Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Selle ja teise ilma vahel

SELLE JA TEISE ILMA VAHEL Nüüd siirdume oma topograafilistes vaatlustes kaugemale, kaugemale mitte ainult Vastseliina kihelkonnast, vaid sellest ilmast üldse. Esivanemate maailmapilti kuulus sama kindlalt ka teine maailm. Järgnevasse juturühma on kaunis vabalt liidetud neli lugu: üks jutt varjusurmas olnu kogemustest teises ilmas (23), kaks traditsioonilist kodukäijalugu ning lõpuks üks, mis pajatab hukatud lapsest. Kuigi kodukäijalood on eesti rahvatraditsioonis olnud kõige levinumate hulgas, pole esimenegi jutt väga erandlik. Ka sellesarnaseid on meie rahvaluulearhiivis hulgaliselt. Paradiisi ja põrgut on nähtud kas siis juuresolijate ja kogeja endagi meelest surnud olles või siis väidetavalt täiesti elusana ja ilmsi. Toodud loos on veel palju konkreetset (kiriku)ajaloolist teavet vennastekoguduse tegevuse kohta. Pandagu tähele üleloomulikkusele viitavat ajamäärangut - lubatud kümnetunnine armuaeg võrdub kümne aastaga. See toob otseselt meelde taevase ja maise, aja ja igaviku totaalse erinevuse. Kodukäija on Eestis olnud väga tähtis uskumusolend, tema tegutsemise motiivid ja viisid on äärmiselt mitmekesised. Kodus hakkab käima kuri inimene, nõid, ülekohtutegija, aga samuti süütu kannataja. Tavaline kodukäimise põhjus on mahajäänutele nende täitmata lubaduse meenutamine, nagu see toimub jutus 24. Jutus 25 seevastu ei tegelda põhjustega, kuid see-eest on eriti värvikalt välja maalitud kodukäijast naise ja tema kaaskonna tegevus. Ena
 

SELLE JA TEISE ILMA VAHEL


Nüüd siirdume oma topograafilistes vaatlustes kaugemale, kaugemale mitte ainult Vastseliina kihelkonnast, vaid sellest ilmast üldse. Esivanemate maailmapilti kuulus sama kindlalt ka teine maailm.

Järgnevasse juturühma on kaunis vabalt liidetud neli lugu: üks jutt varjusurmas olnu kogemustest teises ilmas (23), kaks traditsioonilist kodukäijalugu ning lõpuks üks, mis pajatab hukatud lapsest.

Kuigi kodukäijalood on eesti rahvatraditsioonis olnud kõige levinumate hulgas, pole esimenegi jutt väga erandlik. Ka sellesarnaseid on meie rahvaluulearhiivis hulgaliselt. Paradiisi ja põrgut on nähtud kas siis juuresolijate ja kogeja endagi meelest surnud olles või siis väidetavalt täiesti elusana ja ilmsi. Toodud loos on veel palju konkreetset (kiriku)ajaloolist teavet vennastekoguduse tegevuse kohta. Pandagu tähele üleloomulikkusele viitavat ajamäärangut - lubatud kümnetunnine armuaeg võrdub kümne aastaga. See toob otseselt meelde taevase ja maise, aja ja igaviku totaalse erinevuse.

Kodukäija on Eestis olnud väga tähtis uskumusolend, tema tegutsemise motiivid ja viisid on äärmiselt mitmekesised. Kodus hakkab käima kuri inimene, nõid, ülekohtutegija, aga samuti süütu kannataja. Tavaline kodukäimise põhjus on mahajäänutele nende täitmata lubaduse meenutamine, nagu see toimub jutus 24.

Jutus 25 seevastu ei tegelda põhjustega, kuid see-eest on eriti värvikalt välja maalitud kodukäijast naise ja tema kaaskonna tegevus. Enamikus kodukäijajuttudes on piirdutud lühikeste märkustega kolistamise jms. kohta, vahel siiski leidub mõni meeldejääv repliik. Selle taustal ei saa teha muud kui veel kord imetleda siin toodud teksti ühtpidi rabavaid detaile ja teistpidi kujutlusvõimele jäetud vabadust.

Ka 26. loos ilmutab end surnu, kuid teda ei nimetata ei rahvapäraselt ega folkloristide terminoloogias kodukäijaks. Polnud ju õnnetul peategelasel kodu, oma kohta selles ilmas, ja ta käekäik teises ilmas on samuti tavatu. Selle loo taustaks on kauged ja karmid ajad.

Nimelt juhtus vanadel aegadel, kui väljaspool abielu sündinud laps tõi oma emale avalikku häbi ja isegi karistust, et õnnetud soovimatult emaks saanud neiud hukkasid salaja sünnitatud lapsukese ja matsid ta kuhugi kõrvalisse paika. Lapsetapmise eest ootas muidugi palju rängem karistus - sajandite eest surmanuhtluseni välja, ja kogu lootus oli selles, et asi jääb saladusse. Paljudes rahvajuttudes kõneldakse aga sellest, et hukatud laps, kes ju oli ristimata jäänud ja maetud ilma jumalasõnata, annab ise endast märku ja varem või hiljem tuleb tegu päevavalgele. Sageli hukatu ainult häälitseb, enamasti nutab, kuid mõnes jutus ilmutab ennast inimese kujul. Nagu siinne jutt (26) näitab, kasvasid surnud lapsed uskumuse kohaselt edasi mingis täpsemalt määratlemata, aga igal juhul ei selles ega teises ilmas, nii et vastsündinuna tapetu ilmub mehena.


23.

Kümme tunni

Vastseliina keriku poolt hommongu poole kolm versta edesi minnä om Raadi külä,kon 1808. aastast saani ka veliste rahva [evangeelse äratusliikumise, vennastekoguduse liikmete] palvemaja om. - Sääl olli üts pageja mees Raadi peremeeste man sulasen olnu, kes esi väega joodik olli, nii et tema perast omma peremeest õigel viisil orjata es saa, enge [vaid] kõrdsist tulli nink kõrtsi läts. Nii elli temä ütte kõlbmada ello, kooni kutsumada surm kätte tulli ja temä ärä pidi koolma. - Et tema omma peremeest mitu aastat, enne joomist, ausahe olli orjanu, pidi see tälle omalt poolt puhte [peied], ja kuts hõimusugu kokko, et vanna sulast auga maaha matta. - Kui pohete [peiete, matuste] rahvas parajaste sööman olli, iste koolja lautsi päält üles ja nakas kõnelema, mink [mille] pääle kõigil pohetelisil sööminegi poolelle jäi. Tema olli sis jutustanu mitmesugutsel viisil põrgulisist piinamisist, nink neist nuhtlusist, mis sääl kurjategijile osas om. Nii olevat abielorikja tuliste toole pääl pidanu põrgun istma, ja nee, kes pühäpäival päid otseva ja otsi lasiva [otsida lasksid], pidiva sääl kuradi käest hiussit pite kiskmist ja viskmist välja kannatama. Ka varga olevet ommi varastetuid asju nink raha tulitsel näol [tulisel kujul, tulisena] käen hoitma, mink man nema suure ja meeleheitva valu seen olliva olnu. Egal ütel patutöö tegijal olli esisugune nuhtlus ja valu olnu kanda. - Tema saatja olli tälle seda kõik kõrda mööda näüdänu ja kõnelnu. - Ka õnside paika olli ta kavvest [kaugelt] näüdänü, mis nii kui üts keväjäne illos kõo saar [mõeldud kasetukka] olli vällä näkkünü. Perast olli tälle tema saatja ütelnu: "Su nuhtlus om ka suur nii kui kõigil joodikil, keda sa näijet tulist tõrva ja veevlit sisse joovat. Sulle andas veel armu ja saadetas kümnes tunnis tagasi oma haisva kojo [kuju, ihu] sisse."

Ta es joo enamb peran üles virgumist viina tsilkaki - enge käve alati kerikun ja olli palvemajan ja peljas väega Jumalat, kooni ülesvirgumise päivast saani täüs kümme aastat mööda läts ja ta vagaste nink õnsaste kooli.

Vana inemise kinnitäva seda asja sündinus lugus.

H I 6, 623/4 (196) < Vastseliina - Jaan Sandra < Mai Sandra (1895).


24.

Kuulja [koolja, surnu] käsu murdjalõ

Vanast oll Joora-Savihoovih (Vastseliina vallah) üts õigõ krõpõ naistõrahvas elänü, kes inne surma uma tõbõ-vuutõ [haigevoodi] pääl pujalõ ja minijale käsu and tälle villast, langassist. [lõngadest tehtud] ündrikku [undrukut, seelikut] ümbrelle panda, ja pohete jaos timä nimilehmä [vana tava kohaselt võidi sündinud koduloom või istutatud puu pühendada nimeliselt kellelegi pereliikmeist] maha tappa. Poig ja minni lubasi kah tuud tetä. Kui imä kuuli [suri], sis es täüki [ei täidinudki] pujal imä nimilehmä tappa, tapp õnnõ üte põrsakõsõ - vinäld tuudki [villand, küllalt sellestki]! Minijäl jall tahtuki-is [polnud tahtmistki] meheimäle kallist ündrikku ümbrele anda, pand niisama üte tsitsihilbagu asõmõlõ - asi tasa. Puhtõ peeti, vanamemm matõti maha. A jo edimätsel üül tull ta kodo ja naas minijä käest umma ündrikku takah otsma. Kui sis tuli üles võeti, kattõ küll vanamemm tarõst arr, a läts karäaida [karjaaeda] ja naas sääl umma lehmä nüsmä niigu tsorisi õnnõ.

Viimäte läts nii sitas, et ta uma ündrigu peräst minija käest kõõ lamba ar lõpõt. Ja uma nimilehmä peräst häädu pujal perämänegi [hävis pojal viimanegi] lehmä karv käest.

Kui kõik lamba ja lehmä ar olli lõpnu, sis jätt ka vanamuur kodokäümise maha.

H II 73, 705/6 (2) < Vastseliina - Jaan Sandra < Jakob Helm (1906).


25.

Havvast tagasi

Kasuka külän elli vanast üts mees, keda Ütelisi Hindrikis kutsuti. Sel kooli tema naine Liiso ärä, kes Vastseliina keriku matusehe [surnuaeda], Illimäe soohu, mateti. Niipea kui matuselise keriku kõrdsi mano, Külaorole, tagasi olliva jõudnu, olli jo õdang käen.

Mehe ja naise lätsiva kõrtsi, jõiva sääl mõne suutäuve viina ja võtiva ka kõrdsist latsile kringlit kodo viia. Kui vana Hindrik kõrtsist välja oli tulnu ja hobese manu lännü, karanu ka vana Liiso kõrdsi nulga takast välja, egapäivane kasukakroobe sälän, ja ütelnud mehele vasta karaten: "Noh, vana Hindrik! Sa jõit viina, mulle annaki-is!"

Mees heitü ja es julge seda nägemist kellelegi kõnelda. Vana Liiso katte säälsaman ärä, sest et ka muu matuselise kõrdsist välja olliva tulnu. Kui mees koton olli, jäi ta õige pelgama, kui ta kõrdsi man johtunu nägemist meelde algat [tuletas]. Ent veel suuremb pelg olli een. Kui mees magama heidas, tulli suur mürin ja kollin kuultavale, mille perra kõik maja kahina ja kolinaga võõrid täus tulli, kelle hulgast tema naise Liiso helu ütsinda tutva olli, kes suurusten käristelles: "Vana Hindrik! Tuli üles!" Ent mees es julge piidsahtagi. Perast tõmpsiva [tõmbasid] nema esi tule üles, mink [mille] pääle mehele suur hulk muste nägosit tõrvaküündle valgel silmi paistuva. Sääl tulli tõiste hulgast tema naine Liiso mano, kisk vanamehekese sängüst välja ja nakas temaga tandsu löömä.

Peräst olliva nee tõrvaküündle hoitja mehele peopessa tulemärgi palotanu, mis nii must olli kui nõe plekk. - Ent muil öil olli vanal Hindrikil naise Liiso käest ütteluku kiusamist ja tülütsemist kanda - niida et ta perast kerkesanda [kirikhärra] mano läts ja temale oma kannatust kõneles kui ka peopesa musta märki näüdas. Selle pääle oli kerkesänd koolja havvast tagasi lasknu kaiba ja kummale [kummuli] kirstu panda. Nüüd matt[is] kerkesand teda vastsest maaha. Perast ei olevat vana Liiso kunagi enam havvast välja tulnu Hindriki vaivama.

Omil elopäivil olliva nemä väega halvaste elanu, nii et näil ööl es ka päiväl rahu es ole.

Nii kõnelep rahvasuu sest ja kinnitap veel manu, et see must märk mehele surmani peopessä alale olli jäänü.

H I 6, 619 (187) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895).


26.

Mõtsavaht

Mõtsavaht käve mõtsah ni [ja] essü är, ni sai õdag pääle. Jäi tõnõ mõtsa üüses ni tekk tulõ ütte tiiraakõsõ pääle üles ni jäi esi tulõ kõrvalõ suikma. Ni kuuld äkki krõbinat, ni kai [kaes, vaatas] üles: tiiratta pitteh [teerada pidi] sõit susi, miis säläh. Tull tälle mano, teret ni üttel: "Pelägu-ui midägi, ega mu kutsika sinno puutu-ui!" Miis jäi ka rahulõ, ni susi lamõs [heitis lamama] tulõ viirde maha.

Ni peräkõrd tull ka jäll innine [endine] miis soe säläh, ni naas kõnõlõma ni küsümä, kuis eletäs, kuis käsi käü ti-puul rahval, miä mul uno tege? Kütt ütel: "A kiä sa sis olt, et sa nii nõvvatõlõt?" Tuu üttel: "A vet ma olõ [aga ma ju olen] mõisa Mari poig, tuu om teile tädi. Minno vei imä peräh sündümist mõtsa, ni pand katõ-harolitsõ kõo vaihälä, lubas soelõ är, ni sõs kasvatõti minno siih üles, ni pantõ soe peremehes, ni ma piä nikavva seoh amõtih [pean niikaua selles ametis] olõma. ku imä är koolõs, sõs saa timä mu asõmõlõ." A mõtsavaht taha-as usku. Sõs ütel võõras: "A mine kae, sääl kõo vaihel umma parhilla [praegu] viil mähkme." Ni juttu aijeh oll mõtsavaht magama jäänü. Ni ku üles heräsi, olõ-õs kedägi inäb nättä. Läts tõnõ sõs kodo minneh kõost müüdä, ni löüse kah sääl mähkme olõvat.

Läts sõs Mari mano, ni kõnõli tuulõ [tollele], a midä! - tuu salas kõ är [kõik ära], et timä tiijä-äi midägi. Üttel sõs mõtsavaht, et mähkme umma viil sääl. Ni lätsi katekeske mähkmit otsma, a lövvä-äs inäb midägi, oll ärki kaonu. Sõs naas [hakkas] Mari väega kahitsõma ni tunnist üles, kuis timä latsõ mõtsa viinü, et kiäki tiijäs-ii tuust [keegi ei teaks sellest], a nu oll väega hallõ, et poig oll sussõ [huntide] peremehs pant, ni et esi kah peräh kuulmist [pärast suremist] pandas. Ni tahtsõ küll päsemist, a patu peräst saaki-is timä inäb hingerahu, ni timä väega halõhõhõ kuuli.

Seo lugu üldäs ilda aigu ollõv sündünü.

H II 3, 109 (7) < Vastseliina - H. Prants (1887).

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Selle ja teise ilma vahel
August 2018
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

SELLE JA TEISE ILMA VAHEL Nüüd siirdume oma topograafilistes vaatlustes kaugemale, kaugemale mitte ainult Vastseliina kihelkonnast, vaid sellest ilmast üldse. Esivanemate maailmapilti kuulus sama kindlalt ka teine maailm. Järgnevasse juturühma on kaunis vabalt liidetud neli lugu: üks jutt varjusurmas olnu kogemustest teises ilmas (23), kaks traditsioonilist kodukäijalugu ning lõpuks üks, mis pajatab hukatud lapsest. Kuigi kodukäijalood on eesti rahvatraditsioonis olnud kõige levinumate hulgas, pole esimenegi jutt väga erandlik. Ka sellesarnaseid on meie rahvaluulearhiivis hulgaliselt. Paradiisi ja põrgut on nähtud kas siis juuresolijate ja kogeja endagi meelest surnud olles või siis väidetavalt täiesti elusana ja ilmsi. Toodud loos on veel palju konkreetset (kiriku)ajaloolist teavet vennastekoguduse tegevuse kohta. Pandagu tähele üleloomulikkusele viitavat ajamäärangut - lubatud kümnetunnine armuaeg võrdub kümne aastaga. See toob otseselt meelde taevase ja maise, aja ja igaviku totaalse erinevuse. Kodukäija on Eestis olnud väga tähtis uskumusolend, tema tegutsemise motiivid ja viisid on äärmiselt mitmekesised. Kodus hakkab käima kuri inimene, nõid, ülekohtutegija, aga samuti süütu kannataja. Tavaline kodukäimise põhjus on mahajäänutele nende täitmata lubaduse meenutamine, nagu see toimub jutus 24. Jutus 25 seevastu ei tegelda põhjustega, kuid see-eest on eriti värvikalt välja maalitud kodukäijast naise ja tema kaaskonna tegevus. Enamikus kodukäijajuttudes on piirdutud lühikeste märkustega kolistamise jms. kohta, vahel siiski leidub mõni meeldejääv repliik. Selle taustal ei saa teha muud kui veel kord imetleda siin toodud teksti ühtpidi rabavaid detaile ja teistpidi kujutlusvõimele jäetud vabadust. Ka 26. loos ilmutab end surnu, kuid teda ei nimetata ei rahvapäraselt ega folkloristide terminoloogias kodukäijaks. Polnud ju õnnetul peategelasel kodu, oma kohta selles ilmas, ja ta käekäik teises ilmas on samuti tavatu. Selle loo taustaks on kauged ja karmid ajad. Nimeltl mähkme. " Ni juttu aijeh oll mõtsavaht magama jäänü. Ni ku üles heräsi, olõ-õs kedägi inäb nättä. Läts tõnõ sõs kodo minneh kõost müüdä, ni löüse kah sääl mähkme olõvat. Läts sõs Mari mano, ni kõnõli tuulõ [tollele], a midä! - tuu salas kõ är [kõik ära], et timä tiijä-äi midägi. Üttel sõs mõtsavaht, et mähkme umma viil sääl. Ni lätsi katekeske mähkmit otsma, a lövvä-äs inäb midägi, oll ärki kaonu. Sõs naas [hakkas] Mari väega kahitsõma ni tunnist üles, kuis timä latsõ mõtsa viinü, et kiäki tiijäs-ii tuust [keegi ei teaks sellest], a nu oll väega hallõ, et poig oll sussõ [huntide] peremehs pant, ni et esi kah peräh kuulmist [pärast suremist] pandas. Ni tahtsõ küll päsemist, a patu peräst saaki-is timä inäb hingerahu, ni timä väega halõhõhõ kuuli. Seo lugu üldäs ilda aigu ollõv sündünü. H II 3, 109 (7) < Vastseliina - H. Prants (1887).

Selle ja teise ilma vahel
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |