Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Sissejuhatus

Sissejuhatus Käesolev rahvajuttude valimik tutvustab Põhja-Tartumaa (praeguse Jõgevamaa) Maarja-Magdaleena kihelkonna usundilisi jutte ning nende jutustamisega seonduvat. Varem on Rahvuskultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse tellimusel ilmunud valik Lääne-Eesti Kullamaa kihelkonna jutuvara (Rahvajutte ja -tarkusi Kullamaa kihelkonnast. Materjal rahvajutustajatele. Koostanud Pille Kippar. Tallinn 1998). Kui Kullamaa valimikus esitatakse iga rahvaluulekoguja üleskirjutused omaette rubriigina, siis käesolevas on jaotusaluseks juttude temaatika. Nii on hõlpsam jälgida varieerumisvõimalusi sisult lähedaste juttude esitusviisis, üksikmotiivides, rõhuasetustes jms. Eri aegadel Eesti Rahvaluule Arhiivi laekunud tekstide põhjal (1880. aastatel, 1930. aastatel ja 1983. aasta välitöödel kogutu) on võimalik otsustusi teha ka usundiliste kujutelmade ning nendest jutustava rahvapärimuse muutumise kohta. Selle raamatu kõige varasemad jutuüleskirjutused on tehtud neil aegadel, kui rahvaluule suurkogumise organiseerija Jakob Hurt oma üleskutsega "Paar palvid isamaa ärksamatele poegadele ja tütardele" (1888) innustas sadu eestlasi rahva vaimuvara kogumisele. Sellal olid muinasjuttude hiilgeajad juba möödumas, regivärsilised rahvalaulud aktiivsest kasutusest taandumas. Ka ei usutud nii siiralt kui varem üleloomulike olendite - haldjate, vaimude, tontide jts. olemasolusse. Jutustamise traditsioon siiski püsis. Kel oli huvi ja tähelepanelikku kõ
 

Sissejuhatus


Käesolev rahvajuttude valimik tutvustab Põhja-Tartumaa (praeguse Jõgevamaa) Maarja-Magdaleena kihelkonna usundilisi jutte ning nende jutustamisega seonduvat. Varem on Rahvuskultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse tellimusel ilmunud valik Lääne-Eesti Kullamaa kihelkonna jutuvara (Rahvajutte ja -tarkusi Kullamaa kihelkonnast. Materjal rahvajutustajatele. Koostanud Pille Kippar. Tallinn 1998). Kui Kullamaa valimikus esitatakse iga rahvaluulekoguja üleskirjutused omaette rubriigina, siis käesolevas on jaotusaluseks juttude temaatika. Nii on hõlpsam jälgida varieerumisvõimalusi sisult lähedaste juttude esitusviisis, üksikmotiivides, rõhuasetustes jms. Eri aegadel Eesti Rahvaluule Arhiivi laekunud tekstide põhjal (1880. aastatel, 1930. aastatel ja 1983. aasta välitöödel kogutu) on võimalik otsustusi teha ka usundiliste kujutelmade ning nendest jutustava rahvapärimuse muutumise kohta.

            Selle raamatu kõige varasemad jutuüleskirjutused on tehtud neil aegadel, kui rahvaluule suurkogumise organiseerija Jakob Hurt oma üleskutsega "Paar palvid isamaa ärksamatele poegadele ja tütardele" (1888) innustas sadu eestlasi rahva vaimuvara kogumisele. Sellal olid muinasjuttude hiilgeajad juba möödumas, regivärsilised rahvalaulud aktiivsest kasutusest taandumas. Ka ei usutud nii siiralt kui varem üleloomulike olendite - haldjate, vaimude, tontide jts. olemasolusse. Jutustamise traditsioon siiski püsis. Kel oli huvi ja tähelepanelikku kõrva rahvajuttude kuulamiseks, võis sisult sarnaseid lugusid korduvalt kuulata ja neist juba lapsepõlves omamoodi tervikpildi luua.

            Kuidas jutustamine saja aasta eest toimus, selle kohta täpseid andmeid ei ole. Selle aja rahvaluulekogujad ei tarvitsenud oma kirjapanekuid teha sõna-sõnalt ega ühekordse jutustamise järgi. Nobedamgi sulg ei jõua sõnatulvaga sammu pidada, pealegi võttis kirjutamine vanasti rohkem aega kas või sellepärast, et tihtipeale tuli sulge tindipotti kasta. See, mis Jakob Hurdale saatmiseks kirja pandi, kujutas sagedasti endast rahvaluulekoguja sõnastatud tervikut, mis põhines kõikidele seni kuuldud esitustele. Juurde lisati märkus, nagu "kuuldud külarahva suust", "mitmelt poolt", "vanade inimeste käest" vms. Paljud jutud kuuldi oma pere liikmeilt - emalt, vanaemalt jt. Üleskirjutus sai enamasti teoks mälu järgi, mitte jutustamise ajal. Kirjapanija tõstis esile või jättis välja tema arvates tähtsaid või vähetähtsaid seiku, lisas omapoolseid seletusi, seadis lünkliku lause terviklikumaks ja loogilisemaks, liitis järjestikku esitatud samateemalised lood tervikuks või, vastupidi, pani need kirja eraldi paladena, jne. Need rahvaluulekogujad, kes on olnud ka ise head jutuvestjad, sõnastasid ehk jutud ka paberil kõnelähedasemalt. Tagantjärele pole seda enam võimalik kindlaks teha, kuigi üleskirjutajad on teada (vt. ka rahvaluulekogujate register). Seetõttu tulebki tunnistada, et me ei tea, kuidas konkreetne jutuvariant esitati ja missugune jutustamise olukord (kuulajad, aeg, koht jms.) seda esitust mõjustas.

            Saja aasta eest kogutud juttudel on tänapäevaste helilindistuste kõrval siiski omad eelised. Jutud on sisurikkamad, üksikasjad pole veel unustusse jäänud. Võimalikult täielik sisu edasiandmine on olnud ka rahvaluulekoguja püüd. See ilmneb suurema arvu kirjapanekute vaatlusel üsna pea. Püütud on ritta seada kõik oma teadmised näiteks kratist, katkust, luupainajast, jne. Saadetiste kaaskirjas väljendatakse kahtlust, et võibolla see jutt on vanavara salves juba olemas, ja mõeldakse siinjuures tervikpilti. Variantide ehk teisendite kogumise vajadusele juhtis Jakob Hurt tähelepanu järgmiste sõnadega: "...On palju tõisendid, kahekordsid, kolmekordsid ja ka enamkordsid üleskirjutusi, sest et need materjaalid suure hulga korjajate poolt ja mitmest maakonnast mulle kätte on saadetud. Mõni võiks mõtelda, et see mitmekordne töö asjata oli ja siis niisugune materjaal ainult ruumi raiskab. See oleks koguni vastuoksa arvamine. Need tõisendid ja mitmekordsed üleskirjutused on kallis teaduslik vara. Nemad laiendavad ja täiendavad kõigepealt aineid..." (Jakob Hurt, Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik. Tallinn, 1989, lk. 88). Niisiis pidas Hurt ka ise silmas vajadust mosaiigist luua tervikpilt. Kui rahvalaulude, vanasõnade ja mõistatuste kogumisel oli sõnasõnaline kirjapanek nõutav, siis rahvajuttude puhul tegi Hurt järeleandmisi, hoiatades vaid jutu omapoolse ilustamise eest: "Ennemuististe juttude üleskirjutamise juures on kirjutajal enam vabadust, sest et neil juttudel ka rahvasuus vaba vorm on, ilma kindla seaduseta. Siiski tuleb ka juttusid üles kirjutades soovida, et kõik oma ilustamine kaugele jääb ja sõnad nii paberile pannakse, kui rahvasuu jutustab ja räägib. Rahvas ise on enamiste ikka ülem luuletaja kui üksik inimene." (Samas, lk. 50.)

            Üks 19. sajandi lõpu häid rahvaluulekogujaid Maarja-Magdaleena kihelkonnas oli Mihkel Pool. Tema kirjapanekuid on käesolevas valimikus 20. Sündinud 1873. aasta 27. juunil, polnud ta kogumistööd alustades veel 15-aastanegi. Tagasihoidlikult ja enesekriitiliselt märgib ta saadetise kaaskirjas oma koolipoisiseisuse, mainides ka kohaliku kooliõpetaja Aleksander Artise nime (ilmselt sai ta Artiselt õhutust rahvaluule kogumiseks):

            Auus õpetaja herra ärge pange pahaks minu kirjutuse üle et ta ei ole kirjalikust kirjutud ja ja ilma vahe märgita ma ei ole koolitud ma olen 14.ne külakooli pois (A Ärtis) Maarja Magdaleena kihelkonnast Kaiavere vallast

            Mihkel Pool 1888 aastal

Sell 29 Mail

            Kas edaspidi veel korjata vana vara

H I 2, 454 < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1888).

            Küllap saatis Jakob Hurt teismelisele külapoisile vastuse niisama suure lugupidamisega, nagu kõigile teistelegi isamaa ärksamatele poegadele ja tütardele. Kõne all näikse olevat olnud ka rahvajuttude üleskirjutamise üksikasjalisus. Siira lapsemeelsusega kirjutatud ning aastavahetusel teele saadetud sõnum Hurdale on selline:

            Jah mina olen nii pikalt jutud üles kirjutanud kui rahvasuu räägib oma vaevalise mõistusega su kirja sain ma 17mal Novembril kätte kiriku juurest, küll sull võib olla igav aeg oodata minu kääst vana vara kirja kui ma edespidi edasi korjan ikka vana vara ja saadan sulle

29mal Jõulu kuupääval 1888

Mihkel Pool

H I 2, 446 < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).

            Kui mitte arvesse võtta kirjavigu, ei erine Mihkel Pooli kirjapanekud kohalike kooliõpetajate Hindrik Ostrati või Alexander Artise omadest. Õigupoolest oli 1871. aastal sündinud Ostrat Kudina valla Kassema külast tollal alles noor mees, kes rahvajuttude edasijutustajana vististi veel arvestatav polnud. Tema motivatsiooniks rahvaluulekogumisel oli soov, et kodukandi vaimuvara saaks jäädvustatud.

            Auustatud vana vara uurijalle

            tähendan siin, et Maarja-Magdaleena vana vara ikka leida on, kuid pisut töö tegijate pärast on teda vähe vana vara salve läkitatud. Ise äranis käib see Saare ja Jõe valla kohta.

            Lõpuks tähendan viil, et Mihkel Märtsin mind korjamise juures tänu vääriliselt aitas.

Auustades Hindrik Ostrat Kasemaalt

H II 28, 522 < Kudina v. - H. Ostrat (1889).

            Samal ajendil saatis rahvaluulet nii J. Hurdale kui M. J. Eisenile Gustav Tenter (sünd. 1864. a.), ent hakkas kahtlema, kas topelt saatmine on õigustatud.

Kõrgesti auustadud herra M. J. Eisen

            Igalt poolt meie kodumaa pinnalt on Teile rahvaluulet saadetud, mitte aga Maarja Magdaleenast, siis tahtsin eelseisva saadetusega Maarja Magdaleenad ka teiste osaliseks teha. Võib olla, et minu saadetused ehk on Teil juba, siis vabandage! Minu praegune adres on tartus Mäe uulitsas No 21. Veel tahtsin teada kas koha nimesid tarvitade veel. Ma võiks Teile Kaiavere nimed saata.

Aupaklikult Teie Gustav Tenter

Tartus 20. Oktobril 1894

E 13379 < Tartu - G. Tenter (1894).

            Selles kaaskirjas osutas Tenter probleemile, mis hiljem rahvaluuleuurijatele palju peavalu valmistas. Olgu tegemist dublettide või ligilähedaselt ühesuguste tekstidega - kõik need koondati 1927. a. asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. J. Hurda kogust on Tenteri kirjapanekuid käesolevasse raamatusse valitud üks ja M. J. Eiseni kogust viis.

            Tihe koostöö Eestimaa koolidega sai hoogu Eesti Rahvaluule Arhiivis 1930. aastatel. Kogumist juhendasid kohapeal kooliõpetajad, kes vastavalt oma teadmistele ja oskustele arhiivis koostatud küsitluslehtede alusel omakorda suunasid õpilasi rahvaluulet kirja panema. Rikkalikult laekus jutte 1938.-1939. a. kohamuistendite kogumise aktsiooni käigus. Õpilaste kogumistööd iseloomustab tavalisest suurem tähelepanu kinnismuististe asukoha määratlemisele. Sageli on jutustajaiks olnud pere vanemad liikmed, kuid juttude kirjapanekul on välditud kõrvalepõikeid, suulisele esitusele omast lausestust ja sõnakordusi. See-eest on enamik õpilasi püüdnud võimalikult täpselt edasi anda jutu sisu. Just sisu rahvaehtsust on hinnangu andmisel silmas pidanud ka juhendajad. Linda Karmi kirjapanekutest on sellesse raamatusse valitud seitse. Juhendaja on lisanud saadetisele kaaskirja:

            Eesti Rahvaluule Arhiivile.

            Siinjuures esitan Matjama algkooli õpilase Linda Karmi poolt kogutud kohamuistendid. Nim. muistendid on rahvasuus liikvel, pandud kirja vanemate inimeste jutustuse järele. Materjal on täiesti usaldatav. Korjamistööd koolis juhtis allakirjutanud õpetaja.

Lugupidamisega Härda Uuli

31. jaan. 1939.

Matjama 6. kl. algkool

Vara vallas

Tartu maakonnas

ERA II 239, 385 < Vara v., Matjama k. - H. Uuli (1939).

            Kui kohalik jutt arhiivi saatmiseks kirja pannakse, taipab üleskirjutaja, et vajalik on lisada informatsiooni. Ta kirjutab näiteks nii: "Vedu mõisa järele olevast Kukemetsast Tartu poole sõites ja Vedu mõisast ida poole vaadates on näha veike mäelõhustik." Järgneb veelgi üksikasjalisem paiga tutvustus, selleks et selgitada tõllakujulise kivi asukohta (7). Täpne paiga määratlemine maastikus, jutus mainitava isiku lähem tutvustus on niisamuti vajalikud ka jutustamisel, kui tegemist on võõra, kohalike oludega mitte kursis oleva kuulajaga.

            Rahvaluulekogumise ekspeditsioonil Maarja-Magdaleena küladesse 1983. aasta suvel hämmastas meid, kui hästi usundilisi jutte teatakse. Saime üles kirjutada ja helilindistada mälestusjutte kodukäijatest, luupainajatest, harjaga madudest, tontidest, jm. üleloomulikest olenditest, kelle olemasolu oldi kogenud (vt. märksõnaregister). Mingitpidi on niisugused jutud seotud siinsete inimestega, neid jutustatakse kui tähelepanuväärivaid seiku nende elus. Olen sellest kirjutanud oma välitööde päevikus:

"Huvitav on see üldise traditsiooni ja isikliku suhe, mis MMg usundilise muistendi jutustamisel ilmekalt välja tuli. See, et nii palju räägitakse enneminevikus, et memoraatide tegelased on jutustajail silme ees, kui nad räägivad, silme ees on eelmised jutustajad, kes neist on rääkinud. Sagedasti võib kohata mitmeepisoodilist esitust. Seda eelistavad mõned jutustajad, ühtlasi pajatuste jutustamisel muidugi. Tihti on jutu sisuks kohalikud inimesed eeskätt, ning nendega seostuv erandlik annab kogujapoolse küsitluse peale kokku muistendi. Kui koguja haarab vaid muistendiosa, jääb kõik muu õhku rippuma. Missugune koht on jutustuses ülejäänul, seda tasuks küll veel uurida." RKM II 367, 295 (7) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Hiiemäe (1983).

            Võõra kuulaja rollis on ka arhiivitöötaja oma kogumisretkel, kuid teda aitab vilumus. Vahel tuleb endal jutustada enam-vähem samal teemal ja samasuguseid lugusid, mida just otsima on tuldud. Naljalugude, eriti anekdootide puhul on vaja pingevaba õhkkonda, head meeleolu. Usundiliste juttude puhul on vaja, et julgetaks rääkida seikadest, mida mujal peetakse ebausu ilminguteks. Väga palju tuleb küsida ja seda ei jäta rahvapärimuse koguja tegemata. Nii juhtubki, et tulemuseks on jutuvariant, mis koosneb aina küsimustest ja vastustest (53; 127). Muidugi tuleb niisugust üliaktiivse kuulaja sekkumist ette ka igapäevase jutuvestmise puhul: meenutagem vaid uudishimuliku lapselapse küsimusterodu vanaemale, kes rääkimisest juba tüdinud on.

            Kõige täpsemalt jäädvustab jutu teksti helilint. Käesolevas valimikus on tekstid fondiviitega RKM, mgn magnetofonilindilt litereeritud - sõna-sõnalt maha kirjutatud. Lint protokollib kõik jah- ja noh-sõnad; märkame, et lauset võib üsna järjekindlalt alustada või lõpetada sidesõna ja. Ometi ei jäta lindistamistoiming omapoolset mõju avaldamata. Enamasti loob see jutustajale tavalisest suurema vastutustunde, jutu sisu püütakse, otsekui selgeksõpitud koolitükki, võimalikult katkematul ja terviklikul kujul "ära vastata", emotsioonid hoitakse vaos, esituse ilmekus kaotab. Maarja-Magdaleena ekspeditsioonil osalenud folklorist Mare Kõiva märgib oma kogumispäevikus ühe jutustaja kohta: "Sõnastus muutub lindistamisel õige veidi ametlikumaks nn. ajalehestiili suunas. Hiljem linti üle kuulates avastan, et tegelikult jääb isegi nii teadlikult jutu terviklikkust taotleva jutustaja puhul osa infot lindistamisvälisesse aega. Olgu need siis vihjed sugulusele või mõni olustikudetail. Rääkimata lindistatava käitumisest ja õhustikust selle ümber. See vaesestab usundilisi jutte kõvasti." RKM II 369, 534 < Maarja-Magdaleena khk. - M. Kõiva (1983).

            Nii murde- kui rahvaluuleuurijale on hästi teada, et võõrale jutu kuulajale-küsitlejale püütakse rääkida kirjakeeles. Eriti hästi tuleb see ilmsiks esimeste lausete sõnavalikus ja häälduses. Käesoleva raamatu juttude keele- ja murde-erinevused on säilitatud (vajadusel on nurksulgudes sõnaseletus), kuid ilmsed kirjavead parandatud. Otsest kõnet on märgitud, olenevalt rõhutamisest, tavalisest erinevalt. Kuigi jutu pealkirjastamine kuulub kirjandusloomingu juurde, on mõned rahvaluulekogujad saadetavatele lugudele pealkirju andnud. Elava esituse puhul pole selleks tarvidust, vajalik informatsioon antakse kohases lauses.

            Tänapäeva jutustamishuvilisele peaks siintoodu olema vististi pigem lohutav kui kammitsev. Selgub, et arhiivitekst on ikkagi mõneti erinev tegelikus jutuvestmissituatsioonis esitatavast. Jutustajal on küllaltki palju vabadust jutuainesega ümberkäimiseks, seejuures oleneb jutuvariandi "nägu" momendi kuulajaskonnast ja jutuvestmise olukorrast.

            Temaatikasse aitab peale pealkirjade selgust tuua märksõnaregister. Usundilistes kujutelmades orienteerumine on vajalik selleks, et üleloomuliku elamuse kogeja või edasijutustaja suudaks määratleda, millega või kellega on tegemist. Lisaks mäluspeetavaile või raamatust hangitud teadmistele hõlbustavad jutustamist iseenda kogetud seigad. Neid edasi rääkides loome olemasolevate teadmiste toel üha uusi mälestusjutte. Sellekohaseid näiteid on paigutatud ka käesolevasse raamatusse. Koostajapoolne kommentaar iga juturühma ees annab mõningaid selgitusi üleloomulike olendite, teispoolsuse, sõnamaagia jms. kohta. Tähelepanu juhitakse erinevatele võimalustele ning rõhuasetustele ühe ja sama temaatikaga juttude edasijutustamisel, osutatakse jutu olulisematele komponentidele, nende järjestusele, võtetele sisu elamuslikumaks esiletoomiseks, mõnedele suulise kõne iseärasustele, jne.

Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Sissejuhatus
Mai 2019
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Sissejuhatus Käesolev rahvajuttude valimik tutvustab Põhja-Tartumaa (praeguse Jõgevamaa) Maarja-Magdaleena kihelkonna usundilisi jutte ning nende jutustamisega seonduvat. Varem on Rahvuskultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse tellimusel ilmunud valik Lääne-Eesti Kullamaa kihelkonna jutuvara (Rahvajutte ja -tarkusi Kullamaa kihelkonnast. Materjal rahvajutustajatele. Koostanud Pille Kippar. Tallinn 1998). Kui Kullamaa valimikus esitatakse iga rahvaluulekoguja üleskirjutused omaette rubriigina, siis käesolevas on jaotusaluseks juttude temaatika. Nii on hõlpsam jälgida varieerumisvõimalusi sisult lähedaste juttude esitusviisis, üksikmotiivides, rõhuasetustes jms. Eri aegadel Eesti Rahvaluule Arhiivi laekunud tekstide põhjal (1880. aastatel, 1930. aastatel ja 1983. aasta välitöödel kogutu) on võimalik otsustusi teha ka usundiliste kujutelmade ning nendest jutustava rahvapärimuse muutumise kohta. Selle raamatu kõige varasemad jutuüleskirjutused on tehtud neil aegadel, kui rahvaluule suurkogumise organiseerija Jakob Hurt oma üleskutsega "Paar palvid isamaa ärksamatele poegadele ja tütardele" (1888) innustas sadu eestlasi rahva vaimuvara kogumisele. Sellal olid muinasjuttude hiilgeajad juba möödumas, regivärsilised rahvalaulud aktiivsest kasutusest taandumas. Ka ei usutud nii siiralt kui varem üleloomulike olendite - haldjate, vaimude, tontide jts. olemasolusse. Jutustamise traditsioon siiski püsis. Kel oli huvi ja tähelepanelikku kõrva rahvajuttude kuulamiseks, võis sisult sarnaseid lugusid korduvalt kuulata ja neist juba lapsepõlves omamoodi tervikpildi luua. Kuidas jutustamine saja aasta eest toimus, selle kohta täpseid andmeid ei ole. Selle aja rahvaluulekogujad ei tarvitsenud oma kirjapanekuid teha sõna-sõnalt ega ühekordse jutustamise järgi. Nobedamgi sulg ei jõua sõnatulvaga sammu pidada, pealegi võttis kirjutamine vanasti rohkem aega kas või sellepärast, et tihtipeale tuli sulge tindipotti kasta. See, mis Jakob Hurdale saatmiseks kirja pandi, kujutas sagedastpealkirjade selgust tuua märksõnaregister. Usundilistes kujutelmades orienteerumine on vajalik selleks, et üleloomuliku elamuse kogeja või edasijutustaja suudaks määratleda, millega või kellega on tegemist. Lisaks mäluspeetavaile või raamatust hangitud teadmistele hõlbustavad jutustamist iseenda kogetud seigad. Neid edasi rääkides loome olemasolevate teadmiste toel üha uusi mälestusjutte. Sellekohaseid näiteid on paigutatud ka käesolevasse raamatusse. Koostajapoolne kommentaar iga juturühma ees annab mõningaid selgitusi üleloomulike olendite, teispoolsuse, sõnamaagia jms. kohta. Tähelepanu juhitakse erinevatele võimalustele ning rõhuasetustele ühe ja sama temaatikaga juttude edasijutustamisel, osutatakse jutu olulisematele komponentidele, nende järjestusele, võtetele sisu elamuslikumaks esiletoomiseks, mõnedele suulise kõne iseärasustele, jne.

Sissejuhatus
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |