Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Vanapagan ja tema pere

VANAPAGAN JA TEMA PERE Järgnevates juttudes on eesti rahvapärimuse soosik tõesti rohkem vanapagan kui põrguvürst, allilma isand, hingevaenlane. . . Ta elab kusagil siinsamas inimese naabruses või temaga koguni ühe katuse all. Siiski pole selle rühma jutud teineteisele ka liiga lähedased. Juba nende välised paralleelid on erinevad. Esimeses loos (69) esinev sõnasaatmise motiiv on tuntud antiikaja allikatest alates. Jutt kannab teaduskirjanduses nimetust "Suure Paani surm", kuna see, kelle surmast esimeses kirjapandud tekstis sõnumit saadetakse, oli Paan. Meenutagem, et antiikmütoloogias tunti metsades elavat Paanigi sikujalgsena. Siku või mõne muu looma jalgu on peetud nii meie kui ka paljude teiste rahvaste traditsioonis kuradi tunnuseks. Hoopis muu tähenduse ja algupäraga on motiivid nähtamatult inimese vankrile roninud kurivaimust, kuradi nime nimetamisest, hundist kui kuradi vaenlasest. Need kuuluvad kuradi kui inimese kõige kurjema vaenlase kuju juurde. Kokkuvõttes jääb esimeses jutus peale siiski patriarhaalne kurat, kes võib küll vahel tülikas olla, aga enamasti ei tee midagi paha, kui vaid teda rahule jäetakse. Sama võib öelda ka vanapagana saunaskäimise loo (71) kohta. Jutud on igal juhul toredad, eriti vanapaganate repliigid on täis sõnamõnu. Teise jutu (70) tegelaseks võib Kirde-Euroopas ja Siberis, muuseas meie sugulasrahvastelgi, olla mingi muu uskumusolend, ja sageli on just tema, mitte inimene, küsimuste esit
 

VANAPAGAN JA TEMA PERE

Järgnevates juttudes on eesti rahvapärimuse soosik tõesti rohkem vanapagan kui põrguvürst, allilma isand, hingevaenlane... Ta elab kusagil siinsamas inimese naabruses või temaga koguni ühe katuse all. Siiski pole selle rühma jutud teineteisele ka liiga lähedased. Juba nende välised paralleelid on erinevad. Esimeses loos (69) esinev sõnasaatmise motiiv on tuntud antiikaja allikatest alates. Jutt kannab teaduskirjanduses nimetust "Suure Paani surm", kuna see, kelle surmast esimeses kirjapandud tekstis sõnumit saadetakse, oli Paan. Meenutagem, et antiikmütoloogias tunti metsades elavat Paanigi sikujalgsena. Siku või mõne muu looma jalgu on peetud nii meie kui ka paljude teiste rahvaste traditsioonis kuradi tunnuseks. Hoopis muu tähenduse ja algupäraga on motiivid nähtamatult inimese vankrile roninud kurivaimust, kuradi nime nimetamisest, hundist kui kuradi vaenlasest. Need kuuluvad kuradi kui inimese kõige kurjema vaenlase kuju juurde. Kokkuvõttes jääb esimeses jutus peale siiski patriarhaalne kurat, kes võib küll vahel tülikas olla, aga enamasti ei tee midagi paha, kui vaid teda rahule jäetakse. Sama võib öelda ka vanapagana saunaskäimise loo (71) kohta. Jutud on igal juhul toredad, eriti vanapaganate repliigid on täis sõnamõnu.

Teise jutu (70) tegelaseks võib Kirde-Euroopas ja Siberis, muuseas meie sugulasrahvastelgi, olla mingi muu uskumusolend, ja sageli on just tema, mitte inimene, küsimuste esitaja. Ühelt poolt on tegemist suhtefantaasiatega (nt. "king nagu lootsik" on tänapäevani elav kõnekäänd suure avara kinga kohta), kuid esile tuleb ka kuradi põline hirm pikse ees.

Kõigis järgnevates juttudes paistab välja vanapagana perekondlik elulaad.


69.

Siin Kõokülä lähküsen olõvat vanapakan olnu kodapoolitsõs [kodapooline = pererahva majas elav maatamees, kes tasus peavarju eest tööga] uma naisõga. Ütskõrd peremees lännü võikoormaga Tarrto turgo. Vanapakan lännü kah uma võiga koorma otsa. A siin Reola mõtsa kottal lännü vangõr väega rassõs. Hobõnõ es jõvva inämp vitä [vedada]. Sõs peremehel karanu heng täus ja ütelnü: "Susi sinnu, kurat, söögu!" Kae, karanuki sääne valgõ ilves-hunt puhmõst vällä ja vidänü vankrõ päält nigu koti maaha. Too olnu vanakuri. [Ütelnud], et: "Vee sa vanalõ moorilõ kodo sõna, et Jüri om hukka saanu."

Peremees sõitsõ sõs liina edesi ja möi [müüs] uma või är. Sõs ku kodo jõusõ, sõs selet naasõlõ kah tood luku. A vanapagana naanõ olnu nulgah ja kuulnu. Võtnu sõs uma latsõ ja kraami sälgä ja lännü ussõst vällä. Esi ütelnü: "[Kas] Olõ ma su livvast vai lavvast söönu, et sa mu mehe är söödit!"

Too oll Horn, too peremees.

ERA II 160, 477/9 (1) < Vastseliina khk. ja as., - I. Daniel < Katri Pilt, s. 1864 (1937).


70.

Vanahalv oll lännü teed pite. Ristiinime ollu üteh.Oll nännü veskikivvi. Ristiinime üülnü: "Sii um tütrigu heng." Vanahalv pand kaala. Sis löüse lootsigu. Ristiinime ütel: "Ta um käng." Vanahalv pand jalga. Sai haina kuha mano. Ristiinime ütel: "Taah um hürü-mürü [pikse peitenimi] seeh!" Vanahalv juusk [jooksis] järve. Kae - kivi kisk alla, lootsik üles. Hõigas essä: "Esä, appi! Pää kakitsõs, haro lahkitsõs!"

AES, MT 40 < Vastseliina, Järvemäe t. - H. Eller < Liiso Malt, 80a. (1926).


71.

Vanapagana sannah käümine Tabinah

Tabina küläh vanast oll tütrik mõsknu puulpühä [laupäeva] õdagu perän sanna anomid.. Vanapagana umma lännü sanna ja käen olnu must pang, esi um ütelnü tütrigulõ: "Sa olõd siin ku vana risu meil iih, mii ei saa kunagi ummi latsi mõska ei ka sannan kävvü.". Tütrik ei olõ näile ütlenü midägi vasta. Peräst tõõne puulpüha jäl niisama umma lännü perän sanna - tütrik mõsknu anomid - pang käeh: "Sa olõd kui rizu meil iih, ei lää... kunagi ei lasõ meil mõska ummi latsi ei hinnäst." Tütrik um saanu kolmanda puulpühä, sis ku lännü ja tütrik mõsknu jäl anomid... ei olõ inämp löütü tütrikku kostki. Hummogult um mõtõldu nii, et timä maka. Ei olõ maganu. Minti otsma. Um saanu aida alt kätte - [tüdruk] ei mõista kõnõlda. Mõnõ aja [pärast] nakas tütrik kõnõlõma. Küsüti timä käest: "Misperäst sa keeleldä [keeletu, tumm] olõd?" - "Vanapagana käve kats puulpüha õdagut sanna man ja oll väits ja viht käen - vai väits ja pang käeh, ütli mullõ: "Sa olõd kui risu siin meil iih, ei lää är." Võti mu kinni ja veivä mu aida ala ar."

AES, MT 117, 2 (3)

72.

Vanapagana kasutütär

Vanast oll Tabina külän üts tütärlats ar kaonu. Vanapaganas oll tä hindäle ar võtnu ja um käünü timägä kõgõ ümbre. Ja viimate um jäänü tä hernit põdõma [rõugeid põdema], ja sis um Pirmani suud piteh käünü, visanu sita hanguga tedä [s.t. tüdrukut] iin, ja timä sis es jovva takan minnä. Sis lätse järgi, sis visas jälle kavvõmbahe, sis läts jäl järgi, sis jäl visas kavvõmbahe. Viimäte lätsi nä järve viirte, ja sis käünü küllä piteh, kel om olnu... tsusknu lehmä, kui pernaane lehmä nüss [lüpsis], sis um lehmäle anoma ala pandnu ja piimä hindäle võtnu. Sis sai piim jälleki vanapaganallõ. Kui pernaane um süüki pandnu paast [pajast], sis um timä jälle võtnu hindäle ja söögi ar ja süünü ar ja nimä umma sitnu sinnä asõmõlõ. Viimäte jäi tuul vanalpaganal pää haigõs ja sis läts järve viirte, naks... Tütrikulõ [ütles] nii, et: "Otsi mu pääd, kui hürü [pikne] üles tulõ, sis aja minnu üles." Timä jäi sinnä magama. Tütrik oll ärä unõhtannu tedä üles aia [ajada] ja um sis tulnu hürü üles ja tuu om löönü timä maaha. Sis pässe tütrik vallalõ ja läts Tabina küllä tagasi ja sääl um kõnõlnu õks niiviisi, et... sedäviisi: "Sina olõt küll halv pernaane, mu kasuesä alati sei su käest ar ja sittõ sinnä asõmõlõ." - "Sa olõt ka halv jäl," [teisele] pernaasele ütelnü:"mu kasuesä tsuske lehmä nikava ku piimä lehm maaha lei - tsusas anoma ala - jälki sai mullõ." Sälg oll timäl kõik viimäne pestü [pekstud] haudlikatsõs [auklikuks], hanguga oll kõik tuu sälg haudlikatsõs ar pestü, et es saa kohege kätt panda, et timäl ka sälg tasanõ oll! Kõik oll haudõ täüs pest sitahanguga.

AES, MT 117, 6/7 (7) < Vastseliina, Mauri k.- O. Parmas < Mari Kilk (1922).


73.

Vanapagana ristkedse reheh

Vanast oll rehepapp lännü rehe manu ja üts um vihknu [vihelnud] kõvastõ reheh.Rehepapp um ütelnü niiviisi: "Kes kurat sääl reheh piässi vihkma?" Um vanapagana, ütelnü nii, et: "Ai, ma sai, kulla inemine, õigõ häste terves, mullõ sai nii õigõ hääd rohto, täämbä mingu-ui sa [ära sa mine] ka kohege [kuhugi], täämbä saava meil ristkedse [ristsed, varrud]." Um lännü rehepapp sinnä ja um tulnu vanapagana rahvast pallo kokko. Sääl umma nail kõiksugudse söögi ja joogi olnu.

Viimäte oll nakanu kikas kirgma [kirema] - vanapagana um paenu... [Silmalummuse hajumise järel näeb rehepapp, et vanapaganad] ajanu kõik vana ägli [äkke] tükü ja luu tükü kõik sinnä riihte, ei olõ olnu ütte söögi laudaki, ei olõ ütte pudelatki.

Vanapagana käve alate sinnä riihte niikava kui tull ütskõrd kahrutantsutaja sinnä üüses. Rehepapp võtt nimä sinnä üüses ja tulli pagana ka üüse sinnä, ja kahru kaki [katkusid] nuu paganalise ar. Ja lätsi paganalise pakku, es tulõ inämp pallo aigu. Ja küsüs rehepapi käest viimäte nii, et: "Kas tu must kass [vanapagan nimetab karu kassiks] sääl rehe man um?" Rehepapp küsse: A mis teil tedä vaia um?" - "A meil tuuvõrd nii, et meil jäi rahakott aho pääle." - "Oi, [kas] must kass nüüd läts õigõ kohegi, tuu um iks reheh." Rehepapp võtse raha ar ja vanapagana es tohiki sinnä riihte inäp minnä.

AES, MT 117, 7/8 (8) < Vastseliina, Mauri - O. Parmas< Mari Kilk (1922).

Viimati uuendatud 20. aprillil 2009
Vanapagan ja tema pere
August 2018
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Tutvustus
Arendus- ja koolitusosakond Toetusprogrammide osakond Rahvakultuuri osakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Programmid
Toetusprogrammid
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: J.Vilmsi 55, Tallinn 10147
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

VANAPAGAN JA TEMA PERE Järgnevates juttudes on eesti rahvapärimuse soosik tõesti rohkem vanapagan kui põrguvürst, allilma isand, hingevaenlane. . . Ta elab kusagil siinsamas inimese naabruses või temaga koguni ühe katuse all. Siiski pole selle rühma jutud teineteisele ka liiga lähedased. Juba nende välised paralleelid on erinevad. Esimeses loos (69) esinev sõnasaatmise motiiv on tuntud antiikaja allikatest alates. Jutt kannab teaduskirjanduses nimetust "Suure Paani surm", kuna see, kelle surmast esimeses kirjapandud tekstis sõnumit saadetakse, oli Paan. Meenutagem, et antiikmütoloogias tunti metsades elavat Paanigi sikujalgsena. Siku või mõne muu looma jalgu on peetud nii meie kui ka paljude teiste rahvaste traditsioonis kuradi tunnuseks. Hoopis muu tähenduse ja algupäraga on motiivid nähtamatult inimese vankrile roninud kurivaimust, kuradi nime nimetamisest, hundist kui kuradi vaenlasest. Need kuuluvad kuradi kui inimese kõige kurjema vaenlase kuju juurde. Kokkuvõttes jääb esimeses jutus peale siiski patriarhaalne kurat, kes võib küll vahel tülikas olla, aga enamasti ei tee midagi paha, kui vaid teda rahule jäetakse. Sama võib öelda ka vanapagana saunaskäimise loo (71) kohta. Jutud on igal juhul toredad, eriti vanapaganate repliigid on täis sõnamõnu. Teise jutu (70) tegelaseks võib Kirde-Euroopas ja Siberis, muuseas meie sugulasrahvastelgi, olla mingi muu uskumusolend, ja sageli on just tema, mitte inimene, küsimuste esitaja. Ühelt poolt on tegemist suhtefantaasiatega (nt. "king nagu lootsik" on tänapäevani elav kõnekäänd suure avara kinga kohta), kuid esile tuleb ka kuradi põline hirm pikse ees. Kõigis järgnevates juttudes paistab välja vanapagana perekondlik elulaad. 69. Siin Kõokülä lähküsen olõvat vanapakan olnu kodapoolitsõs [kodapooline = pererahva majas elav maatamees, kes tasus peavarju eest tööga] uma naisõga. Ütskõrd peremees lännü võikoormaga Tarrto turgo. Vanapakan lännü kah uma võiga koorma otsa. A siin Reola mõtsa kottal lännü vang rehepapp, et vanapaganad] ajanu kõik vana ägli [äkke] tükü ja luu tükü kõik sinnä riihte, ei olõ olnu ütte söögi laudaki, ei olõ ütte pudelatki. Vanapagana käve alate sinnä riihte niikava kui tull ütskõrd kahrutantsutaja sinnä üüses. Rehepapp võtt nimä sinnä üüses ja tulli pagana ka üüse sinnä, ja kahru kaki [katkusid] nuu paganalise ar. Ja lätsi paganalise pakku, es tulõ inämp pallo aigu. Ja küsüs rehepapi käest viimäte nii, et: "Kas tu must kass [vanapagan nimetab karu kassiks] sääl rehe man um?" Rehepapp küsse: A mis teil tedä vaia um?" - "A meil tuuvõrd nii, et meil jäi rahakott aho pääle. " - "Oi, [kas] must kass nüüd läts õigõ kohegi, tuu um iks reheh. " Rehepapp võtse raha ar ja vanapagana es tohiki sinnä riihte inäp minnä. AES, MT 117, 7/8 (8) < Vastseliina, Mauri - O. Parmas< Mari Kilk (1922).

Vanapagan ja tema pere
Rahvakultuuri Keskus  | J.Vilmsi 55, Tallinn 10147 | Tel +372 600 9291 |