Talvine kalapüük Kihnus
Koostaja: Karin Leivategija (2012)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Talvõnõ/talinõ kalapüük Kihnus
Valdkonnad
LOODUSVARADE MAJANDAMINE > Kalandus
LOODUSVARADE MAJANDAMINE
Maakond
Pärnu maakond
Alev / küla
Kihnu saar
Kirjeldus
Kirjeldus
Kalapüük on oluline osa kihnlaste identiteedist, kuna see on ajalooliselt olnud üks nende peamisi elatusalasid. Aastaaegadest sõltuvalt kasutatakse kalastamiseks erinevaid tööriistu ja tehnikaid, mis on välja kujunenud aastakümnete ja isegi aastasadade jooksul.
 
Jääalune kalapüük on Kihnus populaarne talvine kalapüüdmisviis. Selle käigus tõmmatakse spetsiaalse meetodi ja tööriistadega võrgud ehk mutid jää alla. Tarvis on järgmisi abivahendeid: tuur - jää lõhkumiseks mõeldud teravaotsaline tööriist; oide - pikk, tavaliselt lauajuppidest kokku löödud latt, mille pikkus on üldiselt pool mutipikkusest; oitmehark oitme jää all edasi lükkamiseks; poolkaarekujuliseks painutatud traat oitme kursil hoidmiseks; supakull jäätükkide väljatõstmiseks jääaugust; nõudeskepid - 50-70 cm kepid, mille otsas on looduslikud konksud (oksad) allalaskmispaela püüdmiseks jää alt ja muti fikseerimiseks augu serva peale; varjuriie - kahe puu vahel olev tuulekindel riie, mis kaitseb kalurit tuule eest; nöör; mutid ning linnu - vees liuglev instrument muti otsimiseks jää alt, kui see on ära nihkunud või jää on liikunud. Linnu asemel võib kasutada ka lühikese puust varrega labidat, mille külge on seotud nöör.
 
Jäässe raiutakse kaks umbes meetrise läbimõõduga auku, mille vahe on ühe muti pikkune. Aukude vahele tehakse veel üks väiksem auk, et oide liiga pikk ei peaks olema. Oide aetakse aukude kaudu jää alt läbi. Oitmetraati kasutatakse oitme tõmbamiseks augu alla, kui see on veidi kõrvale jooksnud. Oitme külge on seotud nöör, mis oitme järel jää alt läbi aetakse. Nööri ots seotakse muti külge ja seeärel veetakse mutid jää alla. Muti otsadesse kinnitatakse peenem nöör, mis omakorda on kinnitatud jää peal olevate puutoigaste külge - nende kaudu saab mutid jälle jää alt kätte. Peamiselt püütakse talvel ahvenat ja koha ning kalda lähedalt madalast veest ka forelli. Professionaalsed kalamehed kasutavad jääle minekuks mootorsaani. Kalda lähedalt püütakse tavaliselt enda tarbeks, kuna suuremad kalasaagid tulevad kaugemalt mere pealt.
Ajalooline taust
Kalastamine on läbi aegade olnud Kihnus väga oluline elatusala. Piirkond, mis asub Riia ja Pärnu lahe kokkupuutealal, on kalapüügiks soodne, kuna meri on seal suhteliselt madal ja merepõhi liivane. Jääkate püsib merel võrdlemisi kaua: esimene jää ilmub juba novembris ja võib laguneda alles märtsis-aprillis. See on soodustanud jääalust kalapüüki, mille vastu hakati Kihnus huvi tundma I maailmasõja paiku. Koos jääaluse mutipüügiga sai Kihnus alguse kelgu (mjutikjölk) kasutamine. Sellega viidi mutid jää peale. Kaugemale merele mindi ka hobustega, hiljem juba mootorsaaniga. Auke raiuti esialgu kirvega. Peagi aga võeti kasutusele kohaliku sepa valmistatud teravaotsaline tööriist, mida nimetatakse tuuraks.
 
Jääaluse püügi olemus ei ole aegade jooksul muutunud Ainus erinevus seisneb mutimaterjalis - kui varem kasutati selleks puuvilla ja lina, siis tänaseks on need välja vahetanud tamiil. See teeb kalastamise protsessi kergemaks, kuna erinevalt puuvillast ja linast tamiil ei mädane ning seda on ka lihtsam puhastada. Suured muutused on aga aset leidnud kalapüügi osakaalus üldisemalt. Tänapäeval ei mängi kalastamine Kihnus elatusalana enam nii suurt rolli kui varem, sest ühelt poolt väheneb pidevalt kalade arv ning teisest küljest kärbitakse ka kvoote. Kuigi jääalust kalapüüki puudutavad oskused on kihnlastel tänini olemas, suunduvad paljud teistele elualadele, et tagada perekonna toimetulek.
Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Kihnu keel
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Jääaluse kalapüügi tehnilist poolt on suhteliselt lihtne omandada - see on universaalne meetod, mis on püsinud sellisena läbi aegade. Seetõttu ei ole ohtu, et jääaluse kalapüügi oskus kuhugi kaoks. Mis teeb selle toimingu aga edukalt sooritatavaks vaid professionaalidele, peitub pigem laiaulatuslikes teadmistes jää olekust ja ilmast. Kihnu kalamehed on väga kogenud jää värvi ja struktuuri hindamisel ning selle kaudu mere peale minekut puudutavate otsuste langetamisel.
 
Kihnlaste seas on tänini levinud kihnu murde rääkimine. Kalapüügil kasutatavad kihnukeelsed sõnad ja väljendid on unikaalsed ning kanduvad edasi eeldusel, et kalapüük on piisavalt jätkusuutlik. Kihnlaste sõnavara hõlmab näiteks kalastamiseks kasutatavaid tööriistu, piirkondade nimetusi merel jms.
 
Kalapüügiga seotud oskused ja teadmised pärandatakse nooremale põlvkonnale edasi aga seni, kuni keskkond on soodne uute kalameeste pealekasvuks. Nagu eelnevalt mainitud, on paraku kalastamise osatähtsus kihnlaste elus hakanud nendest sõltumatult vähenema.
Võimalikud ohud
Kalastamise osakaal kihnlaste elatusalana on aastate jooksul üha vähenenud. Peamine probleem on kalapuudus, mille on tinginud tugev ülepüük. Teisalt on Euroopa Liidu poliitika tulemusel kehtestatud kvoodid nt räimepüügile. Selle tulemusena on põlistel kalameestel raske ots otsaga kokku tulla ning noorem põlvkond ei tunne ka seetõttu enam kalapüügi vastu huvi. Ebaselgete väljavaadete tõttu ei soosi vanemad oma laste tulevase elukutsena kalameheametit. Rasked olud sunnivad inimesi otsima tööd maismaalt. Selline olukord aga ohustab omakorda terve saareelu jätkusuutlikkust. Tänasel päeval leidub saarel veel rohkelt talvise kalapüügi harrastajaid, kuid üldine tendents näitab selle kombe hääbumist. Üha enam püütakse kala selle vähesuse tõttu vaid enda tarbeks. Koos talvise kalapüügiga kaob ka sellega kaasas käiv spetsiifiline sõnavara, mis on otseseks kaotuseks Kihnu vaimsele kultuuripärandile.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Kihnu kalamehed ei tunne, et nende tegevust riigi või Euroopa Liidu tasandil toetatakse. Pigem seatakse kalapüügile üha enam piiranguid, mis teeb kalastamise professionaalsel tasandil raskeks. Uute standartide järgi piiratakse võrgusilma suurust, mis ei vasta sellele, kui suur kala sinna kinni jääb. Ka kvoodid jäävad iga aastaga väiksemaks, see aga vähendab omakorda tunduvalt kalameeste sissetulekut.
 
Siiski on kohalikud elanikud leidnud uusi võimalusi kalastamiskultuuri väärtustamiseks ning samas ka sissetulekute suurendamiseks. Nii on turistidel suvel võimalus taludest osta suitsutatud kala. Kihnu naised on hakanud tegelema kala fileerimisega, mis võimaldab kalameestel loobuda toormatejali odavast edasimüügist. See annab lootust, et kalapüügil on Kihnu kultuuriruumis tulevikku ka edaspidi.
Lisainfo
Bibliograafia
Kalits, Vilve. 2006. Kihnlaste elatusalad. XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani. Kihnu: Kihnu Kultuuriruum.