Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Muinasjutuvestja Todahh

Järve kaldal seisis üksik jurta. Sellest vasakul laius avar stepp, paremal kõrgusid mäed. Nii stepis kui mägedes oli palju teeradu, mis kõik tõid jurta juurde. Jurtas elas muinasjutuvestja Todahh oma lapselapse Sakmatiga. Kõikides rändlaagites teati taati. Tema juurde tuldi stepist, käidi mägedest, sõideti puutüvest õõnestatud lootsikutega üle järve. Kord istus Todahh oma lapselapsega jurta ees. Mõlemad olid tööga ametis: taat pingutas tšathanile (pill) keeli peale, poiss kuivatas kasetohul kohupiimajuustu. Igast kaarest lendas kokku varblasi, kes sädistasid oma keeli ja ise varitsesid juhust, et juustu naksata. Ka vares lendas platsi, istus jurta suitsuaugule, vaatas alla ja paotas noka, otsekui naeraks. Niipea kui varblased seda nägid, kukkusid nad veel kõvemini säutsuma. Vares kraaksatas solvunult ja lendas minema. "Vanaisa Todahh, mida varblased varesele ütlesid?" küsis poiss. "Nad ütlesid talle: "Mis sa, kähistaja, siit otsid?"" - "Ta kähistab ju tõepoolest. Miks ta siis selle peale solvus?" - "Vares ja varblane läksid juba vanal hallil ajal riidu," hakkas Todahh jutustama. "Tollal oli varblane sama suur kui vares. Kord ajasid nad omavahel juttu. "Sõber varblane," ütles vares, "kui ma inimeste seas elaksin, oleks mul neile väga palju huvitavat jutustada!" Varblane vangutas pead. "Sa oled üks igavene latatara!" torkas ta. "Mida huvit

Muinasjutuvestja Todahh

Hakassi muinasjutt

Järve kaldal seisis üksik jurta. Sellest vasakul laius avar stepp, paremal kõrgusid mäed. Nii stepis kui mägedes oli palju teeradu, mis kõik tõid jurta juurde. Jurtas elas muinasjutuvestja Todahh oma lapselapse Sakmatiga. Kõikides rändlaagites teati taati. Tema juurde tuldi stepist, käidi mägedest, sõideti puutüvest õõnestatud lootsikutega üle järve.
Kord istus Todahh oma lapselapsega jurta ees. Mõlemad olid tööga ametis: taat pingutas tšathanile (pill) keeli peale, poiss kuivatas kasetohul kohupiimajuustu. Igast kaarest lendas kokku varblasi, kes sädistasid oma keeli ja ise varitsesid juhust, et juustu naksata. Ka vares lendas platsi, istus jurta suitsuaugule, vaatas alla ja paotas noka, otsekui naeraks. Niipea kui varblased seda nägid, kukkusid nad veel kõvemini säutsuma. Vares kraaksatas solvunult ja lendas minema.
"Vanaisa Todahh, mida varblased varesele ütlesid?" küsis poiss. "Nad ütlesid talle: "Mis sa, kähistaja, siit otsid?"" - "Ta kähistab ju tõepoolest. Miks ta siis selle peale solvus?" - "Vares ja varblane läksid juba vanal hallil ajal riidu," hakkas Todahh jutustama. "Tollal oli varblane sama suur kui vares. Kord ajasid nad omavahel juttu. "Sõber varblane," ütles vares, "kui ma inimeste seas elaksin, oleks mul neile väga palju huvitavat jutustada!" Varblane vangutas pead. "Sa oled üks igavene latatara!" torkas ta. "Mida huvitavat sul rääkida on? Nii kui kraaksuma pistad, juhtub ilmtingimata õnnetus. Aga kui mina inimeste juures oleksin, oskaksin neile tõepoolest nõu anda."
Nad vaidlesid ja vaidlesid, ei suutnud aga sõnadega midagi selgeks teha ning läksid karvupidi kokku. Varblane haaras varesel niimoodi kõrist kinni, et sel on siiamaani hääl ära. Vares rabeles lahti, lendas teise puu otsa ja läkitas sealt needusi varblase poole. Ning varblane muutuski väikeseks, niisuguseks nagu praegu. Sellest ajast peale elab ta varese kiuste inimeste läheduses ja säutsub vahetpidamata, arvates, et annab head nõu... Täpselt niisamuti nagu rumal ja lobisev inimene."
"Aga miks vares, kes on nõnda suur, pelgab pisikest varblast?" - "Tema südametunnistus pole inimeste ees puhas. Vares rõõmustab alati, kui meil õnnetus juhtub. Aga see, kelle süda pole puhas, on alati hirmul, et sellest võidakse teada saada..."
Jurta juurde sõitis ratsamees. Ta tuli hobuse seljast maha, laskus vana muinasjutuvestja ette kükakile ja ootas, millal auväärne taat juttu alustab. "Miks sa tulid?" küsis Todahh. "Minu peremees, rikas bai, korraldab võõruspeo. Ta saatis mind sinu järele. Tahab oma külalistega sinu muinasjutte kuulata. Kas tuled?" "Tulen küll. Miks ma ei peaks tulema? Ma pole tükk aega stepis käinud. Peab minema ja vaatama, kuidas inimesed elavad." Ratsamees kappas steppi, Todahh aga saduldas oma kõhna hobusekronu, pani sadulakottidesse kohupiimajuustu, kuivatatud kala ja liha. "Vanaisa Todahh, miks me nii palju toitu kaasa võtame?" päris poiss. "Me läheme ju külla."
Vana muinasjutuvestja ei vastanud midagi. Ta istus hobuse selga, tõstis lapselapse enda taha ja nad asusid teele. Rada läks mööda järve kallast. Järv muutus üha kitsamaks. Sealt voolas välja oja, mis rohus läigeldes steppi kadus. Nad ratsutasid piki oja äärt. Vasakul, otse raja kõrval, kõrgus mägi. Kaks meest kangutasid ojast päratu suurt kivilahmakat. Nad kõndisid ümber selle, karjusid teineteise peale, aga kivi seisis nii kui ennegi. Todahh küsis: "Mida te teete?" - "Me veeretame kivi eest ära. See varises mäest alla ning pigistas veesoone kinni. Steppi ei immitse enam veepiiskagi ja kariloomi pole millegagi joota. Me olime nõus kivi eest ära kangutama ja selle eest lubas iga rändlaager meile anda kaks lammast ja ühe hobuse." - "Ohoo!... Nii saate ju korrapealt rikkaks," ütles Todahh.
"Ka meie arvasime nii. Aga tuleb välja, et kivi on liiga raske. Vaata, mihuke! Kuid sellest paistab ainult pool, teine pool on vee all, maa sees peidus - eks katsu säherdust mürakat kätte saada!" - "Miks te siis varem selle peale ei mõelnud?" "Enne polnud aega mõelda... Nii kui kuulsime, kui rikkalik tasu töö eest ootab, nii nõusse jäimegi." Ning ta hüüdis teisele: "Üks, kaks, korraga!..." Mehed pingutasid kõigest väest, karjusid, jooksid ümber kivi. Kord nügisid seda seljaga, kord rõhusid rinnaga... Nad said vees läbimärjaks ja istusid puhkama. Ei tahtnud teineteise otsagi vaadata. Aga lähedal soos hõikasid rukkirääk ja vutt vastamisi. Sakmat hüppas hobuselt maha, ajas pea selga ja jäi kuulama.
"Vanaisa Todahh, millest need linnud räägivad?" küsis ta.
"Oma ahnusest ja rumalusest," kostis Todahh. Ta tuli ka hobuse seljast maha, istus kaldapervele ja käskis lapselapsel tuld ulatada. Kuni Sakmak tulerauast tuld lõi, võttis taat välja lühikese piibu ja toppis selle tubakat täis. "Kord kohtasid rukkirääk ja vutt stepis kaheaastast mullikat," pajatas Todahh piibutobi tossama pannes. "Nad askeldasid, olid rõõmsad ja hakkasid looma koju ajama. Mõtlesid, et nüüd on hoobilt rikkad! Teel juhtus neile soo ette. Linnud ajasid mullikat läbi mädasoo ja loom vajus mülkasse. Vutt haaras mullikal sabast, ähkis ja vedis kuis jaks võttis. Rukkirääk kisendama: "Kä-ärista!...Kä-ärista!..." Vutt tiris ja tiris mullikat sabast, kuid tundis, et jõud jääb napiks, ja kukkus karjuma: "Ei saa!...Ei saa!..." Siiamaani pole nad mullikat välja saanud ja kuulutavad seda igas soos."
"Sa oled vana mees, miks naerad sa meie õnnetuse üle?" küsisid mehed. "Sa võiksid parem aidata meil kivi nihutada." - "Kas ma siis teie üle naeran? Te naerate ju ise enda üle. Miks olete endale võtnud üle jõu käiva töö? Mitte kaks, vaid ka sada meest ei teeks siin midagi ära! Inimestel on mure, pudulojused surevad janusse. Stepis oodatakse vett, loodetakse teie peale... Aga teie unistate rikkaks saamisest. See ei kõlba kuhugi!... Ma olen nõus aitama, aga mitte teid, vaid hädasolijaid. Lapselaps Sakmat, mine mägedesse ja too sealt hagu."
Todahh vaatas kivi üle, popsis piipu ning ootas lapselast. Läks aega mis läks, aga Sakmat tuli tagasi ja tõi kütet. Kivile tehti suur lõke. Hagu põles kaua, päike jõudis juba teisele poole taevaserva veereda. Kui kivi oli tulikuumaks köetud, käskis Todahh kõigil eemale minna ja kallas selle veega üle. Tõusis kärgatus nagu kõuemürin, mäed kajasid vastu, kogu kallas mähkus aurupilve. Kivi läks pooleks, pooled vajusid laiali ja vesi voolas nende vahelt steppi.
Stepist tulid karjused, kes ajasid nii palju lambaid ja hobuseid kokku, et maapinda polnud nende all nähagi. Karjused vaatasid kivilahmakat ja nende imestusel polnud piiri. Nad kiitsid mehi, kes olid lubanud kivi eest ära tõsta: "Kuidas te küll suutsite kahekesi säherduse müraka katki lüüa? Ka sada inimest ei jõuaks seda paigast liigutada! Teist tugevamaid mehi pole maa peal olemas! Siin on teile tasu teie vägilasliku töö eest." Mehed seisid, pead norus. Üks neist ütles: "Ei ole me tasu ära teeninud. Mitte meie, vaid Todahh lõhkus selle kivi ära." Hakati meest otsima, aga muinasjutuvestjat polnud kusagil. Jõudis pärale veel üks karjus, kes tõi kaks lammast lisaks. Temalt küsiti, ega ta Todahhi näinud ei ole. "Todahh on siit juba kaugel! Ta on otsaga teispool mäge. Ei ole ta säärane inimene, et ootaks heateo eest tasu," vastas karjus. "Sul on õigus, Todahh ei võta selle eest, et meid hädast välja aitas," olid kõik päri ja ajasid loomad oma rändlaagritesse tagasi.
Vahepeal oli Todahh oma lapselapsega bai juurde jõudnud. Päike oli juba alla veerenud ja pidu bai jurtas alanud. Todahh pandi lambanahale istuma. Lapselaps Sakmat peitis enda vanaisa selja taha ja piilus üle taadi õla. Veel kunagi varem polnud ta nii rikkalikku pidu näinud! Külalised sõid tublisti, kastsid piimaviinaga keelt, näod ja käed rasvast läikimas. Todahh laulis neile Otšen-Maturi kuulsatest tegudest ja mängis tšathani. Kõik külalised olid rahul, ainult peremees kärkis teenritega, et need kiiremini uusi roogi lauale kannaksid.
Sakmat polnud sellest ajast, kui nad kodunt tulema hakkasid, ivakestki hamba alla saanud. Ta kõht lõi kõvasti pilli. Poiss muudkui ootas, et peremees käsiks ka talle ja vanaisale pruukosti pakkuda. Keskööks olid võõrad söönud ja joonud ning hakkasid endid magama sättima. Peremees ütles: "Muinasjutuvestja Todahh, sa pajatasid meile huvitavaid lugusid! Pärast selliseid muinasjutte tuleb magus uni. Mine ka sina puhkama, aga homme saadan sulle uuesti järele."
Teener küsis: "Peremees, ehk lubad muinasjutuvestjale süüa anda?"
"Aga mida talle anda? Pole enam midagi järel... Külalised on kõik ära söönud. Vastu ööd ongi kahjulik süüa, täie kõhuga tulevad halvad unenäod." Külalised naersid täissöönud bai nalja üle.
Todahh pöördus Sakmati poole ja lausus: "Kord tuli konnal tahtmine sipelga üle nalja heita. Ta läks sipelga juurde ja kutsus teda endale külla. Sipelgas hakkas kähku ettevalmistusi tegema, kõiksugu ussikesi ja kihulasi kotti laduma. Konn solvus: "Kus seda enne on kuuldud, et külla minnakse oma moonaga!" Sipelgal hakkas piinlik ja ta jättis koti koju. Jõuti sohu. Konn hüppas vette, aga sipelgas jäi kaldale ootama, millal talle külakosti pakutakse. Sipelga kõht kasvas näljast selja külge kinni ja keskkoht muutus niitpeeneks. Hea et sipelgas taipas koju minna, muidu oleks veel nälja kätte ära kõngenud. Kui sa, Sakmat, oleksid seda sipelga-lugu teadnud, poleks sa minu käest küsinud, miks ma bai juurde külla sõites nii palju söögipoolist kaasa võtan."
Todahh ja lapselaps läksid sulaste jurtasse. Seal võttis taat kotist kala, liha, kohupiimajuustu ja kutsus kõiki õhtust sööma. Toitu oli küllalt - jätkus kõigile. Bai teener rääkis sugulastele sipelgaloo edasi, ja ehkki neil polnud magusat piimaviina, oli nalja ja lõbu enam kui bai joobnud külaliste juures. Sellest ajast peale öeldakse ikka: "Rikka juurde mine alati oma moonakotiga. See pole kunagi liiast."
Hommikul saatis bai taadile järele, kuid Todahh ja lapselaps olid bai valdustest juba kaugel. Nad jõudsid jõe äärde. Selle kaldaid ehtisid paplid. Korraga kuulsid nad karjeid. Todahh äigas hobust piitsaga. Teel nüpeldasid kaks teenrit karjust. Bai seisis sealsamas ja küsis: "Kelle varss see on?" - "See on minu, minu varss!" hüüdis karjus. Todahh ratsutas bai juurde ja tundis huvi: "Mille eest seda meest pekstakse?" - "Ta on petis," vastas bai. "Ma olin oma inimestega ööd papli all. Siis ratsutas siia see karjus ja palus ööseks meie juurde jääda. Hommikul, kui üles tõusime, lamas papli all varss. Häbematu karjus väidab, et varss on tema oma." - "See on minu, minu varss!" hüüdis karjus uuesti.
"Pidage," ütles Todahh. "Karu ja vöötorav vaidlesid kord niisamuti. Ühel päeval, keset talve, sattus vöötorav karu koopasse. Karu ärkas üles ja päris: "Mis kuu meil praegu on?" Vöötorav vastas: "Jaanuar." Karu hakkas vöötoravaga vaidlema, mitu päeva selles kuus on. Karu tahtis väga, et kevad juba kiiremini tuleks, ja möirgas: "Kolmkümmend päeva!...Kolmkümmend..." - "Kolmkümmend üks! Kolmkümmend üks!" karjus vöötorav. Karu sai vihaseks ja rahmas käpaga üle vöötorava selja. Vöötorav rabeles lahti ja jooksis minema, kuid sellest ajast on tema seljal kolm triipu - karu küünte jäljed. Aga jaanuarikuus on siiski kolmkümmend üks päeva. Tuleb välja, et õigust jõuga paika ei pane... Sinu teenrid nuhtlevad seda karjust täiesti ilmaaegu." - "Aga kuidas ma siis tõe jälile saan?" hüüdis bai.
"Varss teab ise kõige paremini, kes on ta ema. Istuge kõik hobustele ja sõitke minema. Sina oma teenritega ühele ja karjus teisele poole. Varss jookseb emale järele ja ongi vaidlus lahendatud."
Kõik istusid hobustele ja ratsutasid minema, bai ühte, karjus teise kanti. Karjuse mära tõrkus edasi minemast: jäi teele seisma ja kutsus varssa. Varss aga sattus segadusse... Ta seisis papli all, pea norus, ajas siis kõrvad kikki ja vaatas kord ühele, kord teisele poole. Korraga aga rohmas sabaga ja traavis teed mööda karjusele järele...
Todahh elas veel kaua vaeste inimeste rõõmuks. Aga kui suri, võttis tema lapselaps Sakmat tšathani ja temast sai niisama kuulus muinasjutuvestja nagu tema vanaisagi.

Hakassi muinasjutte. 1989
Viimati uuendatud 30. dets. 2012
Muinasjutuvestja Todahh
Juuli 2019
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031    

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Järve kaldal seisis üksik jurta. Sellest vasakul laius avar stepp, paremal kõrgusid mäed. Nii stepis kui mägedes oli palju teeradu, mis kõik tõid jurta juurde. Jurtas elas muinasjutuvestja Todahh oma lapselapse Sakmatiga. Kõikides rändlaagites teati taati. Tema juurde tuldi stepist, käidi mägedest, sõideti puutüvest õõnestatud lootsikutega üle järve. Kord istus Todahh oma lapselapsega jurta ees. Mõlemad olid tööga ametis: taat pingutas tšathanile (pill) keeli peale, poiss kuivatas kasetohul kohupiimajuustu. Igast kaarest lendas kokku varblasi, kes sädistasid oma keeli ja ise varitsesid juhust, et juustu naksata. Ka vares lendas platsi, istus jurta suitsuaugule, vaatas alla ja paotas noka, otsekui naeraks. Niipea kui varblased seda nägid, kukkusid nad veel kõvemini säutsuma. Vares kraaksatas solvunult ja lendas minema. "Vanaisa Todahh, mida varblased varesele ütlesid?" küsis poiss. "Nad ütlesid talle: "Mis sa, kähistaja, siit otsid?"" - "Ta kähistab ju tõepoolest. Miks ta siis selle peale solvus?" - "Vares ja varblane läksid juba vanal hallil ajal riidu," hakkas Todahh jutustama. "Tollal oli varblane sama suur kui vares. Kord ajasid nad omavahel juttu. "Sõber varblane," ütles vares, "kui ma inimeste seas elaksin, oleks mul neile väga palju huvitavat jutustada!" Varblane vangutas pead. "Sa oled üks igavene latatara!" torkas ta. "Mida huvitavat sul rääkida on? Nii kui kraaksuma pistad, juhtub ilmtingimata õnnetus. Aga kui mina inimeste juures oleksin, oskaksin neile tõepoolest nõu anda. " Nad vaidlesid ja vaidlesid, ei suutnud aga sõnadega midagi selgeks teha ning läksid karvupidi kokku. Varblane haaras varesel niimoodi kõrist kinni, et sel on siiamaani hääl ära. Vares rabeles lahti, lendas teise puu otsa ja läkitas sealt needusi varblase poole. Ning varblane muutuski väikeseks, niisuguseks nagu praegu. Sellest ajast peale elab ta varese kiuste inimeste läheduses ja sä nuhtlevad seda karjust täiesti ilmaaegu. " - "Aga kuidas ma siis tõe jälile saan?" hüüdis bai. "Varss teab ise kõige paremini, kes on ta ema. Istuge kõik hobustele ja sõitke minema. Sina oma teenritega ühele ja karjus teisele poole. Varss jookseb emale järele ja ongi vaidlus lahendatud. " Kõik istusid hobustele ja ratsutasid minema, bai ühte, karjus teise kanti. Karjuse mära tõrkus edasi minemast: jäi teele seisma ja kutsus varssa. Varss aga sattus segadusse... Ta seisis papli all, pea norus, ajas siis kõrvad kikki ja vaatas kord ühele, kord teisele poole. Korraga aga rohmas sabaga ja traavis teed mööda karjusele järele... Todahh elas veel kaua vaeste inimeste rõõmuks. Aga kui suri, võttis tema lapselaps Sakmat tšathani ja temast sai niisama kuulus muinasjutuvestja nagu tema vanaisagi. Hakassi muinasjutte. 1989

Hakassi muinasjutt Muinasjutuvestja Todahh

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |