Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Tõtt ja nalja

TÕTT JA NALJA Iga asja siin ilmas võib vaadata mitme nurga alt. Tõsistel ja kurbadel nähtustelgi on sageli omamoodi naljakad küljed. Kui lähtuda eelmiste alajaotuste mõisatemaatikast, siis on ilmne, et sakste surmajärgse karistuse teadmisest üksi jäi justkui väheks. Juba siin maailmas võis maarahvas neid karistada naeruga. Järgnevate naljalugude tegelaste seas ongi sakstel silmapaistev osa. Aga ega siis ainult saksu naerdud. Üldistatult võib öelda, et naerdi rumalust - ning saksa kujutati talupojast rumalamana, samuti nagu peremeest sulasest (44). Ülepea on aga ekslik arvata, et igas naljakas jutus on mõni kindel väljanaerdav. On ka niisuguseid, mis sunnivad imetlema kellegi nutikust (40). On muidu muhedat nalja - või lausa jaburat, ülimalt liialdatut, nii et usutavuse piirid on kaugelt ületatud. Tõestisündinuks võidi küll viimaseidki pidada. Paljud naljajutud on usundiliste, ajalooliste ja muude juttude kombel seotud konkreetsete inimeste ja kohtadega, teised mitte - ja sealjuures ei tähenda see veel tõe ja fantaasia, kohaliku tekke ja laia leviku piire. Need suhted on lõpmatult keerulisemad. Järgnevatest naljajuttudest kuulub Jakob Hurda enda ülekirjutatu (37) rahvusvaheliselt tuntute hulka, samuti lugu poisist, kes nuhtleb teda kauplemisel petnud saksu (42), variante on teistestki. Võime neid jutte lugedes mõelda ka sellest, kuidas nalja mõiste on aegade jooksul muutunud. Näiteks juttude 37, 39 ja 42 huumor tundub tänapäeva inime
 

TÕTT JA NALJA

Iga asja siin ilmas võib vaadata mitme nurga alt. Tõsistel ja kurbadel nähtustelgi on sageli omamoodi naljakad küljed. Kui lähtuda eelmiste alajaotuste mõisatemaatikast, siis on ilmne, et sakste surmajärgse karistuse teadmisest üksi jäi justkui väheks. Juba siin maailmas võis maarahvas neid karistada naeruga. Järgnevate naljalugude tegelaste seas ongi sakstel silmapaistev osa. Aga ega siis ainult saksu naerdud. Üldistatult võib öelda, et naerdi rumalust - ning saksa kujutati talupojast rumalamana, samuti nagu peremeest sulasest (44). Ülepea on aga ekslik arvata, et igas naljakas jutus on mõni kindel väljanaerdav. On ka niisuguseid, mis sunnivad imetlema kellegi nutikust (40). On muidu muhedat nalja - või lausa jaburat, ülimalt liialdatut, nii et usutavuse piirid on kaugelt ületatud. Tõestisündinuks võidi küll viimaseidki pidada. Paljud naljajutud on usundiliste, ajalooliste ja muude juttude kombel seotud konkreetsete inimeste ja kohtadega, teised mitte - ja sealjuures ei tähenda see veel tõe ja fantaasia, kohaliku tekke ja laia leviku piire. Need suhted on lõpmatult keerulisemad. Järgnevatest naljajuttudest kuulub Jakob Hurda enda ülekirjutatu (37) rahvusvaheliselt tuntute hulka, samuti lugu poisist, kes nuhtleb teda kauplemisel petnud saksu (42), variante on teistestki.

Võime neid jutte lugedes mõelda ka sellest, kuidas nalja mõiste on aegade jooksul muutunud. Näiteks juttude 37, 39 ja 42 huumor tundub tänapäeva inimesele ilmselt liiga jõhkrana. Kas on siis inimesed paremaks läinud? Või ainult silmakirjalikumaks, osates oma halvemat poolt paremini varjata?

Jutt ümberriietatud noormehest, kes läheb tüdrukuid testima (41), meenutab oma struktuurilt legendi. Ka moraal on sama: vaeseid tuleb aidata, see leiab nii või teisiti tasumist, samuti nagu kalkus ja kitsidus karistamist.


37.

Petja-Ants lätt mõisa moro pääle ja näge sääl immise [emise] aidveeren omme poige imetävät. Lätt mano ja nakkap immist pallema, et ta nii hää olessi ja tälle ristketsile [ristsetele] tulessi. Provva näge läbi akna ja imetelles: "Ei tiijä, mis too külamees sääl tege?" Ütles taretütrekule: "Mine joose ja kae, mis too mees sääl taht!" Tütrek tule tagasi. Provva lask Andsu hendä manu kutsu. Ants seletas: "Immis om mino naise sõsar. Mul naisel om latsekene saanu ja nüüd tulli ma sõsard ristketsile kutsma. Kas annate luba täl tulla?" Provva: "Jah!"

Ants pand nüüd immise kõige üttesa pojaga rattile ja sõit omma tiid. Tee pääl nakas ta mõtlema: "Vaist [vahest] ajetas minno takan?" Sõit kõrvmaist [kõrvalist] teed mõtsa ja köut oma hobese mõtsa puu külge kinni. Esi tule suure tee veerde tagasi ja tege omma viisi tembo. Situs kübärähe, istus kraavi veerde maha ja oot[as].

Selle aja sisen olli mõisaherr mõisahe kodo tulnu ja provva luu ära kõnelnu. Herr ütlema: "Nüüd sa olet hendä ärä pettä lasknu." Võtt ja istus esi hobese sälga ja Andsule perrä. Saa mõtsa. Ants istus kraavi veeren, küpär peon. Herr küsis: "Kas siist ütte meest mööda läts, vankriga, immis ütsä [üheksa] põrsaga rattil?" - "Jah! Läts küll, ent ta es sõida suurt teed edesi, enge [vaid] läts ütte kõrvmaist teed. Minge sinnä, kui tahate kokko saada, a kaege ette, et ärä ei essü. Salateid om sääl pallo!" - "Vai nii! Kas vaist sul esi aigu om? Sa olet siin tutva. Istu mul siin hobese sälgä ja aja tälle vargale järgi. Ma anna hää jootraha!" - Hans ütlemä: "Kulla herra, mul siin kalli tsirgupoja, mis mõtsan löüsi, kübäräga hoita." Herr: "Küll ma nii kavva hoia!" - "A ärge tekke vallale, tiijäte, aus herr, kui tsirgupoja hambit nägevä, sis..." [Uskumuse kohaselt ei tohtinud inimene linnupoegadele hambaid näidata, vastasel korral pidid vanad linnud pesa hülgama.]

Hans lätt... Viimate lätt ka herr mõisahe tagasi. Aig läts igaves. Küll mees varga mõisahe toose [toob]! Herr pand kübärä linnupoigega ahjomulku. Mõne aja peräst provva küsümä: "Mis siin nii haisas [haiseb]?" - Viimate lõigatud küpär vallale... Nii sai provva ja herra petetus.

H IV 4, 680/1 (17) < Vastseliina - Jakob Hurt < Abram (1867).


38.

Ärä võlsku nii lakja [laialt]!

Ütel vana aja herräkesel olli see armas ametikene väega selge: ülipaljo võlssi [valetada]. Kõik tõise herrä naariva tedä mõnikõrd mõnen pidopaigan, niikui silma joosi pään [= nii et pisarad silmis]. Sel viisil olligi ta tõisile otsekui "hambapulgas" jäänü, et tema jutt nii paljo nalja sünnitas, kuna ta henda meelest küll tõtet kõneles, ent ütski seda tõtes es peä, kui see ka mõnikõrd tõte olligi. Kes sääl õige vaihe jõus tetä [vahet jõudis teha]!

Ütskõrd üte pulma pääl kõneles mees: "Ma olli oma kutsariga, Jukuga, jahi pääl, ja lassi üte püssikuuliga mõtskitsel perajala sõrast ja kõrvust läbi." Kuulijide vastus olli kõva uskumada naar. "Kas es ole nii?" ütles ta oma kutsarile, kes ka sääl ligi oll ja alati herra võlsi häbist pääst.

See süüt [sügas] kõrvajuurt ja ütel tõisile herrili: "Mu herrä, see om õige küll. Kui mino herrä püssikuuliga mõtskitsele lask, olli ta parajaste oma perajalaga kõrvajuurt süütmän [sügamas], ja sellega läts püssikuul kõrvast ja sõrast ütelisi läbi."

Muude naar jäi vähämbas, mõne ka usksiva, ja võlsja herr jäi julgembas, et veel kõrra kutsari vabandus häbist päst.

Teel kodo tullen ütel kutsar herrale: "Herrä! Kui teie võlsite, sis ärge võlske nii lakja! Mul nakas jo õige kõrva juur süütmä [sügelema], kui ma herrä häbist peä pästma; ent säält tulligi mulle meelde: mõtskits võis ka niisama teta, ja nii ka ütelisi ütest kuulist kats haava saia [saia]."

Herr and kutsarile viis rubla vabanduse palgas ja lubas henda paranda. Kas ta seda tegi, om teedmädä.

H I 6, 285/6 (15) - Vastseliina - J. Sandra (1984).


39.

Kas taivas om korge?

Kolm töömeest olliva vanast nurme pääl töön, kohe perenaine õige palava ruvva [roa] söögis vei, kellel höä paks väekord [= rasvakord] kui kaas pääl sais, nii et tossugi vällä es tule. Edimäne serbaja [rüüpaja] palot oma suu ja rinna, nink lask sest hoolimada ja tähele panemada henda pindre [= põllupeenra] pääle pikale ja ütel: "Ma kae, kas taivas om korge." Tõine serbass nii sama edimält tubli luidsatävve [lusikatäie] - palot suu, rinna, lask niisama pindre pääle pikale ja ütel: "Oot-oot, ma kae, kas taivas om korge!" Nüüd haard ka kolmas tubli lõnksu palavat rooga, palot suu ja rinna, nink naas vandma: "Oh ti kurjavaimu, palotit [põletasite] oma suu, palotit ka mu suu." Tõise ütliva naarden: "Jaa, muido oles sa meid pilkama naanu!"

H I 10, 286(1)

40.

Enne mustine jutt

Vanast oll üts miis, kiä [kes] kuningaga üteh elli ja üte lavva päält sei. A täl es ole määnestki ametid. Sis and kuningas tälle nahatse [nahkse, nahast tehtud] mõõga ja sääd kärbläse kuningas. Ku kuninkas sei, sis kaits [kaitses, karjatas] tä kärbläisi. Ütekõrra lätsi kärbläse kuninga pää pääle ja tä lei nahkmõõgaga kuninga plessi [kiilaspea] lahki. Sis aije kuningas tõõsõ ar. Sis mõtõl miis jäll hüä nõu: läts tõi suurõ tõllatävve maad tõõsõ kuninga käest ja puistas sinnä läve alla ja es lase kuningat välla, ütel: "Se om mu maa, sa ei tohe mu maa pääle tulla!" Sis saa-as kuningas muido, ku pidi ar lepmä ja tä jäll hindä mano võtma.

Ni olõsi vaija egaütel oma elo kerkütüses [kergenduseks] kavaluisi mõtelda.

H III 26, 453 < Vastseliina, Loosi v., Kõo k. - J. Tint (1895).


41.

Peretütrik oll ja teenjätütrik taloh. Ja läts üts poiss, pand hindäle sandi rõiva pääle [= selga], läts sinna tallo. Peretütrik tõrõli: "Ega päevi sandi mürrin [mürin, kolistamine] majah!" Tõnõ tütrik võtt ilma [pererahva] nägemäldä leeväpala, tsusas [suskas, pistis pihku või kotti] sandilõ. - Rikas poiss ta muidogi oll, ja võttgi tu teenjätütrigu [võttiski selle teenijatüdruku naiseks].

AES, MT 40, 5< Vastseliina v. Järvemäe t. - H. Eller < Liiso Malt, 80a. (1926).


42.

Vanast elli üts vanamuur ja timäl oli poig. Timä elli katõkeske pojaga. Ja näil oll lehm. Ja sis and pujale lehmä, sis and turgu viiä. Ütel: "Kui edimäne kaupmiis vasta tulõ ja toolõ är müvvä, selleperäst et edimäist kaupmiist ei kästä põlgõ [esimest kaupmeest või ostjat ei kästa põlata; uskumus, mille kohaselt tehingu ebaõnnestumine esimese ostjaga viib kauplemisõnne hoopis ära].

Ja poig läts, ja timäle tull kolm säksa vasta ja ne säksa pakiva timäle lehm eest kolm saia. Andsõ kolmõ saia iist lehmä ärä. Sis läts kodo minemä, ja tii pääl sei üte saia ärä. Ja mõtles: "Kats vii imäle." Sai oli väega hää, läts tükü maad edesi, sis võtt sei tõõsõ saia, et imäle saa ütest saiast küllält. Sis läts timä viil ja sei kolmada saia ja sis ütles: "Mina käve turu pääl ja sis selle iist süü mä saia." Läts kodo ja imä küsüs: "Noh, kuis läts, kas är möi [müüsid]?" - "Ärä möi." - "Kos raha?" - "Raha ei saanu, saia anti." - "Kos sai um?" - "Saia sei [sõin] är" Imä taplõs pojaga ja olli vihanõ.

Sis läts poig mõtsa ja püüdse soe kinni, ja pand soe kotti, ja läts sellega turgu. Tull timäle kolm säksa jäll vasta. Ütlivä: "Poiss, mis sul müvvä um?" Poiss ütles: "Mul um väega hää luum, kes eläjä [elajad, koduloomad] kõik õiendas väega ilustõ ärä." Säksa ostseva ärä ja anniva tälle kolm saia... Ja veivä kodo ja panniva eläjä kõik lauta, ja panniva soe kah lauta. Hummogu lätt säks kaema - eläjil kõik kõri maaha võetu ja küllüle maah. Säks sai küll vihatsõs, võtt pandsõ soe kotti ja saatsõ tõõsõ säksa mano. Tõõnõ säks ka tegi niisama - hummogu kõik eläjä soel maaha murtu.

Tuu pandõ [hundi] jälle kotti ja saat kolmada säksa mano. Kolmas säks ka pand nii muudu ja timä eläjä olliva ka kõik maaha murtu. Sis lätsivä säksä ütte ja ütlivä: "Lääme nüüd ja võtamõ se poisi kinni ja annamõ tälle hää nahatävve." Poiss nägi, et säksa tulliva, ja ütles imäle: "Ma koolõ är, et siin um seo sarv, kui nimä tahtva, sis ärätä minno seo sarvõga [= sarvepuhumisega] üles."

Sis lätsivä säksä sinna ja kaiva [vaatasid], et poig oll är koolnu, vana imäkene istus kõrval ja väega murõlik, et poig um ärä koolnu. Sis ütles timä, et "Kui ti tahat, et ma või timä teile üles ärätä seo sarvõga." Sis puhksõ imä kõrva man pojal ja poig tull üles ja ütles: "Väega hää asi um seo." Poig seletäs säksolõ: "Kui inemine vana om, sis võit timä är surmata ja selle sarvõga jälleki üles aia." Sis säksä ostsõva sarvõ ärä, massiva kolm sada. Sis läts edimäne säks kodo ja tapsõ oma provva är, ja sis nakas sarvõga üles ärätämmä - es tulõh, es jõvva üles ärätä. Ja saatsõ sarvõ tõõsõ säksa mano... Saatsõ sarvõ tõõsõ säksa mano. Tõõnõ säks tapp ka uma provva är, ja nakas sarvõga üles ärätämmä - es tuleh. Sai küll väega vihatsõs, ja saatsõ sarvõ kolmada säksa mano, ja kitt, et väega illos um provva, vahsnõ [vastne, uus]. Tuu tapp ka är uma provva, ja sis puhksõ [puhus] küll ni, et nõnast tull veri vällä, aga mis es tulõ, tuu es tulõ üles. Sis lätsivä nimä kõik kolm ütte ja ütlivä: "Nüüd lääme annamõ poisilõ nahatävve." Aga poiss mõtõl, et säksat tulõva minno nuhklõmma [nuhtlema]. Kaib havva [kaevas haua] ja läts hauda, ja lask imäl matusõ pääle tetä, ja ütel: "Kui säksa tulõva ütle sis niimuudo, et poig um ärä koolnu ja ära matõtu, et sarvõ es olõ, minka [millega] üles ärätä."

Säksa lätsivä matust [hauda, kääbast] kaema ja sis kõnõliva nii, et: "Teeme paha asja timä havva pääle, timä koer poiss. Edimäne säks kükäs havva pääle, poiss tougas oraga timäle, ja tuu tull ärä, ja läts tõõnõ ja toolõ kah tougas jälleki havvast oraga.

Sis läts kolmas, ja kükäs havva pääle ja toolõ ka tougas oraga persehe.

AES, MT 105, 9/12 < Vastseliina, Orava v., Kahkva k. - O. Parmas < Juuli Tuul (1926).


43.

Vanast oll mõisah üts kokk, ja oll provva. Provval olle papakohv [papagoi]. Papakohv köögih kõgõ [kogu aeg] istõ akna pääl ja näkk [nägi], mis kokk tekk. Too keet jänese. Jänese kass sei är. Ja sis timä tapse - kokk tapse - kassi ar ja tegi provvalõ praati. Ja provva tull küüki ja [kokk] ütles, et nüüd um praat valmis.

Jah, a papakohv ütles, et: "Kakis sei haasenpraat, prouva sei kakispraat." [Kass sõi jäneseprae, proua sõi kassiprae. Ilmselt valdas papagoi mitut keelt: kakis on läti keeles kass, der Hase saksa keeles jänes.] Ka kokõl läts süä tävves ja sis ütles sedäviise, et ah, et ma tedä ei jätä, et ma timä taha ar hukada. Ummõl [õmbles] perse kinni jah, sis jäi papakohv haigõs. Provva tulõ kööki ja ütles, et misperäst ta ei süü. - [Papagoi häälitses: ] "Proo, proo, kokk perse..., proo, proo, kokk perse..." Nu provva es tiiä, et timäl oll perse kinni ummõldu, ja timä lõpp ar.

AES, MT 104, 1 (1) < Vastseliina khk, ja v., Mauri k. - O. Parmas < Mari Kilk, 77a. (1924).


44.

Sulanõ ragi [raius] mõtsas hakko. Ta lõi kirve teräle tsälgo sisse ja tuli kodo ning ütel peremehele, et vaja om minna sepile. Peremiis andsõ tõõsõ kirvõ ja ütel: "Hoia sa kirvest!" Sulane ütel: "Küll ma hoia," ja läts mõtsa. Peremiis hõigas sulasõlõ perrä, et tä kirvest hoiasi.

Sulanõ läts mõtsa ja istõ kännu otsa ning võtsõ kirvõ kaendla alla. Peremiis läts kaema sulasõ tüüd - ja mis ta nägi: [sulane] istõ kännu otsan ja kirves oll kaenla all. Peremiis oll vihane ja küsse: "Mille [mispärast] sa ei rao ja ei tii tüüd?" Sulanõ aga ütel: "Sa kässe jo hoita kirvõst ja ma hoiagi!"

Oma Sulega - Vastseliina - Ilme Jõeranna < Liisu Kirep (1959
Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Tõtt ja nalja
August 2019
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

TÕTT JA NALJA Iga asja siin ilmas võib vaadata mitme nurga alt. Tõsistel ja kurbadel nähtustelgi on sageli omamoodi naljakad küljed. Kui lähtuda eelmiste alajaotuste mõisatemaatikast, siis on ilmne, et sakste surmajärgse karistuse teadmisest üksi jäi justkui väheks. Juba siin maailmas võis maarahvas neid karistada naeruga. Järgnevate naljalugude tegelaste seas ongi sakstel silmapaistev osa. Aga ega siis ainult saksu naerdud. Üldistatult võib öelda, et naerdi rumalust - ning saksa kujutati talupojast rumalamana, samuti nagu peremeest sulasest (44). Ülepea on aga ekslik arvata, et igas naljakas jutus on mõni kindel väljanaerdav. On ka niisuguseid, mis sunnivad imetlema kellegi nutikust (40). On muidu muhedat nalja - või lausa jaburat, ülimalt liialdatut, nii et usutavuse piirid on kaugelt ületatud. Tõestisündinuks võidi küll viimaseidki pidada. Paljud naljajutud on usundiliste, ajalooliste ja muude juttude kombel seotud konkreetsete inimeste ja kohtadega, teised mitte - ja sealjuures ei tähenda see veel tõe ja fantaasia, kohaliku tekke ja laia leviku piire. Need suhted on lõpmatult keerulisemad. Järgnevatest naljajuttudest kuulub Jakob Hurda enda ülekirjutatu (37) rahvusvaheliselt tuntute hulka, samuti lugu poisist, kes nuhtleb teda kauplemisel petnud saksu (42), variante on teistestki. Võime neid jutte lugedes mõelda ka sellest, kuidas nalja mõiste on aegade jooksul muutunud. Näiteks juttude 37, 39 ja 42 huumor tundub tänapäeva inimesele ilmselt liiga jõhkrana. Kas on siis inimesed paremaks läinud? Või ainult silmakirjalikumaks, osates oma halvemat poolt paremini varjata? Jutt ümberriietatud noormehest, kes läheb tüdrukuid testima (41), meenutab oma struktuurilt legendi. Ka moraal on sama: vaeseid tuleb aidata, see leiab nii või teisiti tasumist, samuti nagu kalkus ja kitsidus karistamist. 37. Petja-Ants lätt mõisa moro pääle ja näge sääl immise [emise] aidveeren omme poige imetävät. Lätt mano ja nakkap immist pallema, et ta nii hää olessi ja tälle ristketsile [ristsvva es tiiä, et timäl oll perse kinni ummõldu, ja timä lõpp ar. AES, MT 104, 1 (1) < Vastseliina khk, ja v. , Mauri k. - O. Parmas < Mari Kilk, 77a. (1924). 44. Sulanõ ragi [raius] mõtsas hakko. Ta lõi kirve teräle tsälgo sisse ja tuli kodo ning ütel peremehele, et vaja om minna sepile. Peremiis andsõ tõõsõ kirvõ ja ütel: "Hoia sa kirvest!" Sulane ütel: "Küll ma hoia," ja läts mõtsa. Peremiis hõigas sulasõlõ perrä, et tä kirvest hoiasi. Sulanõ läts mõtsa ja istõ kännu otsa ning võtsõ kirvõ kaendla alla. Peremiis läts kaema sulasõ tüüd - ja mis ta nägi: [sulane] istõ kännu otsan ja kirves oll kaenla all. Peremiis oll vihane ja küsse: "Mille [mispärast] sa ei rao ja ei tii tüüd?" Sulanõ aga ütel: "Sa kässe jo hoita kirvõst ja ma hoiagi!" Oma Sulega - Vastseliina - Ilme Jõeranna < Liisu Kirep (1959

Tõtt ja nalja
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |