Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Ööbiku maja

Elas kord vaene puuraidur. Iga päev käis ta kõrgel mägedes puid raiumas. Ühel päeval, kui ta oma metsaonni lävel istus, nägi ta jalgrada mööda väga kena ja armast, aga tundmatut tütarlast tulemas. Mees mõtles:"Küll on ikka kauneid tüdrukuid maailmas, kui mina enesele vaid sellise kaasaks saaksin. Tütarlaps tuli tema juurde ja palus luba natuke jalgu puhata. Mis võis mehel selle vastu olla! Nad ajasid juttu, kui korraga neiu lausus: "Kas sa ei tahaks mind oma naiseks võtta. Sa oled mulle meele järele. Võiksin sulle eluseltsi pakkuda. " Mees oli muidugi kohe nõus. Neiu pakkus, et nad võiksid mägedesse tema majja elama asuda. Ja nii tehtigi. Tee tütarlapse koduni viis ikka kõrgemale ja kõrgemale mägedesse, nii kaugel polnud mees veel kunagi käinud. Viimaks, päris õhtupimeduse eel jõudsidki nad kena ja armsa majakese juurde. Seal oli kõik nende tulekuks juba valmis, soe vesi ootas vannis ja kuum teegi auras kannus. Aga kummaline oli, et ühtki hingelist küll näha ei olnud. Ja seal nemad siis elasid kenasti, rahulikult ja üksmeeles. Läks aega mis läks, neil sündis poeg. Ühel päeval võttis naine lapse ja sõnas:" Kallis mees, ma tahan oma vanemaid külastama minna ja neile ka meie last näidata. Jää sina kodu hoidma. Et sa kenasti hakkama saaksid seni kuni mind pole, jätan sulle võtmed kambrikeste tarvis, kust sa leiad nii söögi kui joogipoolist. Kuigi kambrikesi on 12, võid sa neist ainult üheteistkümne ukse. Sa pead mull

Ööbiku maja

Jaapani muinasjutt

Elas kord vaene puuraidur. Iga päev käis ta kõrgel mägedes puid raiumas. Ühel päeval, kui ta oma metsaonni lävel istus, nägi ta jalgrada mööda väga kena ja armast, aga tundmatut tütarlast tulemas. Mees mõtles:"Küll on ikka kauneid tüdrukuid maailmas, kui mina enesele vaid sellise kaasaks saaksin. Tütarlaps tuli tema juurde ja palus luba natuke jalgu puhata. Mis võis mehel selle vastu olla! Nad ajasid juttu, kui korraga neiu lausus: "Kas sa ei tahaks mind oma naiseks võtta. Sa oled mulle meele järele. Võiksin sulle eluseltsi pakkuda." Mees oli muidugi kohe nõus. Neiu pakkus, et nad võiksid mägedesse tema majja elama asuda. Ja nii tehtigi. Tee tütarlapse koduni viis ikka kõrgemale ja kõrgemale mägedesse, nii kaugel polnud mees veel kunagi käinud. Viimaks, päris õhtupimeduse eel jõudsidki nad kena ja armsa majakese juurde. Seal oli kõik nende tulekuks juba valmis, soe vesi ootas vannis ja kuum teegi auras kannus. Aga kummaline oli, et ühtki hingelist küll näha ei olnud.
Ja seal nemad siis elasid kenasti, rahulikult ja üksmeeles. Läks aega mis läks, neil sündis poeg. Ühel päeval võttis naine lapse ja sõnas:" Kallis mees, ma tahan oma vanemaid külastama minna ja neile ka meie last näidata. Jää sina kodu hoidma. Et sa kenasti hakkama saaksid seni kuni mind pole, jätan sulle võtmed kambrikeste tarvis, kust sa leiad nii söögi kui joogipoolist. Kuigi kambrikesi on 12, võid sa neist ainult üheteistkümne ukse. Sa pead mulle lubama, et seda viimast ust sa avada ei püüa." Mees lubas. Naine läks lapsega minema. Mees hakkas ringi vaatama ja otsustas kohe esimese kambrikese avada ja vaadata, mis sealt siis leida võib. Ta tegi ukse lahti ja ukse taga oli terve tuba täis riisi, võta kui palju süda soovib. Järgmisel päeval avas mees teise kambri, ja seal oli tuba täis soola. Ja nii avas mees kõik üksteist ust, kuni seisis viimaks kaheteistkümnenda kambrikese ukse taga. Meenutas küll oma lubadust, aga süda kipitas ikka ka. No kui ma natukene ainult piilun? Mis imeasja naine seal ukse taga siis nii väga peidab...ja ta avaski ukse. Suur oli ta imestus, kui ta nägi täitsa tühja tuba. Pelgalt neli seina ja kõik! Mees sai isegi natukene pahaseks, et naine teda ehk narrida oli püüdnud. Tahtis juba ust kinni panna, kui märkas äkitsi üht väikest akent toa taga seinas. Ta sammus julgelt aknakese juurde...Ja mis ta seal nägi? Seal akna taga laius ääretu kirsipuude aed! Kuigi väljas oli sügav sügis, olid seal akna taga kõik puud üleni õites. Ja peaaegu iga puu peal istus ööbik ja laulis oma laulu. See oli nii ilus, et mees ohkas kohe südamest - ohh! Ja rohkem polnudki vaja. Külm tuulehoog käis läbi aia, linnud lendasid ehmudes minema ja puud langetasid oma õied. Mees pööras ümber ja jooksis toast välja, tahtis just ust lukku keerata, kui kuulis oma naist selja taga vaikselt nutvat. "Kallis mees, miks sa seda tegid. Sa ju lubasid? Me oleksime võinud igavesti siin elada, tundmata häda ega viletsust. Nüüd aga pean ma lahkuma, ja ei saa kunagi sinuga enam kohtuda. Sest vaata, ma olen tegelikult ööbik, kes sinu onni akna taga tihti laulis. Sa meeldisid mulle ja ma palusin selle Mäe Vaimu, et ta mu inimeseks laseks muutuda. Nii väga tahtsin sinuga abielluda ja sulle toeks olla. Oma lubadust murdes pahandasid sa teda ja nüüd peame me lahkuma." Ja korraga muutus tema naine tillukeseks linnuks ja lendas õue.
Mees jäi kurvaks, istus trepile ja jäi sügavasti mõttesse. Kui ta viimaks ärkas, siis istus ta taas oma metsaonni lävepakul, saag ja kirves sealsamas kõrval. Ja ta oli jälle täitsa üksi.
Viimati uuendatud 3. okt. 2011
Ööbiku maja
Juuni 2019
ETKNRLP
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Elas kord vaene puuraidur. Iga päev käis ta kõrgel mägedes puid raiumas. Ühel päeval, kui ta oma metsaonni lävel istus, nägi ta jalgrada mööda väga kena ja armast, aga tundmatut tütarlast tulemas. Mees mõtles:"Küll on ikka kauneid tüdrukuid maailmas, kui mina enesele vaid sellise kaasaks saaksin. Tütarlaps tuli tema juurde ja palus luba natuke jalgu puhata. Mis võis mehel selle vastu olla! Nad ajasid juttu, kui korraga neiu lausus: "Kas sa ei tahaks mind oma naiseks võtta. Sa oled mulle meele järele. Võiksin sulle eluseltsi pakkuda. " Mees oli muidugi kohe nõus. Neiu pakkus, et nad võiksid mägedesse tema majja elama asuda. Ja nii tehtigi. Tee tütarlapse koduni viis ikka kõrgemale ja kõrgemale mägedesse, nii kaugel polnud mees veel kunagi käinud. Viimaks, päris õhtupimeduse eel jõudsidki nad kena ja armsa majakese juurde. Seal oli kõik nende tulekuks juba valmis, soe vesi ootas vannis ja kuum teegi auras kannus. Aga kummaline oli, et ühtki hingelist küll näha ei olnud. Ja seal nemad siis elasid kenasti, rahulikult ja üksmeeles. Läks aega mis läks, neil sündis poeg. Ühel päeval võttis naine lapse ja sõnas:" Kallis mees, ma tahan oma vanemaid külastama minna ja neile ka meie last näidata. Jää sina kodu hoidma. Et sa kenasti hakkama saaksid seni kuni mind pole, jätan sulle võtmed kambrikeste tarvis, kust sa leiad nii söögi kui joogipoolist. Kuigi kambrikesi on 12, võid sa neist ainult üheteistkümne ukse. Sa pead mulle lubama, et seda viimast ust sa avada ei püüa. " Mees lubas. Naine läks lapsega minema. Mees hakkas ringi vaatama ja otsustas kohe esimese kambrikese avada ja vaadata, mis sealt siis leida võib. Ta tegi ukse lahti ja ukse taga oli terve tuba täis riisi, võta kui palju süda soovib. Järgmisel päeval avas mees teise kambri, ja seal oli tuba täis soola. Ja nii avas mees kõik üksteist ust, kuni seisis viimaks kaheteistkümnenda kambrikese ukse taga. Meenutas küll oma lubadust, aga süda kipitas ikka ka. No kui ma natukene ainult piilun? Mia õied. Mees pööras ümber ja jooksis toast välja, tahtis just ust lukku keerata, kui kuulis oma naist selja taga vaikselt nutvat. "Kallis mees, miks sa seda tegid. Sa ju lubasid? Me oleksime võinud igavesti siin elada, tundmata häda ega viletsust. Nüüd aga pean ma lahkuma, ja ei saa kunagi sinuga enam kohtuda. Sest vaata, ma olen tegelikult ööbik, kes sinu onni akna taga tihti laulis. Sa meeldisid mulle ja ma palusin selle Mäe Vaimu, et ta mu inimeseks laseks muutuda. Nii väga tahtsin sinuga abielluda ja sulle toeks olla. Oma lubadust murdes pahandasid sa teda ja nüüd peame me lahkuma. " Ja korraga muutus tema naine tillukeseks linnuks ja lendas õue. Mees jäi kurvaks, istus trepile ja jäi sügavasti mõttesse. Kui ta viimaks ärkas, siis istus ta taas oma metsaonni lävepakul, saag ja kirves sealsamas kõrval. Ja ta oli jälle täitsa üksi.

Jaapani muinasjutt Ööbiku maja

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |