Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Nägemused

Nägemused Usundilistes muistendites on juttu õige paljudest üleloomulikest olenditest, kellel on oma "nägu". Nii on näiteks metshaldjale, vetevaimule, kodukäijale, vanakuradile, libahundile, luupainajale, varandusevedajale ja teistele omane teatav tunnuste kogum ning jutudki nendest erinevad omavahel. Enamasti suudab inimene oma teadmiste ja arusaamade põhjal määratleda, missugusega neist tema või kellegi teise üleloomulik läbielamus seotud on. Sellegipoolest juhtub sageli, et seda õiget nime ei osata anda. Siis öeldakse: viirastus, kummitus, nägemus, lummutis (95; 98; 100; 102; 104). Niisuguseid põnevusjutte pajatavas seltskonnas on trumbid käes sellel, kes isiklikult kogetud juhtumite põhjal omalt poolt sõna sekka öelda saab (95; 96; 107). 95. Ükskord olen näinud, et uksel auku ega midagi ei olnud - aga üks niisugune pisike lind lendas tuppa ja sedasi ringi ümber toa kaares ja tagasi ukse juurde ja kadus jälle, nii et kuskil ei ole. Niipalju olen mina ka siis viirastust näinud. Ma olin väike tüdruk siis. RKM II 367, 123/4 (54) < Vaidavere k. - M. Hiiemäe < Mahta Must, 76 a. (1983). 96. Kange kolin või mürin jooksis üle lae, olin poisike, vanas mõisa koolimajas, Kaiavere koolimajas, seal olime ööd. Ukse lõi lahti, kole kolin läks üle lae. Läksin välla vaatama - ei olnud kedagi kuskil liikumas. Ei tea, et seal midagi sündis või. Ei tulnud midagi välla selle kohta. Aga siiani on mul see meeles ja ei julge rääkida ka s
 

Nägemused


            Usundilistes muistendites on juttu õige paljudest üleloomulikest olenditest, kellel on oma "nägu". Nii on näiteks metshaldjale, vetevaimule, kodukäijale, vanakuradile, libahundile, luupainajale, varandusevedajale ja teistele omane teatav tunnuste kogum ning jutudki nendest erinevad omavahel. Enamasti suudab inimene oma teadmiste ja arusaamade põhjal määratleda, missugusega neist tema või kellegi teise üleloomulik läbielamus seotud on. Sellegipoolest juhtub sageli, et seda õiget nime ei osata anda. Siis öeldakse: viirastus, kummitus, nägemus, lummutis (95; 98; 100; 102; 104). Niisuguseid põnevusjutte pajatavas seltskonnas on trumbid käes sellel, kes isiklikult kogetud juhtumite põhjal omalt poolt sõna sekka öelda saab (95; 96; 107).


95.


            Ükskord olen näinud, et uksel auku ega midagi ei olnud - aga üks niisugune pisike lind lendas tuppa ja sedasi ringi ümber toa kaares ja tagasi ukse juurde ja kadus jälle, nii et kuskil ei ole.

            Niipalju olen mina ka siis viirastust näinud. Ma olin väike tüdruk siis.

RKM II 367, 123/4 (54) < Vaidavere k. - M. Hiiemäe < Mahta Must, 76 a. (1983).


96.


            Kange kolin või mürin jooksis üle lae, olin poisike, vanas mõisa koolimajas, Kaiavere koolimajas, seal olime ööd. Ukse lõi lahti, kole kolin läks üle lae. Läksin välla vaatama - ei olnud kedagi kuskil liikumas. Ei tea, et seal midagi sündis või. Ei tulnud midagi välla selle kohta. Aga siiani on mul see meeles ja ei julge rääkida ka sellest.

RKM II 369, 179/80 (9) < Uhmardu (end. Kulmuvere) k. - M. Kõiva < Herbert Ots, sünd. 1919. a. (1983).


97.


            Vahest nähti, et istus sauna lakaluugi pääl naisterahvas ja kõlgutas jalgu. Vaatama mindi, siis ei olnud kedagi. Siis ma olin karjalaps ja käisin karjas. Kui säält saunast mööda läksin, siis vaatasin alati hirmuga, kas näen midagi.

RKM II 363, 224 (12) < Elistvere k. - E. Tampere < Armilda Kiil, 79 a. (1982).


98.

Kummitus rehealuse lakas


            Olnud pühapäev. Vanaema läinud rehealla kartuleid tooma. Äkki näinud ta, et lakast tuleb mööda redelit alla koer. Saades aga umbes redeli keskkohta, ta muutunud inimeseks, tulnud redelilt maha ja läinud uksest välja. - Vanaema tahtnud näha, et kes ta oli ja kuhu ta läks ning läinud siis järgi. Vaadanud uksetagused ära ja pole kedagi kuskil näinud.

ERA II 239, 396/7 (5) < Vara v., Matjama k. - L. Karm, Matjama algkooli IV kl. < oma vanaisalt Gustav Hermanilt, 75 a. (1939).


99.


            Vanaisa rääkis, et läks kuuvalgega üle väljade koju. Ja ühekorraga sigines tema kõrvale naisterahvas ja võttis käe alt kinni. Ja hakkas aga teda ühte auku kiskuma. Ja tema ütles, et mina ei tule sinuga kuhugi, ta lõi tal käest lahti. Ja vaatas ringi ja polnud kedagi kuskil.

            No see on tõesti imelik lugu. Ta oli niske tugev, et tema ei kartnud kedagi.

RKM II 368, 412 (12) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983).


100.


            Ükskord oli siit tahtnud ehale minna Alajõele üks mees. Ja seal on Juudi kabel, seal, sirge tee ääres kohe. Noorhärra tuleb teisepoole teed, kõnnib nagu temagi, ise viskab keppi sedasi [näitab]. Kumbki ei hakanud kõnelema kah. Nagu ei saanud rääkida - see mees ütles pärast. Sedasi läinud. Viimaks hüpanud üle kraavi. Eks ta midagi viirastust või midagi olnud. Läks sohu - sääl oli tema koht.

RKM II 367, 77/8 (4) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Aliide Ennik, sünd. 1910. a. (1983).


101.


            Ma võin teile rääkida küll, ma tean seda lugu niisamuti. Ma olen seda juttu mitmed-mitmed korrad kuulnud, kui ta [Alajõe poiss] seda on rääkinud. Ja siis teised on ka rääkinud, kui tuleb jälle jutuks.

            Alajõelt tuli Vara mõisa see poiss ehale. Tal oli pruut siin. Ta tuli siit metsatukast läbi ja kargas siin Juudi surnuaia kohas metsast mees välja, sigar suus ja kõvakaap peas. Tõine tõisel pool teed ja tõine tõisel pool. Nii nad siis läksid. Niisugune iseäralik tunne olnud sel mehel südames, mitte et just nii hirm, mõtelnud, et mis ma ikka kardan. Ei ütelnud tema midagi ega ütelnud teine midagi. Muidu olnud niisugune tüse ja tugev mees, et oleks võinud rinnul ka kokku minna. Aga midagi niisugust ei olnud. Juudi kabeli kohast tulnud see mees välja ja pärast kadus ära. See mees jõudis kohale, siis rääkis oma pruudile, mis seal oli. Pruut ehmatas isegi, et: "Ära sa tule," aga ta ikka ütles, et "mis ma pelgan." Aga näe, vere löönu ikka imelikust.

            Nüüd puhkab see mees. Kadunud need kõik. Üks tütar oli tal. - Ära võttis selle pruudi... Aga nüüd on kõik surnud, ei ole seda enam...

            Kindlast võis olla seal mõni vaimudekoht. Mõni ära tapetud või... mõni näitas, või... Nagu ikke kõneldakse.

RKM II 367, 73/5 (66) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983).

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Nägemused
September 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30      

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Nägemused Usundilistes muistendites on juttu õige paljudest üleloomulikest olenditest, kellel on oma "nägu". Nii on näiteks metshaldjale, vetevaimule, kodukäijale, vanakuradile, libahundile, luupainajale, varandusevedajale ja teistele omane teatav tunnuste kogum ning jutudki nendest erinevad omavahel. Enamasti suudab inimene oma teadmiste ja arusaamade põhjal määratleda, missugusega neist tema või kellegi teise üleloomulik läbielamus seotud on. Sellegipoolest juhtub sageli, et seda õiget nime ei osata anda. Siis öeldakse: viirastus, kummitus, nägemus, lummutis (95; 98; 100; 102; 104). Niisuguseid põnevusjutte pajatavas seltskonnas on trumbid käes sellel, kes isiklikult kogetud juhtumite põhjal omalt poolt sõna sekka öelda saab (95; 96; 107). 95. Ükskord olen näinud, et uksel auku ega midagi ei olnud - aga üks niisugune pisike lind lendas tuppa ja sedasi ringi ümber toa kaares ja tagasi ukse juurde ja kadus jälle, nii et kuskil ei ole. Niipalju olen mina ka siis viirastust näinud. Ma olin väike tüdruk siis. RKM II 367, 123/4 (54) < Vaidavere k. - M. Hiiemäe < Mahta Must, 76 a. (1983). 96. Kange kolin või mürin jooksis üle lae, olin poisike, vanas mõisa koolimajas, Kaiavere koolimajas, seal olime ööd. Ukse lõi lahti, kole kolin läks üle lae. Läksin välla vaatama - ei olnud kedagi kuskil liikumas. Ei tea, et seal midagi sündis või. Ei tulnud midagi välla selle kohta. Aga siiani on mul see meeles ja ei julge rääkida ka sellest. RKM II 369, 179/80 (9) < Uhmardu (end. Kulmuvere) k. - M. Kõiva < Herbert Ots, sünd. 1919. a. (1983). 97. Vahest nähti, et istus sauna lakaluugi pääl naisterahvas ja kõlgutas jalgu. Vaatama mindi, siis ei olnud kedagi. Siis ma olin karjalaps ja käisin karjas. Kui säält saunast mööda läksin, siis vaatasin alati hirmuga, kas näen midagi. RKM II 363, 224 (12) < Elistvere k. - E. Tampere < Armilda Kiil, 79 a. (1982). 98. Kummitus rehealuse lakas Olnud pühapäev. Vanaema läinud rehealla kartuleid tooma. Äkki näinud ta, et laeine midagi. Muidu olnud niisugune tüse ja tugev mees, et oleks võinud rinnul ka kokku minna. Aga midagi niisugust ei olnud. Juudi kabeli kohast tulnud see mees välja ja pärast kadus ära. See mees jõudis kohale, siis rääkis oma pruudile, mis seal oli. Pruut ehmatas isegi, et: "Ära sa tule," aga ta ikka ütles, et "mis ma pelgan. " Aga näe, vere löönu ikka imelikust.             Nüüd puhkab see mees. Kadunud need kõik. Üks tütar oli tal. - Ära võttis selle pruudi... Aga nüüd on kõik surnud, ei ole seda enam...             Kindlast võis olla seal mõni vaimudekoht. Mõni ära tapetud või... mõni näitas, või... Nagu ikke kõneldakse. RKM II 367, 73/5 (66) < Papiaru k. - M. Hiiemäe < Salme Põdra, sünd. 1905. a. (1983).

Nägemused
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |