Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Uurimine, kogumine, nimistute koostamine, dokumenteerimine

Tõenäoliselt on just uurimine ja dokumenteerimine need valdkonnad konventsioonis loetletud kaitsemeetmete seas, millele riigid esmalt tähelepanu pööravad. Vaimse kultuuripärandi puhul on uurimise eesmärk muu hulgas mõista paremini antud vaimse pärandi elementi, selle ajalugu, tähendusi, kunstilisi ja esteetilisi omadusi, sotsiaalseid, kultuurilisi jamajanduslikke funktsioone ning selle praktiseerimist, edasiandmise viise, loomise ja taasloomise dünaamikat. Uurimistööd tehakse süstemaatiliselt ja üha suuremas ulatuses. Dokumenteerimine hõlmab vaimse kultuuripärandi jäädvustamist selle praegusel kujul ja sellega seotud materjalide kogumist. Dokumenteerimiseks kasutatakse tihti mitmesuguseid salvestusvahendeid ja -formaate. Kogutud materjale säilitatakse raamatukogudes, arhiivides või kodulehekülgedel, kus nendega saavad tutvuda nii asjaomased kogukonnad kui ka laiem avalikkus. Kogukonnad ja rühmad kasutavad aga ka traditsioonilisi dokumenteerimisvõtted, nagu näiteks lauluraamatuid või vaimulikke tekste, koekirja näidiseid või mustriraamatuid ning ikoone ja pilte, mis jäädvustavad vaimse kultuuripärandi väljendusi. Konventsiooni kontekstis võib uurimist ja dokumenteerimist käsitleda kaitsemeetmetena vaid siis, kui nende eesmärgiks on vaimse pärandi elujõulisuse tagamine. Läbiproovitud kaitsemeetmete hulka, mida üha enam kasutatakse, kuuluvad kogukondade uuenduslikud enesedokumenteerimise püüdlused ning algatused arhiividokumentide levi

Uurimine, kogumine, nimistute koostamine, dokumenteerimine

Tõenäoliselt on just uurimine ja dokumenteerimine need valdkonnad konventsioonis loetletud kaitsemeetmete seas, millele riigid esmalt tähelepanu pööravad. Vaimse kultuuripärandi puhul on uurimise eesmärk muu hulgas mõista paremini antud vaimse pärandi elementi, selle ajalugu, tähendusi, kunstilisi ja esteetilisi omadusi, sotsiaalseid, kultuurilisi jamajanduslikke funktsioone ning selle praktiseerimist, edasiandmise viise, loomise ja taasloomise dünaamikat. Uurimistööd tehakse süstemaatiliselt ja üha suuremas ulatuses.

Dokumenteerimine hõlmab vaimse kultuuripärandi jäädvustamist selle praegusel kujul ja sellega seotud materjalide kogumist. Dokumenteerimiseks kasutatakse tihti mitmesuguseid salvestusvahendeid ja -formaate. Kogutud materjale säilitatakse raamatukogudes, arhiivides või kodulehekülgedel, kus nendega saavad tutvuda nii asjaomased kogukonnad kui ka laiem avalikkus. Kogukonnad ja rühmad kasutavad aga ka traditsioonilisi dokumenteerimisvõtted, nagu näiteks lauluraamatuid või vaimulikke tekste, koekirja näidiseid või mustriraamatuid ning ikoone ja pilte, mis jäädvustavad vaimse kultuuripärandi väljendusi.

Konventsiooni kontekstis võib uurimist ja dokumenteerimist käsitleda kaitsemeetmetena vaid siis, kui nende eesmärgiks on vaimse pärandi elujõulisuse tagamine. Läbiproovitud kaitsemeetmete hulka, mida üha enam kasutatakse, kuuluvad kogukondade uuenduslikud enesedokumenteerimise püüdlused ning algatused arhiividokumentide levitamiseks ja tagastamiseks kogukonnale, et toetada ja innustada nende loovust.
Vaimse kultuuripärandi nimistu, näiteks multimeedia andmebaas või publikatsioon, on vaimse kultuuripärandi süstemaatilise määratlemise, defineerimise ja dokumenteerimise tulemus. Iga konventsiooniga liitunud riik on kohustatud koostama oma territooriumil leiduva vaimse pärandi nimistu(d) ja seda (neid) regulaarselt uuendama.

Nimistusse kantakse kultuurinähtused, mida asjaomased kogukonnad, rühmad või üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Seetõttu peavad nad igal juhul olema kaasatud selle määratlemisse ja defineerimisse. Protsess, mille käigus kogukonnad tunnustavad konkreetseid tavasid, esitus- ja väljendusvorme, teadmisi, oskusi ning objekte, esemeid ja kultuuriruume oma kultuuripärandi osana ei ole enamasti formaalne.

Määratlemise käigus kirjeldatakse vaimse pärandi elementi selle iseloomulikus kontekstis ning tõmmatakse piirid sarnaste elementide vahele/piiritletakse ka selle erijooned võrreldes sarnaste elementidega. Iga kogukond - ja iga riik - võib omal äranägemisel piiritleda vaimse pärandi elemente laiemalt või kitsamalt - ei ole olemas ainuõiget või objektiivset alust vaimse pärandi määratlemiseks. Kui määratlemise tulemuseks on antud vaimse pärandi elemendi lühikirjeldus, siis defineerimise all mõistetakse kõige täielikumat võimalikku kirjeldust konkreetsel ajahetkel.

Määratlemise ja defineerimise protsess, mille tulemusel sünnib nimistu, on konventsiooniga liitunud riikidele kohustuslik. Riigi vastutusel võivad seda viia läbi üksikisikud ja pädevad riigi- või eraasutused, kuid alati vaid kogukondade, rühmade, üksikisikute ja asjaomaste vabaühenduste osalusel.
Viimati uuendatud 6. augustil 2015
Uurimine, kogumine, nimistute koostamine, dokumenteerimine
November 2019
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930 

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Tõenäoliselt on just uurimine ja dokumenteerimine need valdkonnad konventsioonis loetletud kaitsemeetmete seas, millele riigid esmalt tähelepanu pööravad. Vaimse kultuuripärandi puhul on uurimise eesmärk muu hulgas mõista paremini antud vaimse pärandi elementi, selle ajalugu, tähendusi, kunstilisi ja esteetilisi omadusi, sotsiaalseid, kultuurilisi jamajanduslikke funktsioone ning selle praktiseerimist, edasiandmise viise, loomise ja taasloomise dünaamikat. Uurimistööd tehakse süstemaatiliselt ja üha suuremas ulatuses. Dokumenteerimine hõlmab vaimse kultuuripärandi jäädvustamist selle praegusel kujul ja sellega seotud materjalide kogumist. Dokumenteerimiseks kasutatakse tihti mitmesuguseid salvestusvahendeid ja -formaate. Kogutud materjale säilitatakse raamatukogudes, arhiivides või kodulehekülgedel, kus nendega saavad tutvuda nii asjaomased kogukonnad kui ka laiem avalikkus. Kogukonnad ja rühmad kasutavad aga ka traditsioonilisi dokumenteerimisvõtted, nagu näiteks lauluraamatuid või vaimulikke tekste, koekirja näidiseid või mustriraamatuid ning ikoone ja pilte, mis jäädvustavad vaimse kultuuripärandi väljendusi. Konventsiooni kontekstis võib uurimist ja dokumenteerimist käsitleda kaitsemeetmetena vaid siis, kui nende eesmärgiks on vaimse pärandi elujõulisuse tagamine. Läbiproovitud kaitsemeetmete hulka, mida üha enam kasutatakse, kuuluvad kogukondade uuenduslikud enesedokumenteerimise püüdlused ning algatused arhiividokumentide levitamiseks ja tagastamiseks kogukonnale, et toetada ja innustada nende loovust. Vaimse kultuuripärandi nimistu, näiteks multimeedia andmebaas või publikatsioon, on vaimse kultuuripärandi süstemaatilise määratlemise, defineerimise ja dokumenteerimise tulemus. Iga konventsiooniga liitunud riik on kohustatud koostama oma territooriumil leiduva vaimse pärandi nimistu(d) ja seda (neid) regulaarselt uuendama. Nimistusse kantakse kultuurinähtused, mida asjaomased kogukonnad, rühmad või üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Seetõttu pee käigus kirjeldatakse vaimse pärandi elementi selle iseloomulikus kontekstis ning tõmmatakse piirid sarnaste elementide vahele/piiritletakse ka selle erijooned võrreldes sarnaste elementidega. Iga kogukond - ja iga riik - võib omal äranägemisel piiritleda vaimse pärandi elemente laiemalt või kitsamalt - ei ole olemas ainuõiget või objektiivset alust vaimse pärandi määratlemiseks. Kui määratlemise tulemuseks on antud vaimse pärandi elemendi lühikirjeldus, siis defineerimise all mõistetakse kõige täielikumat võimalikku kirjeldust konkreetsel ajahetkel. Määratlemise ja defineerimise protsess, mille tulemusel sünnib nimistu, on konventsiooniga liitunud riikidele kohustuslik. Riigi vastutusel võivad seda viia läbi üksikisikud ja pädevad riigi- või eraasutused, kuid alati vaid kogukondade, rühmade, üksikisikute ja asjaomaste vabaühenduste osalusel.

Uurimine, kogumine, nimistute koostamine, dokumenteerimine

Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |