunapuu otsa], võta hindäle tee pääle ubinit!" A esi jäl koput kolm kõrd kurõ seereluuga. Jal kaubõl kümme aastat pikendüst. Noh, läts jäl kümme aastat möödä. Tull vanapakan jäl sepäle perrä. Saa õs sepp sõs inämp midägi. Pidi üten minemä. Võtt sõs käsihaamrõ ja pehe [pihid] üten. Saiva sõs põrgu läve mano. Sepp koput. Vanapakan tsusas nõna võtmõmulgust vällä. Sepp haardnu nõnast pihiga kinni ja nakanu käsihaamrõga pääle löömä. Sõs vanapakan nakas röökmä, et: "Sikatar, sikatar, [sekretär, sekretär] kos sepä eloraamat om!" Sõs olõ-õs inämp aigu otsi, kos sepä heng om. Visas sõs kõik raamatu sepä kätte. Sai sepp vabas ja saiva veel kõik timägä üten taivahe.

ERA II 160, 452/5 (11) < Vastseliina khk. ja v., Vana-Saaluse as., Laane t. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937).


60.

Vader

Ütel vaesõl mehel oll lats risti. Ta es saa koskilt vadõrit. Miis läts mõisa. Tii pääl tull tallõ üts miis mano, kes ütel, et täl ei olõ vadõrit. Miis ütel: "Võta minno!" - Vatõr andsõ rubla raha ja ütel: "Kui sa poodist midägi ostat, ärä osta kõgõ iist!" - Vaenõ miis käve poodin ja pandsõ ülejäänu raha karpi. Hummogu oll karbin jälle ruubli.

Ütskõrd tull vatõr last kaema ja kutsõ poissi umma ello kaema.Vadõril oll suur maja. Tarõn oll pikk laud, kos palliva põlesid] küündle. Osa palli, osa oll kistunu [kustunud]. Vatõr ütel: "Siin om ega inemise jaos küünäl." - "Ristesä [ristiisa], kos mu küünäl om?" - "Soo." - "Soo nakas jo kistuma. Panõ tõõnõ!" - "Ei, tõist ei saa." - "No panõ ristipoja pärast!" - Olgu, panen!"

Vatõr tahtsõ küünält läitä, kuid see es võta tuld. Ristipoig kuuli är.

Oma Sulega. - Vastseliina, Loosi v., Tissi k. - Liina Liivoja, VII kl. < Liisu Kirep, 94a.

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Muinasjutud:meelelahutus, maailmavaade ja moraaliõ
November 2019
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

MUINASJUTUD: MEELELAHUTUS, MAAILMAVAADE JA MORAALIÕPETUS On harjutud arvamusega, et muinasjutud olid minevikus inimestele meelelahutuseks, täites sedasama ülesannet, mille jaoks tänapäeval on filmid, telesaated, teatritükid. Küllap peab see vähemalt osalt paika. On muinasjutte, mida võib pidada tõepoolest märulifilmide, naisteromaanide, koguni seebiseriaalide ja kõige üldisemalt meelelahutustööstuse endisaegseiks vasteiks. Aga on teistsuguseidki, selliseid, kus on antud vastused inimesi igavesti puudutavatele suurtele küsimustele, kus on selge õpetusiva - või mis on oma piltlikkuse ja viimistletud keelekasutuse poolest tõeline sõnakunst, võib-olla kunst kunsti enda pärast. Allpool leidubki väga erinevaid näiteid. Seikluslikku ja meelelahutuslikku alget esindab parimini käesoleva kogumiku kõige pikem jutt "Tark kuningatütar" (52), kuigi selles leidub ka õpetlikku. Võttes peategelase Nestori kogemuse kokku, võime saada tema ostetud "sõnade" kõrvale veel ühe: tarkus tasub ära. (Või peaks kaasaegsemalt sõnastades ütlema: investeerige haridusse!) Luu-Ivani-lugu (54) on suguluses hiiu- ja vägilasmuistenditega. Tähelepanu äratab muidugi selle teksti tugeva poisi nimi, mis viitab idapoolsetele seostele. "Kuningatütre meelitamine" (57) on taas niisugune jutt, mida räägiti meelsasti Eestis, samuti Soomes. Setud on selle koguni lauluks teinud. Mõneski jutus (58, 59) kohtame koomilisi situatsioone ja kavaluse ülistust, mis kallutavad neid naljandite poole, kuid samas võib märgata ka õpetlikku: heldus tasutakse imeesemega, aga kuradileping saadab igal juhul ohtu, ehkki sellest võib ka pääseda. Kuna paljud tõlkelised muinasjutukogumikud on ehk juba küllaldaselt avaldanud niisuguseid üle Euroopa tuntud jutte, nagu printsesside päästmine allilmast, kuningatütre kosimine klaasmäelt või kõrgest tornist, võitlused mitmepealiste lohedega jne, siis pole neid käesolevasse väikesesse valimikku võetud. Rõhk on tõsiselt võetavatel lugudel, mida on vähem tutvustet täl ei olõ vadõrit. Miis ütel: "Võta minno!" - Vatõr andsõ rubla raha ja ütel: "Kui sa poodist midägi ostat, ärä osta kõgõ iist!" - Vaenõ miis käve poodin ja pandsõ ülejäänu raha karpi. Hummogu oll karbin jälle ruubli. Ütskõrd tull vatõr last kaema ja kutsõ poissi umma ello kaema. Vadõril oll suur maja. Tarõn oll pikk laud, kos palliva põlesid] küündle. Osa palli, osa oll kistunu [kustunud]. Vatõr ütel: "Siin om ega inemise jaos küünäl. " - "Ristesä [ristiisa], kos mu küünäl om?" - "Soo. " - "Soo nakas jo kistuma. Panõ tõõnõ!" - "Ei, tõist ei saa. " - "No panõ ristipoja pärast!" - Olgu, panen!" Vatõr tahtsõ küünält läitä, kuid see es võta tuld. Ristipoig kuuli är. Oma Sulega. - Vastseliina, Loosi v. , Tissi k. - Liina Liivoja, VII kl. < Liisu Kirep, 94a.

Muinasjutud:meelelahutus, maailmavaade ja moraaliõ
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |