Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Soend

Soend Siintoodud libahundijutud on kõik pärit rohkem kui saja aasta tagusest minevikust. Maarja-Magdaleena ja üldse Ida-Eesti libahundid ehk soendid on enamasti nõidusega selliseks muudetud, ilma et ise hundiks saada sooviksid. Kirja on siinsed lood pandud järjestikku, nagu sageli ka jutustatakse - ühele jutule järgneb teine. Üleskirjutus on neil küllaltki kõnelähedane. Minevikulise tegevuse jutustamine praegu toimuvana aitab toimuvat kuulajale lähemale tuua; ühes ja samas tekstis on vaheldumisi olevik ja minevik (58; 59). Suulisele esitusele on omane ka tegusõna ärajätmine, nii esimeses loos: Kaupa [oli] kõikisugust; hunt [tuli] juurde; mina [hakkan] malka otsima jts. Sellist esitusviisi kasutas M. J. Eisen oma trükistes teadlikult, paljud rahvaluulekogujad aga võtsid seda kui eeskuju ning hakkasid jutustajailt kuuldud lauseid omakorda ümber seadma. Nõnda võib eisenlikus stiilis väljendeid (nagu: Hunt lõrisema, ligemale nihkuma) rahvajutuüleskirjutustes leida märksa sagedamini kui selliseid suulises kõnes ette tulla sai. 58. Libahundid Talumees sööb metsas leiba. Mokamäerdeks paneb ta suure rõngaga noaga aegajalt võid pääle. Korraga ilmub hunt. Ta vahib haleda pilguga mehe otsa, nagu tahaks öelda: mulle ka natuke. Ei mees raatsi anda, vaatab malga järele. Hunt lõrisema, lähemale nihkuma. Mees tunneb hirmu, ei usu pilkugi enam malga pääle heita - hakkab sööma. Hunt vahib jällegi haledaste. "Võtku pagan teda," mõtleb mees,
 

Soend


            Siintoodud libahundijutud on kõik pärit rohkem kui saja aasta tagusest minevikust. Maarja-Magdaleena ja üldse Ida-Eesti libahundid ehk soendid on enamasti nõidusega selliseks muudetud, ilma et ise hundiks saada sooviksid. Kirja on siinsed lood pandud järjestikku, nagu sageli ka jutustatakse - ühele jutule järgneb teine. Üleskirjutus on neil küllaltki kõnelähedane. Minevikulise tegevuse jutustamine praegu toimuvana aitab toimuvat kuulajale lähemale tuua; ühes ja samas tekstis on vaheldumisi olevik ja minevik (58; 59). Suulisele esitusele on omane ka tegusõna ärajätmine, nii esimeses loos: Kaupa [oli] kõikisugust; hunt [tuli] juurde; mina [hakkan] malka otsima jts. Sellist esitusviisi kasutas M. J. Eisen oma trükistes teadlikult, paljud rahvaluulekogujad aga võtsid seda kui eeskuju ning hakkasid jutustajailt kuuldud lauseid omakorda ümber seadma. Nõnda võib eisenlikus stiilis väljendeid (nagu: Hunt lõrisema, ligemale nihkuma) rahvajutuüleskirjutustes leida märksa sagedamini kui selliseid suulises kõnes ette tulla sai.


58.

Libahundid


            Talumees sööb metsas leiba. Mokamäerdeks paneb ta suure rõngaga noaga aegajalt võid pääle. Korraga ilmub hunt. Ta vahib haleda pilguga mehe otsa, nagu tahaks öelda: mulle ka natuke. Ei mees raatsi anda, vaatab malga järele. Hunt lõrisema, lähemale nihkuma. Mees tunneb hirmu, ei usu pilkugi enam malga pääle heita - hakkab sööma. Hunt vahib jällegi haledaste. "Võtku pagan teda," mõtleb mees, suskab tükk leiba noa otsa ja ulatab hundile. Napsti, ahmas see leiva kõige noaga ja putkas metsa. "Säh mull piirakat," ütles mees ja sülitas - "nuga kadunud kui kits sabaga löönud," hakkas jällegi õgima...

            Aasta pärast läheb mees asjaõiendamise pärast linna. Juhtumise kaupa astub ühe suure poesse. Kaupa kõikisugust. Ei tea, mis osta, mis ostmata jätta. Häda igapidi. Vaatab, näeb - tema nuga, va tubli puss - mis aasta eest hundiga metsa putkas, ketiga laua küljes kinni. Oma armas. Mees astub leti juurde, hakkab teda katsuma ja juures pobisema: - "oma mis oma!"

            Poesaks küsib: "Külamees, mis sa noast märgid?"

            "Keda siis - justku minu nuga, kadus just üsna pool juhtumise viisi käest. Mine sa tea, võib ka võeras nuga olla?"

            "Kuda su nuga siis kaduma läks?"

            "Keda siis - istun metsas, söön, hunt juurde - vahib haledast, tahab nagu ka leiba. Mina malakat otsima - tema ärsib viha, jätan otsimise järele - tema vaga, vahib jällegi. Pistan talle tükk leiba noaga. Ahmab, sa reo, kõik, ja paneb punuma. Nii palju minu noast."

            Mees, kes asja teraselt kuulas, kutsus mehe tahatuppa ja pajatas:

"Mina olin see, kes sinu noa metsa viis. Mind nõiuti libahundiks. Juhtumise kaupa juhtusin ma sinu juurde. Aga libahunt saab, kui temale jumalavilja pakutakse - jälle inimeseks. Nõndaks mina - sinu läbi!"

            Ta surus mehe kaenlasse. Hoidis teda kaua ilusaste üleval, ja kui ta koju hakkas minema, andis talle nii palju raha, et ta korraga rikkaks meheks sai.

H II 28, 549/51 (4a) < Kudina v. - H. Ostrat (1889).


59.

Hundiks ja sipelgaks muudetud inimene


            Mees süüb heinaaeg lõõnat. Üks hunt tuleb mehe juure ja vahib vesise silmadega mehe piale, hunt uriseb ja tuleb ikke lähemale. Mees mõtleb hirmuga kõik mõtted ära, "mis teha, et hunt ära läheb." Viimati lõikab tüki leiba ja sorkab noa otsa, annab siis hundile. Hunt lõmpsab leevatüki kõige noaga, jooksis metsa. "Uuh, pagan, anna temale leiba, tema, raibe, viib noa ära," ütles mees pahameelega.

            Ühekorra mees linnast ostma. Ühes poes näeb mees, et tema nuga leti pial ja vaatab teda. Kaupmes küsib: "Mis sa vaatad sest noast?" Mees vastab: "Minul oli ka ühekõrra niisugune nuga." Kaupmees küsib: "Kas sul meeles ei ole, kui sa heinama[l] selle hundile leiba andsid, kes su juure tuli? See hunt olin mina." Mees küsib: "Kudaviisi sa hundist said?" Kaupmees vastas: "Üks kuri nõid, kelle tütart ma naisest ei võtnud, muutis mind kolmest aastast sipelgast ja kolmest aastast hundist. Kui ma sipelgas olin, siis mul oli hea elu küll - tõin ühe palgi ära, sain kohe süia, ja kui ma hunt olin, siis oli mul halb elu - kolme aasta sees sain ma ühe kassi ära süüa. Kui ma sinu kääst leiba sain, siis sain ma inimesest."

H II 28, 659/61 (4) < Maarja-Magdaleena - M. Pool < ema suust (1889).


60.

Hundiks muudetud pulmalised


            Ühekõrra tuli ühte külasse üks mees suure hundikarjaga ja palus öömaja endale ja kõhe [kuhu] hundid kinni panna. Külainimene küsis: "Kossa nende huntega tuled ja lähed?" hundimehe kääst. Hundimees vastas: "Need hundid, keda teie nääte hundid, ei ole mitte hundid, vaid inimesed, üks pulmatäis rahvast." Sial näitas ta ühe paari hundi piale: "Vaata, see kirju emane hunt on pruut ja isane on peidmees. Üks nõid, keda ma pulma ei kutsunud, tuli isi pulma, õnnetuseks ei olnud mind pulmaliste hulgas, siis ta muutis nad pulmalised kõik huntideks. Hoidke, et teie mitte huntidele leiba ei anna, kui nad leiba saavad, siis saavad nad jälle inimesest, siis ei saa kudagi koju minna." Küll vahtisid vesise silmadega hundid laste piale, kui lapsed leiba sõid.

            Hommuku läks mees huntidega minema. Kui ta nendega [kodukanti] sai, andis ta huntidele leiba, siis saivad nad kõik inimesteks.

H II 28, 651/2 (5) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool <  emaema suust (1889).


61.

Ämm ja minias


            Ämm ja minias käisivad kahekeisi teed. Ämm ütles: "Liha tahas."

- "Mina ka tahas liha, aga kust teda saab?"

            Seal ligidal tee veeres lepikus oli üks lambakari, ämm muutis ennast hundist ja jooksis karja, tõmbas ühe lamba ja jooksis miniale järele tee peale. Silmapilk muutis hunt ennast inimesest ja taskust võttis noa, tappis lamba ära, nõiduseväega laskis ämm pada ja tule ette tulla, pani liha patta ja keetis ära. Tüki aja pärast võttis ämm liha padast välja ja hakkasivad sööma. Kui kõhud täis said, läksid ämm ja minias oma teed.

H I 2, 440 (9) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).


62.


            Üks noormees hakkas omale naist võtma ja vaataski omal pruudi valmis. Üks vanamoor oli kuulda saanud, et noormehel juba pruut on. Ta tuli nooremehe juure ja laitis nooremehe pruudi ära laisast ja inetust ja käskis noorelmehel oma valitsetud [valitud] pruuti maha jätta ja tema tütar omale naeseks võtta. Noormees ei võtnud vanamoori juttu kuuldagi, ehk küll vanamoor teda kõigipidi ähvardada [püüdis], võttis siiski noormees oma valitsetud pruudi omale naisest.

            Mitu aastat oli juba mees oma naisega elanud, kui naine juba lapse sai. Vanamoor oli ka kuulda saanud, [et] tema naisel juba laps on. Vanamoor läks ka last vaatama. Ta läks sinna talusse, kus lapsega naine elas. Naise ema oli parajast väljas, kui vanamoor sinna tuli. Ta käskis meheemal, et naine lapsega välja tuleks. Meheema läks sisse ja ütles naisele: "Üks vana inimene käskis sind välja tulla." Naine võtis lapse sülle ja läks välja. Kui naine välja sai, viskas vanamoor naisele hundinaha selga. Hunt pani tasakeste lapse maha ja jooksis metsa. Võõras vanamoor läks ka kodo minema. Iga päev tuli hunt sinna ja viskas hundi[naha] seljast maha ja muutis ennast naiseks. Majarahvas nägid, et naine sinna tuli, tõid lapse ta juure. Naine võttis lapse sülle ja imetas teda. Kui laps imetatud sai, tõmbas naine kivi pealt hundinaha ja jooksis hunt metsa.

            Mees oli kimbus, ta katsus kõigipidi naest päästa hundi nahast, aga ei saanud.

Ühekõrra läks mees targa juure targa käest nõu küsima. Tark õppas: enne hundi metsast välja tulekut küta see kivi õige tulisest. Kui ta tuleb, viskab hundinaha kivi pääle, nahk põleb ära ja hunt jääb inimesest. Kuda kästud, nõnda ka tehtud: hunt tuli metsast välja ja viskas naha kivi peale, hundinahk põles ära ja naine jäi inimeseks ja ei lähnud enam metsa hundiks.

H I 2, 441 (10) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
	Soend
Juuli 2019
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031    

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Soend Siintoodud libahundijutud on kõik pärit rohkem kui saja aasta tagusest minevikust. Maarja-Magdaleena ja üldse Ida-Eesti libahundid ehk soendid on enamasti nõidusega selliseks muudetud, ilma et ise hundiks saada sooviksid. Kirja on siinsed lood pandud järjestikku, nagu sageli ka jutustatakse - ühele jutule järgneb teine. Üleskirjutus on neil küllaltki kõnelähedane. Minevikulise tegevuse jutustamine praegu toimuvana aitab toimuvat kuulajale lähemale tuua; ühes ja samas tekstis on vaheldumisi olevik ja minevik (58; 59). Suulisele esitusele on omane ka tegusõna ärajätmine, nii esimeses loos: Kaupa [oli] kõikisugust; hunt [tuli] juurde; mina [hakkan] malka otsima jts. Sellist esitusviisi kasutas M. J. Eisen oma trükistes teadlikult, paljud rahvaluulekogujad aga võtsid seda kui eeskuju ning hakkasid jutustajailt kuuldud lauseid omakorda ümber seadma. Nõnda võib eisenlikus stiilis väljendeid (nagu: Hunt lõrisema, ligemale nihkuma) rahvajutuüleskirjutustes leida märksa sagedamini kui selliseid suulises kõnes ette tulla sai. 58. Libahundid Talumees sööb metsas leiba. Mokamäerdeks paneb ta suure rõngaga noaga aegajalt võid pääle. Korraga ilmub hunt. Ta vahib haleda pilguga mehe otsa, nagu tahaks öelda: mulle ka natuke. Ei mees raatsi anda, vaatab malga järele. Hunt lõrisema, lähemale nihkuma. Mees tunneb hirmu, ei usu pilkugi enam malga pääle heita - hakkab sööma. Hunt vahib jällegi haledaste. "Võtku pagan teda," mõtleb mees, suskab tükk leiba noa otsa ja ulatab hundile. Napsti, ahmas see leiva kõige noaga ja putkas metsa. "Säh mull piirakat," ütles mees ja sülitas - "nuga kadunud kui kits sabaga löönud," hakkas jällegi õgima. . . Aasta pärast läheb mees asjaõiendamise pärast linna. Juhtumise kaupa astub ühe suure poesse. Kaupa kõikisugust. Ei tea, mis osta, mis ostmata jätta. Häda igapidi. Vaatab, näeb - tema nuga, va tubli puss - mis aasta eest hundiga metsa putkas, ketiga laua küljes kinni. Oma armas. Mees astub leti juurde, hakkab tedakodo minema. Iga päev tuli hunt sinna ja viskas hundi[naha] seljast maha ja muutis ennast naiseks. Majarahvas nägid, et naine sinna tuli, tõid lapse ta juure. Naine võttis lapse sülle ja imetas teda. Kui laps imetatud sai, tõmbas naine kivi pealt hundinaha ja jooksis hunt metsa.             Mees oli kimbus, ta katsus kõigipidi naest päästa hundi nahast, aga ei saanud. Ühekõrra läks mees targa juure targa käest nõu küsima. Tark õppas: enne hundi metsast välja tulekut küta see kivi õige tulisest. Kui ta tuleb, viskab hundinaha kivi pääle, nahk põleb ära ja hunt jääb inimesest. Kuda kästud, nõnda ka tehtud: hunt tuli metsast välja ja viskas naha kivi peale, hundinahk põles ära ja naine jäi inimeseks ja ei lähnud enam metsa hundiks. H I 2, 441 (10) < Maarja-Magdaleena khk. - M. Pool (1889).

Soend
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |