Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Telepaatiline surmateade

Telepaatiline surmateade Telepaatilistest kogemustest võivad paljud jutustada. Räägitakse kui mitte iseendaga juhtunust, siis teistelt kuuldust, sooviga oma elamust teistega jagada, toimunus selgust saada. Palad 19 ja 20 on lausa isiklikult kogetud ebatavalised juhtumid ja nii neid ka mälestusjutu ehk memoraadina teistele räägitakse. Kummaski tekstis pole märgitud rahvaluulekoguja küsimust - need on siin juurde mõeldavad. Kuulajapoolne küsimus surmamomendi salapärastest teadasaamistest viib jutustaja ilma pikemata asja juurde. Toetutakse oma mälule, ent edasijutustamiseks valitakse vaid olulisemad seigad: sündmuspaik, olukord; põnevusjutu keskmes on telepaatilise ilmingu kirjeldamine (nähtud kuju, kuuldud koputus, tähenduslik häälitsus), selle seosesseviimine surmamomendiga. Tihti eelneb või ka järgneb jutustaja kommentaar kogetu võimalikkuse ja usutavuse kohta (vrd. 20). 19. Mina olen ära tunnud. Meil oli meeste mobilisatsioon. Ja see mees võttis enne mobilisatsiooni naise. Ja mina viskasin lõuna aeg pikali. Minu mees läks kah ära. Ja viskasin pikali ja kuulen: see mees tuleb uksest sisse ja ütleb "tere", ja tema hääl ja kõik. Ja tulen ülesse, välja, ja mitte ühte hingelist kuskil ei ole. Ema talitab väljas lauda juures ja pole ka näinud. Ja sel kella-ajal sai see mees surma. RKM II 368, 414 (15) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983). 20. No see oli pealt sõja nüüd. Üks rehi on ka siin üle j
 

Telepaatiline surmateade


            Telepaatilistest kogemustest võivad paljud jutustada. Räägitakse kui mitte iseendaga juhtunust, siis teistelt kuuldust, sooviga oma elamust teistega jagada, toimunus selgust saada.

            Palad 19 ja 20 on lausa isiklikult kogetud ebatavalised juhtumid ja nii neid ka mälestusjutu ehk memoraadina teistele räägitakse. Kummaski tekstis pole märgitud rahvaluulekoguja küsimust - need on siin juurde mõeldavad. Kuulajapoolne küsimus surmamomendi salapärastest teadasaamistest viib jutustaja ilma pikemata asja juurde. Toetutakse oma mälule, ent edasijutustamiseks valitakse vaid olulisemad seigad: sündmuspaik, olukord; põnevusjutu keskmes on telepaatilise ilmingu kirjeldamine (nähtud kuju, kuuldud koputus, tähenduslik häälitsus), selle seosesseviimine surmamomendiga. Tihti eelneb või ka järgneb jutustaja kommentaar kogetu võimalikkuse ja usutavuse kohta (vrd. 20).


19.


            Mina olen ära tunnud. Meil oli meeste mobilisatsioon. Ja see mees võttis enne mobilisatsiooni naise. Ja mina viskasin lõuna aeg pikali. Minu mees läks kah ära. Ja viskasin pikali ja kuulen: see mees tuleb uksest sisse ja ütleb "tere", ja tema hääl ja kõik. Ja tulen ülesse, välja, ja mitte ühte hingelist kuskil ei ole. Ema talitab väljas lauda juures ja pole ka näinud.

            Ja sel kella-ajal sai see mees surma.

RKM II 368, 414 (15) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983).


20.


            No see oli pealt sõja nüüd. Üks rehi on ka siin üle jõe teisel pool teed ja seal oli üks peremees, ja mina käisin läbi ta´ga. Ja oli niisugune asi. Ja talud olid siis veel oma käes ja kutsus, et tule temale vedama normi. Mina siis lubasin ka ja - töötasin siin vabrikus - ja hommiku vara kuuvalges läksin. Ja suur rehi on seal.

            Lähen sinna, et vaatan, kas kedagi on toa juures - noorperemees või. Et las vanaperemees tuleb ja ütleb, kas hobune on süüa saanud - küüti minna. Võibolla tuleb öösest jääda, Välki minek oli. Andsin hobusele siis kaeru ja ree peale õled ja heinu ja...

            Ja niisugune asi oli, et talve aeg oli ja lumehanged seal, ja seinast mööda tuli minna, ja kuulen ühekorra, et: "Uih, aih! Uih, aih!" ja kohe kõva häälega. Ja mõtlen, et "kurat, ma lähen vaatan, mis seal on." - No mitte üks inimene ja mitte üks hääl ei ole!

Ma lähen siis tuppa küsima, et kumma hobuse ma panen ette. Ja lähen tuppa ja vaadan, et mis see peremees seal ahjukonksu juures teeb? Üles oli poonud, ripub seal ja.

            Pärast ma alles hakkasin mõtlema, et see seda tähendas. Vaata, see hääl, ja nii nagu keegi noor naisterahvas, et mis ta seal rehe taga nüüd niimoodi hõikab, kilkamise moodi. Aga mitte üks jälg seal rehe juures, mitte üks inimese jälg kuskil! Vot niisugune asi on minul tõesti olnud ja seda ma tahtsin teile ka rääkida.

RKM II 367, 81/3 (1) < Pilpaküla - M. Hiiemäe < Juhan Verret, sünd. 1907. a. (1983).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Telepaatiline surmateade
November 2019
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Telepaatiline surmateade Telepaatilistest kogemustest võivad paljud jutustada. Räägitakse kui mitte iseendaga juhtunust, siis teistelt kuuldust, sooviga oma elamust teistega jagada, toimunus selgust saada. Palad 19 ja 20 on lausa isiklikult kogetud ebatavalised juhtumid ja nii neid ka mälestusjutu ehk memoraadina teistele räägitakse. Kummaski tekstis pole märgitud rahvaluulekoguja küsimust - need on siin juurde mõeldavad. Kuulajapoolne küsimus surmamomendi salapärastest teadasaamistest viib jutustaja ilma pikemata asja juurde. Toetutakse oma mälule, ent edasijutustamiseks valitakse vaid olulisemad seigad: sündmuspaik, olukord; põnevusjutu keskmes on telepaatilise ilmingu kirjeldamine (nähtud kuju, kuuldud koputus, tähenduslik häälitsus), selle seosesseviimine surmamomendiga. Tihti eelneb või ka järgneb jutustaja kommentaar kogetu võimalikkuse ja usutavuse kohta (vrd. 20). 19. Mina olen ära tunnud. Meil oli meeste mobilisatsioon. Ja see mees võttis enne mobilisatsiooni naise. Ja mina viskasin lõuna aeg pikali. Minu mees läks kah ära. Ja viskasin pikali ja kuulen: see mees tuleb uksest sisse ja ütleb "tere", ja tema hääl ja kõik. Ja tulen ülesse, välja, ja mitte ühte hingelist kuskil ei ole. Ema talitab väljas lauda juures ja pole ka näinud. Ja sel kella-ajal sai see mees surma. RKM II 368, 414 (15) < Linnamäe k. - T. Tammo < Aino Paluoja, sünd. 1922. a. (1983). 20. No see oli pealt sõja nüüd. Üks rehi on ka siin üle jõe teisel pool teed ja seal oli üks peremees, ja mina käisin läbi ta´ga. Ja oli niisugune asi. Ja talud olid siis veel oma käes ja kutsus, et tule temale vedama normi. Mina siis lubasin ka ja - töötasin siin vabrikus - ja hommiku vara kuuvalges läksin. Ja suur rehi on seal. Lähen sinna, et vaatan, kas kedagi on toa juures - noorperemees või. Et las vanaperemees tuleb ja ütleb, kas hobune on süüa saanud - küüti minna. Võibolla tuleb öösest jääda, Välki minek oli. Andsin hobusele siis kaeru ja ree peale õled ja heinu ja. . . Ja niisugast mööda tuli minna, ja kuulen ühekorra, et: "Uih, aih! Uih, aih!" ja kohe kõva häälega. Ja mõtlen, et "kurat, ma lähen vaatan, mis seal on. " - No mitte üks inimene ja mitte üks hääl ei ole! Ma lähen siis tuppa küsima, et kumma hobuse ma panen ette. Ja lähen tuppa ja vaadan, et mis see peremees seal ahjukonksu juures teeb? Üles oli poonud, ripub seal ja.             Pärast ma alles hakkasin mõtlema, et see seda tähendas. Vaata, see hääl, ja nii nagu keegi noor naisterahvas, et mis ta seal rehe taga nüüd niimoodi hõikab, kilkamise moodi. Aga mitte üks jälg seal rehe juures, mitte üks inimese jälg kuskil! Vot niisugune asi on minul tõesti olnud ja seda ma tahtsin teile ka rääkida. RKM II 367, 81/3 (1) < Pilpaküla - M. Hiiemäe < Juhan Verret, sünd. 1907. a. (1983).

Telepaatiline surmateade
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |