Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Põrgu mõis

PÕRGU MÕIS Järgnevas juturühmas on mõned lood mõisaorjuse ajast. Need on lihtsad, kunstitaotluseta jutud, mälestused konkreetsetest inimestest ja sündmustest. Nagu nähtub juba tõsiasjast, et suur osa neist on üles kirjutatud alles paarikümne aasta eest, on neid korduvalt üle kõneldud ja nad on sööbinud mitme põlvkonna mällu. Üldistatumalt annavad sakste omavoli ja maarahva kannatusi edasi muidugi regilaulud. Just lauludest on pärit selle alaosa pealkiri - mõisa võrdlemine põrguga. Rohkem kui sakstega oli talurahval tegemist nende endi hulgast pärit sundijatega - kubjastega. Rahvapärimus näitab, kuidas teiste üle antud võim toob inimesest välja tema peidetud loomuse - sageli pahatahtliku, lausa sadistliku (32). 30. Köstri palvõ peräst Elli jalki [jällegi] vanast üts ütlemata kuri ja tikõ mõisnik, kes üttegi inemist uma maa pääl käävät es kannahta. Kui kiäki kogõmataki johtu üle mõisa maa minevät, siält, koh tiid es olõ, sis sai ta ilma ütegi vabandamata kolmkümmend soolast "opõtusõs" kätte. Ütskõrd johtu, et kuulus kerigu vüülmöldri [kirikuvanem] üle mõisa maa nulga õgvõmbat tiid kerigu poolõ läts. Herr, kes parajaste jahi pääle minemäh oll, johtu nägevät. Siäl samah käänd ta kodo tagasi, ütel kutsarile: "Karga ruttu hobuse selga, tooma see lontrus moisa, kes minu maa tallama. " Kui kutsar mehele mano sai, tundsõ ta ärr et miis aus kerigu vüülmöldri oll. Siski pidi ta mehele ar ütlemä, et ta herrä käsu pääle teda
 

PÕRGU MÕIS

Järgnevas juturühmas on mõned lood mõisaorjuse ajast. Need on lihtsad, kunstitaotluseta jutud, mälestused konkreetsetest inimestest ja sündmustest. Nagu nähtub juba tõsiasjast, et suur osa neist on üles kirjutatud alles paarikümne aasta eest, on neid korduvalt üle kõneldud ja nad on sööbinud mitme põlvkonna mällu. Üldistatumalt annavad sakste omavoli ja maarahva kannatusi edasi muidugi regilaulud. Just lauludest on pärit selle alaosa pealkiri - mõisa võrdlemine põrguga. Rohkem kui sakstega oli talurahval tegemist nende endi hulgast pärit sundijatega - kubjastega. Rahvapärimus näitab, kuidas teiste üle antud võim toob inimesest välja tema peidetud loomuse - sageli pahatahtliku, lausa sadistliku (32).


30.

Köstri palvõ peräst

Elli jalki [jällegi] vanast üts ütlemata kuri ja tikõ mõisnik, kes üttegi inemist uma maa pääl käävät es kannahta. Kui kiäki kogõmataki johtu üle mõisa maa minevät, siält, koh tiid es olõ, sis sai ta ilma ütegi vabandamata kolmkümmend soolast "opõtusõs" kätte. Ütskõrd johtu, et kuulus kerigu vüülmöldri [kirikuvanem] üle mõisa maa nulga õgvõmbat tiid kerigu poolõ läts. Herr, kes parajaste jahi pääle minemäh oll, johtu nägevät. Siäl samah käänd ta kodo tagasi, ütel kutsarile: "Karga ruttu hobuse selga, tooma see lontrus moisa, kes minu maa tallama." Kui kutsar mehele mano sai, tundsõ ta ärr et miis aus kerigu vüülmöldri oll. Siski pidi ta mehele ar ütlemä, et ta herrä käsu pääle teda takah tull ajama, kes miist "moisa tooma" pidi. Vüülmöldrile visati kui pangitäüs kiibä vett kaala. Ta naas kõõst kihäst [hakkas kogu kehast] väega värisemä ja ütel kutsarile: "Minke mõisahe tagasi ja ütelge herräle, et ma inne kerigumõisahe piä minemä. Küll ma kodo tullõh lää."

Kutsar käänd ümbre, läts mõisahe tagasi. Vüülmöldri läts põlvist lõdistõh [lõdisedes, värisedes] kerigumõisahe. Siäl olõ-õs kerikherrä kotoh. Köstri tallit niisama kerkherrä asju. Pääle muu asjaajamise ütel vüülmöldri köstrile: "Tiijäki-ii [ei teagi], miä [mis] must kah saa? Ma piä kodo minneh mõisahe sisse käändma. Kogõmata tulli ma üle mõisa nurmõ nulga, ja tuuperäst pia ma küll herrä käest hüä persetävve saama!" Köstri raput pääd ja ütel: "Asi om halv, halv. Kõik ilmarahvas nakasõ kõnõlama: "Kas tuu määne vüülmöldri om, kiä pessä sai?" Mine pääle sa kodo, ma lää su iist herrä mano." Rõõmuga, kui suurõ kuurma alt päsnü, läts miis kodo. Köstri läts mõisahe. Niipia kui ta mõisaherrä väläh trepi pääl istvat silmäs, lask ta hinne põlvilõ ja roomas nii põlvikala herräle mano. Herra ütles: "Noh, köstri, mis sul ütlemist?" - "Tulli kerigu vüülmöldri iist pallõma, et ta kogõmata üle mõisa nurmõ nulga tulnu. Timä, mehekene, om sändse pehme verega, et kui tedä kiäki johus [juhtub] tõrõlõvat, sis jääs ta haigõs. Ja haigõga om alati lugu nii, et mõni är kah koolõs. Meil olõs timäst kerkherräga väega suur kahjo, kui sändsest ustavast kerigu tiindrist ilma jäämi. Ma pallõ, auliku herra, tälle andis anda!"

Mõisaherr mõtõl, mõtõl tükü aigu ja ütel sis: "Ma olõ-õi joht ilmah kellegile andis andnu, a olgu sis, su palvõ pääle anna ma tälle andis, ehk ta küll uma kolmkümmend "valusat" õigusõga kätte pidi saama."

Nii sai vüülmöldri köstri palvõ peräst palavast veresannast pästetus, mink [mille] pääle ta kerigu amõtit inäp es pidänu [enam ei oleks pidanud].

H II 73, 747/50 (20) - Vastseliina, Misso v. - Jaan Sandra < Jaan Kommer (1906).


31.

Mu vanavanaisa ollu teekubijas [teede parandamist korraldav ja nende korrasoleku eest vastutav talupoeg]. Mis asi sääl Tsiistre tee pääl es ole ollu nii häste säetu. Vahtsõliina paron sõitnu toda teed mööda, vanaisa saisnu tee veereh, müts käeh. Ja sis kutstu Võrole ja sis pestu [pekstud] teda, et mis tee es ole ärä säetu. Tull Võrolt kodo tulema, Kasaritsah sis oll nii nõrkenu, istunu sää tee veereh. Vahtsõliina paron sõitnu jälle mööda ja ütelnu: "Said sa nüüd hendäle!" Vanavanaisa tulli kodo ja kate nädala päräst surri. Vainaimä kõnel tood, ikk esi.

RKM II 364, 165/6(6) < Vastseliina asundus - K. Salve < August Kaldamägi, 81a. (1980).


32.

Tsirpega [sirpidega] põimitu rüga [rukist] mõisah. Vanaimä ütel, et ma [vanaema] lüvvä es saa, ta olli väega virk. Kubijal ollu vitsakimp, neli-viis pajuvitsa ütte seotu. Ta olli käünü, andnu ütele mehele. Vanaimä oll kuulnu, kui too mees olli küsünü: "Ütle, misperäst sa mullõ leit?" - "Naljaperast!" -

Too haardnu neo [need] kepi: "Ota, ma tee suka [sinuga] kah nalla!" Andnu mõne välgi [hoobi]. Kubijas lännu mõisaherrale kaibama, aga too mees jäi ikke õigess.

RKM II 364, 167 (9) < Vastseliina asundus - K. Salve < August Kaldamägi, 81a. (1980).


33.

Imä kõnel, ta käve mõisa kartohkit võtma, olli alles latsetaoline. Sis kui õdagul raha masti, sis ta sais [seisis] pika inimese takah, korv olli jalgu all, sis ta sai suure inemise palga. Kubjast ta väega pelgsi, too olli sääne halv mees. Kepp olli käeh, käve mööda virgest [vagu], ku kartohka löüse, sis lei.

RKM II 364, 217 (1) < Vastseliina, Kapera k. - K. Salve < Hildegard Kõlli, 69a. (1980).


34.

Ma olli latskene, olli üts vanainemine Liiso. Ma olli temaga sannah. Teda olli pestu [pekstud], sälla pääle olli säändse vommi [vorbid] kasunu. Ma küsse, kas om vallus. - "Ei ole, tuimas om lännu." - Mille sinno sis pesti?" - Ma es jõvva koodiga lüvvä, koot olli väega rasse."

RKM II 364, 217 (2) < Vastseliina, Kapera k. - K.Salve < Hildegard Kõlli, 69 a. (1980).
Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Põrgu mõis
Mai 2018
ETKNRLP
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031   

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

PÕRGU MÕIS Järgnevas juturühmas on mõned lood mõisaorjuse ajast. Need on lihtsad, kunstitaotluseta jutud, mälestused konkreetsetest inimestest ja sündmustest. Nagu nähtub juba tõsiasjast, et suur osa neist on üles kirjutatud alles paarikümne aasta eest, on neid korduvalt üle kõneldud ja nad on sööbinud mitme põlvkonna mällu. Üldistatumalt annavad sakste omavoli ja maarahva kannatusi edasi muidugi regilaulud. Just lauludest on pärit selle alaosa pealkiri - mõisa võrdlemine põrguga. Rohkem kui sakstega oli talurahval tegemist nende endi hulgast pärit sundijatega - kubjastega. Rahvapärimus näitab, kuidas teiste üle antud võim toob inimesest välja tema peidetud loomuse - sageli pahatahtliku, lausa sadistliku (32). 30. Köstri palvõ peräst Elli jalki [jällegi] vanast üts ütlemata kuri ja tikõ mõisnik, kes üttegi inemist uma maa pääl käävät es kannahta. Kui kiäki kogõmataki johtu üle mõisa maa minevät, siält, koh tiid es olõ, sis sai ta ilma ütegi vabandamata kolmkümmend soolast "opõtusõs" kätte. Ütskõrd johtu, et kuulus kerigu vüülmöldri [kirikuvanem] üle mõisa maa nulga õgvõmbat tiid kerigu poolõ läts. Herr, kes parajaste jahi pääle minemäh oll, johtu nägevät. Siäl samah käänd ta kodo tagasi, ütel kutsarile: "Karga ruttu hobuse selga, tooma see lontrus moisa, kes minu maa tallama. " Kui kutsar mehele mano sai, tundsõ ta ärr et miis aus kerigu vüülmöldri oll. Siski pidi ta mehele ar ütlemä, et ta herrä käsu pääle teda takah tull ajama, kes miist "moisa tooma" pidi. Vüülmöldrile visati kui pangitäüs kiibä vett kaala. Ta naas kõõst kihäst [hakkas kogu kehast] väega värisemä ja ütel kutsarile: "Minke mõisahe tagasi ja ütelge herräle, et ma inne kerigumõisahe piä minemä. Küll ma kodo tullõh lää. " Kutsar käänd ümbre, läts mõisahe tagasi. Vüülmöldri läts põlvist lõdistõh [lõdisedes, värisedes] kerigumõisahe. Siäl olõ-õs kerikherrä kotoh. Köstri tallit niisama kerkherrä asju. Pääle muu asjaajamise ütel vüülmöldri köstrile: "Tiijäki-ius - K. Salve < August Kaldamägi, 81a. (1980). 33. Imä kõnel, ta käve mõisa kartohkit võtma, olli alles latsetaoline. Sis kui õdagul raha masti, sis ta sais [seisis] pika inimese takah, korv olli jalgu all, sis ta sai suure inemise palga. Kubjast ta väega pelgsi, too olli sääne halv mees. Kepp olli käeh, käve mööda virgest [vagu], ku kartohka löüse, sis lei. RKM II 364, 217 (1) < Vastseliina, Kapera k. - K. Salve < Hildegard Kõlli, 69a. (1980). 34. Ma olli latskene, olli üts vanainemine Liiso. Ma olli temaga sannah. Teda olli pestu [pekstud], sälla pääle olli säändse vommi [vorbid] kasunu. Ma küsse, kas om vallus. - "Ei ole, tuimas om lännu. " - Mille sinno sis pesti?" - Ma es jõvva koodiga lüvvä, koot olli väega rasse. " RKM II 364, 217 (2) < Vastseliina, Kapera k. - K. Salve < Hildegard Kõlli, 69 a. (1980).

Põrgu mõis
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |