Merike Saaremets alustas Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengina Suure-Jaani kinnaste uurimist. Ta oli juba kokku puutunud õpetajate-asjatundjate halvustava suhtumisega Suure-Jaani kui n-ö vahekihelkonna ebahuvitavasse tekstiilipärandisse ega tahtnud suurejaanilasena sellise hinnanguga nõustuda. Tänu muuseumiteadur Reet Piirile, kes nimetas oma loengus imetlevalt Suure-Jaani kindaid, toimus esimene kindaid uuriv muuseumikülastus varasügisel 2011. Kindaid oli palju ja nende tervikkogumi tajumise taustal tekkis ajapikku arusaam rikkast maailmast esemete taga. „Vana kinnas on võrratu sümbioos praktilisest otstarbekusest ja esemeks kootud ilujanust, selles kohtuvad traditsioon ja loomevabadus, nutikus, esinduslikkus, edevus - väga inimlik palett," leiab Merike. „Ilus pole ainult ilus, kasulik pole üksnes kasulik, ilus ja kasulik on lahutamatult koos. Iga kinnas, paar või ka kindakatke kõneleb midagi oma kuduja oskuste ja mõtlemisviisi kohta," on Merike veendunud.

 

Sellest avastusloost kasvas välja mitu kirjatööd ning teadmiste edasi-(või tagasi-?)andmine Suure-Jaani kihelkonna tänastele elanikele ja teistele huvilistele: Merike on koolitanud käsitööringi liikmeid Suure-Jaanis ja Soomaal, juhendanud kudumiskursusi Viljandi Kultuuriakadeemias ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Järge ootab kindakursus Põhja-Viljandimaa rahvarõivakoolis Suure-Jaanis. Lõpukorral on magistritöö Põhja-Liivimaa XIX sajandi labakinnaste kohta, mille raames asetuvad Suure-Jaani kindad ajaloolisele taustale. Uurimisega kõrvuti on Merike Saaremets pidevalt kudunud kindaid vanade eeskujude põhjal, nendest valmib magistritöö kaitsmise ajaks järjekordne näitus.

Käsitööhuvi nii laiemalt kui ka huvi oma kihelkonna pärandi vastu on Merikest saatnud lapsepõlvest alates, pärit on see osalt kindlasti emalt ja emaemalt, aga ka isa käsitöölisest isalt. Kindakudumise oskuse omandas ta kodus ja üldhariduskoolis. Käsitöös köidavad Merikest meditatiivsus, väljakutsed, uute tehnikate omandamine. Tema viimaste aastate juhendajad kindamaailmas on olnud Piret Tago Olustveres, Riina Tomberg ja Kristi Jõeste Viljandis, Anu Pink retsensendina ja kudumise asjatundjana.

Vajadus oma teadmisi ja oskusi täiendada kasvab välja uurides ja kududes tekkivatest küsimustest. Nüüdseks oskab Merike lugeda ja järgi kududa suurt osa tehnoloogiatest, mida siinmail on tuntud. Päris otsa see tee ilmselt ei saagi - ikka veel on üllatusi, mõistatusi. Näiteks vana loomisvõte pöidla tagant: selle tundmine aitab ka tänast kudujat, kuna tihendab lõngakeerdu, muutes kudumiääre tugevamaks ja vastupidavamaks. Kokkupuuted nii õpetajatest meistrite kui teiste kindahuvilistega on pidevad ja igal tasandil - Merike õpib ka oma õpilastelt, vahel aga õpetab oma õpetajaid. Väga rahuldustpakkuv on Merikese jaoks pärandtehnoloogiline vaatenurk käsitööle, selles rakendab uurija nii teoreetilisi kui praktilisi võimeid ja eeldusi. Seeläbi saab oma kätega midagi valmis teha ja samas reflekteerida tegemise üle ehk olla kontaktis vaimse kultuuripärandi eri tahkudega.

Teadmiste ja oskuste edasiandmine, pigem vastastikune andmine, toimub mitmel tasandil. Nii käsitööringides kui koolides, ka oma õpetajatega suheldes rikastub nii juhendaja kui õpilase teadmistepagas. „Iga juhendatav on juhendajale elukogemus ja iga huviline tingib uute tasandite avastamist," leiab Merike. Iga kord tuleb ju leida sobiv lähenemisviis ja just õiged sõnad. Jagamine on vajalik - see rikastab kõiki osapooli. Võimalusi avaneb pidevalt, kasvõi küsimuse, ettepanekuna kirjas või telefonikõnes. Valmidust on ka rohkemaks, laiahaardelisemaks tegevuseks.

 

Merike on korduvalt kogenud, kuidas endisaegne ilu kõnetab tänapäeva inimesi. „Kui anda aega, pakkuda praktilist kogemust esemetega ja selgitusi sinna juurde, tullakse kaasa ka siis, kui alguses on segamas hirmud ja eelarvamused. Vanad kindad kehastavad tänapäeva otsivale inimesele ühtlasi sõnumit aegadest, kus polnudki muud ellujäämist tagavat mõtteviisi kui roheline, taaskasutav, ökoloogiline, vastutustundlik, teeniv. See sõnum võibki mõnel juhul kõnetada esemete kaudu, pole vaja sõnu ega abstraktset mõtlemist," teab Merike.