Seto Leelopäev
Koostaja: Maarja Sarv, Õie Sarv (2014)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Seto Leelopäiv
Valdkonnad
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Esinemine ja etendamine
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR
KOMBESTIK JA USUND
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR > Laulmine ja laululoomine
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Musitseerimine
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
Maakond
Põlva maakond
Linn / vald
Värska vald
Alev / küla
Värska
Kirjeldus
Kirjeldus

Leelopäev on iga kolme aasta tagant Värskas toimuv seto traditsioonilise laulu päev, mis ühendab eri paigus elavaid ja eri vanuses seto lauljaid ning setosid. Igal leelopäeval valitakse temaatika, mis seob erinevaid esinemisi. Leelopäeva kava koostamisel arvestatakse kõigi lauluparkide (kooride) soovide ja ettepanekutega, et neil oleks võimalus meelepäraste lauludega üles astuda. Alati lauldakse midagi ka ühiselt (seto hümn). Leelopäev ei ole võistlus, mistõttu ei valita parimaid, vaid nauditakse koosolemist, suhtlemist. Kuulatakse, mida ja kuidas teised laulavad, ning lauldakse kaasa.

 

Leelopäeva peetakse üheks olulisemaks seto lauluga seotud ürituseks, millest püüavad osa võtta kõik leelokoorid ja huvilised. Leelopäev on setode jaoks pidulik sündmus, mistõttu tullakse sinna korralikult seto rõivis ja ehituna. Viimastel aastatel on mehedki aktiivsemalt laulma hakanud: iga aastaga on juurde tulnud uusi seto meeste lauluparke. Samuti on suurenenud laste osakaal lauljate seas. Leelopäevast võtavad osa ka teistest Eesti piirkondadest ning välisriikidest pärit folkloori- ja pärimusmuusika kollektiivid. Kuna leelopäev eelneb alati Baltica festivalile, mis toimub Eestis samuti iga kolme aasta tagant, siis on mõned kutsutud külalisesinejad ühised.

 

Leelopäev algab ühise rongkäiguga, kus kõik osalejad laulavad, pillimehed mängivad, meeleolu on rõõmus. Koos liigutakse Värska laululava platsile. Seal algab eelnevalt kokkulepitud programm. Platsi servades on hulk müügilette, kust on võimalik soetada mõni käsitööese või kinnitada keha seto söökide ja jookidega. Leelopäeva lõpetab peamiselt noortele suunatud tantsuõhtu mõne muusikalise kollektiivi saatel.

 

Leelopäev on üks kohti ja võimalusi, kus saab üksteist kuulata ning koos laulda. Esinemised ka jäädvustatakse. Olulised märksõnad on identiteet ja pärimuskultuur. Seto leelopäevale tullakse ka selleks, et omavahel suhelda, sest suur osa setosid elab Setomaalt kaugel.
Ajalooline taust

Leelopäevade pidamise kombe algusaastaks võib lugeda 1922. aastat, mil Petseris toimus Setu rahvalaulikute pidu. Järgnevatel aastatel (kuni 1934. aastani) korraldati Petseris veel mitmeid teisigi maakondlikke laulupidusid ja laulupäevi, kus nii mõnelgi oli kuulda ka seto laulu. Alates 1977. aastast on leelopäevi peetud regulaarselt iga kolme aasta tagant. Asukohaks on jäänud Värska laululava. Erandiks oli vaid 1986. aasta, mil leelopäev toimus lauluema Hilana Taarka 130. sünniaastapäeva puhul Obinitsas.

 

Leelopäeva korraldamise idee sündis sellest, et lähenemas oli armastatud seto laulunaise Anne Vabarna 100. sünniaastapäev ning otsiti väärikat viisi selle suurepärase sõnolisõ meenutamiseks. 1977. aastal olid peamisteks eestvedajateks Põlva keskkooli direktor Paul Lehestik, Setomaalt pärit luuletaja Paul Haavaoks ning Värska külanõukogu esimees Paul Mäeste. Leelopäeva eesmärgiks oli luua seto laulule pühendatud üritus, kus seto kooridel oleks võimalik omavahel kohtuda ja üksteise tegevusest aimu saada ning kus kõik huvilised saaksid seto laulukultuuriga tutvuda. Esimesel leelopäeval toimus lisaks kontserdile sõnoliste võistulaulmine žüriile. Sündmuse raskuskese jäi aga tookordki esinemistele. 

 

Leelopäev oli üks esimestest folkloorifestivali mõõtu algatustest Eestis. 1970. ja 1980. aastatel oli enda setona manifesteerimine veidi teise värvinguga kui täna. Ühelt poolt oli see kaasaminek üle-eestilise rahvusluse lainega, kus oma päritolu ja kohaliku kultuuri tundmine oli oluline, et eristada end teistest Nõukogude Liidu rahvastest. Teisalt oli setodel neil aegadel veel küllalt palju vääritimõistmist ja kohmetust omakultuuri, keele ja laulmise osas. Samas kohalikele, eriti lauljaile endile, oli leelo täiesti loomulik elu osa. 

 

Kui 1970. ja 1980. aastatel polnud paljud leelokoorid veel harjunud laval laulma, isegi kartsid mikrofoni, ning helivõimendusega polnud kuigi palju kogemusi, siis nüüdseks on nende jaoks tavaline laulda igasugustel lavadel ja kõikvõimalikel üritustel. Võib isegi öelda, et suurem osa seto laulu- ja muusikakultuurist ongi liikunud lavadele ja esinemiste vormi. Seto muusika esitamist laval peetakse käesoleval ajal iseenesestmõistetavaks; nii mõnelegi on vabas vormis laulmine isegi veidi võõraks jäänud.
Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Seto leelo
Seto keel
Seto Kuningriigi päev
Seto kirmas
Seto rahvarõivaste kandmine
Seto leelo. Seto polyphonic singing tradition
Asutus/ühendus
Helmekaala'
Kuldatsäuk
Õiõ Seto'
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine

Leelopäev on muutunud märgilise tähendusega sündmuseks paljude setode jaoks. See on üks pidepunktidest ajal, mil enamik vanu pidusid ja kooskäimise võimalusi (kirmased, laadad, kirik jm) on kadunud või vähemoluliseks muutunud. Selline traditsiooniks kujunenud üritus, mille raskuskese on seto kultuuri ühel olulisimal nähtusel, laulmisel, kinnitab kohaletulnuile nende ühtsust. Sedalaadi ühtsustundest tulenevalt on kõik, mida leelopäeval lauldakse, setodele oluline ja väärtuslik. Tuntud ja armastatud seto laulunaine Veera Pähnapuu lõi laulu „Laul läts läbi Setomaa" nimelt 1977. aasta leelopäeva tarbeks. Seda lauldakse tänaseni ja sel on paljude silmis lausa setokeelse hümni väärtus.

 

Seto leelopäeva pidamise komme jätkub seni, kuni seda on setodele endile tarvis. See omakorda sõltub asjaolust, kas ürituse sisu ja vorm on kohaletulnuile mugav ja omane, kas see täidab oma rolli. Kuivõrd ja millisena säilib seto laulutraditsioonide jätkumine leelopäevadel, oleneb lauljatest, nende püüdlustest, ootustest, oskustest ja võimetest. Teisalt vormib ürituse sisu ja sisukust korralduslik pool, millega määratakse esinemiste struktuur ja teema.
Võimalikud ohud
Peamise ohuna võiks nimetada setode teadlikkuse ja huvi kahanemist ning leelopäeva traditsioonilise sisu nõrgenemist. Kui kaovad seto leelo alased teadmised või väheneb tahe neid alal hoida, muutub ka leelopäeva sisu. Leelopäeva pidamise kombe püsima jäämine sõltub setode endi soovidest ja vajadustest.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Leelopäeva korraldamist finantseerib kohalik omavalitsus, viimastel aastatel on rahalist tuge pakkunud ka Setomaa riiklik kultuuriprogramm, Põlvamaa Omavalitsuste Liit, Eesti Kultuurkapital ja Põlva maakonna kultuurkapital, Rahvakultuuri Keskus ja kultuuriministeerium.
Lisainfo
Galerii
Ühispilt Setu laulupeolt Petseris 1922. aastal
Foto: erakogu.
1977. aasta leelopäeva ühispilt
Foto: Seto Talumuuseum.
Leelopäeva rongkäik 2007. aastal
Foto: Merlin Lõiv.
Seto hümni laulmine XI leelopäeval
Foto: Merlin Lõiv, 2007.
Teised materjalid
Pikem ülevaade leelopäevast.
Tekst: Maarja ja Õie Sarv, 2013.
Bibliograafia
Priksi Jane 2013. Õgal tsirgul uma laul. – Setomaa, nr 9.

Taro, Igor (koost) 2008. Setomaa leelopäevad: Petseri 1922. aasta rahvalaulikute peost Värska 2004. aaasta leelopäevani. [Värska]: Seto Talumuuseum.
Internetiallikad
XI leelopäev „Elotsõõr” - Ilme Hoidmetsa artikkel leelopäevadest ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.

Obinitsa sai leelopäävä õnnõ ütest kõrrast - Igor Taro lühiülevaade 1986. aasta leelopäevast ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.

Hirsigu Veera: Mõttit inne leelopäivä - Veera Hirsiku artikkel ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.

85 aastat leelopäivi: Petsere laulupeost sini-must-valgõni` läbi ENSV - Igor Taro ülevaade leelopäevade ajaloost ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.

Õiõ Seto - Mõrsjaitk ristiemale 2007. a seto kosja- ja pulmakommete teemalisel leelopäeval. Video: Ülo Saaremõts.

Värskas peeti XIII setu leelopäev - Igor Taro ülevaade XIII leelopäevast. ERR, 29. juuni 2013.