Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Nägemus heinasaadu kujul

Nägemus heinasaadu kujul Rahvaluuleuurijad on välja selgitanud, et eestlasele ilmutab üleloomulik olend end loodusmaastikus meeleldi heinasaadu kujul. See võib olla metshaldjas, vaim, kodukäija, tont, või vanakurat ise (vt. ka 70). Sageli aga ei osatagi talle muud nime anda kui heinasaad, -kuhi või -koorem (murdeti ka heinalabu, hainaruga). Võibolla aitas metsapuude kohin ja hirmunud inimese enda südamepõksumine luua kujutluspildi, nagu veetaks sammude müdinal ja kõrte kahinal heinu. 102. Vana Riivese Peeter rääkis: Tema tulnud Sääritsast [läheduses asuv talu], läinud üle soo. Seal on madal, alati üle tee jooksis vesi, ütleb: "Läksin sealt minema: suur heinasaad tuleb, läheb mööda suure kohina ja mühinaga. " Kas seal on midagi, või on ainult silmapete, ei tea, aga niisugust asja on ikka olnud palju ja palju. [Selle jutu rääkis Enniku Liide omalt poolt, kui oli ära kuulanud Põdra Salme jutustatud loo. ] RKM II 367, 76 (1) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Aliide Ennik, s. 1910. a. (1983). 103. Nägemus kabelist tulles Kord tulnud keegi tüdruk kabelist. Kui ta juba kabeli väravast välja saanud, kuulnud ta, et seljataga midagi kohiseb. Alguses pole ta sest väljagi teinud, pärast läinud aga kohin suuremaks. Et olnud kuuvalge, pole tüdruk kartnud. Lõpuks vaadanud ta seljataha. Ta järel tulnud heinasaad. Kui ta koju jõudnud, kadunud saad ära. ERA II 239, 400/1 (11) < Vara v. , Matjama k. - L. Karm, Matjama algkooli IV kl. <
 

Nägemus heinasaadu kujul


            Rahvaluuleuurijad on välja selgitanud, et eestlasele ilmutab üleloomulik olend end loodusmaastikus meeleldi heinasaadu kujul. See võib olla metshaldjas, vaim, kodukäija, tont, või vanakurat ise (vt. ka 70). Sageli aga ei osatagi talle muud nime anda kui heinasaad, -kuhi või -koorem (murdeti ka heinalabu, hainaruga). Võibolla aitas metsapuude kohin ja hirmunud inimese enda südamepõksumine luua kujutluspildi, nagu veetaks sammude müdinal ja kõrte kahinal heinu.


102.


            Vana Riivese Peeter rääkis: Tema tulnud Sääritsast [läheduses asuv talu], läinud üle soo. Seal on madal, alati üle tee jooksis vesi, ütleb: "Läksin sealt minema: suur heinasaad tuleb, läheb mööda suure kohina ja mühinaga."

            Kas seal on midagi, või on ainult silmapete, ei tea, aga niisugust asja on ikka olnud palju ja palju.

            [Selle jutu rääkis Enniku Liide omalt poolt, kui oli ära kuulanud Põdra Salme jutustatud loo.]

RKM II 367, 76 (1) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Aliide Ennik, s. 1910. a. (1983).


103.

Nägemus kabelist tulles


            Kord tulnud keegi tüdruk kabelist. Kui ta juba kabeli väravast välja saanud, kuulnud ta, et seljataga midagi kohiseb. Alguses pole ta sest väljagi teinud, pärast läinud aga kohin suuremaks. Et olnud kuuvalge, pole tüdruk kartnud. Lõpuks vaadanud ta seljataha. Ta järel tulnud heinasaad. Kui ta koju jõudnud, kadunud saad ära.

ERA II 239, 400/1 (11) < Vara v., Matjama k. - L. Karm, Matjama algkooli IV kl. < oma emalt Erna Karmilt, 42 a. (1939).


104.

Viirastustest


            Kui ma veel seitsmeaastane poisikene olin, siis elasime Patasse külas ühes saunas. Siis elas meie juures üks naene, selle poeg oli Igavere jaamas postipoiss. See tuli ükskord ema juure ja nuttis ja kõneles, kuda tema ühekorra hädas olnud.

            Tema tulnud ükskord linnast, saanud Vedu kõrtsi juure, sääl võtnud lõmpsu viina ja hakanud tulema. Saanud juba ligi Kukemetsa, sääl jäänud suikuma. Sääl ütelnud temale üks vanamoor: "Vii minu kah edasi!" Tema tõstnud pää ülesse ja ütelnud: "Mis mina sinust, vanast naisest, vean" ja annud hobustelle ühe jõhkami ja tulnud edasi. Kukemetsa vahel pannud pää jälle maha ja jäänud suikuma. Saanud metsast varsti läbi mäerinna alla, sääl jäänuvad hobused seisma. Küll ta plaaninud neid sääl, nõnda et ta ära väsinud, aga hobused ei ole paigastki liikunuvad. Küll ta palunud, küll ta vandunud, aga see kedagi ei ole aidanud, ta teinud sääl vana imet teistega.

            Viimati läinud siis mäest ülesse vaatama, et kas kedagi tuleb linna poole. No tulnud üks Saare valla mees, vasik pääl ja läinud linna. Tema hakanud sääl paluma, et "tule ja aita, ma olen hädas". No teine tulnud mäest alla, tema võtnud vankri otsalauast kinni ja joosnud järele. Naine ütelnud: "No eks sa lähe ja vaata siis, mis tal sääl viga on." No mees läinud ja kõndinud ümber hobuste ja vaadanud, viimati läinud ja kergitanud tiislihobuse rangisid ülesse ja ütelnud: "O[h] kulla poeg! Kudas need hobused niisukest koormat jõuavad vedada, sa tule ja vaata!" Kui läinud ja vaadanud, siis olnud nagu üks ilmasuur heinakuhi vankri pääl, aga temal olnud ruumi küll pääl olla, aga kui ta maast vaadanud, siis ei ole ruumi kuskil olnud. Siis läinud võtnud mees oma hobuse lahti ja võtnud looga, sellega mõõtnud postipoisi hobuste nina ees ja lugenud: "Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm", aga ütelnud hääl vankrist: "Ütle "neli"!" Mees tõmma[nud] looga ladvapoole pihku ja hakanud tüvikupoolega vankrisse vemmeldama ja ütelnud postipoisile: "Istu pääle ja lase minna!" Siis läinuvad hobused kui linnupojad minema, aga siis olnud nõnda kange... nõnda kange tuulispask ja liiva ja kiva käinud vankrisse nõnda mis hirmus. Kui ta jaama hoovi saanud, siis olnud vankrivahe veereni liiva täis.

E 13375/7 (1) < Maarja-Magdaleena - G. Tenter (1894).

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Nägemus heinasaadu kujul
September 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30      

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Nägemus heinasaadu kujul Rahvaluuleuurijad on välja selgitanud, et eestlasele ilmutab üleloomulik olend end loodusmaastikus meeleldi heinasaadu kujul. See võib olla metshaldjas, vaim, kodukäija, tont, või vanakurat ise (vt. ka 70). Sageli aga ei osatagi talle muud nime anda kui heinasaad, -kuhi või -koorem (murdeti ka heinalabu, hainaruga). Võibolla aitas metsapuude kohin ja hirmunud inimese enda südamepõksumine luua kujutluspildi, nagu veetaks sammude müdinal ja kõrte kahinal heinu. 102. Vana Riivese Peeter rääkis: Tema tulnud Sääritsast [läheduses asuv talu], läinud üle soo. Seal on madal, alati üle tee jooksis vesi, ütleb: "Läksin sealt minema: suur heinasaad tuleb, läheb mööda suure kohina ja mühinaga. " Kas seal on midagi, või on ainult silmapete, ei tea, aga niisugust asja on ikka olnud palju ja palju. [Selle jutu rääkis Enniku Liide omalt poolt, kui oli ära kuulanud Põdra Salme jutustatud loo. ] RKM II 367, 76 (1) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Aliide Ennik, s. 1910. a. (1983). 103. Nägemus kabelist tulles Kord tulnud keegi tüdruk kabelist. Kui ta juba kabeli väravast välja saanud, kuulnud ta, et seljataga midagi kohiseb. Alguses pole ta sest väljagi teinud, pärast läinud aga kohin suuremaks. Et olnud kuuvalge, pole tüdruk kartnud. Lõpuks vaadanud ta seljataha. Ta järel tulnud heinasaad. Kui ta koju jõudnud, kadunud saad ära. ERA II 239, 400/1 (11) < Vara v. , Matjama k. - L. Karm, Matjama algkooli IV kl. < oma emalt Erna Karmilt, 42 a. (1939). 104. Viirastustest Kui ma veel seitsmeaastane poisikene olin, siis elasime Patasse külas ühes saunas. Siis elas meie juures üks naene, selle poeg oli Igavere jaamas postipoiss. See tuli ükskord ema juure ja nuttis ja kõneles, kuda tema ühekorra hädas olnud. Tema tulnud ükskord linnast, saanud Vedu kõrtsi juure, sääl võtnud lõmpsu viina ja hakanud tulema. Saanud juba ligi Kukemetsa, sääl jäänud suikuma. Sääl ütelnud temale üks vanamoor: "Vii minu kah edasi!" Tema tõstnud pää ülesse ja ütelnuavad vedada, sa tule ja vaata!" Kui läinud ja vaadanud, siis olnud nagu üks ilmasuur heinakuhi vankri pääl, aga temal olnud ruumi küll pääl olla, aga kui ta maast vaadanud, siis ei ole ruumi kuskil olnud. Siis läinud võtnud mees oma hobuse lahti ja võtnud looga, sellega mõõtnud postipoisi hobuste nina ees ja lugenud: "Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm", aga ütelnud hääl vankrist: "Ütle "neli"!" Mees tõmma[nud] looga ladvapoole pihku ja hakanud tüvikupoolega vankrisse vemmeldama ja ütelnud postipoisile: "Istu pääle ja lase minna!" Siis läinuvad hobused kui linnupojad minema, aga siis olnud nõnda kange... nõnda kange tuulispask ja liiva ja kiva käinud vankrisse nõnda mis hirmus. Kui ta jaama hoovi saanud, siis olnud vankrivahe veereni liiva täis. E 13375/7 (1) < Maarja-Magdaleena - G. Tenter (1894).

Nägemus heinasaadu kujul
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |