Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Murdekeelest meie olemuse kajastajana (Jüri Viikberg)

Loengus vaadeldakse, millised on seosed eestlaste elupaiga, murdekeele ning elutegevuste vahel ning põhjused, mis on murrete kasutamist kas närvutanud või elavdanud. Heidetakse valgusvihke eesti keele kaugemale arenemisjärgule ning meie peamurrete kujunemisele. Huvitaval kombel ei tajunud nt Skandinaavia viikingid eestlaste elupaika mitte ühtse riigina, vaid nn maadena, st maakondadena, nagu mainib ka Henrik oma Liivimaa kroonikas (1224-1227). Aga rahva kohta kasutati üldnimetust estones, kes eristusid selgelt liivlastest, latgalitest jt naaberrahvastest. Järelikult oli siinsete asukate keel see, mis neid ühendas üle maakonnarajade. Hoolimata murdevahedest, millest teab rääkida isegi meie vanim säilinud trükiteos Wanradt-Koelli katekismus (1535). Vaatleme, kuidas elavad meie murdekeeled praegu, millised on murde- ja kirjakeelte vahekorrad tänapäeval. Lektor Jüri Viikberg (Eesti Keele Instituut, Tallinna Ülikool). Jüri Viikberg on keeleteadlane, kauaaegne Eesti Keele Instituudi murdeuurija ning ühtlasi Tallinna Ülikooli õppejõud. Tema peamised huvialad on murdeleksikoloogia, keelekontaktid, sotsio- ja etnolingvistika, sh saksa laenud eesti keeles ning väliseestlaste eesti keel. Jüri Viikbergi sulest on sündinud üle saja teaduspublikatsiooni. Ta on koostanud "Eesti murrete sõnaraamatut" (II-V köide, J-M) ja mitu kogumikku, sh "Vene impeeriumi rahvaste punane raamat" (1993, koostöös), "Eesti rahvaste raamat" (1999), "Vadja keele

Murdekeelest meie olemuse kajastajana (Jüri Viikberg)

Rahvakultuuri Keskuses (J. Vilmsi 55), 9. märtsil kl 17 - 19.30

Loengus vaadeldakse, millised on seosed eestlaste elupaiga, murdekeele ning elutegevuste vahel ning põhjused, mis on murrete kasutamist kas närvutanud või elavdanud. Heidetakse valgusvihke eesti keele kaugemale arenemisjärgule ning meie peamurrete kujunemisele. Huvitaval kombel ei tajunud nt Skandinaavia viikingid eestlaste elupaika mitte ühtse riigina, vaid nn maadena, st maakondadena, nagu mainib ka Henrik oma Liivimaa kroonikas (1224-1227). Aga rahva kohta kasutati üldnimetust estones, kes eristusid selgelt liivlastest, latgalitest jt naaberrahvastest. Järelikult oli siinsete asukate keel see, mis neid ühendas üle maakonnarajade. Hoolimata murdevahedest, millest teab rääkida isegi meie vanim säilinud trükiteos Wanradt-Koelli katekismus (1535). Vaatleme, kuidas elavad meie murdekeeled praegu, millised on murde- ja kirjakeelte vahekorrad tänapäeval.

Lektor Jüri Viikberg (Eesti Keele Instituut, Tallinna Ülikool).

 

Murdekeelest meie olemuse kajastajana            (Jüri Viikberg)

Jüri Viikberg on keeleteadlane, kauaaegne Eesti Keele Instituudi murdeuurija ning ühtlasi Tallinna Ülikooli õppejõud. Tema peamised huvialad on murdeleksikoloogia, keelekontaktid, sotsio- ja etnolingvistika, sh saksa laenud eesti keeles ning väliseestlaste eesti keel. Jüri Viikbergi sulest on sündinud üle saja teaduspublikatsiooni. Ta on koostanud "Eesti murrete sõnaraamatut" (II-V köide, J-M) ja mitu kogumikku, sh "Vene impeeriumi rahvaste punane raamat" (1993, koostöös), "Eesti rahvaste raamat" (1999), "Vadja keele grammatika" (2008), "Eestlase ja eesti keel välismaal" (2010, koostöös), veebisõnastik "Alamsaksa laensõnad eesti keeles" (2008) jm. Ta on käinud keelekogumismatkadel Ingerimaal, Siberis, Kaukaasias ja Krimmis.

 

 

Murdekeel väljendab meie päritolu ning seotust elukohaga, paiksust ning põlisust. Eestlaste kohaidentiteeti kirjeldavad piirkondlikud hüüdnimed. Junnud, vandiraiujad, ubamulgid, mehkad ja setud on kõik kolkapatrioodid selle sõna kõige paremas mõttes. Ühed eestlased kõik, kuid oma iseloomulike eripäradega.

Paiksus ja põlisus ei välista juurdetulijaid, olgu põhja- või idakaarest, sest need on pikapeale kohastunud ja muutunud omaseks. Oleškadest said aja jooksul Oleskid, Ivaškadest Ivaskid jne. Emakeele jätkuvuse põlvest põlve on taganud emad ja vanaemad, naabripered ning külarahvas. Kokkukuuluvus oma elupaiga ning kohamurdega on taganud eneseväärikuse, loomuliku suhtumise, et enda oma on parim. Niisama loomulik on arusaam, et teised on teisemad. Teistel on oma keel ja oma pruugid: Egän taren esi taar, egän külän esi kõne. Rahvatarkus ütleb, et hobune osta lähedalt, naine võta kaugelt. Aga kuidas on lood kodukeelega, kui naine on kaugelt ja teistmoodi kõnelemisega? Eks külakeel anna juhiseid kodukeele kujunemiseks. Kui klapp on hea, hakkavad tasahaaval ka keelenukid kuluma.

 

Vaata videoloengut SIIT

Viimati uuendatud 10. juulil 2017
Murdekeelest meie olemuse kajastajana            (Jüri Viikberg)
Detsember 2017
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Loengus vaadeldakse, millised on seosed eestlaste elupaiga, murdekeele ning elutegevuste vahel ning põhjused, mis on murrete kasutamist kas närvutanud või elavdanud. Heidetakse valgusvihke eesti keele kaugemale arenemisjärgule ning meie peamurrete kujunemisele. Huvitaval kombel ei tajunud nt Skandinaavia viikingid eestlaste elupaika mitte ühtse riigina, vaid nn maadena, st maakondadena, nagu mainib ka Henrik oma Liivimaa kroonikas (1224-1227). Aga rahva kohta kasutati üldnimetust estones, kes eristusid selgelt liivlastest, latgalitest jt naaberrahvastest. Järelikult oli siinsete asukate keel see, mis neid ühendas üle maakonnarajade. Hoolimata murdevahedest, millest teab rääkida isegi meie vanim säilinud trükiteos Wanradt-Koelli katekismus (1535). Vaatleme, kuidas elavad meie murdekeeled praegu, millised on murde- ja kirjakeelte vahekorrad tänapäeval. Lektor Jüri Viikberg (Eesti Keele Instituut, Tallinna Ülikool). Jüri Viikberg on keeleteadlane, kauaaegne Eesti Keele Instituudi murdeuurija ning ühtlasi Tallinna Ülikooli õppejõud. Tema peamised huvialad on murdeleksikoloogia, keelekontaktid, sotsio- ja etnolingvistika, sh saksa laenud eesti keeles ning väliseestlaste eesti keel. Jüri Viikbergi sulest on sündinud üle saja teaduspublikatsiooni. Ta on koostanud "Eesti murrete sõnaraamatut" (II-V köide, J-M) ja mitu kogumikku, sh "Vene impeeriumi rahvaste punane raamat" (1993, koostöös), "Eesti rahvaste raamat" (1999), "Vadja keele grammatika" (2008), "Eestlase ja eesti keel välismaal" (2010, koostöös), veebisõnastik "Alamsaksa laensõnad eesti keeles" (2008) jm. Ta on käinud keelekogumismatkadel Ingerimaal, Siberis, Kaukaasias ja Krimmis. Murdekeel väljendab meie päritolu ning seotust elukohaga, paiksust ning põlisust. Eestlaste kohaidentiteeti kirjeldavad piirkondlikud hüüdnimed. Junnud, vandiraiujad, ubamulgid, mehkad ja setud on kõik kolkapatrioodid selle sõna kõige paremas mõttes. Ühed eestlased kõik, kuid oma iseloomulike eripäradega. Paiksus ja põlisus elike eripäradega. Paiksus ja põlisus ei välista juurdetulijaid, olgu põhja- või idakaarest, sest need on pikapeale kohastunud ja muutunud omaseks. Oleškadest said aja jooksul Oleskid, Ivaškadest Ivaskid jne. Emakeele jätkuvuse põlvest põlve on taganud emad ja vanaemad, naabripered ning külarahvas. Kokkukuuluvus oma elupaiga ning kohamurdega on taganud eneseväärikuse, loomuliku suhtumise, et enda oma on parim. Niisama loomulik on arusaam, et teised on teisemad. Teistel on oma keel ja oma pruugid: Egän taren esi taar, egän külän esi kõne.   Rahvatarkus ütleb, et hobune osta lähedalt, naine võta kaugelt. Aga kuidas on lood kodukeelega, kui naine on kaugelt ja teistmoodi kõnelemisega? Eks külakeel anna juhiseid kodukeele kujunemiseks. Kui klapp on hea, hakkavad tasahaaval ka keelenukid kuluma.   Vaata videoloengut SIIT

Rahvakultuuri Keskuses (J. Vilmsi 55), 9. märtsil kl 17 - 19. 30 Murdekeelest meie olemuse kajastajana (Jüri Viikberg)

Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |