Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Piret Päär ja Veronika Kivisilla Fääri saartel 15.-22.05.2018

Torshavni lähedal Velbastaður’is Frískúlin í Havn’is jutustati lastele eesti rahvajutte, lauldi laule ja õpetati mängima lehepilli. Lapsed õpetasid omalt poolt fääri rahvalaule. Lastelaulude traditsioon on hämmastavalt sarnane eesti omale. Lapsed demonstreerisid ka Fääridel säilinud iidset ringtantsu, mille saateks lauldakse pikki ballaade. Liigutakse päripäeva, eeslaulja(te) järel kordavad iga rida ülejäänud ringisolijad. Midagi taolist on Euroopas säilinud vaid mõnes üksikus paigas, Eestis näiteks Kihnu saarel. Kooli juhataja Sharon Weiss tutvustas kooli ja õppetöö ülesehitust. Ta teadis igat oma kooli last, jutustas suure kaasaelamisega neist kõigist. Kool on ka väike, aga väga hinnatud lastevanemate poolt, sest aitab lastel, kes ei sobi suurkooli, õppimisest mõnu tundma. Lapsed olid väga rahulikud, ise valmistatakse lõunasöök õpetaja abiga, ise koristatakse, ühel ajal on võimalik lastel erinevaid ülesandeid lahendada, ka erinevail viisil, keegi kirjutab omaette, mõned teevad grupitööd. Õppekava on seotud tervik, sarnanedes Waldorfkoolide epohhi õppele. Tórshavn’is, kohalike poolt hinnatud muusikabaaris “Blábar”, toimus jutu-, luule- ja lauluõhtu täiskasvanutele. Samas kohtuti ka Fääri kirjanike liidu eestvedajatega ja kirjanikega, mis üsna sujuvalt muutus mõnusaks lugude jutustamise õhtuks. Külastati Fääri Rahvusteatrit, kus õnnestus vaadata äsja valminud labür

Piret Päär ja Veronika Kivisilla Fääri saartel 15.-22.05.2018

15.-22.05 külastasid suulise pärimuse spetsialist, Jutukooli ja MTÜ Jutumaja eestvedaja Piret Päär ja Eesti Kirjanike Liidu projektijuht ja luuletaja Veronika Kivisilla Fääri saari. Tegemist oli loomingulise projektiga, mida toetas Nordic Culture Point Mobility Fond. Eesmärgiks oli tutvustada eesti rahvapärimust ja luulet, kohtuda fääri kirjanikega, tutvuda fääri kultuuri ja lugude jutustamise traditsiooniga. Otsida ühisosa ja erinevusi.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

Torshavni lähedal Velbastaður’is Frískúlin í Havn’is jutustati lastele eesti rahvajutte, lauldi laule ja õpetati mängima lehepilli. Lapsed õpetasid omalt poolt fääri rahvalaule. Lastelaulude traditsioon on hämmastavalt sarnane eesti omale. Lapsed demonstreerisid ka Fääridel säilinud iidset ringtantsu, mille saateks lauldakse pikki ballaade. Liigutakse päripäeva, eeslaulja(te) järel kordavad iga rida ülejäänud ringisolijad. Midagi taolist on Euroopas säilinud vaid mõnes üksikus paigas, Eestis näiteks Kihnu saarel.

Kooli juhataja Sharon Weiss tutvustas kooli ja õppetöö ülesehitust. Ta teadis igat oma kooli last, jutustas suure kaasaelamisega neist kõigist. Kool on ka väike, aga väga hinnatud lastevanemate poolt, sest aitab lastel, kes ei sobi suurkooli, õppimisest mõnu tundma. Lapsed olid väga rahulikud, ise valmistatakse lõunasöök õpetaja abiga, ise koristatakse, ühel ajal on võimalik lastel erinevaid ülesandeid lahendada, ka erinevail viisil, keegi kirjutab omaette, mõned teevad grupitööd. Õppekava on seotud tervik, sarnanedes Waldorfkoolide epohhi õppele.

 

Tórshavn’is, kohalike poolt hinnatud muusikabaaris “Blábar”, toimus jutu-, luule- ja lauluõhtu täiskasvanutele. Samas  kohtuti ka Fääri kirjanike liidu eestvedajatega ja kirjanikega, mis üsna sujuvalt muutus mõnusaks lugude jutustamise õhtuks.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018


Külastati Fääri Rahvusteatrit, kus õnnestus vaadata äsja valminud labürintteatri etendust „Sansalabyrintin 'Býurin og alt annað'“. See oli 8 näitleja ühistöö, omamoodi sissevaade Tórshavn’i linna ja tema elanikesse, läbi põimitud kirjanduslike seostega, omamoodi armastusavaldus linnale, mida võib ikka ja alati vaadata uue ja värske pilguga.

 

 

Vaatamistväärt oli ka Rakel Helmsdali kodu- ja rändteater „Karavella Marionett-Teatur“. Rakel on Fääridel ja mujalgi tuntud ja hinnatud kirjanik, nukumeister ja näitleja. Kõik oma näidendid kirjutab ta ise, samuti meisterdab nukud ning loob kogu etenduse ruumi.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018
Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

 

Lugude jutustamise traditsioon tundub olevat sarnane meiega. Pikad, pimedad õhtud, andsid võimaluse lugusid pajatada. Ketramine, kudumine. Ühistööd nagu kala- ja linnupuhastamine. Ilm muutub saartel kiiresti, tormid ja tuuled määravad inimese toimetused. Ootamine annab aega jutustamiseks.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

 

Kõige elamuslikum kohtumine suulise pärimuse radadel, oli meie majaperenaise Eydbjørg’i ema, 91-aastase Ruthiga. Olime valinud öömajaks Airb&b pakkumise. Kohtusime majaperanaisega, kes tutvustas majareegleid ja muud vajalikku. Sümpaatne ja sõbralik olemus julgustas küsima, kas tema peres ka häid jutustajaid on olnud. Saime vastuseks, et tema ema on olnud hea pajataja. Juba järgmisel õhtul olime kutsutud Ruthi koju. See oleks olnud nagu jätkuks Eestis 2017.a. suvel toimunud pärimuskogumise retkele “Et rada ei rohtuks”. Kogusime mälestusi lugude jutustamisest 20. sajandil. Ruth rääkis hea meelel vanu perepärimuslugusid. Kuulnud oli ta neid oma vanaemalt ja emalt. Ta teadis täpselt, kus üks või teine lugu oli juhtunud ja näitas meile Fääri kaardil kõik need kohad. Oli eriline õnn kuulda Huldurahva lugusid, mis ühe tema kodukandi mehega oli juhtunud. Mees oli vanaema sõbranna sõber ja seega oli kogu lugu veel eriti tõene. Küsimusele, kas ta uskus neid lugusid väiksena, vastas ta - aga nii nad rääkisid, kuidas siis muidu. Tütar mäletab, et nii mõnedki lood olid talle lapsepõlves natuke jubedad kuulata. Võluv aga oli vaadelda tütre ja ema omavahelist suhet, kui üks rääkis ja teine kuulas, et meile fääri keelest tõlkida. Nii mõnegi loo kuulis tütar sel õhtul palju täpsemas ja pikemas versioonis kui kunagi varem. Ilmselgelt oli sel vanal naisel rõõm jutustada, jagada oma mälestusi kaugelt tulnuile, kes neelasid ahnelt iga sõna, isegi, kui neid ei mõistnud. Küsimusi ja vastuseid jätkus mitmeks tunniks. Vaatasin, kuulasin ja mõtlesin, et nõnda peakski see olema. Et rändurid võiksid otsida ikka kohalikke vanakesi ja neid kuulata. Giiditeenus turistidele on kindlasti kiirem ja mugavam tee teadmisteni. Aga selline isiklik suhe kellegagi, kelle juured on sügaval just selles paigas, on midagi enamat veel. Ka on see võimalus anda vanadele endile ja nende lugudele väärtust. Neil on seda, mida meil pole, ohtralt käes – aega ja kogemusi.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

 

Muidugi on Fäärid oma looduse ja kultuuriga juba väga eriline koht maailmas, aga selle reisi kõige magusamad hetked olid kohtumised kohalike inimestega.

 

 

Fääri elanikke: saage tuttavaks, see on Carl August. Tundemärgid: pikk, kannab imeilusat kõrge kaelusega valget fäärivillast kampsunit ja vihmakuube ning õhkab jahedast ilmast hoolimata sooja. Teda tunneb kogu Tórshavn, sest kõik, kellega oleme sattunud rääkima, ütlevad: "Aa, Carl August! Mu abikaasa ostab tema käest iga laupäev kala!" 
Sel päeval müüs ta vinnutatud vaalaliha ja värsket turska. Tursad oli ta püüdnud eelmisel päeval. Ausa mehena poleks tulnud kõne allagi hakata reklaamima, et kõik on äsja samal päeval püütud. Muidugi aga oli kõik see tursakraam ikkagi värskemast värskem! Carl Augusti paat oli seal samas kai ääres. Sellega sõidab ta vähemalt 4 tundi välja ookeanile. Eelmisel päeval oli olnud hea saak: kokku 500 kilo kala, suurim, 8-kilone tursk oli tal parajasti fileerimisel. Ta jutustas kõigest nii mõnusalt, lihtsalt pidin ta nime küsima! Tema naeris ja päris, kas kavatsen ta kohta politseile kaebuse esitada. Ning rääkis siis põnevalt Fääride vaalapüügi- ning vaalaköögimaailmast. Jutustades vehkis ta hoogsalt suure noaga, kuni ise selle avastas, noa kohmetudes lauale asetas ja ütles: "Statistika järgi on tavaline kööginuga kõige levinum tapariist..." Hiljuti oli Taani printsess käinud Fääridel ja jalutanud oma saatjaskonnaga sadamas. Printsess oli jäänud Carl Augustiga juttu ajama ja tundnud kõige vastu elavat huvi. Tema siis selgitanud ja seletanud, nuga ikka käes, kuni märkas, et printsessi ihukaitsja teda pingsalt jälgib ning on juba hüppevalmis. 
Küll see Carl August oli muhe mees! Lahkudes hüüdsime teineteise keeltes: ferskur toskur! ja värske tursk!

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

 

Fääri elanikke: saage tuttavaks: John. Temast mul fotot pole, nii et selle loo lugeja peab kasutama kujutlusvõimet. Nimelt - olime korraga öömajata, aga õhtupoolik juba hiilis. Läksime Miðváguris, ookeani kohal hõljuva järve juures asuvas linnakeses ühe väsinud moega pitsabaari, kust lootsime leida wifit, et otsida uut ööbimist. Pitsakohas jäi esmalt silma seltskond noori naisi, kel pitsade kõrval laua peal oli ka imik, mitte rohkem kui paarikuune - lälises ja siputas seal. Wifit seal paraku polnud. Siin aga astub mängu John - macholik punakasblond suurte musklitega üleni tätoveeritud mees, kes märkas hädas välismaalasi ja ütles, et me võime tulla tema poole ja kasutada tema wifit, ta elab lähedal, aga enne ostab ta oma pitsad ära. Enne pitsade valmimist lobises John laudkonna noorte naistega ja kudistas beebit. Mõtlesime, kas pidada seda kõike kuidagi kahtlaseks või mitte - võõras macho kutsub meid oma koju ja jätab mulje, et ta on hästi lastesõbralik kuju... Õige pea saime aru, kui tobedad olime olnud. John pitsavirnaga ning refrääniga "no worries, we will fix everything!" viis meid oma kaunisse ja jõukasse! koju, seal olid ta naine ja kaheaastane plikatirts. John töötab Põhjamerel naftatankeri peal. 5 nädalat merel, 5 kodus, mil ta on üleni kodu päralt, ütles ta, ning haaras hellalt tütrenääpsu hüpitamiseks sülle. "No worries, we will fix everything" päädis sellega, et ta majutas meid oma isa majja. See asus lähedal ja isa oli parajasti puhkusereisil. Enne aga veel näitas John meile oma aeda. Jah, aeda! Selgus, et see tätoveeritud musklimees, Põhjamerekaru on õppinud aiandust! Hellalt mudis ta ühe puukese lehte ja andis seda siis nuusutada - palsamipappel! ütles ta uhkuse ja armastusega. Johnil on ka väike aiamaa. Ta otsis mobiilist välja fotod eelmise aasta naeri- ja kõrvitsasaagist. Erilise õrnusega näitas ta pilti, kus tema väike tütar esimest korda rabarberit proovib ja haput nägu teeb. Õhtupoolik edenes ja mõtle, see John oskas meile rääkida Fääride geoloogilisest ajaloost ja millest kõigest vee! Selline mees! Ka Johni isa maja oli moodne ja mugav, aga garaa¾is rippus ikkagi lambakints, oktoobrist saadik kenasti tuuldunud ja sooldunud. John lõikas maitsmiseks ja see oli tõesti hea. Jälle üks imetore inimene ja kodu, kus vaatasime seinatäit raamitud vanu ja uuemaid perefotosid ja püüdsime nende inimeste elusid ja lugusid ette kujutada.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

 

Ikka Fääridelt. Eile saabus sihuke tormituul, et buss (milles olime ka meie) lihtsalt vibreeris ja vibas teel. Bussijuhi raadiost tulid fäärikeelsed suvistepühalaulud ja kõik see kokku oli ilus ja sünge. 
Maru algas nii, et kõik läks tumehalliks ja dramaatiliseks ja pilved tulid sõna otseses mõttes maa peale ning kihutasid meist mööda ja läbi. Kohe meenus siin kuuldud lugu rekkast, mille tormituul ümber lükkas. Selleks ajaks, kui abivägi kohale jõudis, oli tuul rekka jälle püsti tõstnud. Ja lambad, kes on siin ju aasta läbi väljas! - neist tahan ühel hetkel kindlasti pikemalt pajatada, aga eile olid nad tormi ajal kivide vastu ja varju litsunud ning lihtsalt seisid, pilgus allaheitlik kannatlikkus. 
Meie tormivari ja praegune öömaja on päris ookeani ääres. Marust ja möllust hoolimata veetsime hästi mõnusa õhtu, uurides Fääri suurmeeste elulugusid ja vaadates üht kultuuriloolist filmi. Maja kuulub armsale vanemale prouale, kes meile seda tutvustades näitas muide esimese asjana tulekustutit ja siis kohe evakuatsiooniks mõeldud redelit teise korruse akna taga. Jäime nõutult vaatama - kas tõesti võivad asjad ses tillukeses õdusas majas kergesti dramaatiliseks pöörata? Tädi aga seletas, et oli Euroopas reisil käies näinud, et ühes kodumajutuses oli nii ja ta koju tulles otsustas ta, et teeb samuti - et kõik oleks ikka korrektne! Kõike nunnum asi tädi majas on paljude tillukeste lahtrikestega seinariiul, kus on igas orvas üks Kinder-muna loomake või tegelane...
Millalgi vastu hommikut torm väsis. Praegu on vaikus, mis näib lubavat ette võtta väike mereretk järgmisele saarekesele. Ilusat pühapäeva!

 

 

 

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

Ongi viimane hommik Fääridel. Selleks korraks. Eile hommikul hakkasime kõmpima Vabaõhumuuseumi ja Fääri rahvamuuseumi poole. Need asuvad linnasüdamest mõned kilomeetrid väljaspool. Teel kohtasime vanemat abielupaari. Istusid käsikäes pingil ja hüüdsid meile tere hommikust! Küsisime kindluse mõttes teed. Naine hakkas krapsti meile kaardi pealt õiget teeotsa näitama. Mees kargas ka kohe pingilt üles ja ulatas oma kaasale lugemisprillid. Põgus, aga tähenduslik oli see hellusevälgatus mõlema silmis... ja mehe kohmetu selgitus meile: "Me ju oleme 38 aastat abielus olnud..."
Kuna ka eile veel oli Fääridel püha, olime kummaski muuseumis ainsad külalised. Vabaõhumuuseumis oli üks põnev lohuga kivi. Lugesime, et selles uhmerdati tedremaranajuurikaid. Turbapätside hoidmiseks ja kuivatamiseks mõeldud hoone oli kivipitsist seintega. Kükitasin seal mõnda aega turbapätsikesena ja vaatasin päikesest tekkivaid mustreid. Igavikuline tunne. Fääri rahvamuuseumis pildistasin muuhulgas üles ühe küla koolipoisid oma õpetajatega. Võiksin neid poisse vist vaatama jäägagi! Õhtupoolikuks oli sõber, fääri kirjanik, nukumeister ja näitleja Rakel Helmsdal kutsunud meid teatrisse. See oli mitme näitleja ühistöö, väga äge labürintteater. Etenduse käigus kohtasime taas William Heineseni, kõndisime Tórshavni taevas ja istutasime ühe salaredise. 

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018

Päris õhtul tegime veel ühe päikeseloojangujalutuskäigu. 
Enne veel, kui lennuk on võtnud suuna suurele Atlandile, jään ootama järgmist tulemist siia lõputusse värskusesse, karmile maale, kus on nii palju pehmet voolavat vett.
PS Magasime viimase öö kohe väga-väga ookeani kaldal. Hommikul oli mõõn ja ookean akna alt kadunud. Nagu ei armastaks temagi hüvastijätte.

 

Peagi jagame Veronika Kivisillaga Fääri muljeid ja lugusid jutuõhtutel.  Loodame, et  Nólsoy saarel tekkinud idee seal asuvast loomemajast ja loomeinimeste vahetusvõimalustest, leiab kunagi teostuse.  Ka fääri kirjandus, eesotsas William Heineseniga, vajaks enamat tutvustamist siinmail. Samuti pole fääri rahvajuttudest eesti keeles mitte midagi leida. See töö ootab meid nüüd ees.

 

Täname Nordic Culture Point programmi, kes meile selle inspireeriva kogemuse võimaldas.

Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018
Viimati uuendatud 6. juunil 2018
Piret Päär ja Veronika Kivisilla 

Fääri saartel 

15.-22.05.2018
November 2018
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Torshavni lähedal Velbastaður’is Frískúlin í Havn’is jutustati lastele eesti rahvajutte, lauldi laule ja õpetati mängima lehepilli. Lapsed õpetasid omalt poolt fääri rahvalaule. Lastelaulude traditsioon on hämmastavalt sarnane eesti omale. Lapsed demonstreerisid ka Fääridel säilinud iidset ringtantsu, mille saateks lauldakse pikki ballaade. Liigutakse päripäeva, eeslaulja(te) järel kordavad iga rida ülejäänud ringisolijad. Midagi taolist on Euroopas säilinud vaid mõnes üksikus paigas, Eestis näiteks Kihnu saarel. Kooli juhataja Sharon Weiss tutvustas kooli ja õppetöö ülesehitust. Ta teadis igat oma kooli last, jutustas suure kaasaelamisega neist kõigist. Kool on ka väike, aga väga hinnatud lastevanemate poolt, sest aitab lastel, kes ei sobi suurkooli, õppimisest mõnu tundma. Lapsed olid väga rahulikud, ise valmistatakse lõunasöök õpetaja abiga, ise koristatakse, ühel ajal on võimalik lastel erinevaid ülesandeid lahendada, ka erinevail viisil, keegi kirjutab omaette, mõned teevad grupitööd. Õppekava on seotud tervik, sarnanedes Waldorfkoolide epohhi õppele. Tórshavn’is, kohalike poolt hinnatud muusikabaaris “Blábar”, toimus jutu-, luule- ja lauluõhtu täiskasvanutele. Samas kohtuti ka Fääri kirjanike liidu eestvedajatega ja kirjanikega, mis üsna sujuvalt muutus mõnusaks lugude jutustamise õhtuks. Külastati Fääri Rahvusteatrit, kus õnnestus vaadata äsja valminud labürintteatri etendust „Sansalabyrintin 'Býurin og alt annað'“. See oli 8 näitleja ühistöö, omamoodi sissevaade Tórshavn’i linna ja tema elanikesse, läbi põimitud kirjanduslike seostega, omamoodi armastusavaldus linnale, mida võib ikka ja alati vaadata uue ja värske pilguga. Vaatamistväärt oli ka Rakel Helmsdali kodu- ja rändteater „Karavella Marionett-Teatur“. Rakel on Fääridel ja mujalgi tuntud ja hinnatud kirjanik, nukumeister ja näitleja. Kõik oma näidendid kirjutab ta ise, samuti meisterdngujalutuskäigu.   Enne veel, kui lennuk on võtnud suuna suurele Atlandile, jään ootama järgmist tulemist siia lõputusse värskusesse, karmile maale, kus on nii palju pehmet voolavat vett. PS Magasime viimase öö kohe väga-väga ookeani kaldal. Hommikul oli mõõn ja ookean akna alt kadunud. Nagu ei armastaks temagi hüvastijätte.   Peagi jagame Veronika Kivisillaga Fääri muljeid ja lugusid jutuõhtutel.   Loodame, et  Nólsoy saarel tekkinud idee seal asuvast loomemajast ja loomeinimeste vahetusvõimalustest, leiab kunagi teostuse.   Ka fääri kirjandus, eesotsas William Heineseniga, vajaks enamat tutvustamist siinmail. Samuti pole fääri rahvajuttudest eesti keeles mitte midagi leida. See töö ootab meid nüüd ees.   Täname Nordic Culture Point programmi, kes meile selle inspireeriva kogemuse võimaldas.

15. -22. 05 külastasid suulise pärimuse spetsialist, Jutukooli ja MTÜ Jutumaja eestvedaja Piret Päär ja Eesti Kirjanike Liidu projektijuht ja luuletaja Veronika Kivisilla Fääri saari. Tegemist oli loomingulise projektiga, mida toetas Nordic Culture Point Mobility Fond. Eesmärgiks oli tutvustada eesti rahvapärimust ja luulet, kohtuda fääri kirjanikega, tutvuda fääri kultuuri ja lugude jutustamise traditsiooniga. Otsida ühisosa ja erinevusi. Piret Päär ja Veronika Kivisilla Fääri saartel 15. -22. 05. 2018

Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |