Uudised      Logod      Siseveeb      Kontakt      

Vetevaimud

Vetevaimud Jutud kalade hoidjast-vetevaimust on tekkeaja poolest märksa vanemad kui jutud näkist, kelleks saab uppunud inimese vaim. Ometi pole seletus Peipsi järve tindikala ajutiste kahanemiste kohta veel rahvasuust päriselt taandunud. Küllap on põhjuseks jutukese humoristlik laad. Kas järvevana tegelikult nii ütles, või kas teda olemas on, selle üle siin ei juurelda (115). "Legend Saare järve uppunud krahvipreilist" seab seevastu esiplaanile nimelt seletuse. Oluline on täpsus ja faktid: vabasurma läinud neiu seisus, uppumise päev, koht, uppunu nimi, järve sügavus, eraldi seletuses veel Olga Manteuffeli eluaastad (13. IV 1856 - 4. VI 1872), jne. Niisugune lahtirääkimine on tunnuslik kodu-uurija tüüpi jutustajale (117, vrd. 1). Järgmises variandis peab jutustaja oluliseks vaid rõhutada, et Saare järv tõepoolest nõuab iga seitsme aasta tagant ohvreid, ja ta toob sellekohase kinnituse (118). 115. Kalamehed tahtsid tinti püia. Aga tinti ei tule, joovad seal kah. Tuli suur vanamees, suure hobesega, jõi mitu toopi viina ja ütles: "Mehed, ärge oodake, tänavu aasta ja veel kolm aastat tinti ei tule, ma rumala peaga müüsin ära. " Järvevana oli. See on vanaaegne jutt. Pärast nägid, kui järve läks. RKM II 369, 108 (5) < Keressaare k. - K. Kleimann < Leida Härsing, sünd. 1934. a. (1983). 116. Läksime metsa marjule, läksime sinikid korjama. Saime aga natuke põõste vahele, kui suur miis seisis minu ees, must kuub selja
 

Vetevaimud


            Jutud kalade hoidjast-vetevaimust on tekkeaja poolest märksa vanemad kui jutud näkist, kelleks saab uppunud inimese vaim. Ometi pole seletus Peipsi järve tindikala ajutiste kahanemiste kohta veel rahvasuust päriselt taandunud. Küllap on põhjuseks jutukese humoristlik laad. Kas järvevana tegelikult nii ütles, või kas teda olemas on, selle üle siin ei juurelda (115).

            "Legend Saare järve uppunud krahvipreilist" seab seevastu esiplaanile nimelt seletuse. Oluline on täpsus ja faktid: vabasurma läinud neiu seisus, uppumise päev, koht, uppunu nimi, järve sügavus, eraldi seletuses veel Olga Manteuffeli eluaastad (13. IV 1856-4. VI 1872), jne. Niisugune lahtirääkimine on tunnuslik kodu-uurija tüüpi jutustajale (117, vrd. 1).

            Järgmises variandis peab jutustaja oluliseks vaid rõhutada, et Saare järv tõepoolest nõuab iga seitsme aasta tagant ohvreid, ja ta toob sellekohase kinnituse (118).


115.


            Kalamehed tahtsid tinti püia. Aga tinti ei tule, joovad seal kah. Tuli suur vanamees, suure hobesega, jõi mitu toopi viina ja ütles: "Mehed, ärge oodake, tänavu aasta ja veel kolm aastat tinti ei tule, ma rumala peaga müüsin ära." Järvevana oli. See on vanaaegne jutt. Pärast nägid, kui järve läks.

RKM II 369, 108 (5) < Keressaare k. - K. Kleimann < Leida Härsing, sünd. 1934. a. (1983).


116.


            Läksime metsa marjule, läksime sinikid korjama. Saime aga natuke põõste vahele, kui suur miis seisis minu ees, must kuub seljas ja nagu piad põleks olndki - kaela pia-ase oli nigu punane.

            Mina kohkusin ja jooksime tagasi mõisa ja kõnelsime mõisa moonakatele. Niid läksid otsima. - Põlnd kedagi. Aga juba, kui me läksime, siis nagu järve ääres (mets oli järve ligidal) üks uikus ikke "uu-uu-uu" ja "eeh-eeh". No sii võis ka üükull olla.

            Pärast kõnelsin seda lugu isale, ta ütles, et eks järvel ole ka omad vaemud.

RKM II 25, 161/2 (37) < Kudina v. - H. Nõu < Miina Lass, 79 a. (1948).


117.

Legend Saare järve uppunud krahvipreilist


            4. juunil 1872. a. uputas end Saare järve õnnetu armastuse pärast alamast soost poisisse Olga Mannteuffel Lustsaare lähedal. Iga aasta sel ajal ilmub neitsi kuju valges udulooris uppumise kohal veepinnale ja avatleb noori mehi. Selle ohvriks upub iga seitsme aasta sees mõni noormees, keda neid oma võrku meelitanud.

            Selle [legendi] järele oleks krahvipreili muutunud näkineiuks. Tõeliselt on selle järve põhiveed (18 m sügav) külmad, mis põhjustanud ka nüüd veel suplejate uppumist.

RKM II 198, 273 < Tartu - J. Karma < õpetaja J. Roonurme jutustuse järgi (1959).


118.


            Saare metsas on see Saare krahvi tütre haud, kes ennast õnnetu armastuse pärast tallipoisi vastu ära uputas. Ja nüüd iga seitsme aasta tagast on Saare järves uppumise aasta, siiamaani on nii. Ma mäletan, kui mul koolivennad sinna uppusid, oli ka seitsmes aasta.

RKM II 369, 115 (15) < Maarja-Magdaleena khk., Maarja k. < Palamuse khk., Ehavere k. - K. Kleimann < Vete Ansip, sünd. 1947. a. (1983).


Viimati uuendatud 10. märtsil 2009
Vetevaimud
September 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30      

Tutvustus
Koolitusosakond
Toetusmeetmete osakond
Regionaalosakond
Vaimse kultuuripärandi osakond Dokumendiregister

Toetusmeetmed
Toetusmeetmed 
Taotlemise ABC
Aruandluse ABC
Toetuste jagamise üldpõhimõtted
Rahvakultuuri Keskuse logod

Koolitused
Vaimne kultuuripärand Kultuurikorraldus ja kultuuripoliitika Psühholoogia Jutukool Käsitöö
Koori- ja pillimuusika Rahvatants Näitekunst Muuseum Toidukultuur

Kontaktid
Rahvakultuuri Keskus  
Aadress: Leola 15a, Viljandi 71020
Kontakttelefon: +372 600 9291
E-post:


Kodulehe tegemine aara.ee

Vetevaimud Jutud kalade hoidjast-vetevaimust on tekkeaja poolest märksa vanemad kui jutud näkist, kelleks saab uppunud inimese vaim. Ometi pole seletus Peipsi järve tindikala ajutiste kahanemiste kohta veel rahvasuust päriselt taandunud. Küllap on põhjuseks jutukese humoristlik laad. Kas järvevana tegelikult nii ütles, või kas teda olemas on, selle üle siin ei juurelda (115). "Legend Saare järve uppunud krahvipreilist" seab seevastu esiplaanile nimelt seletuse. Oluline on täpsus ja faktid: vabasurma läinud neiu seisus, uppumise päev, koht, uppunu nimi, järve sügavus, eraldi seletuses veel Olga Manteuffeli eluaastad (13. IV 1856 - 4. VI 1872), jne. Niisugune lahtirääkimine on tunnuslik kodu-uurija tüüpi jutustajale (117, vrd. 1). Järgmises variandis peab jutustaja oluliseks vaid rõhutada, et Saare järv tõepoolest nõuab iga seitsme aasta tagant ohvreid, ja ta toob sellekohase kinnituse (118). 115. Kalamehed tahtsid tinti püia. Aga tinti ei tule, joovad seal kah. Tuli suur vanamees, suure hobesega, jõi mitu toopi viina ja ütles: "Mehed, ärge oodake, tänavu aasta ja veel kolm aastat tinti ei tule, ma rumala peaga müüsin ära. " Järvevana oli. See on vanaaegne jutt. Pärast nägid, kui järve läks. RKM II 369, 108 (5) < Keressaare k. - K. Kleimann < Leida Härsing, sünd. 1934. a. (1983). 116. Läksime metsa marjule, läksime sinikid korjama. Saime aga natuke põõste vahele, kui suur miis seisis minu ees, must kuub seljas ja nagu piad põleks olndki - kaela pia-ase oli nigu punane. Mina kohkusin ja jooksime tagasi mõisa ja kõnelsime mõisa moonakatele. Niid läksid otsima. - Põlnd kedagi. Aga juba, kui me läksime, siis nagu järve ääres (mets oli järve ligidal) üks uikus ikke "uu-uu-uu" ja "eeh-eeh". No sii võis ka üükull olla. Pärast kõnelsin seda lugu isale, ta ütles, et eks järvel ole ka omad vaemud. RKM II 25, 161/2 (37) < Kudina v. - H. Nõu < Miina Lass, 79 a. (1948). 117. Legend Saare järve uppunud krahvipreilist 4. juunil 187a sees mõni noormees, keda neid oma võrku meelitanud.             Selle [legendi] järele oleks krahvipreili muutunud näkineiuks. Tõeliselt on selle järve põhiveed (18 m sügav) külmad, mis põhjustanud ka nüüd veel suplejate uppumist. RKM II 198, 273 < Tartu - J. Karma < õpetaja J. Roonurme jutustuse järgi (1959). 118.             Saare metsas on see Saare krahvi tütre haud, kes ennast õnnetu armastuse pärast tallipoisi vastu ära uputas. Ja nüüd iga seitsme aasta tagast on Saare järves uppumise aasta, siiamaani on nii. Ma mäletan, kui mul koolivennad sinna uppusid, oli ka seitsmes aasta. RKM II 369, 115 (15) < Maarja-Magdaleena khk. , Maarja k. < Palamuse khk. , Ehavere k. - K. Kleimann < Vete Ansip, sünd. 1947. a. (1983).

Vetevaimud
Rahvakultuuri Keskus  | Leola 15a, Viljandi 71020 | Tel +372 600 9291 |