Kihnu keel
Koostaja: Külli Laos (2013)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis

Kihnu kiel

Keeleteadlased määratlevad kihnu kiel´e saarte murde murrakuna.

Valdkonnad
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR > Keel ja keelekasutus > Eesti piirkonnakeeled ja murded
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR > Keel ja keelekasutus
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR
Maakond
Pärnu maakond
Kirjeldus
Kirjeldus
Kihnu kiel on Kihnu kultuuri lahutamatu osa, iga eluvaldkond on kaetud rikkaliku omasõnade pagasiga, tabavate ja mahlakate ütlemistega. Kihnu keelest kujundati 21. sajandi alguskümnendil kirjakeel, seda kasutakse nii meedias kui ka trükistes.
 
Kihnu keel asub murdekaardil põhjaeesti murderühma lääne ja saarte murrete siirdealal, sisaldades ühisjooni mõlemaga. Tõstamaa, Varbla ja Häädemeeste murdekeelega on kihnu keelel oluline ühisosa sõnavaras. Lääne-Eesti saarte keeltega seob kihnu keelt kõnemeloodia ehk intonatsioon, mis annab kõnele laulva kõla. See omakorda viitab kokkupuudetele rannarootsi kultuuriga. Erakordselt palju on kihnu keeles sellist, mida ei kohta kusagil mujal, kuna elujõuline kihnlaste kogukond on neid laene sajandite vältel endale suupäraseks muutnud.
 
Tänapäevast kihnu keelt räägitakse põhiliselt kahel saarel: Kihnu saarel Liivi lahes ning Manija saarel Lao maanina lähedal. Kihnu keelekogukonna suuruseks võime praegu lugeda ümmarguselt 800 - 1000 inimest (ca 550 kõnelejat Kihnus, 30 Manijas, ca 300 mandril elavat kihnlast, erinevais maailma paigus elavate väliskihnlaste kohta andmed puuduvad).
 
Kus iganes kaks kihnlast kokku juhtuvad, kõlab alati kihnu keel. Mandril elavatest kihnlastest kasutavad kihnu keelt omavahelises suhtluses reeglina need pered, kus mõlemad vanemad on kihnlased. Nendes peredes, kus vanemad valivad peresiseseks suhtlemiseks kihnu keele, omandavad lapsed selle kergelt ja kasutavad seda omaealiste kihnlastega lävides. Kolmas mandrikihnlaste põlvkond aga minetab enamasti keeleoskuse. Kihnus ja Manijas on kohalik keel nii vanema, keskealise kui ka noorema põlvkonna igapäevane suhtlus-, samuti suuline asjaajamiskeel. Kui vanema põlvkonna esindaja peab suhtlema eesti keeles, teeb ta seda „kihnu aktsendiga", st kasutab kihnu keelele omast kõnemeloodiat, lauseehitust ning keelendeid. Keskealiste kõnes on see haruldane, laste ja noorte kõnes seda enam ei täheldata.

Kihnu keel on 21. sajandi alguseni paljuski just tänu saare eraldatusele olnud väga elujõuline. Milleenium tõi aga keelekasutuses kaasa tagasilöögi - kihnu keel polnud enam enesestmõistetavalt lapse esimene keel. On põhjust karta, et tänapäeva avatud maailmas ning üleilmastumise tuhinas võib kihnu keele kõnelejate arv järgmiste põlvkondade eluajal hüppeliselt langeda.
Ajalooline taust
Kihnu keelt on erinevatel aegadel üles kirjutanud rahvaluulekogujad. Esimesed kihnu keele näited on pärit 19. sajandi lõpust, mil Jakob Hurda üleskutsele koguda vanu rahvalaule vastas kooliõpetaja Juhan Korits. Kuna tegu on Puhjast pärit mehega, on kihukeelseid sõnu lauludes vaid kohati. Kõige produktiivsem rahvalaulude koguja oli 19. sajandil Kihnu kirikumõisa maade rentnik Mihkel Kurul. Temagi üleskirjutised sisaldavad vähe kihnu keelt, peegeldades rohkem tema kodumurrakut Tõstamaalt.

Üheks olulisemaks isikuks on olnud Theodor Saar (1906 -1984), esimene kihnlasest haritlane, kooliõpetaja, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Emakeele Seltsi korrespondent. Tema uurimused on olnud tänastele kihnu kirjakeele loojatele suureks toeks ja oluliseks teenäitajaks. T. Saare eestvõtmisel kirjutasid Kihnu kooli lapsed kihnu keeles üles vanu rahvajutte, mille õpetaja Saar saatis 1936. aastal Eesti Rahva Muuseumi korraldatud kohamuistendite kogumise võistlusele.
 
Ka nõukogude ajal lasid mandrilt pärit eesti keele õpetajad lastel mõnikord kihnu keeles jutukesi või kirjandeid kirjutada. Samas tauniti siis koolis kihnu keeles rääkimist. Võib oletada, et tänastel lapsevanematel võis oma nooruses tekkida arusaam, et elus edukaks edasijõudmiseks ning hariduse omandamiseks tuleb lastega juba maast-madalast rääkida õigesti, st eesti keeles.

1984. aastal ilmus Harri Jõgisalu raamat „Maaleib", mille tegelased kõnelevad kihnu keeles. 1997. aastal jõudis lugejateni O. Kõiva ning I. Rüütli koostatud „Vana kannel VII:1 Kihnu regilaulud", mis sisaldab kihnu pulmalaule. 1998. aastal avaldas Emakeele Selts T. Saare „Kihnu raamatu", kus on esitatud rida kihnukeelseid meresõidu ja laevaehitusega seonduvaid murdejutte koos sõnaseletustega. 2003. nägi trükivalgust „Vana kannel VII:2 Kihnu regilaulud" - töö- ja tavandilaulude, üldiste lüüriliste ja lüroeepiliste laulude kogumik.

Viimastel aastatel on märgata kihnlaste sõnavara vaesustumist, kuna traditsioonilised elatusalad (loomakasvatus, põllupidamine, kalapüük) taanduvad või teisenevad järjekindlalt. Uued elualad (nt turism, riigitöö) toovad kaasa eestikeelsed sõnad või kantseliidi, millele omasõnalised vasted on visad tekkima. Uue hoo on sisse saanud traditsioonilistest töövõtetest lähtuv käsitöö tegemine. Seetõttu on sellealane sõnavara laialdases kasutuses ega ilmuta hääbumise märke.
Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Kihnu kördi kandmine
Talvine kalapüük Kihnus
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kihnu keele senise elujõulisuse tagas tugev kodune toetus. 1990. aastate keskpaigani ei tulnud ühelegi kihnlasest lapse- või vanavanemale pähe suhelda lastega eesti keeles. Kihnu lapsed kasvasid kuni kooliminekuni kodus, st vanavanemate mõjusfääris, nii oligi neil enne kooli kihnu keele oskus käes. Hinnanguliselt räägivad praegu aga vaid pooled lapsevanematest oma lastega kodus kihnu keeles. Kuigi enamus kooliealistest lastest on võimelised kihnu keeles kõnelema, valitakse omavaheliseks suhtlemiseks kahjuks enamasti eesti keel. Oma osa mängib selles kaasaegne infoühiskond - lapsed veedavad palju aega televiisori ning arvutiekraani ees, erinevad põlvkonnad ei ela enam ühe katuse all koos. Õnneks on siiski märgata teatavat muutust noorukieas - siis tundub kihnu keelt osata ja rääkida prestiižne olevat.
 
Positiivselt on mõjunud väljast poolt tulev huvi kihnu kultuuri vastu - Kihnu kultuuriruumi arvamine UNESCO kultuuripärandi nimekirja, kohalike ettevõtmiste tunnustamine riiklikul tasandil (kultuuripreemiad, keeleteo auhind jm). Üheks noorema põlvkonna kihnu kultuuri juures hoidmise võtteks võib pidada ka koolilaste kasutamist kihnukeelsete raadiouudiste vahendajatena.

Keele omandamist soodustavad ka kihnlastest lasteaiaõpetajad, kes suhtlevad lastega kihnu keeles. Põhikoolis toimub kihnu keele õpe 1. - 8. klassini. Lisaks keeletundidele aitab keele selgeks saamisele kaasa ka iganädalane laulu- ja tantsuõpe. Peale põhikooli, so 16-aastaselt, satub mandrile suunduv laps aga eestikeelsesse keskkonda, kus on kihnu keele kasutamiseks vähe võimalusi. Kõige olulisem keele edasikandumise viis ongi tihe kogukondlik läbikäimine. Kaasaegne elu aga ei soosi selliseid võimalusi: erinevad põlvkonnad ei ela enam koos, talguid korraldatakse haruharva jne.
Võimalikud ohud
• Keelekogukond on väga väike, iga pisimgi mõjutus keelest loobumise suunas võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi.
• Keelekogukonna sisemine tugevus pole piisav välismõjutustele vastu seismiseks. Nt vastatakse eestikeelsele küsijale eesti keeles, selle asemel et teha seda oma keeles.
• Kihnu keele prestiiž on noorte lapsevanemate seas madal.
• Kohalik ametlik asjaajamiskeel on eesti keel, kuigi see võiks olla kihnu keel.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Kihnu keele mainet on oluliselt aidanud tõsta Kihnu kultuuriruumi arvamine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja (2003) ning kihnukeelse meedia („Kihnukeelsed uudised" Vikerraadios, kvartalileht „Kyne" (al 2005), veebilehed), trükiste, sh õppekirjanduse, ilmumine viimase kümnendi jooksul. 2007. a. hakati välja andma kihnukeelseid kalendreid. Oluliselt rohkem on ka valla lehele Kihnu Leht tehtud just kihnukeelset kaastööd. 2004. aastal anti välja esimene täielikult kihnukeelne raamat - kooliõpik „Kihnu lugõmik" 3. klassile. Järgnevate aastate jooksul koostati rida õpikuid:
• 2009 - „Aabets" 2. klassile
• 2010 - „Kihnlasõ emäkiel" 5. - 9. klassile
• 2011 - „Aett, eit ning mia" 1. klassile

Kihnu Koolis õpetatakse kihnu keelt, laulu, tantsu ja käsitööd. Kihnu rahvamaja juures alustas 2002. aastal tööd kihnu keele ring, sest seniajani nii elujõuline keel kippus kihnu laste igapäevakasutusest kaduma. Muutus oli väga järsk ja ehmatav ning põhjused ebaselged. Keeleringi eesmärk oli suunata lapsed tagasi emakeele juurde. 2007. aastast tegutseb Kihnus lasteaed, kus algusest peale on tähtsustatud oma keelt. Õpetajad ja õpetajate abid on kohalikud, see aitab keelekeskkonna loomisele kaasa.

Vanematest kihnlastest 2008. a. moodustatud Kihnu Kielekoda annab noorematele keelealast nõu. Keelekoja abi kasutavad ka kihnukeelsete trükiste ja uudiste koostajad. 2008. a. ellu kutsutud Kihnu Kultuuriprogramm toetab ka keelega seotud projekte ja ettevõtmisi. Kihnu keelega tegelemise (jäädvustamise, edasi arendamise, uurimise) on oma tegevuse põhieesmärgiks SA Kihnu Kultuuri Instituut. Alates 2010. aastast on koostamisel kihnu e-sõnavara. SA Kihnu Kultuuriruumi tegevuse eesmärgiks on hoida ja arendada kihnu kultuuri laiemalt: käsitööd, kombestikku, folkloori, keelt sealhulgas.
Lisainfo
Bibliograafia
Laos, Külli 2010. Kihnlasõ emäkiel. [Pärnu]: Kihnu Kultuuri Instituut.

Niit, Ellen 1997. Kihnu rahvalaulude keelest. - O. Kõiva, I. Rüütel (koost). Vana kannel, VII:1. Kihnu regilaulud. Tartu: Eesti Keele Instituut, 41-46.

Saar, Theodor; Valmet, Aino 1997. Kihnu murrakust. - O. Kõiva, I. Rüütel (koost). Vana kannel, VII:1. Kihnu regilaulud. Tartu: Eesti Keele Instituut, 35-40.

Sang, Joel 2011. Distsiplineeritud kihnu keel. – Keel ja Kirjandus 11, 873–877.
Internetiallikad
Kihnu-eesti e-sõnavara - 2010. aastal veebruaris alustas Reene Leas kihnu-eesti e-sõnavara loomist, nõu ja jõuga oli abiks Jüri Viikberg Eesti Keele Instituudist.

Kihnukeelsed raadiosaated - 2005. aasta 3. jaanuaril alustasid „Vikerraadios“ „Kihnukeelsed uudised“. Idee tuli Mark Soosaarelt, esimesteks saatejuhtideks said Mere Marju ja Ansu-Mihkli Heleri (Marju Vesik ja Heleri Vahkel).

Ajaleht Kyne - 2005. aasta septembrist ilmuv kihnukeelne kvartalileht, väljaandjaks SA Kihnu Kultuuriruum. Enamus kirjutistest on kihnukeelsed – kui tegu on kihnlasest kaastöö tegijaga.