Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast

RAHVAJUTTE VASTSELIINA KIHELKONNAST Saateks Käesolev raamat on juba kolmas Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse poolt avaldatud rahvajutukogumik. Esimene neist (koostaja Pille Kippar) tutvustas Lääne-Eestis Kullamaa kihelkonnas räägitud lugusid, teine (koostaja Mall Hiiemäe) tõi jutuhuvilised ida poole, peaaegu Peipsi piirile, sisaldades Maarja-Magdaleena kihelkonna rahvajutte. Jäädes endiselt itta, astume nüüd pika sammu lõuna poole, päris Eesti kagusoppi - ja nimelt Vastseliina kihelkonda. Minul kui koostajal oli niisuguseks valikuks mitmeid põhjusi. Mõnest objektiivsest asjaolust on juttu allpool. Need lähtuvad selle kihelkonna äärmiselt huvitavast ajaloost ja rahvapärimusest. Subjektiivselt sundis sellist valikut tegema asjaolu, et Vastseliina on neid kihelkondi, kus ma ise olen suhteliselt palju kogumistööd teinud. Tervelt neljal suvel olen kõndinud sealsetel teedel ja radadel. Mul on jäänud ülihead mälestused Vastseliina eht-võrumaiselt avatud ja külalislahkest rahvast. Üksikasjadeni on meeles paljud paarikümne aasta eest kohatud inimesed, kellest ehk suurt osa enam selles ilmas polegi. Ei unune ka kaunis loodus ja selle vaheldumine alates ennejaanisest õierikkusest kuni suurte kureparvede koondumiseni sügisel. Järgnevalt mõni sõna Vastseliina rahvajuttude iseloomustamiseks ja väike ülevaade nende kogumisloost. Üldiselt maksab Eesti piirkondade võrdluses põhimõte, et ida on folkloori poolest rikkam kui lääs, lõuna jälle r
 

RAHVAJUTTE VASTSELIINA KIHELKONNAST


Saateks


Käesolev raamat on juba kolmas Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse poolt avaldatud rahvajutukogumik. Esimene neist (koostaja Pille Kippar) tutvustas Lääne-Eestis Kullamaa kihelkonnas räägitud lugusid, teine (koostaja Mall Hiiemäe) tõi jutuhuvilised ida poole, peaaegu Peipsi piirile, sisaldades Maarja-Magdaleena kihelkonna rahvajutte. Jäädes endiselt itta, astume nüüd pika sammu lõuna poole, päris Eesti kagusoppi - ja nimelt Vastseliina kihelkonda.

Minul kui koostajal oli niisuguseks valikuks mitmeid põhjusi. Mõnest objektiivsest asjaolust on juttu allpool. Need lähtuvad selle kihelkonna äärmiselt huvitavast ajaloost ja rahvapärimusest. Subjektiivselt sundis sellist valikut tegema asjaolu, et Vastseliina on neid kihelkondi, kus ma ise olen suhteliselt palju kogumistööd teinud. Tervelt neljal suvel olen kõndinud sealsetel teedel ja radadel. Mul on jäänud ülihead mälestused Vastseliina eht-võrumaiselt avatud ja külalislahkest rahvast. Üksikasjadeni on meeles paljud paarikümne aasta eest kohatud inimesed, kellest ehk suurt osa enam selles ilmas polegi. Ei unune ka kaunis loodus ja selle vaheldumine alates ennejaanisest õierikkusest kuni suurte kureparvede koondumiseni sügisel.


Järgnevalt mõni sõna Vastseliina rahvajuttude iseloomustamiseks ja väike ülevaade nende kogumisloost.

Üldiselt maksab Eesti piirkondade võrdluses põhimõte, et ida on folkloori poolest rikkam kui lääs, lõuna jälle rikkam põhjast. Eks tulene eelnevast juba loogilise järeldusena, et kõige külluslikum peaks rahvaluule poolest olema meie maa kaguosa - ja just nõnda ongi. Kõige-kõige rikkam on muidugi Setumaa, aga paljude pärimusliikide poolest järgnevad Setumaale kohe ajaloolise (ja loodetavasti endistes piirides taastatava) Võrumaa idapoolsed kihelkonnad, mis praeguses administratiivses jaotuses vastavad osale Põlva ja osale Võru maakonnast. Üheks Ida-Võrumaa rahvaluulerikkuse põhjustajaks võib kindlasti lugedagi Setumaa naabrust. Setumaa ja Vastseliina kihelkond, mõlemad põhja-lõuna suunas pikad, ida-lääne mõõtmes aga kitsad, on justkui liibunud teineteise najale. Nii oli paljudel Vastseliina küladel võimalus kuulata - piltlikult ja vahel ka sõna otseses mõttes -  ÜLE PIUSA JÕE oma setu piirimeeste laulu ja pillimängu. Jutud sel kombel kaugele ei kostnud, aga eks olnud võimalust ja juhust ka silmast silma kokku saada ja kõnelda. Naabritelt kuuldud jutt võeti tegelikult palju kergemini omaks kui võõras laul. Setumaalt levisid Vastseliina kaudu kaugemale Eestisse venelaste ja teiste Ida- ning Kagu-Euroopa rahvaste muinasjutud. Teiselt poolt oli Vastseliina jälle see ventiil, mille kaudu jõudsid Setumaale läänepoolsest Euroopast Eestisse saabunud jutud.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et ühelt poolt oli Vastseliina kontaktala, mis aitas rikastada repertuaari erinevaist paigust pärit ainesega, teiselt poolt aga ääremaa, mistõttu kord siia jõudnud lood säilisid kauem. See kehtib muidugi eeskätt muinasjuttude ja muu arhailisema pärimuse kohta.

Lühidalt tuleks meenutada ka Vastseliina rahvaluule kogumise ajalugu, mis põhijoontes järgib Eesti rahvaluulekogumise ajalugu, kuid samas on sel oma erijooni nagu igal teiselgi kihelkonnal. Osalt on eripärad kasvanud välja oludest, osalt aga sõltuvad konkreetsetest inimestest. Iga koguja, isegi viimaste aegade professionaalid, on paratamatult kogutule jätnud ennast iseloomustava pitseri.


Eesti rahvaluule vabatahtlikest kogujaist on varasemal ajajärgul ülemaaliselt viljakaim olnud just Vastseliina kihelkonna mees Jaan Sandra. See külarätsep, kes pidas ajuti ka kooli- ja isegi leerikooli õpetaja ametit ning oli seega omaaegses mõistes juba haritlane, sai vanemate vaesuse tõttu külakoolis käia vaid paaril talvel. Nagu ta aga ise Jakob Hurdale kirjutas, saanud ta keskmisest omaaegsest koolipoisist veidi rohkem teadmisi tänu oma lahtisele peale ja koolmeistrile, kes andeka poisiga oma heast tahtest pisut enam tegeles.

Rahvaluulekogumises leidiski juba täismeheikka jõudnud J. Sandra oma vaimsetele huvidele rakenduse. Kokku jõudis ta üles kirjutada umbes 8700 lehekülge pärimust - ja kindlasti tasub täpsustada, missuguste lehekülgedega on tegemist. Hilisemal ajal sai kombeks, et nii kohalikud vabatahtlikud kaastöölised kui ka elukutselised folkloristid kasutasid kvartformaadis paberit, peamiselt joonelisi koolivihikuid, millel on teatavasti üpris avarad reavahed ja laiad servad. Isegi tihedama käekirja puhul ei mahuta vihikulehekülg kuigi palju. J. Sandra aga, nagu paljud J. Hurda kaastöölised, kasutas valget paberit, mis sageli oli väga suures formaadis. Tema käekiri oli tihe ja paberileht viimse võimaluseni ära kasutatud, nii et täheruumides oli üks tema lehekülg vahel vähemalt kolme, aga ehk rohkemagi hõreda vihikulehekülje eest. Selles suhtes polnud ta mingi lehekülgede arvu, s.t. kvantiteedi tagaajaja.

Kahjuks ei saa me J. Sandra kohta siiski ainult tunnustussõnu öelda. Üks asi, mida tema kirjapandud jutte lugedes kohe märkab, on see, et enamasti pole nende stiil eriti rahvapärane, vahel on aga ilukirjanduslikud liialdused lausa võimust võtnud. Käesolevasse kogumikku olen muidugi püüdnud valida paremaid näiteid, mida samuti on õnneks küllaga. Üldiselt paistab niimoodi, et Jaan Sandra on just lühemaid, ajaloolise või usundilise tagapõhjaga jutte suutnud asjalikumalt kirja panna. Muinasjutud on kogujale tekitanud suuremat kiusatust neid "ilusamaks" muuta. Nii võiks mõnest kirjapanekust sageli suure osa "vett" välja pigistada, et tublisti lühemaks jäänud jutt oleks stiililt rahvaehtsam. Sellise sisulise redigeerimise teed pole käesolevas valimikus siiski mindud, piirdutud on vaid tavapärase keelelise kohendamisega.

Jaan Sandra kogutus on muudki problemaatilist. On päris ilmne, et mõnda kuuldud lugu on ta korduvalt kirja pannud ja Hurdale saatnud, sealjuures seda natuke muutes ja teisele jutustajale omistades. Nimetatud  asjaolu ei häiri küll niivõrd jutukogumiku koostajat-lugejat kuivõrd uurijat, nii et siinkohal pole sel põhjust pikemalt peatuda. Lehekülgede rekordarvu järele võib seetõttu siiski veel ühe küsimärgi panna. Õigluse mõttes tuleb aga kohe lisada, et meie rahvaluule kogumise ajalugu tunneb J. Sandrast palju kehvemaid kaastöölisi, kes lausa ohjeldamatult fantaseerisid ja/või rahvaluulet trükistest maha kirjutasid. Mõne koguja läkitatud materjalis võib ehtsa traditsiooni osa olla minimaalne või hoopis puududa.

Õnneks ei kuulu J. Sandra kaugeltki viimaste hulka. Tema suutis siiski anda põhiolemuselt tõetruu ning sealjuures eriti laiaulatusliku pildi Vastseliina pärimusest. Oluline on ka, et ta tegi seda juba eelmisel sajandivahetusel, s.t. ajal enne Eesti professionaalse folkloristika tekkimist. Sellepärast olengi tema üleskirjutatut võtnud käesolevasse raamatusse võrdlemisi ohtrasti. Jakob Hurt leidis Vastseliina kihelkonnast veel mitmeid teisigi kaastöölisi, kes on muude rahvaluuleliikide kõrval ka jutte saatnud. Olgu siinkohal nimetatud ka J. Jakobson, K. Sikk, J. Tint, C. Lenzius, kelle kõigi kirjapanekuid võib leida nendegi kaante vahelt.

Väga häid tulemusi saavutas rahvaluule kogumises J. Hurda stipendiaadina tegutsenud Vastseliina kihelkonnast pärit, hiljem ajakirjanikuna töötanud Hindrik Prants. (Ta on muuseas avaldanud ka ülimalt huvitava mälestusteraamatu, milles kirjeldab oma kodukandi minevikku, tuginedes suulisele pärimusele.) Paraku pani ta J. Hurda soovil kirja rohkem setu laule ja jutte kui kodukihelkonna omi. Samuti on kahetsetav, et ta pole kõiki oma jutukirjapanekuid teinud kodumurdes. Mõni sisult ja stiililt ehtne rahvajutt on käesolevas kogumikus temaltki, paraku küll ainult osa Vastseliina murrakus, teine osa aga põhjaeestilises kirjakeeles.

Üleskirjutajaist kõneldes on lõpuks aeg nimetada ka seda, et Jakob Hurda oma käega üles kirjutatud palad on raamatukeses samuti esindatud. Vastseliina jutud on ta kirja pannud kellegi Abrami suust. Mehest pole teada perekonnanimegi, järelikult võib oletada, et tema kohtumine Hurdaga oli juhuslik ja lühiajaline. Eks aga näita see, mil kombel kasutas Hurt ära iga võimaluse rahvaluulekogumiseks.


Rida jutte on raamatusse valitud Akadeemilise Emakeele Seltsi murdetekstide kogust. Need on kirja pandud eesmärgiga jäädvustada Vastseliina murrakut, kogujateks asjatundlikud keeleinimesed, valdavalt filoloogiaüliõpilased. Asjalikumate ja ehk kuivemategi tekstide kõrval on AES-i kogus küllaga fantaasiarikkaid, põnevaid ja humoorikaid. Ehk annab just AES-i kogu kõige parema ülevaate rahvalikust jutustamisstiilist ja Vastseliina vanapärasest murrakust ühtaegu. Teaduslikust seisukohast on AES-i kogu seda väärtuslikum, et professionaalsed folkloristid Vastseliinas 1920.-1930. aastatel ei käinud. Väljapaistvaks saavutuseks Eesti Rahvaluule Arhiivi perioodist (arhiiv loodi 1927. aastal) võib pidada stipendiaat Ija Danieli materjali. Võrumaise päritoluga koguja suutis ilmselt jutustajate usalduse võita ja küllalt täpselt kohalikku keelt fikseerida.

Möödaminnes on mõne Vastseliina rahvajutu kirja pannud veel teisedki stipendiaadid, üht-teist tegid kohalikud korrespondendid. Siiski peab märkima, et pikemaajalist ja viljakat korrespondenti selles kihelkonnas polnud. Suurem osa ERA kogus Vastseliina kihelkonna arvel seisvaist lehekülgedest langeb ikkagi õpilastest kogujate arvele. Osa neist on küll olnud gümnaasiumiõpilased, kuid enamiku moodustavad algkoolilapsed. Paraku on nad oma sageli väga toredad lood paberile pannud mitte selles keeles, mida kodus kõneldi, vaid selles, mida koolis kirjutama õpetati. Olen mõne niisugustestki kogumikku võtnud, sest selle raamatu eesmärk ei ole keeleline, pealegi esindavad ka kirjakeelsed või peaaegu kirjakeelsed jutud ilmekalt oma ajastu keelelisi suundumusi. Kui mõni õpilane võttis oma ülesannet südamega ning püüdis jutustatu tõepoolest täpselt kirja panna, siis võis saavutada lausa suurepäraseid tulemusi. Meie raamatus esindatud lapskogujatest on silmapaistvamad Rafael Ehasalu ja Õie Hallapuu.


Vastseliina asend Setumaa naabruses oli kogujaile omamoodi komistuskiviks: mindi meelsamini sinna, kus teati rohkem saada olevat, seega - Vastseliina kihelkonnast kiiruga läbi ja setude juurde! Muidugi käidi ekspeditsioonidel ka Saaremaal ja Lääne-Eestis, Mulgimaal ja mujal, aga need olid sootuks isemoodi piirkonnad. Vastseliinale (ka Räpinale) on aga jäänud vist juba sellest ajast alates, kui Jakob Hurt avaldas koos setu lauludega ka Vastseliina ja Räpina omad, külge "Setumaa eeskoja" maine. Paarikümne aasta eest korraldati mitmeid ekspeditsioone just nimelt sinna - ja tulemused olid üle ootuste huvitavad. Muidugi võib neis 1980. aastate algul kogutud ja käesolevasse raamatussegi võetud lugudes märgata ühtlasi pärimuse taandumist. Mõnele Hurda kogus leiduvale täielikult väljaarendatud ja detailirikkale jutule vastab 1980. aastate paiku kogutud materjalis vaid lühike ja poolkobav konspekt.

Ühe tookordse ekspeditsiooni ajal sai rahvaluulet kopeeritud ka Loosi kooli käsikirjalisest almanahhist Oma Sulega. Olgu sealt pärinevad jutud trükis avaldatuna ühtlasi mälestusmärgiks sellele nüüd juba kahjuks endisele koolile.


Erinevalt sarja esimesest raamatust ja sarnaselt teisega on selleski kogumikus jutud järjestatud temaatiliselt, muinasjutud on eraldatud ¾anrilisel printsiibil. Kohapärimused on omakorda järjestatud kronoloogiliselt, sest see võimaldab otse palja silmaga näha, kuidas kunagised ulatuslikud muistendid on kulunud lühikesteks teadeteks.

Otsustanud valida Vastseliina kihelkonna, kerkis mõnevõrra hirmutavana minu ette keeleprobleem, ja seda üpris mitmetahulisena. Esimese tahu - mõistmisprobleemi - otsustasin külma südamega kõrvale jätta. Lõunaeestlased, eriti muidugi võru ja setu rahvas saavad aru. Aru peaksid saama needki, kelle juured on osaliseltki Kagu-Eestis, aru saavad lõpuks ka kõik need, kes aru saada tahavad, kõik eelteadmisteta, kuid hea tahtmisega lugejad. Viimaste abistamiseks olen siiski lisanud sõnaseletusi ja keelelisi märkmeid vahetult raskestimõistetava sõna (või sõnavormi, sest eriti tegusõnade puhul võib ma-tegevusnimi olla hõlpsasti mõistetav, mõned teised vormid aga isegi tuttava sõnatüve puhul eksitavad või mõistetamatud) järel.

Teisena kerkis küsimus, mida ette võtta keeleliselt ebapuhaste, järjekindlusetute tekstidega. Juba vanemateski kirjapanekutes esineb kõikumist puhta idapoolse Võrumaa kõnepruugi, mingite võib-olla Lõuna-Eesti kirjakeelest mõjustatud sõnakujude ja päris põhjaeestiliste vahel. 19. sajandil kõneldi loomulikult Vastseliina murrakut, kirjapanekute ebaühtlus tuli siis üleskirjutajate poolt, kes olid juba harjunud lugema Põhja-Eesti kirjakeelt. Sada aastat hiljem oli asi peaaegu vastupidine: jutustajate suus oli enamasti segakeel ja rahvaluulekoguja üritas seda võimalikult täpselt kirja panna. Käesolev raamat pole mõeldud eeskujuliku, vanapärase Vastseliina murraku õppimiseks, vaid sealse mitmekülgse jutuvara tutvustamiseks. Seetõttu olen loobunud ka keele ühtlustamisest, seda enam aga rekonstrueerimisest, mis paljudel puhkudel tähendaks (tagasi)tõlkimist. See oleks ohtlik tee: kes teaks täpselt, millist vormi kasutati saja aasta eest Orava pool või saja kümne eest Misso kandis?

Kolmas küsimus puudutab kirjaviisi. Oli selge, et seda tuli ühtlustada - aga mida aluseks võtta ja kui kaugele minna? Kõigepealt püüdsin korrigeerida lihtsalt nõrgast kirjaoskusest johtunud viperusi, olgu siis väldete märkimisel või muudel puhkudel. Teiseks korrastasin kirjavahemärkide kasutamist, ühes sellega muidugi ka lauseehitust - näiteks panin punkti sinna, kus terviklik mõte lõppes ning alustasin uut lauset suure algustähega.

Rohkem peamurdmist ja otsustamisjulgust nõudis Vastseliina murrakule omaste (enamasti ka kõigis teistes võru murde murrakutes) ja vahel laiemaltki kogu Lõuna-Eestis levinud joonte edasiandmine. Naljatamisi võib öelda, et otsustamisjulgusest tuligi puudus kätte. Iseenesest pole mul midagi praegu kasutusel oleva võro kirjakeele ortograafia vastu, kuid see on mõttekas ikkagi siis, kui kogu tekst on võrukeelne. Sellepärast jätsin  ära igasugused foneetilise transkriptsiooni märgid ja üritasin toime tulla tavalise tähestikuga. Üks suurem ebaühtluse allikas on nn. kõrgenenud vokaalide edasiandmine. Lugeja võib lihtsalt meeles pidada, et Vastseliina ee hääldus pigem nagu ii, oo pigem nagu uu ja öö nagu üü, kuigi erinevad kogujad (või isegi sama koguja erinevais tekstides, koguni kõrvuti asetsevais sõnades) on neid kirja pannud kord nii, kord teisiti. Järjekindlusetud on kogujad - aga uuemal ajal juba ka kõnelejad - olnud vokaalharmoonia suhtes. Vokaalharmoonia tähendab lühidalt ja lihtsustatult öelduna seda, et kui esisilbis on nn. täppidega tähed, siis on need ka järgsilpides.

Ülitäpseid Akadeemilise Emakeele Seltsi kirjapanekuid tuli redigeerida tavaortograafia suunas kõige rohkem. AES-i kogujad on näiteks ühed vähestest, kes on märkinud sõnalõpulist larüngaalklusiili (nn. õk-häälikut), millele tänapäeva võro ortograafias vastab q-täht. Palatalisatsiooni on küll tähistatud mõnevõrra rohkemates käsikirjades, aga arvan, et kui me ei märgi palatalisatsiooni tänapäeva eesti kirjakeeles, siis pole siinkohalgi vaja kirjapilti kirevaks muuta. Eks keeleoskaja teab oma loomulikust kompetentsusest, kus on palatalisatsioon, teiste puhul on aga nii, et vaevalt nad üritavad meeldima hakanud lugu just Vastseliina murrakus edasi jutustama hakata.

Võru murde idapoolsetele murrakutele oli omane n.-ö. tagaeitus: eitusverb paikneb põhiverbi järel, näiteks olevikus saa-ai = ei saa, minevikus saa-as = ei saanud. Tagaeituse märkimiseks olen kasutanud kõikjal, s.t. olenemata originaali kirjaviisist, sidekriipsu.

Rahvasuus pole juttudel pealkirja, kui mõned erandlikud või piirijuhtumid välja arvata. Vahel on üleskirjutajad enda meelest sobiva pealkirja pannud ja need on raamatuski säilitatud. Kui aga käsikirjas pole jutul pealkirja, siis pole ma seda ka omalt poolt lisama hakanud.

Käesolevas väikeses raamatus on väga erinevaid, väga erinevalt jutustatud ja üles kirjutatud lugusid. Loodan siiski, et lugejaile suudavad nad kõik samamoodi rõõmu valmistada kui mulle: igaüks omamoodi. Loodan ühtlasi, et rõõmutegemise kõrval sunnivad need pärimused ka mõtlema, küsimusi esitama ja vastuseid otsima.

Kristi Salve - koostaja

Viimati uuendatud 15. nov. 2010
Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast
Juuni 2018
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930 

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

RAHVAJUTTE VASTSELIINA KIHELKONNAST Saateks Käesolev raamat on juba kolmas Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse poolt avaldatud rahvajutukogumik. Esimene neist (koostaja Pille Kippar) tutvustas Lääne-Eestis Kullamaa kihelkonnas räägitud lugusid, teine (koostaja Mall Hiiemäe) tõi jutuhuvilised ida poole, peaaegu Peipsi piirile, sisaldades Maarja-Magdaleena kihelkonna rahvajutte. Jäädes endiselt itta, astume nüüd pika sammu lõuna poole, päris Eesti kagusoppi - ja nimelt Vastseliina kihelkonda. Minul kui koostajal oli niisuguseks valikuks mitmeid põhjusi. Mõnest objektiivsest asjaolust on juttu allpool. Need lähtuvad selle kihelkonna äärmiselt huvitavast ajaloost ja rahvapärimusest. Subjektiivselt sundis sellist valikut tegema asjaolu, et Vastseliina on neid kihelkondi, kus ma ise olen suhteliselt palju kogumistööd teinud. Tervelt neljal suvel olen kõndinud sealsetel teedel ja radadel. Mul on jäänud ülihead mälestused Vastseliina eht-võrumaiselt avatud ja külalislahkest rahvast. Üksikasjadeni on meeles paljud paarikümne aasta eest kohatud inimesed, kellest ehk suurt osa enam selles ilmas polegi. Ei unune ka kaunis loodus ja selle vaheldumine alates ennejaanisest õierikkusest kuni suurte kureparvede koondumiseni sügisel. Järgnevalt mõni sõna Vastseliina rahvajuttude iseloomustamiseks ja väike ülevaade nende kogumisloost. Üldiselt maksab Eesti piirkondade võrdluses põhimõte, et ida on folkloori poolest rikkam kui lääs, lõuna jälle rikkam põhjast. Eks tulene eelnevast juba loogilise järeldusena, et kõige külluslikum peaks rahvaluule poolest olema meie maa kaguosa - ja just nõnda ongi. Kõige-kõige rikkam on muidugi Setumaa, aga paljude pärimusliikide poolest järgnevad Setumaale kohe ajaloolise (ja loodetavasti endistes piirides taastatava) Võrumaa idapoolsed kihelkonnad, mis praeguses administratiivses jaotuses vastavad osale Põlva ja osale Võru maakonnast. Üheks Ida-Võrumaa rahvaluulerikkuse põhjustajaks võib kindlasti lugedagi Setumaa naabrust. Setumaa ja Vastseliin murrakutele oli omane n. -ö. tagaeitus: eitusverb paikneb põhiverbi järel, näiteks olevikus saa-ai = ei saa , minevikus saa-as = ei saanud. Tagaeituse märkimiseks olen kasutanud kõikjal, s. t. olenemata originaali kirjaviisist, sidekriipsu. Rahvasuus pole juttudel pealkirja, kui mõned erandlikud või piirijuhtumid välja arvata. Vahel on üleskirjutajad enda meelest sobiva pealkirja pannud ja need on raamatuski säilitatud. Kui aga käsikirjas pole jutul pealkirja, siis pole ma seda ka omalt poolt lisama hakanud. Käesolevas väikeses raamatus on väga erinevaid, väga erinevalt jutustatud ja üles kirjutatud lugusid. Loodan siiski, et lugejaile suudavad nad kõik samamoodi rõõmu valmistada kui mulle: igaüks omamoodi. Loodan ühtlasi, et rõõmutegemise kõrval sunnivad need pärimused ka mõtlema, küsimusi esitama ja vastuseid otsima. Kristi Salve - koostaja

Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |