Koduõlle valmistamine ja joomine Hiiumaal
Koostaja: Helgi Põllo (2010)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis

ölletegu ja pruukimine (hiidlaste kõnepruugis)

Valdkonnad
TOIT JA TOITUMINE > Joogi valmistamine ja säilitamine
TOIT JA TOITUMINE > Söömine ja joomine
TOIT JA TOITUMINE
Kirjeldus
Kirjeldus
Head koduõlut Hiiumaal teevad tõelised meistrid. Keegi ei oska täpselt öelda, kuidas tekib õllele see maitseomadus, mis proovijaid kannu juures hoiab. Vanad mehed teadsid rääkida, et õlut tuli teha mereveest, sest soolane tekitab janu ja siis muudkui jood sedasama õlut. Ehk : õlu hoiab juures. Aga see oli jutt jutu pärast. Tegelikult omandatakse tõelised oskused aastatega. Õlletegemise retseptid on küll kirjas, kuid ikka on iga mehe (või ka naise) pruulitud õllel eriline maitse. Tuleb see siis erilisest veest, kadakast, humalast või kukelaulust. Viimasel ajal on Hiiumaal õlut tehtud peamiselt ainult odrast. Õlletegemine on varasemast siiski mõnevõrra muutunud, sest ise odrakasvatamise asemel toovad õlletegijad linnased mandrilt kohale. Ka pärmi ei hoita ühest õlleteost teiseni, vaid ostetakse igakord uuesti poest. Muidu käib õlletegemine tänaseni üsna vanal moel. Pruulimine toimub puust nõudes ja vaid õlle säilitamiseks on tulnud kasutusse uuemaid metallist ning plastmassist anumaid. Tänase eluviisi- ja rütmiga on õlletegemist aga üsna raske sobitada, sest see nõuab muust tööst vaba aega ning sobivaid ruume nii õllevirde jahutamiseks kui valmis õlle säilitamiseks.

Õlletegijad on oma erilisest oskusest teadlikud ja ei soovi seda enam kuigi palju reklaamida. Koduõlut pakutakse/müüakse aeg-ajalt suvistel Hiiumaa suurüritustel nagu käsitöö ja omatoodangu laat Kärdlas, Soera talumuuseumi talgupäevad Paladel või külade jaanipeod. Ka rahvuslikus laadis pulmapidudel, juubelisünnipäevadel ning suguvõsa kokkutulekutel on koduõllel oma koht. See näitab, et kodus õlle valmistamine, sugulastele-sõpradele pakkumine ja töö vaheaegadel joomine on asendumas õlle suurüritustel müümisega.
Ajalooline taust
Koduõlle valmistamise traditsioon Eestis on pikk ja ulatub sajanditetagusesse aega. Hiiumaal on õlut tehtud valdavalt odrast, kuid ka odra ja rukki segust (1:1). Õlut pruuliti veel 19. sajandi Hiiumaa peredes enamasti 4 korda aastas: jõuluks, nelipühiks, jaanipäevaks, mihklipäevaks. Lisaks sellele tehti seda pulmadeks kui suurimaks pere rõõmupeoks. Veel 20. sajandi keskel oskas saarel pea iga mees ise kodus õlut teha, kuid mõnel tuli see ometi paremini välja. Just seetõttu mäletatakse siiani igas kandis oma tublimaid õllemeistreid. Nõukogude ajal, kui riiklik töökohustus muutus üldiseks, külainimesed hakkasid aina rohkem elama kolhoosikeskustesse ehitatud korterites ja väikemajades, muutus kodune õlletegemine harvemaks. Kuna inimestel ei olnud enam oma maad, tuli õlleviligi kusagilt mujalt kui kodupõllult hankida. Olukorda Hiiumaal leevendas "Sõpruse" kolhoosi rajatud õlletehas. Eriti kuulsaks selle toodang siiski ei muutunud ehkki kindlustas mälestuste kohaselt raskelt valutava pea. Iseseisvusaja alguses tegid mõned vanemad mehed küll aeg-ajalt veel kodus õlle valmis, kuid peagi teati ainult ühte ametlikku turustamisõigusega õlletegijat. Enda tarbeks õlletegijaid oli mõni veel, kuid aastasadade pikkune oskus hakkas näitama väljasuremise märke. Mõnevõrra virgutas õlletegijaid Saaremaal toimuvad õllefestivali Õlletoober raames läbiviidavad koduõlle testimised, kuid sellest üksi jäi oskuse püsimiseks väheseks. Ka suur vabrikuõlle valik poodides lõi soodsa olukorra koduse õlletegemise väljasuremiseks. Koduõlu, mis veel isegi 30-40 aastat tagasi oli traditsiooniliseks joogiks Hiiumaa pulmades, kokkusaamistel, kolhoosipidudel, on saarerahva elust peaaegu kadunud. Valmistavad seda vaid mõned üksikud pered ning sedagi valdavalt oma tarbeks. Üheks põhjuseks on kindlasti elulaadi ning joogiharjumuste muutus, aga ka tegemisõiguste ja võimaluste riiklik reguleerimine. Viimastel aastatel on ometi märgata olnud huvi kasvu traditsiooniliste jookide vastu.
Seosed
Isik
Erich Tõnismaa
Lili Käär
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kodusest õlletegemisest on kirjutatud mitmeid artikleid, mistõttu teoreetiline teadmine sellest on enam-vähem olemas või trükisõnast leitav. Praktikas oskab ja tahab õlut vanal moel teha järjest vähem inimesi. Õnneks on olemas päris suur hulk inimesi, kes on õlletegemist  näinud või selles passiivselt osalenud, nii et oskuse aktiivseks muutmine on pigem tahtes kinni. Kõige paremini antakse teadmisi ühelt põlvkonnalt teisele edasi koos õlut tehes. Kui sellist võimalust pole, tulevad appi pärimuspäevad ja konverentsid, töötoad ja õppepäevad.
Võimalikud ohud
x Seadus keelab koduõlle valmistamise täielikult,
x Traditsioonilised üritused, kus õlut võiks juua, ei näe sellele joogile kohta.
x Linnaseid, pärmi jms on raske hankida.
x Kohapeal ei valmistata õlletegemise nõusid ja neid on raske saada
x Koduõlle maitse ja värv ei suuda konkureerida vabrikuõllega.
x Õllejoomise traditsioon asendub muude jookide tarbimisega (vein, viski, viin jt)
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Õllevalmistamise tutvustamine ajaloopäevadel, laatadel jt ettevõtmistel.
Artiklid kohalikus ajalehes, turismikataloogis
Koduõlle valmistajate tunnustamine
Lisainfo
Galerii
Soova tegemine kadakast
Kaljaastja põhja valmistatakse soovapuudest ja kadakaokstest või õlgedest soova, mis töötab kurna põhimõttel.
Foto Lili Käär, 2008
Pärmi lisamine
Meskile pärmi lisamine.
Foto Lili Käär, 2008
Õlu kääritõrres
Foto Helgi Põllo
juuni 2010
Jaaniõlu käib
Foto Helgi Põllo
juuni 2010
Bibliograafia
Kiisa, U. Hiiu õllest.-Nõukogude Hiiumaa. 15.08.1981

Kiisa, U. Õllelood-Nõukogude Hiiumaa.19.03.1989

Leemet Käär. Kuidas hiidlane õlut teeb.-Hiiumaa turismikataloog 2010/2011

U. Kiisa. Hiiu õlu. Kalender-teatmik 1986. Tallinn 1985