Seto naiste käsitöö
Koostaja: Maarja Sarv, Õie Sarv (2014)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Seto naisi näpotüü
Valdkonnad
KOMBESTIK JA USUND
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Rõivaste ja tekstiilide kaunistamine
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
KÄSITÖÖ > Tekstiilide valmistamine, parandamine ja töötlemine
Kirjeldus
Kirjeldus

Suurema osa seto naiste käsitööst moodustab rahvarõivaste ja koduse tekstiili valmistamine. Koduste tekstiilide juures kasutatakse samu materjale, võtteid ja värve, mida rahvarõivaste puhul. Seto naiste käsitöö kätkeb endas kanga- ja vöökudumist, heegeldamist, tikkimist, õmblemist ning nende tegevustega seonduvat, nagu materjalide tootmist ja töötlemist jms. Värvilistel detailidel (näiteks pitsid) on väga kindlad värvikombinatsioonid: tumepunane, samblaroheline, puhas sinine, tibukollane, erkroosa, sügavlilla. Mõne käsitööeseme (kindad, vaibad, tekid jms) värvikasutus on veidi vabam. Ent nendegi puhul on kohe näha ja aru saada, et ese on setopärane, sest seto käsitööd iseloomustavad teatud mustrite suurused, värvide vahekord, toonid jms.

 

Traditsiooniliste käsitööesemete tegemine on alati lähtunud praktilisest vajadusest. Nüüd, mil püütakse endisaegseid esemeid järgi teha ja seeläbi taastada veel sadakond aastat tagasi täies elujõus olnud traditsioone, nähakse, et vanale sarnast kvaliteeti, detailsust ja kompositsiooni on äärmiselt raske tabada. Mõni käsitöövõte on paremini säilinud, näiteks heegeldamine, tikkimine ja kangakudumine. Tunduvalt vähem osatakse aga kasutada keerukamaid, spetsiifilisemaid tehnikaid või valmistada väga erilist materjali nõudvaid esemeid, nagu näiteks kududa hammõkäüse (varrukad) ja linikuotsi, teha värvilist niplispitsi, punuda päävüüd (peavöö).

 

Tänapäeval võib traditsiooniline käsitöö olla nii elatusallikas kui osa eluviisist. Paljusid innustab vanade käsitöövõtete uuel moel rakendamine, mis pakub enam loomingulisi võimalusi. Käsitööd tehes saadakse aga aru, et kaasaegsesse elukorraldusse nii palju aega ja vaeva nõudev tegevus kuigi kergelt ei sobitu. Mingil määral on sellest olukorrast välja aidanud ühendused ja -seltsid, mis tugevdavad käsitöötegijate sidemeid, aitavad jagada teadmisi ja parandada infolevikut. Peamine tugi on aineline: erinevad toetused või käsitöö rajamine otseselt ärilistele eesmärkidele. Puhtalt tellimuspõhise käsitöö tegemine seab aga tihti surve alla asja traditsioonilise olemuse, sest lähtuma peab eelkõige tellija soovidest ja rahalistest võimalustest.
Ajalooline taust

Valmistades kogu perele vajaminev rõivakraam kodus ise, langes suurim töömaht kangakudumisele, mis on setodel olnud äärmiselt peen, nõudes kudujalt tõelist meisterlikkust. Koos laatadel jm müügil oleva kauba mitmekesistumisega 19. sajandi teisel poolel vähenes mõnevõrra rõivaste valmistamisele kuluv aeg. Riietust hakkasid rikastama kirkamad värvid ja tööstuslikud materjalid (lõngad, paelad, kangad, ehisdetailid). Esialgu peeti ostukraami hinnalisemaks kui kodus käsitsi valmistatut. Tänapäeval on see aga vastupidi käsitöö on kallim, kuna nõuab enam aega ja spetsiifilisi oskusi ning on kordumatu.

 

Käsitöötraditsioonid hakkasid nõrgenema 20. sajandi alguses seoses linnastumise ja üldise elukorralduse muutumisega: käsitsi valmistatud esemed polnud enam moes, eelistati tööstuslikku kraami. Mingil määral on setod käsitööd oma tarbeks siiski alati teinud, seda isegi nõukogude ajal, mil seto riideid kanti väga vähe. Sel ajal tegid seto naised rohkem selliseid esemeid, mis sobisid traditsioonilisest riietusest eraldi kandmiseks (näiteks sokid, kindad, kampsunid). Hoidmaks oma oskusi tallel, valmistasid käsitöölembesed naised kodutekstiili (tekid, käterätid, laudlinad, linikud jms).

 

20. sajandi teisel poolel vajusid mitmed käsitöötehnikad kas osaliselt või täielikult unustusehõlma. Näiteks teatakse väga vähe, et Setomaal on valmistatud niplispitsi, mida nüüd taasavastatakse Eesti niplaja abiga. Selle tehnika oskus kadus vajaduse puudumisel, sest riietus muutus koos moega. Niplispitsi hakkas asendama heegelpits, hiljem aga juba tööstuslikult toodetud narmad. Kõikvõimalikud projektirahastused, koondumine seltsidesse ja ühingutesse ning üldisem huvi kasvamine omakultuuri vastu on muutnud seto käsitöö tänaseks siiski populaarsemaks kui see oli 20. sajandi teisel poolel.
Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Seto Kuningriigi päev
Seto rahvarõivaste kandmine
Isik
Õie Sarv
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Naiste käsitööoskuste edasiandmiseks on tänaselgi päeval parim just traditsiooniline viis emadelt ning vanaemadelt tütardele. Setomaal on tänini esmaste ja elementaarsete töövõtete edasiandjad just ema ja vanaema. Koduses keskkonnas käsitöö õppimine on loomulik: erinevad käsitöötehnikad omandatakse justkui märkamatult. 
 
Tänapäeval kulub vajaminevate materjalide leidmiseks nii aega kui raha see muudab traditsioonilise käsitöö võrdlemisi eksklusiivseks tegevusalaks. See omakorda ei toeta traditsioonide laiemat levikut. Samas on positiivne, et käsitöötegijate lapsed näevad, et käsitöö on igapäevaelu loomulik osa. Juhul kui seto käsitööoskuste õpetamine oleks praeguseks täielikult klassiruumidesse „kolinud", ei pruugiks see edaspidi taas peresiseseks muutudagi.
 
Käsitöö tegemine ja isevalmistatud esemete kandmine on populaarne. Oma piirkonna eripära õpitakse tundma ka kooli käsitöötundides. Selline õpe juhatab noored teadlikult esivanemate käsitööoskuste ja teadmiste juurde tagasi.
Võimalikud ohud

Kaasajal eelistatakse tihti kiirust ja soodsat hinda. See tähendab, et paljusid varem käsitsi valmistatud materjale ja esemeid toodetakse tänapäeval tööstuslikult, muutes need isikupäratuks ja ühetaoliseks. Ajal, mil rahvarõivastega käidi igapäevaselt, oli tähtis, et iga muster oleks erinev, nüüd ei ole see enam eesmärk omaette. Niisamuti ei peeta enam kuigi oluliseks mustrite (kirjade) tähendust, mis on ajalooliselt endas kätkenud erinevaid sümboleid neid eriti ei tuntagi. Nii kasutatakse seto kirja muu hulgas ka esteetilise värvilise kujundina, mida võib justkui panna peaaegu kõikjale, kuhu autor soovib. See näitab traditsioonide muutumist ja nõrgenemist.

 

Traditsiooniliste käsitööoskuste taastamisel seistakse tihti probleemi ees, et ei leita vanale sarnast materjali. Kui endisele analoogse tekstuuri, mahu, värvi ja kvalteediga materjali ei leidu ning taastoota seda ei osata või ei ole see võimalik, ei sarnane uus ese algsele. Kui selliseid muudatusi üheaegselt palju sisse tuua, võib uus rahvarõivakomplekt vanast tunduvalt erineda.

 

Õpiku või pelgalt vanade esemete eeskujul tegemine ei pruugi anda soovitud tulemust: traditsioonilise käsitöö nüansid ja omapära eeldavad kogemusi ning eelteadmisi. Samuti jääb vajaka piirkondlike eripärade (värv, kompositsioon, asukoht jne) tundmisest.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Mitmed unustusehõlma vajunud käsitöötehnikad on õnnestunud taas ellu äratada. Üks oluline tegur on seejuures seto rahvarõivaste kandmise kombe püsimine.
 
Kuna akadeemilist või süstemaatilisema iseloomuga traditsioonilise käsitöö õpet ei ole Setomaal välja kujunenud, peab iga huviline end ise harima, otsima eeskujusid ja õpetajaid, suhtlema teiste tegijatega, et saada vihjeid sobivate materjalide, töövahendite ning -võtete leidmiseks. Teadmisi saab seto käsitöö koolitustelt ja kursustelt ja individuaalse õppe raames.
 
2006. aastal loodi Setomaal kaks seto käsitööle pühendunud mittetulundusühingut: Seto Käsitüü Kogo ja Värska Käsitööselts Kirävüü. Seto traditsioonilisele käsitööle ja osavamatele tegijatele aitavad tähelepanu juhtida iga-aastased Seto Talumuuseumi seto värvilise pitsi päevad ning Seto Kuningriigi päevade käsitöövõistlus. Alates 2012. aastast antakse välja seto käsitöö kvaliteedimärki „Seto kimmäs".
Lisainfo
Galerii
Kaadsarõiva ülesvidäminõ
Seto meeste pükste kangamaterjali ülesvedamine 2008. aastal Obinitsas.
Foto: erakogu.
Maria Ploom kaadsarõivast kudamas
Maria Ploom seto meeste püksiriiet kudumas Obinitsas 2008. aastal.
Foto: erakogu.
Maria Ploom lõnga korrutamas
Seto Kolledži Ühingu korraldatud vanade käsitöövõtete õppimise laager Obinitsas 2008. aastal. Lõngakorrutamist näitas ette Maria Ploom.
Foto: erakogu.
Seto meeste vöö heegeldamine
Foto: erakogu, 2001.
Nn pudelivöö valmistamine
Foto: erakogu, 2001.
Valik seto käsitööesemeid Radaja muuseumi kogust
Foto: Merlin Lõiv.
Seto naise liniku ots: sissekootud mustrid, tikandid, heegelpits
Foto: erakogu.
Seto liniku ots: niplispits
Foto: erakogu.
Teised materjalid
Pikem ülevaade seto naiste käsitööst.
Tekst: Maarja ja Õie Sarv, 2013.
Bibliograafia
Andreson, Sigre 2004. Seto meestesukad, ehk, Poissa kapuda: Eesti Rahva Muuseumi kogude eeskujul valmistatud seto meestesukad. [Tartu]: Seto Noorte Selts.

Hõrn, Rieka; Lillmaa, Terje (koost) 2000. Seto valge pits: valik seto muuseumitare pühaseräti-, käteräti- ja vooderdatud voodilina valgeid pitse. [Obinitsa (Võrumaa)]: R. Hõrn.

Kaal, Helju; Must, Mari; Ross, Eevi (toim) 2005. Kuiss vanal Võromaal eleti. Valimik korrespondentide murdetekste VI. Tallinn: Emakeele Selts, 772.

Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.

Kala, Ingrit 2008. Seto suurrätid. Värska: Värska Käsitööselts Kirävüü.

Kangro, Ulve 2005. Värviline setu pits. Räpina: U. Kangro.

Lillmaa, Terje 2010. Pitsiraamat: värviline seto pits. Obinitsa: Obinitsa Seto Muuseumitarõ.

Nutov, Mirjam 2011. Kinda ja kombõ Setomaal. – Võro-Seto tähtraamat vai kallendri 2012. aastaga päälle. Võro Selts VKKF, 45-52.

Paltser, Ülle 2011. Seto lavvaguvüü’. Seto kõlavööd. Tartu: Seto Käsitüü Kogo.

Piho, Mare 2000. Punane ja valge. Setud. Värv ja kultuur: [näituse kataloog: ERMi näitusemajas 14.03.-07.05.2000]. [Tartu]: Eesti Rahva Muuseum.

Praakli, Aino 2006. Kirikindaid Setumaalt: mustrid Eesti Rahva Muuseumist eelmise sajandi teisest poolest. [Tartu: A. Praakli].

Riitsaar, Raili 2012. Seto tikand. [Obinitsa (Võrumaa)]: Järveääre.

Sarv, Õiõ; Sarv, Maar'a 2009. Imält tütrele – Nastalt Leidalõ. Pühendet Miikse külä inemisilõ. [Obinitsa]: Seto Kolledži Ühing.

Vissel, Kadri 2012. Seto sängünulk ja põikitriibulised villased vooditekid Meremäe valla näitel. – M. Aun, M. Lõiv (koost). Setumaa kogumik 5. Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist. Seto Instituut SA, 263-292.
Internetiallikad
Setu käsitööliste tooted saavad kvaliteedimärgi - Igor Taro uudislugu käsitööliste tunnustusmärgist "Seto Kimmäs". ERR, 16. mai 2012. a.

Kaunis seto tikand taas raamatukaante vahel - Raili Riitsaare raamatu „Seto tikand“ tutvustus.