Muhu susside (pättide) valmistamine ja kandmine Muhumaal
Koostaja: Anu Kabur (2013)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Roositud pätid, roositpätid, ilupätid
Valdkonnad
KÄSITÖÖ > Jalanõude valmistamine ja parandamine
KÄSITÖÖ
Maakond
Saare maakond
Linn / vald
Muhu vald
Kirjeldus
Kirjeldus
Muhu pätid on tekstiilist ja nahast käsitsi valmistatud lõikekohased jalanõud. Kaunistuseks tehakse villasele riidele lilltikandit ehk Muhu tikandit. Pätipealsete ja sisevoodrite valmistamiseks kasutatakse tavaliselt kantud rõivaste kulumata osi. Pealsed õmmeldakse õmblusmasinaga. Jalanõude vormimiseks ja tallutamiseks on vajalikud spetsiaalsed puidust liistud ehk pätipakud. Vanasti valmistati neid taluperedes ise, tänapäeval kasutatakse ka mitmesuguseid tööstuslikult toodetud liiste.
 

Pättide kandmise komme ja tegemise oskus on Muhus vähemalt sada aastat vana. Pätid kuuluvad Muhu rahvariiete komplekti, kuid neid kantakse ka tavarõivaga - Muhu koolilapsed kasutavad neid näiteks igapäevaselt vahetusjalatsitena. Järjest enam on pätid ka suvisteks välisjalatsiteks, nagu nad varemgi olid. Noor muhulane (nt gümnasist või üliõpilane) kõnnib pättidega meelsasti ka väljaspool kodusaart, sest imetlus ja tunnustus ei jää tulemata! Pättidega muhulane olla on päris auväärne, ja koju tulles tuuakse meistritele tihtipeale ka mõni pätitellimus kaasa.


Muhu pätid ei ole vaid naiste jalanõud, roositud pätte kannavad ka mehed - küll enamasti toasussidena. Roositud pätid on olnud üsna tihti ka hinnaliseks juubelikingiks. Paljud kingisaajad on kaunist käsitööd alles hoidnud ka kandmata kujul. Igasugusel oskuslikul käsitööl on Muhus perekonnavara staatus - nii ka ilusatel pättidel.


Muhulane kõnnib või tantsib pättide tallad auguliseks ja paneb kasutuskõlblikele pätipealsetele uied tallad koa. Eks ikka sellepärast, et töökus, iluihalus ning rõõm käsitöötegemisest kannustavad sedasi toimima.

Ajalooline taust
Muhulaste põhilisteks töö- ja peojalanõudeks olid kaua aega pastlad. Pätte hakati tööjalatsiteks valmistama 20. sajandi alguses. Need tehti tumedast villasest riidest pealsete ja tugeva takunööriga läbiõmmeldud taldadega. Seejärel olla kastetud need taldupidi tõrva ja liiva või tuha sisse. Sääraseid pommpätte kanti kündmisel ja muudel põllutöödel, talvisel ajal ka metsatööl. Tihti õmmeldi pätid sokkide külge, siis ei pääsenud sodi ja lumi sisse.
 

20. sajandi esimeste kümnendite kasinates majanduslikes oludes oli ummiskingade soetamine paljude saareelanike jaoks liiga kallis lõbu. Pidulikumaks puhuks hakati valmistama parknahast taldadega ilupätte, mille ninad kaunistati geomeetriliste ristpistes ornamentide või nimetähtedega ning ääristati värvilise kaleviriba ja vinkpaelaga (siksakpael). Seejärel hakati pättidele tikkima ristpistes lilli, eriti populaarseks said aga veelgi hilisemad lillkirjaga pätid.


1920. aastatel oli igapäevaselt pättide kandmine pisut põlu all ning neid, kes nöörsaapaid või kontsakingi enesele soetada ei jaksanud, nimetati halvustavalt pättjalgadeks. Koos Muhu kollase rahvariideseeliku moega said aga lilltikandiga kaunistatud pidulikud roositpätid 1930. aastatel hinnatud jalavarjudeks. Pätiroosimise meisterlikkusega sai üksteist üle trumbata. Pättide lilltikand arenes väga peeneks ja viimistletuks. II maailmasõja järgsetel aastatel oli tavaline, et Muhu peredes tehti igapäevaseks kasutamiseks kaunistusteta pätte, eriti lastele, kelle kasvab ju jalg kiiresti. Vanu ilupätte hoiti kui mälestust möödunud kaunitest aegadest.


1966. aastal asutatud rahvakunstimeistrite koondis UKU toodete nimistus olid Muhu pätid aukohal - neid sai endale soetada vaid tutvuse kaudu ja leti alt. Tootmises valitses väga otstarbekas tööjaotus - üks käsitöömeister ei pidanud sugugi kogu pätipaari ise valmis tegema. Ühed töötajad kandsid kangale kunstnike poolt selleks otstarbeks kohandatud rahvusliku lillkirjalise mustri, teised olid tikkimistöö peal, kolmandad aga osavad liistule tõmbajad ja tallutajad. Muhu pättide tootmine UKU põhimõtete järgi tõi turule küllaltki suure koguse küll väga ilusaid ja meisterlikult teostatud, kuid üsna üheülbalise mustriga pätipaare. Tekkis mulje, et õiged Muhu pätid ongi just sellised. Tegelikult on pätid olnud väga mitmekesiste mustrite ning igale perele ja meistrile omaste tunnusjoontega. See teadmine on muhulasi julgustanud vanemate ja omapärasemate pätimustrite poole tagasi pöörduma.

Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Tänapäeval on pättjalaks olemine igati hinnatud. Jalavarjude puuduses keegi ei vaevle, kuid töömahuka käsitöö tulemusena valminud pätte himustatakse küll - eriti uhke on, kui oskad neid ise teha.
 

Paljud endisaegsed tikandimeistrid on kuuldavasti pätiteoga algust teinud juba plikapõlves. Tüdrukud tegid pisikesi pätte oma väikestele õdedele-vendadele ja õmblesid neile papist taldu alla - nahka ei raatsitud anda ja see poleks olnud ka jõukohane. Seega õpiti Muhus pättide tegemist mängides. Muhus on päti valmistamise oskus justkui auküsimus: No mis muhulane sa oled, kui ei oska pättegi teha...


Suure tänuga tuleb meenutada meister Eevi Kõvameest (1937-2007), kes andis uue sajandi algul oma oskused Muhu käsitööseltsi „Oad ja Eed" liikmetele edasi. Kuni viimase ajani leviski see oskus käest kätte. Käsitööseltsi liikmed omakorda on õpetusi jaganud nii huvilistele kui ka isekeskis.

Võimalikud ohud
Peale UKU erastamist 1994. aastal hakkasid endised meistrid pätte omal käel (ilma kunstinõukogu juhtnöörideta) edasi valmistama. Kunagise spetsialiseerumise asemel katsus üks inimene nüüd kõik töölõigud ise teha. Nii hakkasid näiteks endised Muhu meistrid üksteise töid kriitiliselt seirama - kes ei tikkinud piisavalt hästi, kes oli ebakvaliteetse tallutamistöö teinud. Muhus ei sallita kehva töötegemist, seega seab kogukonna heakskiit siin omad normid. Seda ei saa aga öelda mujal (mandril või ka näiteks Saaremaal) valmivate pättide kohta. Ohuks võibki pidada ebakvaliteetse nn käsitööndusliku masstoodangu (reeglina UKU-mustrilise) esinemist.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Pätitegu on nii sõnas kui pildis kajastatud raamatus "Meite Muhu mustrid" (2010). Seda õpetust on mitmed muhulased (ja muulased) edukalt testinud. Veelgi põhjalikuma ülevaate pätikandmisest koos moe- ja mustrijooniste ning tegemisõpetusega leiab teosest „Meite Muhu pätitegu" (2012).
Lisainfo
Galerii
Tallutamine
Produktiivne ja nobe pätimeister Piret Lember paneb liistule tõmmatud pätile talda alla.
Foto: Anu Kabur
Tallutamine
Foto: Anu Kabur
Tallutamine
Foto: Anu Kabur
Pätid
Selma Kaburi käe all valminud pätid.
Foto: Anu Kabur
Pätid
Meeli Krammi valmistatud pättide aluseks on tuntud meistri Linda-Leonida Siia 1960. aastatel joonistatud omapärane tulpide ja sirelitega muster.
Foto: Anu Kabur
Pätid liistudel
Foto: Anu Kabur
Pätid
Foto: Anu Kabur
Bibliograafia
Kabur, Anu 2012. Meite Muhu pätitegu. Türi: Saarakiri.

Kabur, Anu; Pink, Anu; Meriste, Mai 2010. Meite Muhu mustrid. [Türi]: Saara Kirjastus.